Tere, head kuulajad. Algavas helikajas vaatame tagasi möödunud nädala meelde jäävamatele kontsertidele. Reedel, 14. oktoobril tähistati Estonia kontserdisaalis suurejooneliselt helilooja Sophia Kubaid uudina 80 viiendat sünnipäeva. Dirigent Andres Mustonen, Eesti riiklik sümfooniaorkester, Eesti filharmoonia kammerkoor ning kammerkoor Woodžes musikaales tõid esiettekandele Kubai tuuline oratooriumi armastusest ja vihast. Kavas oli ka Fahverk kontsert pajaanile ja orkestrile ning Kubaid uulina sünnipäeva. Kontserdi avas esimene osa Gustav Mahleri 10.-st sümfooniast. Viimase muudab eriti kõnekaks asjaolu, et ka eelmisel nädalal olid meie orkestrit ja tähelepanu all just Gustav Mahleri sümfooniad. ERSO peakülalisdirigent Olari Elts juhatas Mahleri mastaapset üheksandat sümfooniat ning päev hiljem kõlas Tallinna kammerorkestri hooaja avakontserdil dirigent Risto Joosti juhatusel. Mahleri esimene sümfoonia. Samal kontserdil sai esiettekande Tõnis Kaumanni surmatants ning Wolfgang Amadeus Mozarti Paberikontserdis number 24 isoleeris möödunud aasta Tšaikovski konkursilt tuule tiibadesse saanud 25 aastane prantsuse pianist Tügaa debarg. Kontserte käisid kuulamas pianist Mihkel roll ning ajaloolane David Vseviov. Oma vaatepunkti lisab ka helilooja Tõnis Kaumann. Mina olen saate toimetaja, Miina Pärn, head kuulamist. Tallinna kammerorkestri hooaja avakontserdi avas esiettekanne Tõnis Kaumanni surmatants. Kõigepealt küsisime, kuidas helilooja sellega rahule jäi. Üldiselt olen mina väga rahul, sellepärast et ka mängijatega vesteldes ma saan aru, et neile tõtt meeldis see, et on palju mängida, natuke oli väsitav, kohati ka oli sellised märkused testosterooni lendas, nii et see on igati tore. Huvitav on selle surmatantsu puhul see, et lõpp tekitas nagu täiesti diametraalselt vastupidiseid arvamusi ja ta oli, oli arvamus, et see on täielik jama ta tähendab, et nii ei, nii ei tohi lõpetada, et see ei kõlba. Oli ka arvamus, et see oligi just kõige lahedam. Tähendab, ma ise ei oskagi nüüd enam öelda, et kuidas need asjad on, sest et mul seestpoolt on väga raske seda hinnata, aga aga just täiesti diametraalselt, et kuna need arvamused hakkasid niimoodi tulema, siis ma ka uurisin natukene mõne inimese käest ja oli ka neid arvamusi muidugi, et ei, et okei, aga et oli ka just nimelt täiesti vastupidised. Kõik toimus nii nagu pidi olema. Ma ütlesin ka ristole, et soovi korral ta võib jätta selle kooda täiesti ära. Kas see äkiline selline täiesti teisest ilmast hääbunud natukene tõstroofiline, lõiksin loo otsa, mis on kogu aeg väga suure nagu rongiga läinud edasi ja edasi ja et kas see sobib, aga no see tuli sinna otsa ja see oli väga, mõnes mõttes on tore, kui inimesed arvavad vastupidi, moodi või teistmoodi. Hästi naljakas oli vaadata seda, et mängijatel oli hea seda lugu mängida. Ma tõesti andsin neile mängida, Risto Joost tellis lausa spetsiaalselt, et oleks diviisisid jaotusi palju ja neil oli kogu aeg vaja solistlikult mängida, oli vaja hästi palju mängida, palju kiireid noote mängida. Muidugi jah. Ühe noodiomahinna langetab üsna väikeseks. Ma küsin siis nii, et kas sul oli eesmärk, et mängijad saaksid nautida seda? Vot, kasvõi omaette eesmärk, et nautida võib-olla isegi ei ole, aga kuna ma ise ütleme nii, söön teiste kokkade sööki üsna palju, nimelt ma võrdlen tihtipeale heliloojat kokkadega, kes ise mitte kunagi oma toitu ei proovi. Asi on nimelt selles, et vanasti oli üsna tavaline, et helilooja ise esitas enda lugusid, teiste lugusid, oli aktiivne interpreet, aga tänapäeval on helilooja on muutunud väga suures osas mingiks laborikatsete ajaks, kus mängijad nagu hiirekesed jooksevad mööda kanaleid ja vaatame, kas saavad lõpuni, aga kuna ma ise nii palju seda teiste muusikat on sööma, siis ma üritan, et võib-olla minu muusikaga oleks mängijatele söödav. Tallinna kammerorkestri kontsert jätkus Mozarti 24. klaverikontserdiga, kus soleeris noor prantsuse pianist lükaadebarg. Lükkade pargist ütleme nii, et ma tegelikult tulin mitme eelarvamusega, esiteks ma valmistasin ennast ette, ma lugesin erinevaid arvustusi kah, kuulasin lugesin arvustusi nii ühelt kui ka teiselt poolelt, kus ühed ütlevad, et suurepärane ja oleks pidanud tulema Tšaikovski konkursil, ma ei tea, kas noh, mitte igatahes neljandaks, vaid sinna ettepoole ka Berezovski ise ütles näiteks, et tema pakkus tagasihoidlik, et kolmandaks mitte ta ei pakkuda esimest teist ja siis oli ka sellised arvestusi, kus on jutud, et on küll teistmoodi ja kõik, aga noh, et tegelikult, et kas sellisel viisil teistmoodi on, on nagu hea või, või kas see on piisav. Aga mis minule jättis nagu plusspoole pealt mulje, oli see, et tõepoolest noh, ta nagu mõtlemised isiksused on väga põnev, väga põnev inimene ja isegi mängust, ta ei suutnud seda kuidagi peita, et ta