Tere mina olen Mari Saat ja loen teile lõigu Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese osa 37.-st peatükist. Võtke mul käe alt kinni, muidu lükata munde sukad saavad märjaks. Ütles milli Indrekul omal nagu värin hääles. Aga värinat tundus selles käeski, mis areldipistati millikäe alla. Nõnda kõndisid nad vanuvas videvikus nagu õndsa likus unenäos. Kui Indrek seda hiljem katsus meelde tuletada, siis ei mäletanud ta midagi, muudkui aga mingit seletamatut tundmust ja uimastavat lõhna mida ta nagu ei ennegi pärast enam kunagi paistnud. Selles oli nagu pisut raud ja koirohtu. Indrek oleks selle lõhna pärast jumal teab mis teinud, aga ometi jäi kõik tegemata. Sel lihtsal põhjusel, et Indrek ei teadnud, mis peab tegema, kui tunned niisugust hullu lõhna.