Tere, mina olen Indrek Neivelt ja loendile lõigu Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese osa 36.-st peatükist. Eriti hakkas Priidu mänguriista kõlamäe Indreku kõrvu ja hinge kinni. Kogu pulma ajal ei saanud ta mujale, kui istus aga Priidu juures ja ootas, millal see mängima hakkab. Tema see oligi, kes Joosep ja Liisi pulmas Priidu kogu kunsti nägi ja imestas. Pärast oli Indrekul tundmus nagu heliseks, mitte ainult Zimmel paika poiste ja tüdrukute hääled. Nende tantsivad jalad, nende naerusuud ja silmad. Kogu pulmaõhkkond oli täis imelist helinat, mis sai alguse Priidus himulist. Ja Indrek arvas, et seda ei kuule ega tunne mitte ainult tema, vaid ka teised, sest miks muidu muutuvad tüdrukute kehad poiste käte vahel tantsides nii pehmeks ja painduvaiks, miks muidu löövad nende paled lõkendama ja silmad nii imeliselt läikima või kylama?