tuli ilusti välja ja temal lindistused, kuulasin, et mitmed asjad ikka tõesti teeb teistmoodi. Kas Bachi või Beethovenit. Et selles mõttes, et minu jaoks on see huvitav, samas võrreldes nende päris pianismi maailma tippudega võtame kasvõi sedasama Berezovski võrreldes temaga, sõrm oli pehme pudine pluss et orkester mängis ta üle, tema mängis väga vaikselt ja orkester ei suutnud nii vaikselt mängida, et oleks asi olnud balansis, nii et väga paljud käigud jäid nagu visuaali tasandile, väga paljud, no tähendab, et koolis, aga, ja ma ei teagi, kas see võib-olla oli ka mõnes mõttes taotluslik, et koloreeris orkestrit, mitte ei säranud sealt teatud kohtades üldse välja, see võib ka nii olla, ma ei oska seda kommenteerida, aga igatahes mina oleks isiklikult tahtnud rohkem kuulda klaverit balansi mõttes. Aga kas see ei olnud selle ruumi küsimus ka natukene? Võis ka olla võistkonna ruumi küsimus võiski olla minu istekoha konkreetne küsimus, et ma seda ei välista üldse mitte, aga lihtsalt kogu selle asja üldmulje oli see ja mida ka osad kriitikud ütles, et kui seda nii-öelda tausta storyt ei oleks selle pianisti kohta üldse, tähendab kui oleks täitsa puhas leht, mitte see taustast. Uurimistega on meid ette valmistada, et pidas suure pausi ja hakkas uuesti ja ei mänginud professionaalsete ainult mõni aasta. Et kui see nüüd sealt vahelt välja jätta, ta üldse, kui sa ära unustada, et kas siis oleks piisav selle tähelepanu jaoks, mis ta on saanud, et ma ei oska seda öelda. Aga sa ütlesid ikkagi, et oli teistsugune. No näiteks ütleme kasvõi ma kuulasin tema Bachi noh, ütleme, kui ma nüüd ainukesena kontserdisse klammerduda, aga ta teeb mitmeid äkilisi asju või, või aeglustusi või dünaamilised proseoloogiliselt asju, mida tavaliselt nii-öelda ei tehta ja noh, ma neid nii ei tehta. Mängijaid Ma tean veelgi ja alati nende kohta ka on arvustajad kahte lehte, et Ühed ütlevad, et nii ei tehta ja teised ütlevad, oi kui huvitav, et nii ka saab teha. Noh, ma pigem tegelikult mõnes mõttes, kuna ma ise tegutsen koos inimestega, kelle suhtumine, et nii ka saab teha, siis ma olen pigem nagu harjunud sellega, et sa mind väga ei vapusta, kui tehakse teistmoodi, et see minu meelest ei ole halb. Minule pigem meeldib kui mingi natuke ootamatu viis, kuidas asju lahendada, see, see ei ole paha. Lihtsalt ütlen, et see taustainfo jutt õudselt segaselt, ma oleks tahtnud kuulata seda pianisti ilma selle taustainfota ütleme nii, et olid tunda mingeid osade vahelisi või lõikude vahelisi traagelniite, mis päris hästi ei läinud nagu kokku, aga samas ütleme nii, et mitmes kohas taga ise sõitis klaasile, mõtlesin, et väga kiiresti sõitis nagu natukene vastu seina, et, et ma ei oska öelda, kas noh, siin võib ka olla kasinad, olid põhimõtteline vastu või oli siin lihtsalt väike viperus, mida kontserdil nagu ma ise tean, juhtub üsna palju või jah, et ei jõudnud lihtsalt ajaliselt neid mõtteid kokku viia, mis on dirigendid ja pianistina, seda siit kõrvalt ei tea hinnata. Räägime kontserdi teisest poolest ka Mahleri esimese sümfoonia kammerorkestriversioon. Jah, suur maalritöö, ma mõtlen, kuidas seda nüüd öelda, esiteks, kui ma niimoodi egotsentriliseks lähen korraks hetkeks või noh, kuigi ma vist enne olin ka. Et siis kuna mu enda muusika ütleme, kuulamine ja minu muusik ka huvi eri muusikavaldkondade eri ajastute vastu on suhteliselt fokusseeritud ja ma ei ole nagu entsüklopeedilised ja laialt üldse asju haaranud, pole ka olnud eesmärk. Siis ma ütlen, Mahleri muusika. Ma ei ole selles kodus, ütleme otse mu kindlasti mu huvi sinna kunagi kaldub ka sinnamaale, aga ma loodan. Aga noh, mis minul üldiselt võib-olla kogu seda asja varjutused pärast üsna pikk ka eelmiste seda päeva, kus olid juba nii palju asju ees olnud, ma lihtsalt väsisin sõna otseses mõttes ära ja selle tõttu hakkas ka mulle maalerist tunduma, et midagi osad mängijad ütlesid, et nad, neid lõpp on liiga palju. Dramaturgiliselt, et see kõige rohkem häiris minu enda väsimuse astmele, et juba lõpeb ära ja ei ikka pedaal peale ja hakkab jälle peale. Aga see esimene sümfoonia on siiski pool tundi lühem kui üheksas sümfoonia või mingite päev varem, mida juhatas Olari Elts, aga äkki see on mingisugune ajastu märk, et inimesed ei suuda keskenduda poolteist tundi järjest? No vot, see võib olla ka ajastu märk ja see võib olla ka kindlasti ka see, et, et mis ajahetkel, millele suudad keskenduda, see lihtsalt keskendumine on võib-olla liiga lai mõiste ja need maaler, erinevad lõigud ja kõlavärvid ja, ja motiivid ja see on kõik põnev tegelikult ega ma siin mingeid hinnanguid andsid hinnangu, pigem jah, hetkel oma vastuvõtuvõimele, mitte Mahleri muusikale oleme täpselt aga lihtsalt, et kuna ma olin ise selleks hetkeks väga väsinud, siis siis minu jaoks natuke kurnav, kuigi jah, ega orkester