Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate kunstiministeeriumi, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Alustuseks on mul erakordne hea meel teatada, et pärast aasta pikkuseks veninud pausi on Kunstiministeerium taas eetris. Kuid pean kahetsusega ütlema, et maarjamürk on jäänud kindlaks oma otsusele saate tegemisest loobuda. Nii lasub kunstiministri raske koorem pelgalt minu õmblukestel õlgadel. Kunstiministeerium saab olema eetris kaks korda kuus, neljapäeva õhtul kell 21 null null ning kordusena sama nädala laupäeva hommikul algusega kell 10. Null viis. Loomulikult on kõik saated järelkuulatavad klassikaraadio kodulehe vahendusel. Septembri lõppu või no olgem ausad. Käesoleva kümnendi eesti kultuuri suursündmuseks on Eesti Rahva Muuseumi uue hoone avamine. Juhtusin hiljuti Riias veel planeerimisjärgus olevale Läti kaasaegse kunsti muuseumile pühendatud seminaril kuulama Türgi kaasaegse kunsti keskuse salt juhataja Vassif kort tunni ettekannet selle ette kanda. Olulisema sõnumina. Kirjutasin üles tõdemuse, et ei tohi ehitada liiga palju sest lammutada on väga keeruline. Ning ehitades tulevikku silmas pidades ehitame me tegelikult minevikku vajadustest lähtuvalt. See tükike konspekti ripub mul köögis külmkapi küljes kõrvuti Andy Warholi lohutavate sõnadega, et inimesed mitte ei sure, vaid lähevad kaubamajja. Tartu vana kaubamaja kohale. Käesoleva aasta kevadel avatud uuel kaubanduskeskusel ei lähe kuuldavasti kuigi hästi. Riias jõuti seminaril ühes diskussiooniringis järeldusele, et hoone kui selline on vananenud vajadus, mida kaasaegsel kunstil vaja ei ole. Selle tõestuseks on asjaolu, et Läti pikima traditsiooniga kaasaegse kunstifestival seal vaevalgit toimub juba kaheksandat aastat järjest juhuslikul jõude seisval kinnisvaraobjektil. Milliseid Riias tõesti silmatorkavalt palju laokil on. See kõik on tõsi. Ent samas teeb mind mõnevõrra ettevaatlikuks asjaolu, et kui Survival, Kiti peakuraator, Solvita Kressa kureeris käesoleva aasta kevadel Kiievis Ukraina Kunstimuuseumi pompöössus hoones näituselt identiteet ebakindluse kardina taga siis nägi näitus kujunduselt välja täpselt nagu sul vaevalt kit. See võib tähendada seda. Kuraator on olude sunnil harjunud töötama hüljatud majade pakutava juhusliku ja ajutise näitusepinnaga ega oskagi enam muus võtmes töötada. Kuid see on teised, ka kommentaar Ukraina kunstimuuseumi hoone üldisele olukorrale ja ekspositsioonile kiiresti kasvava internetikaubanduse mõjul oma funktsiooni kaotavad kaubandushoonet. Ei maksa võrrelda meelelahutusele, aja viitmisele ja haridusele suunatud kultuuriasutusega. Virtuaalreaalsus on päris muuseumi asendamiseks veel liiga ulmeline tulevik. Kumu lennusadama ja Ahhaa keskuse näited annavad igati õigust uskuda uue hoone fenomeni. Uus hoone tähendab uusi kohustusi ning üheks neist kohustustest on ka uus kvaliteet, milleks uue hoone kujul võimalus on loodud. Uus Eesti Rahva muuseum sisaldab endas ka kunstisaali, mille tegevust kureerib kunstiteadlane Reet Mark, kelle käest lähituleviku plaanide järgi küsides sai ilmseks, et olenemata sellest, et saali avanäituseks on Eesti ja Tartu kunstimuuseumide fondide ning erakogude põhjal koostatud maalikunstikeskne näitus ei kavatse Herm pikemas perspektiivis kujutava kunsti eksponeerimisele keskendunud näituseasutustega konkureerima hakata. Taotleb olla väljundiks rahvamuuseumi spetsiifikast, lähtuvatele teemadele ja vormidele. Kuid sellegipoolest näen ma ERMi kunstisaali avanäitusel rahvusromantiline vägi ajaloohaardes potentsiaali olla esimeseks linnukeseks eesti kunstiajaloo uurijate lähituleviku meelisteemade ennustajana. Kunstiajaloolaste fookuses on nüüd juba rohkem kui 10 aastat olnud sotsrealism ja sellele järgnenud karm stiil. Nii üks kui teine olid taasiseseisvumise järgsel kümnendil kunstiloos marginaliseeritud sest nõukogude ametliku kunsti uurimine ei sobinud kuidagi taasiseseisvumise järgse rahvusliku meelsusega. Selle asemel pühendati Nõukogude aja vältel põranda all hingitsenud konformistlikule kunstile. Sotsialismi kui ajaloolise perioodi. Tunnustuse tipphetkeks oli kumu esimese püsiekspositsiooni rasked valikud avamine, mille keskmes seisis just nõukogude aja ametlik kunst. Selle järel pöördus uurijate pilk pikkamisega karmile stiilile, mida nüüdseks paralleelselt sotsialismiga võrdlemisi põhjalikult uuritud on. Mind, kes ma ei ole mitte uurija, vaid lugeja vaevab juba ammu küsimus, mis saab olema uus teema. Sest kui nad veel kaua vanade naljade peal liugu lasevad, siis vahetan kanalit. Reet Mark, kelle poolt 2003. aastal Tartu kunstimuuseumis kureeritud sotsialistliku realismi võidukäik Eestis oli esimesi sotsrealismi kunstiloolisi taas Actoliseerimisi on minu hinnangul ERMi kunstisaali oma näitusega suutnud taaskord päevavalgele tuua teema, millest tänini rääkida ei ole tahetud nimelt rahvusromantismi, luues oma kuraatoritööga otsese paralleeli. 