Täna pajatanud ühest pahandusest, millesse olid mässitud filmitäht Saarele Ander helilooja Michael Yari ja luuletaja Bruno valts. Kõik kolm omavahel suured sõbrad. Filmis suure armastus oli mittu Jari valsi laulu. Filmi esietendus Berliini kinos ballaadium esimesel veebruaril 1943. aastal päev enne Pauluse kuuenda armee viimaste jäänuste lõplikku alistumist sisse piiratud Stalingradis. Eelmisel aastal oli Kööbelsi füüreri isiklikul soovitusel andnud Michal Jürile ülesande kirjutada optimistlikke laule. Ent juba oli heliloojal teada, et luuletaja Bruno valts on kurikuulsas gestaapo vanglas Prints Albresti tänavas. Süüdistus oli kõlvatu lähenemine ühele Hitleri Ungele. See oli väga tõsine Saksa rahvust solvav, kuid mitte otseselt poliitiline süüdistus. Meenutagem, et samas patus homoseksualismi soli süüdiga SA asutaja ja ülemjanust rööm, kes tapeti mitte küll selle kalduvuse pärast, vaid seetõttu, et temale alluv organisatsioon hakkas libisema Hitleri kontrolli alt. Helilooja Mihhaili aari, püüdes sõpra päästa, pöördus isiklikult Kööbelsi poole ja märkis, et koos vald siga oli ta kirjutanud laulu Taskando Hainensiimannister. Tean, mis oli sõjaväes tohutult populaarne. Tagaebased Paltsi abita ei tule ta austava ülesandega toime. Avaldus mõjus veel samal päeval lasti läbi peksnud luuletaja koju ja paari päevaga sündis tekst laulule, mille refrään vabas tõlkes on järgmine. Sellest kui veel maailm, ehkki see vahel on hall, ükskord muutub see jälle taeva siniseks. Vahel käib sõit tülis vahel alla, nii et meil pea aurab. Ent seepärast, kui veel maailm maailmale Meil ju veel vaja. Film oli küll juba valmis, kuid laulule leiti seal koht. Laul nägi välja nagu tüüpiline Durhaltteliid. Nii nimetas rahvasuu lõpuni vastu pidama kutsuvaid propagandalaule. Ometi levis kuulujutt, et laulu tegelik sõnum tõotas kaunist Tulevikku ilma natsiparteid. Seda olevat taibanud ka propagandaminister, Goebbels, kuid liiga hilja. Juba linastunud filmi ärakeelamine oleks äratanud suuremat tähelepanu kui laulu kahekeelsus. Et. Eemaldada.