Nad olid ise väga õnnelikud pärast seal vastuvõtul ja ja et seal tegelikult ikkagi tuli üsna hästi välja ja ja samamoodi selle Kammer versiooni kohta täpselt samamoodi kahte lehte lähevadki, arvamused, osad ütlevad, et on okei ja nii võib teha ja on inimesi, kes ütlevad, et ei, et see on ikka suure orkestrimuusika ja ma saan sellest muidugi aru ka sellest, kuna seal teatud värvid ja teatud kõlad jäävad lihtsalt olemata, kuna ei ole neid pille laval. Ja kuna see muusika sellele ka väga palju toetub, siis jah, mõnes mõttes on, on midagi puudu. Aga kuidas selle hooaja avakontserdi põhjal hindate Tallinna kammerorkestri seisu? Ütleme nii, et orkester on siiski läinud minu meelest aastatega paremaks mitte siiski, vaid, et on, on läinud ja see on positiivne, ma näen ka, et kuidas mängijad mängivad ja mis olekuga nad on laval, et, et ei ole kedagi, kes kuidagiviisi oleks loid või noh, kõik on ka tegu on ka muidugi nii väikse koosseisuga, et sotsialistide saagi lubada endale mitte mingisugust lodevustega loidust, aga see kõik oli ikka kuni viimaste kultideni kõik mängisid eluga, nii et see on suurepärane ja noh, osad mängisid ikka nagu väga-väga ägedalt, et seal omaenda lugu vaatan, et ma andsin ka neljasadat tegevust, et seal kas, kas mängid eluga või siis lahkud. Seal ei olnudki rohkem variante. Eila Dauga augetegid läbi ja muidugi mul on kahju, et mina ei saanud kasutada puhkpille, kuna mulle spetsiaalselt Öeldi, et paluks seda teha, mitte aga seal kose puhkpillid olid seal puhkpillikoosseis, kes oli lisaks, et see oli ka mulle meeldis näiteks siin oboe ja fagoti eriliselt ja igati positiivne minust. Tallinna kammerorkestri hooaja avakontserdist päev varem, seitsmendal oktoobril tuli Estonia kontserdisaalis dirigent Olari Eltsi juhatusel ettekandele Gustav Mahleri üheksas sümfoonia. Mõlemat kontserti käisid kuulamas pianist Mihkel Poll ja ajaloolane David Vseviov. Teatrietenduste puhul armastatakse rääkida sellest, et parimal juhul jätavad need inimestesse tükiks ajaks mingisuguse teistsuguse tunde. Ja miski inimese sees muutub, ta ei ole enam täpselt seesama, kes sinna etendusele läks. Ma usun, et kontserdid võivad omada täpselt samasugust mõju võivad aga ei pea ma tahaksingi alustada sellest, et kas te mäletate, millise tundega te nendelt kontsertidelt lahkusite ja kas samasuguste inimestena? Ei, minul on väga hea meel öelda, et mõlemalt kontserdilt alakusin tõesti väga hea tundega, et oli midagi, mis puudutas ja mis kaasa käima. Ma olen sellega täiesti nõus, aga ajaloolase inimesena ei saa ma jätta märkimata, et inimene muutub vaatamata sellele, kas ta käib kontserdil, seal ei käi. Aga antud juhul oli tõesti olla pärast tunduvalt parem kui enne seda. Võib-olla see tuleneb heast, ma ei oska seda öelda. Igatahes muusika ja selline muusika kuidagi teeb midagi, midagi ka inimesega kes on tegelikult selles maailmas ikka juhukülaline nagu mina seda Alen. Ja lugedes tagantjärele arvustusi, mida mulle meeldib alati teha, tagantjärele olen ma alati üllatunud sellest visuaalsest lahti seletamisest, kuidas osatakse muusikale anda värvi kuidas anda pilt. Ise ma muidugi midagi taolist ei näe, aga põhimõtteliselt see nisukene koletu Eriline Colemine mis tekki sel hetkel ja loomulikult ka siis, kui see on kõik lõppenud. Kui sa väljud, siis on tõesti selline tunne, selline tunne, et vahele ei tahakski midagi kuulda, midagi näha, tahaks lihtsalt olla seal sees, panna silmad kinni ja, ja olla. Räägime mõlemast õhtust natuke lähemalt ja alustame Tallinna Kammerorkestri kontserdist, mis algas esiettekandega. Helilooja Tõnis Kaufman on tuntud oma hea huumori poolest nii elus kui ka loomingus. Milliseid mõtteid tekitas tema surmatants, mis selle paljutähendusliku ja morbiidse pealkirja taga peitus? No niisugune surmatants oli, kui teaks pealkirja ütleks, et on tegemist väga ereda karakteri palaga, kas ta on või kuidas mõista, Tõnis Kauman surmatantsu ilmselt niimoodi mõistab ja, ja minule jättis Teeerrede muljed ja seal ei tundu tõesti kahtlemata Kaumanliku huumorit ja omapärast pilku kõigele ka siis surmatantsule. No kuna helilooja niivõrd noor inimene, siis tema ja surmatantsu tulebki esitada just nii, nagu see oli seekord esitatud, mina teeks seda muidugi loomulikult aeglasemalt, teises tempos, kui ma alustaks seda kunsti. Aga ju see peabki nii olema. Jah, see oli huvitav, oli kaasahaarav. Nonii, nagu tants ka teine küsimus oli, kas tahaks olla seal ringis? Ma arvan, et veel, mitte. Et selles mõttes oli päris tore, et otsa sai ja tulid järgmised palad peale. Sellel lool oli küllaltki segadust tekitav lõpp. Jah, ta ise ütles ka, et ta kuulis pärast publiku hulgast, et inimesed olid sellest lõpust kas vaimustuses või väga segaduses. No aga kunst peabki esitama küsimusi, ma arvan ja seda ta tegi, et väga