20. sajandi alguse kümnendi ja 80.-te rahvuslike motiivi käsitluste vahel oponeerib Mark tänavu suvel ilmunud eesti kunstiajaloo kuuenda köite ja teise osa veergudel Sirje Helme poolt ametlikuks normiks kirjutatud seisukohale et kaheksakümnendatel maalitud kalevipojad on omamütoloogiline enesesse sulgunud periood eesti kunstis, milles aset leidnud rahvuslike motiivide kasutus ei ole otseselt seostatav rahvusliku eneseteadvuse ülesehitamise püüde või vajadusega. Helme toetub oma käsitluses 2007. aastal kumus Ando Keskküla poolt kureeritud näitusele kaheksakümnendad sulgudes mis sisaldas muuseas Jaak Arro, Epp-Maria kokamäe, Leonhard Lapini teoseid, mis nüüd ka ERMi kunstisaali avanäitusel väljas. 80.-te kui kunstiloolise perioodi käsitlust iseloomustab tänini üleüldine vaoshoitus ja segregatsioon. Kui üheksakümnendaid käsitleva kunstiteadusliku artiklikogumiku nimeks on ülbed üheksakümnendad, siis kaheksakümnendaid kontseptoliseerib kogumik. Kadunud kaheksakümnendad. Reet Mark näib oma kuraatoritöös lähtunud olevat enese varasemast kogemusest 20. sajandi algul tegutsenud kunstirühmitusega Vikerla selle autorite rahvusromantilisele, ent pretsedenditult siirale mütoloogia käsitlusele ajaloolise paralleele otsides tundub ka mulle sarnasuste nägemine taasiseseisvumisele eelnenud kümnendil ootamatult vohanud kalevipoja kujutisega täiesti kohane. Ma ei ole pädev vaidluses poolt valima. Selle asemel peidan end väite varju, et ma ei pruugi olla küll pädev, ent olen piisavalt teadlik ajaloo ümberkirjutamise mehhanismidest et lihtsalt nautida titaanide mänguteadlaselt midagi taolist, nagu ajalooline tõde, milleni vaidlus võiks viia, ei ole olemas. Kunstiministeerium käis ERMis näitust rahvusromantiline vägi ajaloohaardes vaatamas ja palus kuraator Reet margil näituse lähtekohti kommenteerida. Tere, Mark. Sina ütleme siis ERMi uue püsiekspositsiooni kunstisaali, näituse rahvusromantiline vägiajaloohaardes kuraator, vabalt, sa otsid selle näituseajalisteks piirideks, selle esimese vabariigi hetke algab sealt 19. sajandi lõpust kohe päris ennekõike rõhk nagu esimesel kahel kümnendil. Ja siis teistpidi on rõhk ennekõike kaheksakümnendatel. Äkki sa niimoodi oma sõnadega põhjendanud natuke, miks selline valik? Et ajalised piirid olen ma võtnud niimoodi, et sajandi algusest kui tekib suur rahvusromantismituus, mis tegelikult nagu lõpeb meie esimese vabariigi väljakuulutamisega või üldse rahvusriigile, mis aga, ja teine rahvusromantismi tõus kunstis võib-olla just 80.-te algus, kuni isegi keskpaik, 85 84 hakkas ta nagu peale. Ja lõppes ka nagu uuesti Eesti rahvusriigi väljakuulutamisega. Nii et kaks tõusu, mis toovad kaasa Meie iseseisva riigi, tekib see, võiks äkki niimoodi öelda väga uhkelt. Et sellest nüüd ajalised piirid siis. Aga kui väga pragmaatiliselt läheneda asjale, siis kõikidelt näituste ruumidel on piirid ja, ja peab tegema siiski mingisuguse ajalise valiku, et panna välja nii palju pilte, kui võib just neid pilte, mida sa ise tahaksid panna, et mitte lükata seda nagu kaasaega väljastada kiiri. Aga samas on seal vahepeal ka selline äike ajaline nagu lõtk vahel. Et sa ise ennist näitusesaalis küsisin, sa viitasid sellele, et kas öelda sotsialismi Stoli villand. Et sellepärast sai sellist sotsialistlikku rahvuse käsitlust välja jäetud, aga samas ma, kuivõrd sa oled palju sotsialismiga tegelenud, siis mind tegelikult nagu huvitav, et kui palju seal neid noh, paralleel on, et kas sisuliselt oleks olnud võimalik seda sotsialismi sinna kaasata või, või nad et kui suurusele mingisugune hüppe või et kui me räägime selle näituse mingist emotsionaalsest palest või et kas sotsrealismi hetk oleksin mingi nihke sisse toonud, et minu jaoks on väga huvitav, on näiteks kuidas karm stiil nagu resoneeruvad Kristjan Raua Kalevipoja joonistustega näiteks selline. Ühesõnaga, ma näen siis hästi palju mingit siukest esteetilise paralleele on just Liisa Kaljula, kes kirjutas oma magistritöö karmistumist, viitas nagu sellele paralleeli, et selline natuke romantiline kultuslik kangelane nagu mõlemal pool olemas. Jah, noh, tegelikult ega mul seal on ka sotsrealismi väljaseks liimalti kommikarbi kaant meenutav pilt, kus on siis 40 40. suvel tehtud üks Moskva sinna kunstide kaadile pine kavand ja, ja siis on mul väljaska tegelikult 41 tehtud. Elmar kitseküla pidu. Aga selle külapeoga on ka selline, et teda on 41 tehtud, nii et ta võib täiesti vabalt olla tehtud venelaste ajal, aga võib täitsa vabalt olla tehtud juba sakslaste ajal. Nii et see kitse sotsrealism alguses oli ju ka sellise