Mina olen Rein Veidemann ja ma loen ette telelõigu Tammsaare tõe ja õiguse esimese köite 33.-st peatükist. Indrekul rippusid silmad peaaegu kogu jumalateenistuse lunastaja kujul mis paistis vaevalt läbi jõulupuuokste säravate küünalde vahelt. Juba varemalt oli ta seda kannataja kuju mitu korda vaadelnud, aga täna kiskus ta poisi silmad millegipärast eriti oma külge. See oli sellepärast, et kuju niuete ümber olev valge side läbi kuuseokste teravamalt silma torkas kui muidu. Meelde tuletades mingisugust nägemust, mille kohta Indrek õieti ei teadnud, oli see ilmne või unelevalt viirastuslik. Oli mingisugune päikesepaisteline päev. Pooles õhtupoolikus oli hulk Hähmaseid inimesi ja õhku täitis kisa ning kära inimeste seas oli mingisugune silmatorkavalt selge mehe kuju seljas ainult valge särk, mis ulatas peaaegu põlvini. Ja seda meest pekseti ähmaste inimeste poolt. Esiteks vastu jalgu ja kui ta need maha kükitades valge särgi sisse peitis tõmmati tal särk üle piha ja siis paistis ta temal kaela peal, samuti nagu lunastajal, valge riie niuete ümber.