erinevas organismi esitada küsimusi. Surm jääbki õhku rippuma ja seega on kõik nii, nagu ta peabki olema. Kontserdil oli ka üks väga tähelepanu väärne solist, 25 aastane lükaadebarg, kes soleeris Mozarti 20 neljandas klaverikontserdis on tähelepanu pälvinud pärast möödunud aasta Tšaikovski konkursid, kus ta pälvis neljanda koha ja tema ebatavaline kujunemislugu on äratanud palju huvi. See, et ta hakkas omaalgatuslikult klaverit mängima alles 11 aastaselt ja huvitus džässmuusikast. Mingil hetkel tegi klaveriga lõpparve, elas Pariisis, õppis kirjandust, töötas vahepeal ka supermarketis, loobus täiesti muusikast, siis ühel hetkel tuli tagasi, harjutas kolm aastat Tšaikovski konkursiks ja siis lõi seal ereda leegiga põlema. See müüt, mida me tema kohta teame, aga nüüd oli meil võimalus päriselt teda kuulda. Millised muljed teil tekkisid? No tahaks öelda, et neid müüd, armastada see tänapäeval väga luua, et müüdiloome nüüd kindlasti ajaloolisest aspektist me saame sellest kohe kuulda, aga sellise müüdiloome on ju väga tore, aga, aga vahel see nagu käib ees või käib nagu kõrval selle, sellega, mis on tegelikult oluline, et muusikas ikkagi oluline see, mis kõlab ja see, mis seal ümber on, et see võib-olla ei ole nii tähtis, kui sellest armastatakse teha, et et see nüüd ei puuduta nüüd sellesse konkreetsesse kontserdisse, aga see on praegu moes, räägitakse eetika all, peaks olema nagu lugu või stoori või et, et ma tean, et kerges muusikas see on palju. Võib-olla tähtsam veel Glasgis muusikas kahtlemata see ei ole nii oluline, kui inimene mängib hästi, kedagi puudutab siis see ongi see, sest hooli võib-olla kui vanalt hakkas midagi tegema või mis ta arvab näiteks hommikusöögimenüüvalikust, et see ei ole nagunii tähtis või relevantne selle muusikale või muusika esitamisele. Aga lugeda pargi näol on kahtlemata tegemist väga andeka noore pianistiga ja, ja tema neljas koht kohvikonkursil seda kindlasti tõestus. Ja noh, kui inimene on nii noor, siis, siis kõik on ju veel ees ja ja palju jääb kindlasti veel, mis avanes tulevikus ja temal on kahtlemata väga isiklik ja intiimne suhe muusikaga klaverimänguga eluga ja seda on väga huvitav jälgida praegu järgida kindlasti ka tulevikus. Ja see lugu on kindlasti huvitav, aga klassikaline muusika ja ka selle muusikapublik ju neid müüte tegelikult ei vaja, ei vaja nii palju, kui võib-olla mõne teise žanri esitajad ja, ja seal public. Me oleme ju kuulnud küllaltki palju lugusi ansamblites Quelle võime ilma abivahenditeta midagi esitada on nullilähedane ja neist on kujunenud maailma mastaabis staarid. Klassikamuusikas on see vist võimatu kujutama vähemalt. Seega ma ei usu, et sellele konkreetsele kontsertile oleks olnud sellist publikut, kes tuli sinna loo pärast. Ta tuli sinna kuulama muusikat ja miks ka mitte seda teada. Ja seega hetkeliselt ka imestada või, või mõelda, et võib ka nii, oleme ju. Ja minu variandis, kes ma seda maailma eriti ei tunne, paistab, et kui lapselaps on saanud juba viie aastaseks, siis on niisugune tunne, et sa oled lootusetult hiljaks jäänud kuskile muusikakooliminekuga või tema saatmisega, sellepärast et sealt ei tule enam midagi. Aga lohutav oli näha, et tuleb küll ja veel, kuidas? Nii, et ainuüksi see oli väga tore kogemus minu jaoks vähemalt. Jah, ma täiesti nõustun ja võib-olla tõesti nende lugude tegemine, see on rohkem vajalik nende inimeste jaoks, kes üritavad ühte artisti müüa või teda nagu tuntuks teha. Minule meeldib, see, ütles, et mängi niimoodi, et kes kuuleb, et ta tahaks ka siin teist korda uuesti kuulda ja ja selles mõttes tegelikult tänapäeval see on ju väga lihtne, et on võimalik inimesed kuratega, Youtube'i vahendusel või mõnes kontserdiülekandest inimesega tutvuda. On võimalik ka tegelikult väljaspool neid lugusid. Ja näiteks no tõesti konkursil osalemine konks nagu Kossjonkus äratab juba iseenesest niivõrd palju tähelepanu, et, et need, kes näiteks armastan klaverimuusikat, pean sellega tuttavad nende jaoks kindlasti on inimesi, kes on pälvinud auhinnalisi kohti, kohe. Neid tahaks kuulda ja nende kontserdile minna. Ta oli see emotsioon, mul on see praegu meeles või tuli praegu meelde, et sa lähed küll midagi kuulama. Aga Mustpeade saalis juhtus nii, et minu koht oli selline, kus ma oleks tahtnud ka väga näha. Oleks tahtnud näha, ma oleks tahtnud neid käsi näha, oleks tahtnud seda miimikat näha. Ma oleks tahtnud näha seda keha liikumist ja ma ei näinud kuidagi häiris, kuigi ma saan aru, et see on kõik niivõrd teisejärguline. Aga inimest tahaks ka näha, tahaks näha ja antud juhul lihtsalt minu istekohalt seda võimalust ei olnud millegipärast mind kuidagi kummitama. Mis muidugi ei seganud üldsegi nautimas esitust, mille vastu vahetada kohad. Paremini kuulanud. Eks ta on ju kõik erinev. Mul on nii meeles kunagi