väga maalilise kõlaga, aga olenevalt sellest, kuidas propagandistlik sisu sinna sisse panna. Aga tegelikult ma selle näituse ka üldse üritasin nagu uurida. Ta nagu pealkirigi ütleb, et rahvusromantiline vägi ajaloohaardes, et kuidas läbi aegade tüütakse seda rahvusromantilist siirast väge panna siis riigi propaganda rakkesse. Ja, ja sellepärast, et ma arvan, et igaüks peaks selle ise lõpuni mõtlema, et kas sajandi alguse nagu mina ütlen, siiras rahvusromantiline vägi, kust tulevad need laikma poisi kallis ja tuul ja, ja palder Toomas Berger, sellised tegelased, kes loovad seda, seda tõelist, et eesti kunst ja tõelist kalevipoega ja see on nagu näed, et nad tahavad teha sellist noh, puhast eesti kunsti ja puhast eesti kangelast ja kuidas siis natuke hiljem kolmekümnendatel aastatel tulevad, kui või kahekümnendatel ka juba tulevad need Janseni kalevipojad, mis on tehtud riikliku tellimusena riigikogu söögisaali kes meenutavad siis mingisuguseid selliseid noh, tõelisi kreeka kangelasi, nii et isegi vaatasime ühe Kalevipoja puus meenutab väga kettaheitjat. Nii et ühesõnaga ma just uuriks hinnangu läbi selle näituse, seda, kuidas siis püüab riigivõim kogu aeg seda ära kasutada, täpselt samuti kasutada ära seda ka siis Nõukogude korra ajal kui jällegi seesama Jansen näiteks joonistab 49. aastal meie neli painte kuningat jällegi ülesse. Nii et, et selles suhtes noh, kuidas, kuidas seda siis nagu ja kahekümnendatel kolmekümnendatel, neljakümnendatel ka seitsmekümnendatel püütakse kogu aeg siis nagu vormida ja teha ja kõikvõimalike võimude ajad ja näiteks ka seda, kuidas paguluses siis ilmuvad jälle välja need võitlevad pojad ja, ja kes on samasugused, võitlevad ja kellel on samasugune niisugune taga tugev propagandamaik juures nagu meil kodus samal ajal on need Evald Okase kale. Nii et, et noh, kui kõrvutada mingil hetkel Haameri Kalevipoega ja Okase kalevipoega, siis ausalt öeldes nagu mõlemad viskavad üle, aga ilmselt sellistele pagulasseltskonnale on, on jällegi hoopis teise kaaluga see asi. Nii et, et tegelikult see on ääretult põnev ja, ja ma ei heida nagu või noh, ma kuidagi nagu ei anna hinnangut mitte kuhugi, aga ma püüan teda nagu rahulikult vaadelda ja uurida, kuidas seda, seda sellist rahvale hingeminevat väge püütakse. Propagandamasin olla või propagandamasina sisse siis. Sult teeme, võib-olla jääme liiga kauaks ühe teema juurde, aga ka näiteks ütleme, põllutööde puhul mulle hakkas silma see, see, oletan, naersime enda poolt kirjutatud väikese heina öö juures ka, viitab sellele tegeldi mütoloogiaga ja kuidas mütoloogia tegelemine oli justkui selline apoliitiline, et mulle hakkas silma rahvuslus kui selline põgenemis kaht või tähendab, et kuidas, kuidas pageda nagu mütoloogias, sest sealjuures justkui olla apoliitiline Ilmselt ta ei olnud apoliitiline, sellepärast et põlluon kuskil omakirjutatud ka välja öelnud, et see oli tegelikult teadlik programm seitsmekümnendatel, kui nad hakkasid tegema seda oma uuspaganluse selliste asjadega rahvas oli niivõrd maatasapekstud, et tuli anda jälgi, mingisugune selline jõud, mille ümber koonduda, vaat selline ajalugu, mille üle uhke olla. Ja, ja kuna see kõige värskem oli just muinasaeg, mida siis kasutas ära punane propaganda, siis mindi nagu veel kaugemale totiteni juuri veel kaugemalt ja võeti siis nagu sellist puhast ajalugu, mida ei olnud nagu veel kuskil kasutatud ja, ja tihti minu meelest ka väga uhkelt, sellepärast et mina nagu ei paneks seda propagandat ja just rahvusühtsust liitvad propagandat kunagi ainult miinusmärgiga, sest rahval on vaja oma sellist juuri, mille üle uhke olla ja miks seda siis mitte teha. Ja, ja, ja tegelikult Kaljo Põllu ongi sellel näitusel kõige rohkem temalt kuus pilti teistelt ei ole mitte üheltki kunstnikult nii palju sellepärast et, et seitsmekümnendatel kõik need tema suured sarjad ilmusid peaaegu samal ajal, tähendab suure esimeselt Su kodalased oli Lennart Mere Hõbevalge maga ühel ajal ja, ja, ja järgmine, vaid ikka see oli vist. Ma ei suuda nüüd praegu peast öeldes, olid Kalivägi või, või need koliseeriad tulid seal hilisema hõbevalge, magan kuus. Nii et tegelikult see on teadlik programm, mida nad tegid ja, ja nad tollel hetkel nad küll ütlesid, et see on apoliitiline, aga sellel oli väga tugev ja, ja teadjatele noh, teada oleks isu, et sealt hakati midagi looma, mis viis siis nendele 80-ga 87. aasta Kalevipoja piltides. Vähemalt mina näen seda niimoodi. Ütleme siit kohe tahakski tulla ka selle näituse Endale motiivi valikute juurde või üldse nagu selle selle enesekuvandi juurde ütleme, minu jaoks rahvuslus on olnud ka rahvuslus või ütleme, kooli kohustuslik kirjandus tekkinud rõõmsalt välja kooli kohustuslik kirjandus on tekitanud mul sellise