Tere mina olen Raul Rebane ja loen teile lõigu Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese osa 38.-st peatükist. Noh, mis oli, küsis Andres kirjutajalt uudishimulikult, mis oli kordades kirjutaja. Jõe põhjas on suur känd ja kahvad on nähtavasti selle juurikate all külmaland üles otsin. Suur känd, imestasid andres Jans, kust on see ja känd saanud? Siin on millalgi mets kasvanud, mis muud, arvas kirjutaja Mets, kasvanud, imestasid poisid. Miks mitte, arvas kirjutaja. Võttis Indrekut viinapudeli ja tõstis suule. Siis ütles ta soo, nüüd on süda kõva, võib uuesti minna. Aga ärge nii ruttu hüüdke, andke pisutki aega põhjas olla. Ega ma niipea jupu. Nüüd andsid ootajatele rohkem aega, aga kui ta nende hüüde peale veele tõusis, oli tal kahv käes. Jumala ime, hüüdis köster. Inimese kätetöö vastaskirjutaja. Ja kui oli pisut hinge tagasi tõmmanud, hüppas uuesti sisse.