aastaid-aastaid tagasi, kui sai käidud Moskvas konservatooriumi saalis kuulamas tänu oma headele moskvasõpradele. Ja me läheme neist, kes on tänapäeval Moskva konservatooriumi professor ja teised siis lihtsalt huvitav oli vaadata tagumistes ridades tudengeid, kes noodi raamatut käes jälgisid seda, mis, mis toimub, vedades näpuga niimoodi järge. Nii et see on see professionaalne lähenemine ja nautimine kindlasti ja on ka võimalik, teine variant ja teine publik, kelle hulka kuulun mina. Aga võib-olla siit ilmnes üks täiesti reaalne probleem sellel kontserdil, mida oli ka kuulda, et orkester mängis pianisti tegelikult üle ja paljud ütlesid, et nende jaoks jäi lükkadebargi esitus visuaali tasandile, et oli näha, et ta mängib, eks ole, aga see ei tulnud orkestrist alati üle. Et kui teda veel mitte näha ka siis võib-olla seal oligi täiesti reaalne balansi probleem. Aga võib-olla see seletab ka minu soovi teda lihtsalt. Jah, me ei oska seda visuaali koha pealt nagu selles mõttes kaasa rääkida, aga, aga balansi kommet võib-olla jah, noh. Eks see on ka väga erinevaid nägemusi, kui tugevdab solist kõlama ka, võib-olla jah, et sinna orkestriga mängides, kui väga minna niisugustesse varjatud piano skaalas ja siis võib juhtuda, et, et orkester lihtsalt osutub tähtsamaks seda jah, võib-olla minu jaoks oli ka natukene problemaatiline, aga aga ma ei tea, kas nägemine oleks seda. Eks seda vähenes või mitte, vaid seda võib-olla selleks samaks jäänud. Ja, ja see on ilmselt alateadlik soov just mitte teadlik. Ega sa ju nähes ei kuula paremini. Aga midagi sinus toimib, paneb sind kuidagi käituma ja toimima teisiti, kui võib-olla oleks olnud see balanss paigas. Aga Mihkel, kas te võiksite pianistide keeles ära seletada, mis on see interpletatsiooniline põhimõtteline vahe, miks osad klaveriprofessorid tema talenti üldse ei tunnista ja teised ütlevad, et on geenius. Mina olen nihukest mustvalget asja ei olegi olemas üldse arvamuste radikaalses, Lukate pargi kohta võib-olla ka võimendatud, et tegemist on noore pianistiga, kes käib oma teed ja nagu iga muusiku puhul kellelegi meeldib rohkem, kellelegi meeldib vähem, keegi eelistab kedagi teist temale keegi leiab, et, et kellelegi teise helistamine, ebaõiglane, et et ma arvan, et seda niisugust võimendatud isegi võib-olla skandaali otsimist või seda ei ole võib-olla vaja teha, et kas või näiteks kohvikonkursil Rulik tulemused, keegi võitis esimese koha, keegi võitis neljanda koha. Senise konkurss oli, et tulemusi ei ole kehtetuks tunnistatud, kahtlemata iga konkursi tulemused on vaieldavad ja ma nii palju, kui ma olen selles maailmas olnud. No vähe on pianisti konkursse tänapäeval nende tulemuste kohta ei võeta, sest need on valed või, või et Jüri on korrumpeerunud. Aga ma arvan, et, et see ei ole võib-olla nii tähtis, et, et ükski ühe konkursi finaalis mängimine annab võimaluse ennast väga tõsiselt näidata nii professionaalide kui publiku silmis. Ja nagu ma ka enne ütlesin, et et nii noore inimese puhul, kellel on tõesti väga suur anne ja võimekus on väga vara teha mingeid lõplikke hinnanguid, sest kui penist on 25, siis tal on loodetavasti veel palju kümnendeid käia. Nende ja kui me mõtleme, et, et keda me tahame näiteks plaatide pealt kuulatama, võtame mõned kuulsad pianistid või vanad pianistid, kes on juba surnud või vanas eas, siis on ikkagi alati kuidagi kipume eelistama linte, mis on tehtud nende nii-öelda küpses eas viiekümnendates kuuekümnendates vahel loomulikult mitte alati, aga et see on täiesti normaalne, et, et ühel hetkel inimene on noor ja ja veel õpib, areneb, liigub kuskil suunas, järgmisel hetkel ta on jõudnud kuskile siis jälle edasi ja ma arvan, et peab lihtsalt andma inimestel aega enda oma võimetega tegeleda, otsida muusikast seda, seda mina. Et kui liiga vara oodata nüüd kuskile asetumist, et kas geeniusi, mitte geenius, või siis ma arvan, et see ei ole hea, ei, ei kuulajatele. Hei, sellele inimesele ei, mitte kellelegi, et see võib lihtsalt viia tupikteel, et austame, hindame annet ja saame sellest rõõmu. Ma tooks veel ühe dimensiooni siia juurde sellesama eri hinnangute juurde, see juba kõlas aeg. Ja seda me näeme ju väga hästi Mahleri variandis. Et on aeg, kus hindajaid ju praktiliselt ei ole. See on suhteliselt väike ring inimesi, kes on vaimustuses ja mõõdub 50 möödub 100 aastat ja neid inimesi on tunduvalt rohkem. Kogu kultuurimaailm on ju neid näiteid tulvil kujutava kunstivariandis raamatut Lotte variandis muusikavariandis. Nii et pole mitte midagi imelikku, et me antud ajahetkel anname erinevaid hinnanguid, me anname neid erinevaid hinnanguid, ka variandis sajandid tuhanded aastad, nii et see, mida me tänapäeval võib-olla hindame väga erihinnangutega, sellele me võime anda mõne aja pärast juba hoopis ühtlasema või mingisuguse teise