teatavat trauma, on ju, et kui õed, Vildet, Tammsaaret, siis see see eneseidentiteedi kuvand on, on selline ohvri kuvand natuke, eriti Vilde puhul on see kuidagi eriti julgelt Tamsar, natuke eksistents realistlikum, aga Vilde oli ikka ikka tõele. Et Tallinnas käisid igal pool kogu aeg peksa. Et selles mõttes sinu poolt praegu siia ERMi kureeritud näitused ma üsna nagu sellist heroilisuse esiletoomist, et kui palju jälle ise materjali sisuliselt tundmata, et mul tekib kohe nagu küsimus, et kui palju sa valima pidid, kui suurel määral sa pidid enda jaoks otsustama, et noh, et okei, võtame poja ja võtame suure Tõllu ja, ja kuninga tagasitulek, Kalevipoeg Kalev, tuled tagasi koju. Aga kui palju meil kunstis on sellist kujutavas kunstis on siukest Vildeliku ühilist must lagi on meie toal või noh, muidugi. Ja ohtu kummitav pilt jäi mul välja lill aga aga tegelikult teiega seal ei olnud, ei olnud sellist nagu just seda musta lage meie toa sellepärast, et, et rahvusromantism, eriti minu meelest seal ei saagi olla sellist orjamentaliteeti või, või, või pärast, et see, kui sa ikkagi sellest rahvuslusest räägiti, sest noh, tähendab, kõik taandub ajalool, eks ole, et ja, ja rahvuse tekitamisele või grupi kokkupanemisele, et sul peab olema niisugune suur ja heroiline võimas ajalugu, mille ümber koonduda ühise tooted, tõekspidamised siis sa pead midagi koos tegema selle seltskonnaga, selle rahvusega ja siis sa pead ennast kellegile vastandama mingisugusele teisele rahvusele kindlasti. Ja, ja ega sa siis, kui sa seda kolme asja järgid, siis sa ei saagi mingisugust sellist noh, mis siis on siis mingisuguseid orjad, tööpõllul ei saagi sellist peeti nagu loo, et sa peadki looma mingisugust sellist heroilis kangelast aga on minu meelest jällegi just nagu või vähemalt ma nagu tulin sele piltide vaatamise juures, et, et kui see tahe on selline siiras ja, ja, kuid kui tõesti tahetakse kunstnik ise nagu tahab luua seda, seda tõelist pilti, mis, mis hävitaks nagu oma rahvale edasi tulla, veel kuhugi minna või kuhugi koonduda, millegi ümber koondada. Et siis see pilt tuleb päris hea välja või noh, selline ehe välja, aga kui seal taga jällegi mingisugune selline riigi poliitika või, või noh, selline teadlik suunab poliitika, et siis see asi jääb natuke nagu õõnsaks, sest et kui vaadata kas või neid samu pilte, mis on siin tehtud nende sõja pihtide konkursside äkki või noh, kasvõi seesama Ridalise suurt Jüriöö ülestõus, kus sellel kesksel tegelasel on torukübar peas ja, ja meenutab tõeliselt seda troonide mänguks siis, siis noh, need on päris naljakad, need ajavad naerma. Aga kui mõelda jällegi Kallise pildid peale juurde, kasvõi see linnakivi kandmas või, või kas lauakoormaga tulemuse nad on tõesti, nad on noorte poiste tehtud, nad on natuke häbarikuks uuritsa mõnda pilti vaadata, siis siis tõesti tundub, et, et noh, et päris jube pilt, et miks see poiss üldse joonistama hakkas. Aga, aga noh, need on noorte siiralt meeste tehtud ja, ja, ja seal on noh, seal ei saagi tekkida sellist enesehaletsus oskusliku asja, et see peabki olema selline suur ja võimas ja uhke ja ja noh, nii ta rakon Ütleme, kui me nüüd võtame need selle sajandi alguse ja sajandi lõpu, et kui palju seal on sellist noh, ütleme muutust motiivide valikus või et noh, et ühesõnaga kui palju motiivid korduvad, kui palju seal on sinul sellist kuratoorselt valikut? Sisuliselt asi algab, oleme poja, õhtuste lõpeb Kalevipoja surmaga või noh, seal on, seal on nagu see noh, see Kalevipoeg on siin ja seal ja vahepeal on Arraku, Suur Tõll ja, ja põllukodalased, aga samas näiteks pääsuke kõneles minu jaoks selle juba täiesti nagu sellist modernsemat keelt või oluliselt nagu teistsugusemad lähenemist sellele rahvarõiva-le, siis ma ei oskagi ausalt öeldes küsimust täpselt sõnastada kui üritada seda nagu loona vaadata või Laapini sellega vist Kalevipoeg ja Kalevipoja tagasitulek. Tingimata surmaga mentaarsetele köik juures. Aga kas siia suur abstraktne geomeetriline kompositsioon. Ühesõnaga, kui palju nendest motiivide kordustest on sellist kuratoorset valikut, et viidata nagu sellele paralleeliga näiteks mulle hakkas silma, et laulupidu oli nagu oli vala esindajat Ma jätsin teadlikult välja 80.-test ja tegelikult ka varasemast ajast igasugused laulupeopildid ja sellised, sest et tahes-tahtmata peab jällegi tegema mingi valiku ja ma tahtsin näidata nagu kolm asja, et kuidas kunstnikud ülistasid ilusat Eesti loodust kuidas seal siis kalevikompositsioonid ja kõikvõimalikud muud kompositsioonid ja kurjusiteedid, mida siin on ka natukene nagu väljas, nii et selles suhtes, nagu neid laulupeopilte ja sinimustvalgeid pilte ma teadlikult ei pannud ei varasemast ega ka 80.