Tervist minu nimi on Joonas Hellerma ja ma loen Anton Hansen Tammsaare romaanist tõde ja õigus. Esimene 13.-st peatükist ühe lõigu. Andres mõistis, et kui tõsiselt mõtlema hakata, siis ajab Vargamäe nagu hirmu peale sest tema on nii suur ja vägev ning tema nõudmised oleksid nagu tõepoolest mõne jumala nõudmised. Neid ei jõua ükski surelik täita. Sellepärast katsu seda võimalikult vähe mõelda ja aina teha, et poleks suuri mõtlemisi. Aga ometi pidi ta sagedasti imestama, et kust see küll tuleb, et temal kipub töö otse üle pea kasvama, kuna naaber elab ja kõlksib nagu mureta linnuke. Ajuti veedab ta kasvõi kõige kibedamal tööajal pooled nädalat kõrtsis. Aga ometi elab ta oma tagaperega priskest edasi, nagu teeksid ja toimetaksid seal vaimud. Tema kätetööl oleks nagu teine õnnistus. Nägu on tal teine õnnistus lastegagi. Sellest süttib Andrese rinnas kadedus. Peaaegu viha.