hinnangu. Tähtis ongi, et kas midagi meid puuduta või mitte, et kui me läheme kontserdile, ükskõik, kes mängib, mis vanuses, mis, mis kontekstis siis, kui see meid puudutab, siis see tähendas meile midagi ja kui ta ei puudutanud, siis järelikult ei tähendanud. Ja võib-olla ei peagi seda hinnanguid nii tingimata sellele andma ja nagu ennegi ütlesin, et kui, kui sa lähed kontserdile, mis sulle meeldib, mis sul jääb meelde, mis sul annab elamuse siis sa lähed intervjuu võimalik uuesti kuulama ja purustab tema plaadi või. Nii, et ma arvan, et kuidagi niiviisi võiks kuidagi orgaaniliselt nagu toimida, et vahel just see meedia ja see, see turundus sealjuures nagu tahab sellest kõigest teha midagi, mis, mis ta ei ole või mis ta ei tohiks olla, et et me ei tohiks lasta sellel kiusatustele ennast kaasa tõmmata, et katsume selle muusika juurde. Sellised hinnangud saavad olla ainult subjektiivsed. Subjektiivsus tähendab jutt, need on erinevad subjektid, nad elavad ilmselt kõige erinevas muusikas, neil on kõik erinevad maitsed, erinevad arusaamad ja minu jaoks isegi oleks kummaline, kui sel tasemel võiks hinnang olla kõikehõlmav, nii et seal ei tekiks arutelu, seal ei tekiks vaidlusi. Ja taoliste konkursside puhul on nende hinnangute juures ma ei tunne seda maailma, aga on jäänud mulje, et seal tulevad mängu väga paljud teised tegurad alates poliitilistest. Vähemalt mul on meeles nõukogude aegsetest Tšaikovski konkurssidest, nii palju kui mina ajalugu tunnen, näiteid oi kui palju. Kes peab olema esimene, kes peab teine tasakaalus sotsriigid peavad olema esindatud, keegi hea kapriikides peab ka mingi preemia saama ja nii edasi, nii et seal tuleb mängu väga palju igasuguseid tegureid. Nii et ainuüksi see, kui inimene on pälvinud tähelepanu nendel konkurssidel, on juba piisav. Et hinnang. Ta tema meisterlikkust väga kõrgelt, kas see koht on esimene, kolmas või neljas, on suhteliselt teisejärguline. Aga vaatame seda olukorda korraks inimese vaatepunktist. Oleme ajaloos näinud, kuidas kellestki tehakse, müüd tema eluajal, mida see inimesega teeb? No see sõltub inimesest, kulis müüt lähtub ikkagi mingitest objektiivsetest võimetes, selle inimese, miks ka mitte väga paljudest väljapaistvatest kirjanikest, muusikutest on ju eluajal kujunenud müüdiit näidele võib olla palju, võrreldes nendega, kelle müüdid on sündinud pärast nende surma son pidanud klassikalisem variant. Kui see inimene on seda müüti väärt, ütleme siis, niisiis ei ole lahti midagi, kui inimene oma ala teadliku kuskil tunde ka mõistab ja saab aru, et ta on mängukann, ta loodud. Et see on kunstlik toode, siis seda taluda muidugi mitte keldajadi petmisega, me ei saa nii hästi hakkama kui iseenese petmisega. Üldiselt seda koormat võib-olla kanda küllaltki raske. Kui neid tooteid tahetakse teha ja need tooted tihti ongi reaalselt, kuna see toode lihtsalt ei pea vastu või ta ei vasta enam nendele standarditele kriteeriumidele, mida me ootame ühelt siis mis iganes tegelikult tootelt, et et selles on väga suured ohud, neid just ka väga noori inimesi tihtipeale võetakse ja ja kas siis antakse võimalus nagu isegi võite meile õnnestub ühest küljest ülipositiivsena pääseda kohe suurtel lavadel suurte plaadifirmade juurde ja siis mingi aja pärast nad kustuvad, sest lihtsalt vaata näiteks vastupidine näide, kui võitis Oridžiboliinilise konkursi, seda teadlikult ei alustanud oma karjääri, ta oli väga noor, kui ta võitis 18 enne kui minu arust kas nelja või viie aasta pärast, ta ütles, et ta ootab, areneb, harjutab ja siis ta alustas kontserttegevust. Ja praegu on tegemist ühe kõige väljapaistvam Eestiga maailmas. Marta argeris näiteks samuti oli tõesti väga noor, kui ta juba oli kuulus madal vahepeal oli väikseid aastal, kus ta ei mänginud seal aga pärast seda, kui ta võitis sultani konkursi, kui tal olid 25, siis pärast seda ta on tõesti olnud elav legend, siiamaania, teda pole see küll kuidagiviisi olevat muutunud, kui paremuse, pooled. Aga kas Mart argeris ei ole siiski aastaid olnud raskes depressioonis ega pärast seda konkurssi? Tal oli, ma tean, tal oli, räägitakse, et enne seda tal oli mingi depressioon, kui ta pani konkursi võitjaga pärast seda, ma ei tea, ta on väga ere täht muusikataevas ja, ja siiamaani olnud, kes on teda kuulnud, elusad, ütlevad, et mäng läheb paremaks, kuigi ta oli juba puberteedi eas, ilmselt mängis peaaegu sama hästi, kui ta on niisugune tõesti unikaalne nähtus. Elav legend juba eluajal. Me jõudsime oma arutelus kuidagi selleni, et kui inimene temas on tõesti midagi erilist, siis temast võib kujuneda müüt, eluajalise idee, temaga, mitte midagi. Kas lükkade pargi puhul on siis põhjendatud? No ma arvan, et seda näitab aeg ja seda otsustavad kuulajad kollektiivselt, kas temast saab hüvita mitte et ega müütilise tekkida ühe inimese