-test aastatest, nii et, et need on nagu välja jäädud. Ja, ja seda lugu saab tegelikult kujundid on täpselt samad. Aga neid tehakse lihtsalt sellises modernsemas mõttes, sellepärast et kui ma nüüd lugesin neid 80.-te aastate kirjutisi üle ja vaatasin, et, et kõik meie kunstikriitikut, kes esialgu on tegelikult väga suures hämmingus või, või sealt nagu häbenevad ka kangesti seda, seda kalevipoja möllu, mis tekib, sest et see on see mai levini käinud ütlus välja, et Kalevipoeg poegi kerkib nagu seeni pärast vihma. Nii et tegelikult ollakse hämmingus ja püütakse ka nagu natuke välja vabandada sellega, et kaheksakümnendatel aastatel on ka maailmakunstis pöördumine just oma juurte juurde väga suur mütoloogia ihalus ja kõik selline asi. Nii et, et, et seda rahvusliku kunstiga natuke häbenetakse ja, ja kui ma siin hiljuti vestlesin ühe sellise 80.-te aastate tuntud kuraatorit ega siis siis ka tema ütles kohe, et milleks selline noh, et ühesõnaga suhtus sellesse väga halvasti sellesse rahvusliku kunsti. Nii et noh, ma arvan, et võib ka niimoodi suhtuda, aga oleks aeg, võib vaadata seda nagu värskema pilguga, nii et siin häbeneda nagu oleks midagiväelast. Aga, aga jah, selliseid lugusid jutustada nad tutvustavad peaaegu samasid lugusid, mida sajandi alguses ainult tunduvalt modernsema pildikeelega. No kasvõi saratud, kui võtta, noh, seal ei ole väga moderne pildikeel, aga aga pere tuleb, arro tulevad oma suure, sellise taltsutamatu ekspressionismi ka sinna sisse, mis tegelikult väga kihvtilt mõjuvad oma. Ja vot mul ongi väga kahju, sest et ma sain Arrad kätte ainult selle suure Kalevipoja surma pildi, kus punkarid on juures ja, ja mida sa ise siin sured, raskustega, seina vedasid. Et, et härral oli väga kihti pilte, mis kohutavad toredalt, näiteks on üks kuninga pilt, kus kuningas laseb luikesid, mis kohutavalt vahvalt oleks haakunud sele Janseni luige tapjamisega, kus kalevipojad Ta on paadis suurel luige tapetud luikede hunnik on neid, te kindlasti teate siinsele kumu ekspositsioonis, aga kuna seal tõsist, siis ma ei saanud neid kätte. Õigemini nad ei võtnud, ei tekkinudki seda tahtmist, saab teda võtta ja seda arro kuningat ma ka ei saanud, nii et tegelikult mulle tundus, et nad kaheksakümnendatel, need kunstnikud ikkagi ka teadlikult mängisid nende samade teemadega. Nii et noh, selles suhtes tekkis väga-väga põnev siukene kuidagi nagu mingisugune noh, mitte teadlik jäljendamine, vaid, vaid vaid nagu, nagu mõtlesid sellele sajandi algusele aga püüdsid nagu midagi uut teha. Kui palju nendes perioodides on sellist ütleme, kaudsest, rahvusluse kriitikat või küsimuse alla seadmist, et kui me vaatame ütleme viimast paari kümnendit ja kui me võtame nagu rahvusluse teemanäituste kontekstides, siis seal on hästi palju sellist noh, ikkagi ütleme ühelt poolt ironiseerimistega tipuga iseenda kriitikas või sedasama Kristiina normanni kuldsõduri, mis käis meid Veneetsia biennaalil esindamas ja nad on terve selline ka rahvusvahelisel tasandil, selline nagu rahvusluse kriitika ja selle esitamine nagu yks trimismine ja kas sellest perioodist millestki taolisest rääkida või, või ikkagi valitses selline noh, see ülesehitamise tung ja vajadus oli nagu nii suur, et, et see vastureaktsioon tuleb nagu üheksakümnendatel Mulle tundus ehiti, tegelikult see oligi, see vaidlus oli väga suur, sellepärast et 11. aastal esines selline kunstnik nagu Promet ajakirjanduses väga pika ja, ja väga lohiseva artikliga ja väga kehvalt kirjutatud, aga seda oli näha, et inimesel süda tõeliselt valutas ja sõitis, süüdistas kõiki meie noori kunstnikke, et nad kuidas oli euroopalike värvidega, kaotavad Eesti kunsti ja, ja eestilikku sisu oma piltidest. Ja kuigi niisugune kurb iroonia seisnes selles, et tema enda tehtud kalevipojad kannavad vene talupojasärke kogu aeg piltide peal, nii et nad on ise selle sellise vene kooliga, aga ta oli väga tõeliselt ja siiralt eestimeelne mees. Tema on see, kellel on kumu püsiekspositsioonist näiteks ja, ja selline väga põnev, põnev kunstnik, aga kuna tal on tõeliselt kuriositeedits teda väga tihti näitustele näidata ja, ja temale vastas siis kõigepealt Tuglas, kes siis kaitses seda, kuna Romet ütles, et tuleb võtta eeskuju, näiteks kalen kallelalt ja tema teeb ehtsat Soome kunsti ja ja näitab soome kangelasi ja selliseid asju. Aga aga selle ta unustas ära, et Kalev Kalle ema käis ka eurole Euroopas väga palju õppimas, sai sealt kogemusi ja tuli ja lõi siis midagi siin soomes kodus. Ja Tuglas vastab talle täpselt samuti ajakirjanduses, et enne peab Euroopast midagi õppima ja siis saab kodus midagi looma hakata. Aga Tuglas teeb seda ääretult irooniliselt, sellepärast et tõesti see Prometi kirjutis on selline noh umbes nii, et miks meil ei, miks me ei kujuta kalevit aara