Tere mina olen Tiit Aleksejev ja loen teile lõigu Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese osa kaheksandast peatükist. Heinamaal mustendasid haa, virnad ja mättahunnikud. Viimaste kohta ütles peremees. Las kuivavad, tuleval suvel tuli otsa või talvel lauta loomadele alla. Saab suur tükk puhast maad. Rohi pääseb kasvama, vikat liikuma. Aga peremehe jutt ei leidnud vastukõla. Sest sulane oli juba otsustanud, et tema teist suve enam Vargamäe lei niida. Mitte miski hinna eest. May pole küll veel otsustanud, kas ta jääb või uue peremehe otsib, aga teda mätta raiumine ei huvita. Eriti praegu mitte. Nõnda pole kedagi, kes peremehe juttu tõsiselt võtaks ja kes teda tähelepanelikult kuulaks. Ja kui peremees ometi muidu ei saa, kui peab oma juttu jätkama, siis näib, nagu ei räägikski ta inimestega vaid tulega või samade mätaste ja põõsastega, mida ta kogu päeva rägus. Märg särk seljas.