kuidagi soovist või isegi žürii soovist. See peab tekkima niisuguse võt, nagu müüdid, tekivad siis tõelised müüdid. Me jõuame Tallinna kammerorkestri hooaja avakontserdi viimase teose, nii, mis oli Gustav Mahleri esimene sümfooniateos, siis heliloojalt, keda sel ajal maailm eriti ei hinnanud, kui võib nii mõelda, aga meie, kes me elame tänases päevas, olema sellest loost vabad? Gustav Mahler on ilmselgelt väga tunnustatud helilooja. Millise mulje tema esimene sümfoonia siiski jättis eriti kammerversioonis? Minule jättis väga hea mulje ja minul toimis kammervisioonis üllatavalt hästi. Ma ei ole seda kunagi varem kuulnud kammeratsioonis, aga mulle tõesti jättis, jättis hea mulje ja ja mul on väga hea meel, et meil on olemas niivõrd hea kammerorkester nagu stan Tallinna kammerorkester ja kellel on suurepärane peadirigent ja kes kogu aeg liiguvad mingis kahes suunas, et mul on selle üle. Maandur oli, mul oli tõesti kohe väga hea meel. Mulje jättis tõesti muhe mulje. Ja olen täiesti nõus, et kui neid võiks võrrelda muljeid, siis mulje oli minu jaoks täiesti subjektiivne mulje sügavam kui eelmise päeva esituse mulje, just nimelt sõna mulje, ma rõhutan ainult seda sõna. Ja kui sellest muidugi möödas väga-väga palju aega, kui ma olin tudeng ja oli veel nõukogude aegne meloodia, plaadimängija, siis õhtu enne uinumist oli maale rõks. Üks nendest nimedest plaadi peal, mis väga sageli läksid sinna mängija peale ja, ja siis Mahleri saatel uinutut jääb kuidagi on, on see väga hingelähedane. Aga mulje jah, oli suurepärane. Kokkuvõtteks Tallinna kammerorkestri kontserdi kohta. Mulle endale tundus, et pole ammu näinud laval nii õnnelik orkestrit, kes naudiks seda musitseerimist. Kuidas teile tundub? No see noodina mahlaga petlik, see naeratus alati ei tähenda, et aga mulle tundus küll, et, et tegelikult see loomingu energia oli sellega no intensiivne või tõesti väga õnnestunud kontsert. Jah, seda oli näha ka publiku juures ja kaugelt nimelt seletada ainult jagatava šampanjaga enne kontserti, nii et see oli ikkagi puhtalt kontserti teener. Ei liigu need oma jutuga Tallinna kammerorkestri hooaja avakontserdi eelõhtusse, mil ERSO esituses kõlas Mahleri viimane lõpetatud sümfoonia üheksas sümfoonia laval oli ERSO peakülalisdirigent Olari Elts. David Vseviov. Te juba mainisite, et Mahleri esimene sümfoonia jättis teile tugevama mulje. Eiei siste paigutaksite meeneid muusikaasjatundjate väärikasse ritta, kuhu ma kuidagi ei kuulu. Ma rääkisin ainult mingist emotsioonist seal kõik oli suurepärane. Ja minu jaoks ka huvitav, sellepärast et sa kogu ajajärk, millal see muusika sündis, on minu jaoks 19. lõpp, 20. algus, eks põnevamaid ajajärku üldse Euroopa kultuuriruumis on niivõrd murranguline ajajärk, see on ajajärk millega ei anna üldsegi võrrelda oma murranguastmelt kasvõi seda sajandivahetust, mis alles mõõdus. See on niivõrd paljude unistuste täitumise aeg. Ja kõik need murrangut murrangut kujutavas kunstis, murrangut muusikas, maaler paigutab sinnasamasse aega, sellepärast oli seda köike huvitav mulle kuulata just nimelt selles laiemas kontekstis. Nii et oli väga huvitav ja väga põnev. Ja minul jäts nagu nüüd selle teised muusikainimesed tõesti, väga-väga ereda mulje, 109 sümfoonia ja mulle see muusika endale tõesti väga meeldib. Sümfoonia ja mul oli nii hea meel, et see kuidagi niivõrd ilusti esitati ERSO ja Olari Eltsi poolt, et et ma tean, see on kohutavalt raske, et seal on lugematu hulk väljakutseid mängijatele, dirigendile, ka publikule, kuna see on tõesti niivõrd ulatuslik teos, aga aga lõpuks tõesti, sellest jäi minule kohe väga-väga eriline tunne ja suur elamus, nii et ma väga täna ERSO Olari Eltsi selle eest. Ja see on väga huvitav, et kui sa tagantjärele loed arvustusi, siis sa mõtled, et ohoo, et kuulates sa ei saanudki üldse aru, et see on keeruline meistelise hoida aru jah, just nimelt. Et alles tagantjärele võtad ja loed ja hoo, et see on nii dirigendile kui esitajatele niivõrd raske pähkel. Ei kuulates ei paistnud see mitte kuskilt välja ja see ongi professionaalsus ja meisterlik tasemele publikuna oleks olnud see raskus tajutav, siis oleks midagi lahti, aga seda ei olnud ja ta ei olnud ka ajaliselt kuigi on ju pikk olnud. Jah, aga see aeg lendas, kuda. Vot see on jah, et kui, kui mingi vahe, mõni väga lühike teos tundub kohutavalt pikk ja mõni pikk teos, tundub, et läks nagu ühe hingetõmbega. Väga rõõmustav on teie muljeid kuulda ja väga huvitav, et mõlemad mainisite, et see ei tundunud üldse pikk. Aga kui mõtleme üldisemas kontekstis, siis elame maailmas, kus võtavad võimust väikevormid 160 tähemärgilised arvamusavaldused, maksimaalselt kolmeminutilised muusikapalad, raadiotes. Kas inimese võime keskenduda, on sellest kuidagi muutunud? Inimesi on väga palju, isegi Eestis on üle miljoni inimese