tammikus ja no midagi sellist, nii et südant tõeliselt lõbus lugeda, aga samal ajal ka natuke kurb ja, ja teada siis Tuglase sellistega vaheldad sulge, kui ta oli veel eriti üles ärritatud, siis tekkis vaene Promet maatasa ja sellest alates ongi just nagu ka kunstis kaob ära, nii et ega siis need päris sellised tipptegijad nagu rahvusromantismi neile oma loomingus väga ei teinud edasi. Et sealt sai nagu see rahvuslik romantism nagu paha maigu juurde, et, et see on nagu kapseldumine ja pärast teda näiteks sai ka Kristjan raud oma lihtsalt sealt kätte, selles 19. aastanäitusel neile kõikustele kõvasti eteid ette heideti selliseid asju. Nii et need vaidlused ja, ja, ja, ja selle rahvusluse ja, ja eestiliku kunsti ja, ja no kaotamise selle üle käisid juba päris ammu enne kahekümnendaid aastaid. Nii et selles suhtes see on ka ka väga põnev, väga tore lugudel sees. Aga kui me nüüd seda kunstinäitust selle ERMi ülejäänud ekspositsiooni kontekstis vaatame kui palju sa pidid mingisuguseid selliseid sisulisi otsuseid ka enda jaoks tegema, näiteks et kui sa püsi, on ta algusest peale planeeritud väga teadlikult esitatud sellise nagu multimeediaalse asjaga sa saad katsuda, lüüa, nuusutada, keerata, ühesõnaga ta on selline interaktiivne Jakest interaktiivne siis kuidas sa selle kunstisaali osa hetkel üles ehitan, otse vastupidi väga selline, selles mõttes nagu klassikaline, et pildid ripuvad seina peal, et see oli üks kõige paremaid näituseprojekte, mida ma tatavust maja galeristi koloniaal saatis projekti kirjeldusele pildid ripuvad seina peal. Et väga pädev kirjeldused ja näitus vastas kirjeldusele, kui teadlik see sinu poolt see selline formaadi valik on. Survet ei avaldatud, et peaks saama nägu. Tänapäeva kunsti rohkem näha või kaasaegse kunsti täna selles suhtes. Ei, aga võib olla ka hoopis isegi mitte tingimata tänapäevast, vaid Kadrioru muuseumis oli see Bushi restaureerimine, näiteks kui sul on hea näide nagu sellised nagu jumal teab. Aga see oli väga uhke, näitas ma käisin seal kolm, neli korda ja iga kord olin veel vaimustatud, nii et et jah, et tõesti vana kunsti võib ka niimoodi eksponeerida, põnevaks teha, nagu Kadriorus tehti. Aga ei, esiteks ma ei tahtnud mitte midagi ja kuskil millelegi vastanduda vaid, vaid ma tegelikult tahtsingi teha klassikalist maalinäitust ja just nimelt maalinäitust. Sellepärast et, et sellepärast, et see oli nagu kuraatorinäitus ja, ja mulle meeldib maalikunst. Nii et tegelikult see oli nagu ainus ja ma tahtsin teha klassikalist maalinäitust. Et see oli nagu minu valik, lihtsalt keegi nagu kuskil mingit survet Ta ei avaldanud, mulle anti väga vabad käed, sellepärast et kõik olid täiesti hõivatud kõikide teiste näitustega, mul oli väga hea meel ja, ja ma arvan, et kõik jäid ka päris rahule, sest et ega mulle nagu noomitus ei ole veel tehtud. Kas sul on nii-öelda tulevikuplaan ka selle selle osas, mis nagu edasi tuleb? Tegelikult peabki ära ütlema selle, et ega see näitus ei ole nagu lõplik, sest et kuna Tartu Kunstimuuseum ütles, et ma pean vahetama ära, näitus on üleval üheksa kuud ja ma pean vahetama vahepeal äratus tellid ja kuna neid võib hoida ainult neli kuud üleval, siis jaanuari lõpus tuleb volüüm kaks sellelt näituselt, nii et õlid jäävad samadeks enam-vähem. Aga pastellid vahetuvad kõik välja, nii et tegelikult jaanuaris võiks tulla just uuesti vaatama. Ja, ja kuna siis oli tegelikult pidi olema, näitas nii nagu järgmise aasta sügiseni, aga kuna neli ja neli kuud, siis nüüd lõpeta suveks ära juuniks ära, et juunist peaks tulema uus näitus. Ja plaanid on, plaane on tehtud küll, igasuguseid, 100 protsenti ei ole veel kinnitatud, see suvine näitus, aga sinna on meil nagu konkus praegu või õigemini me omavahel räägime sirgeks, mida me sinna valime. Ei, aga sügisest peaks tulema meil siis rahvakunstitudengite Lupe, Peate näitus, seal siis see, kes lõpetavad Viljandis ja teevad kõik võimaliku rahvuslikku käsitööd, talli, kes koovad, kes teevad vaipu, kes teevad puutööd. Ja kõikvõimalikud teised kunstitudengid, kes siis oma selles lõputöös on kasutanud nagu mingisugust rahvakunstielement? Ta ei saanud kuskilt mingit inspiratsiooni, midagi sellist ja et me üritame tekitada samasuguse traditsiooni, nagu oli kaua aega Tartu kunstimuuseumi teha, lõpetada näitusi. Ja, ja kuna need rahvakunsti õppijad ja õpetajad teevad Viljandis nii tohutult head tööd, mida ma olen nüüd siin ERMis avastanud ja, ja ma olen seda muidugi hinnanud alatega, et see võib olla nii vägev ja, ja niivõrd tänapäevane ja, ja niivõrd kantav ja kasutatav, et, et seda on minu meelest liiga vähe näidatud seda, seda head asja. Nii et kõik, nii magistritööd kui ka siis need Paco tööd, mida nad teevad, peaks siis tulema meile nagu mõneks