Tere, mina olen Markus Järvi ja loen teile lõigu Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese osa 22.-st peatükist. Jälle mõtles pastor pisut ja ütles siis peaaegu liigutatud häälega. Hea küll, siis, armsad hinged. Teie lapse pärast teen ma seda, et tal oleks juba sündides õige isa ja ema. Laste kätte ei taha oma vanemate patu mitte maksta. Sest enam ei elame hirmu, vaid armu all. Aga õige ei ole semite, mis ma teen. Pea seda meeles, sina. Vargamäe eespere peremees. Sellepärast ära nõuaga sina oma naabrimehelt ikka ainuõigust taga vaid mõtle vahel ka armu peale. Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks. Õigus paneb silm silma vastu, hammas hamba vastu. Mina, sinu hingekarjane ei mõõda, sule täna õigust mööda, vaid armu mööda. Miks ajad siis sina nii väga oma õigust taga? Nõudkem jumala armu, mis ülem on, kui kõik mõistus, see olgu meie õigus. Nende sõnadega laskis vana hallpeaõpetaja Andrese ja Mari minema.