ja nad on väga erinevad inimesed. Probleem ongi selles või mure ongi selles et tänapäevane maailm on orienteerunud just nimelt nendele inimestele, kes maksimum tahavad, need 150 sõna või maksimum tahavad need kolm minutit. Son petlik pilk. Neid teisi inimesi on tunduvalt rohkem rohkem kui me ette kujutame, mitte võib-olla rohkem kui neid, aga neid on väga palju, neid on tohutu tulp, palju, need on üle terve maailma sadu miljoneid. Ja nende jaoks on vaja neid pikemaid lugusi. Nad tahavad lugeda, annab, tahab kuulata, nad tahavad arutleda. Väga raske on arutleda lauset muusikapalade üle. Kuigi kui ma jälgin vahetevahel Eesti laulu ja neid kommentaare, siis paistab, et ka kolmeminutilise tilli lilli pikalt mõtteid vahetada. Aga kuivõrd huvitav see on, see on omaette küsimus. Nii et on on neid inimesi, kes tahavad neid 75 minutilisi lugusi, neid on piisavalt palju. Mina arvan ka, et inimese võime keskenduda pole kuskile kadunud, iseasi kas me seda võimet kasutame ja et kas meid avaldatakse nagu seda mitte kasutama, et see on ka ju omamoodi kasulik mitmes mõttes, kui inimene on kergesti mõjutatav, kui teda saabki 150 sõnaga veenda ümber milleski et tunduvalt vastutustundlikumalt võib-olla käituma inimesi, kelle jaoks on vaja tunded rohkem kui 150 sõna, et oma arvamust muuta, et et sellepärast tegelikult lihtsalt ei tohiks lasteaias nii kergelt sellest kaasa tõmmata sellest. No võib-olla isegi öelda pealiskaudsest. Et see on ju nii inimlik kui. Me märgistame seda sõnaga nauding, mida see asi meile see tinglik asi pakub, siis mina küll eelistan nautida seda pigem 75 minutit, kõik kolm minutit. See on ju loomulik solgi gurmaanlus. Üks asi on kas kiiruga pudru ära süüa või istuda seal laua taga. Sedasama. Dirigent Olari Elts on öelnud, et kaks korda on ta Mahleri üheksanda dirigeerimisest loobunud ja selleks on ilmselt ka väga head põhjused on öelnud, et Mahleri dirigeerimine, selle esitamine peab olema elu ja surma küsimus. Kas kontserdisaalis jäi tunne, et tegemist oli elu ja surma küsimusega? Ma arvan, et see, mida, mida Lolarilt mõtles see, see, ütleme see tähtsuse aste, mis see oli tema jaoks tähendab see kindlasti realiseerus saalisse elu ja surma, kuidas keegi seda nimetab, see on nagu omaette kuivõrd süsteem dramaatilist efekti taotleda selle väljendiga, aga, aga et ma arvan, et see oli kindlasti tundub vähemalt, et see, mida, mida ta taotles ERSO kontserdi puhul peab kindlasti rääkima ka selle lõpust pärast Mahleri üheksandat sümfooniat võttis maad väga pikk vaikus ei tundunudki, nagu ära lõppevat, millest see võis kõneleda? Noh, pärast niivõrd võimast teost ei saagi kohe hakata sagima või, või et see oli väga ilus vaikus, ma arvan. Ma ei ole seda partituuri vaadanud, ma ei tea, eks seal on isegi kirjas näiteks mõni takt termaadiga pausima, kujuta ette, võib-olla et see on seal isegi partituuris. See ongi parem hinnang sellele muusikale, sellele kontsertile. See tähendab, et see võttis ja viis meid kuskile, võttis endaga kaasa. Sealt väljatulek nõudis aega. Tekkis tunne või lootused. Kui imeline oleks, kui ei olekski kunagi aplausi tulnud, kui seda ei olekski nagu lõpetatuks tunnistatud. Ma arvan, et pigem seal mingi emotsioon, mis on ja siis ta kuidagi vabaneb, aga, aga ta jääb meie sisse, seda ei peagi võtma, et see ega siis see muusika ikkagi on. See hetk oli mingi illusioon, mis toimus ja me lähme tavaellu tagasi. Ja aplaus on just see, millega me saame öelda, et aitäh selle muusikaelamuse eest, mis, mis jääb meie sisse siis kajama, et võib-olla seda ei peaks võtma midagi lõppe said midagi, siis jäigi nagu meisse kestma ja siis me juba naasime sellesse argireaalsuse sele ilusas eesti keelt, me teeme aplausi selle, selle mingi igavikuline momendi eest. No vahetevahel teatris on juhtunud, et see kohustuslik aplaus oleks nagu märk, me ju elame sellises kultuuriruumis, kus ei ole viisakas vilistada ja tomateid loopida. Tunne teeme selle kohustusliku aplause ära ja saab ruttu minema, nii et pigem antud juhul see paus ütles meile hoopis midagi muud. See oli spontaanne paos inimestele vajalik paos, seal ei olnud mitte midagi kunstlikku, see oli lihtsalt see hingetõmbeaeg, mida oli vaja pärast neid seitsme kümnet viit minutit. Niivõrd tehti pikk ja tähendusrikas teos vajab enne vaid jätud ruumi, et see ruum ongi see vaikus võib olla mis, mis pärast seda oli nagu ümbris. Ma väga tänan teid. Polli ta, vaid see, et te käisite nendel kontsertidel ja et jagasite meie kuulajatega oma muljeid. Tänases helikajas kõnelesime Tallinna kammerorkestri hooaja avakontserdist ning ERSO kontserdist Mahleri üheksas. Oma muljeid jagasid pianist Mihkel Poll, ajaloolane David Vseviov ning helilooja Tõnis Kauman. Mina olen saate toimetaja Miina Pärn, helimontaaži tegi Helle Paas ja me soovime teile ilusat päeva.