kuuks üles, see oli väga keeruline ja pikk seletus ja, ja edasi on meil plaanis teha siis iste, ehtenäitust, mis peaks võtma nagu kokku selline pealkirjaga 1000 aastane Eesti yhe, mis algab arheoloogilises tihtest ja kuna galerii kõrval on üleval mingisuguse Kukruse memm, nagu me kutsume teda, kukkusin, õnnestun tehtud, tohutult ilus rekonstruktsiooni mäki, saame sellegi välja panna, sinna ehita näitusele. Siis kasutame seal ära etnograafilist ehet, mis tollel hetkel peaks olema üleval juba meie suurel rahvariidenäitusele, 1000 ruupia, päriselt, saalid. Ja siis me võtame valikuliselt läbi terve sajandi Eestis kunstist näited, mis on saanud oma inspiratsiooni ka rahvakunstist, näiteks tulevad siukene, põnev, tohutu suur ehtenäitus siis sinnasamma galeriisse, kus praegu see on, ma ütlen, et see on selline idee tasemel, aga mul juba silme ees jooksevad kõik need näited läbi, nii et mul on väga suur rõõm. Loomulikult ma ei hakka seda ise tegema, vaid palun kedagi endale appi. Sellest tarbekunstiteadlastest, aga seda on kindlasti väga uhke produtseerida seda näitust. Need tööd näitusel on enam-vähem Tartu Kunstimuuseum, Eesti Kunstimuuseum ja siis erakogus ja seoses arroga saab näiteks ka viitasid sellele, kuidas neid töid on hästi palju välismaale müüdud. Ei tea, kuidas sulle nende tööde, ütleme see rull seal erakogudest, tundub, et kuidas nad sinna sattunud on, millise koha peal nad sõna on, et kui me räägime sellest Epparia kokkame naisest sirbiga põllu peal, kelle nime ma jään täpse nime ma jään praegu võlgu siis siis see on näiteks sarnase motiivi valikuga teises värvilahendusest tööd nagu margus kunagi kogusid ja kui ta seal margus kunagi puhul on väga spetsiifiline nii-öelda vaatenurk identiteedile ja seksuaalsusele, et minu jaoks see töö seal resoleerub ennekõike Jaan Toomiku mehega, kes on oma sugu põllu külge seotud ja siis seal kõrval naine sirbiga, et sa ennist viitasid sellele, kuidas rahvusromantism ei ole tingimata populaarne teema. Et kui me võtame need erakogu konteksti, aga ka suureks muuseumi konteksti tegelikult, et kui palju seal suures muuseumides ja erakogudes, et kuidas need tööd sinna satuvad, et kui palju seal on sellist. Okei, ma saan aru, et lihtsalt näitena ilmselt Okase, et Kalevipojad ja Jüriöö ülestõus, et kohustuslik ost seal nõukogude ajalugu ei lähe siia. Et aga kui palju on sellist, kas me võime Tulmete seisukohalt ka rääkida sellest nagu kunstipoliitilisest valikust? Ma isegi ei oska ausalt öeldes öelda, sest et kui ma hakkasin praeguse küsimuse ajal erakogudele mõtlema, siis siis kõik need erakogu omanikud on olnud tohutult uhked oma nende kalliste ja ja roosilehtede ja, ja sellistelt nad nad tõeliselt väärtustavad seda. Aga aga ma arvan ka, et on ju väga palju erinevaid erakogusid ja, ja punab ilmselt on teinud oma valiku nagu kaasaegsele kunstile rohkem või noh, vähemalt sõjajärgsele kunstil, eks ole. Aga inimesed on ju väga palju erakogusid, kes hindavad just seda seda vabariigi aegset kunsti, veel varasemat kunsti, nii et, et selles suhtes ma nagu ei oskagi öelda. No iga erakogu omanik on omad pildi üle väga uhke ja ta väärtustab seda väga-väga, ütleks ma selle, ma ei ole ühtegi inimest ütlenud, et oh, see on, polnud jälle mingisugune selline jama siin vist nii. Et, et selles suhtes on, on nad kõik väga väärtusliku koha peal ja, ja võib-olla just nagu kokamäega keegi mulle ka ütles, et näed, sul on kolm kokanaat üleval, aga minu jaoks on olnud see kokamäe üks kõige ilusamaid, kõige vägevamaid perioode, mis ta teinud on ja, ja, ja selles suhtes kui hakata võtma tänapäevani, kus on tulnud see suur feminismi ja naised kultus, siis, siis võiks ka väga vabalt tema kohta tollel hetkel öelda. Ta oli ka oma ajaski kõvast ees, et, et naine oli nagu reisirinda säratud ja, ja, ja ta oli kõige tähtsam, ta tundus, et ta noh, selline tõeline maaema ja, ja temast tuli see see Pägi välja ja selline asi, nii et nii et võib öelda, et nad on kõik ikkagi nagu selle pildi üle uhked ja, ja nad väärtustavad väga seda liimi 80.-te aastate kunstiga, kui, kui ka siis selle varasemaga ja 80.-test just on mul ikkagi hirmsasti kahju, et ma sain kätte niivõrd vähe töid sellest, sest et ma tegin küll igasuguseid üleskutseid ja, ja asju, aga, aga ma ei tea, kas siis 80.