Tere mina olen Marju Kõivupuu ja loen teile lõigu Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese osa 35.-st peatükist. Sa oled ju noorem, sina pead enne järele andma, ütles mari. Aga Liisi võinud sinna midagi parata, et tema oli oma isast noorem. Järele anda ei tahtnud ta sellepärast veel mitte. Olete oma isaga nagu kaks tilka vett ühe ämbri juurdes lausus mari natukese aja pärast. Ainult häälesolek seal nagu pisut krõhuta. Kõik ütlevad, et mul on ema hääl, ütles Liisi. Aga inimesed poleks seda kunagi öelnud, kui nad oleksid kuulnud, missugusel häälel räägib Liisi viimasel ajal isaga. Selles hääles polnud nagu õndsa krõõda häälen ehkugi. Ja nõnda pidi tahes või tahtmata arvama, et Liisil on kaks häält. Isa ja ema hääl, mida ta kordamööda tarvitab. Kärsitult ootas Andres kodus. Peaaegu tahtis ta juba vaatama minna, kuhu nad nii kauaks jäävad. Niipea kui naised uksest sisse astusid, küsis Andres kohe nõudvalt liisi, mis peab see tähendama, mis sinuga on?