-test on ta läinud tõesti nii palju välismaale või igal juhul ühtegi kaheksakümnendatel erakogust hai siiski on, siiski on need olid need kruusamäe pildid, mis mul seekord välja jäid, aga kindlasti jaanuaris ülesse tulevad. Nii et tegelikult tegelikult ikkagi on ja, ja nad on väga väärtuslikud, et selles kodus, kus ma käisin neid toomas, olid nad ikka päris noh, ütleme, Mudisti ka kõrvuti, nii et et, et selles suhtes ei olnud nagu midagi hullu selle kalevipoja kohta. Aitäh reetnark palakesi. Kunstiministeeriumi näituse soovituseks on täna, see on kuuendal oktoobril Tallinnas teatri NO99 kammersaalis käivitunud artišoki. Biennaal, kes täna avamisel ei ole vaid hoopis raadio ees istub, ei pea meelt heitma. Biennaal kestab 10 päeva kuni 15. oktoobrini ning iga päev kell 17 null null avatakse seal suure pidulikkuse ja kunstniku vestlusega uue autorinäitus mis samal õhtul kell 22 null null. Kohe lõpeb. Näituse avamisega jõuab iga päev avalikkuse ette 10 kunsti kriitilist artiklit, mis kõik vastsele uudisteosele oma tõlgendusi ja hinnanguid pakuvad. Nii et ka neil, kes end kujutavas kunstis ebakindlalt tunnevad, ei maksa näitust peljata. Lisaks on kümnekirjutaja hulgas kunstikriitikute kahurväe kõrval, keda esindavad näiteks Eha Komissarov ja Hanno Soans ka teatrikriitik Alvar Loog ja kirjandusteadlane Jan Kaus. Artišoki biennaali üheks eripäraks on, et selle näituseformaadi selgitamine võtab sama palju ruumi kui väiksem retsensioon. Kuid nagu varasem kogemus näitab, on ka pärast selgituse esitamist kõiki endiselt ebaselge. 10 kunstnikku 10 kriitikut, üks teos igalt kriitikult 10 artiklit pudru ja kapsad 10 päeva. Margus Tamm, kes oli koos Maarja mürgiga 2008. aastal esimese artišoki biennaali kuraator ja idee kaasautor on korduvalt viidanud biennaali struktuuri sümmeetrilise iseloomule. See koosneb kuubikutest 10 korda 10 korda 10. Sarnase suurusega elemente saab sinna lisada ja sealt eemaldada, mida järgmiste biennaali kuraatorid ka teinud on. Kati Ilves, kes kureeris 2010. aastal teise artišoki biennaali lisas algsele struktuurile vestlused osalevate kunstnikega. Sellega tekkis kohe veel üks näitusegraafikas, 10-ga tähistatav kuubik. 2012. aastal palus kuraator Liisa Kaljula 10-l osalema nõustunud kriitikul nomineerida osalevad kunstnikud, tehes seda kunstnikku tutvustava essee kujul. Lisandus 10 esseed. 2014. aastal vahetasid kuraatorid, kelleks olid siinkõneleja ja Läti kolleeg, sölda Puttide vestlused kunstnikega vestluste vastu kriitikutega ning lisasid biennaali jaoks tellitud 10-le teosele ekspositsiooni veel 10 tööd. Toona biennaali sündmuskohaks olnud Riias asuva Muku Saala galerii kogust ning tellisid nende juurde kriitikutelt lisa teksti, mis asetas biennaalile veel kaks korda 10 kuubikut torniks. Evelyn Raudsepp, kes on artišoki biennaali kuraatoriks tänavu naases küll esmapilgul algse lihtsa formaadi juurde, kuid ka tema sokutas sündmuse vundamenti omapoolse žestina. 10 miniatuurset videointervjuud kriitikutega, mis on leitavad biennaali kodulehelt artišokkbiennale. Punktorg. Kokkuvõttes tuleb Margus Tammega nõustuda. Neil õnnestus Maarja mürgiga välja töötada suurepärane mehhanism. Näituse formaat, mis on võimeline hõlpsalt paljunema. Ent kokkuvõttes meenutab biennaal natuke tammeinstallatsiooni kolm esimest minutit mis on deponeeritud kumu kunstimuuseumi fuajeesse. See asub kohe garderoobi ees, kes viimase pooleteise aasta jooksul kumus käinud, on tõenäoliselt sellele standardsete elementidest pehme mööblile oma mantli asetanud või sellele isegi istunud. Kuid kui paljud on aru saanud, et tegemist on teosega või veelgi enam kui paljud teist on ilma teise korruse diip galeriisse viiva rõdupiirdele kinnitatud selgitused välja nuputanud, et need standardsed elemendid moodustavad numbrijada kolm, kaks, üks, null. Isegi kui külalised ja mulle tundub, et ka muuseumi enesetehniline personal teost moodustavaid elemente teatris ja loogikat jälgides tervikuks ei üritaks nihutada jääb selle graafiline kvaliteet lihtsusest hoolimata ilmselt enamusele tähele panemata. Nii on ka artišoki biennaal justkui imelihtne ja loogiline struktuur, mis kummalisel põhjusel siiski kõigile arusaamatuks jääb. Olles olnud biennaali-ga seotud nii kriitiku galeristi kui kuraatorina, julgen öelda, et biennaal on ennekõike sündmus. Esmapilgul arusaamatust struktuurist ei maksa end heidutada lasta. Biennaali külastamist ei tuleks Ta mitte kui kunstiministeeriumi tavapärast näituse soovitust vaid kui ainust võimalust, kuidas biennaali öelda aru on võimalik saada. Paradoksaalsel kombel on erakordse hulga kunstikriitiliste tekstidega üle kuhjatud näituse ainsaks adumise viisiks selle vahetu kogemine. Ehk kui te olete ka skeptilised osalevate autorite suhtes, siis minge kohale kas või ainult selleks, et formaati kogeda. Artišoki biennaal kuni 15. oktoobrini iga päev kell 17, null null kuni 22, null null Tallinnas no teatri kammersaalis. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium. Tänase saate keskseks teemaks oli Eesti Rahva Muuseumi kunstisaali avanäitus rahvusromantiline vägi ajaloohaardes ning saatekülaliseks näituse kuraator Reet Mark. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.