Tere, mina olen Eha Komissarov, loen teile lõigu Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimesest peatükist. Aga nüüd viskas Juss vikati äkki heinakaarele maha, võttis luisu taskust, pani selle sinnasamasse ja ilma, et kordagi tüdruku poole oleks silmi tõstnud, ütles ta omal huuled tõmmutasid imelikult imelikult. Anna vikati luisk peremehe kätte, mina enam ei niida. Kuhu sa siis lähed, küsis mari kohkunult. Ja tema silmi ilmus vaade, mis tal oli jõe ääres. Kui juss pidi uppuma, oleks just neid silmi jälle näinud, siis ta oleks tundnud, et mari peaaegu hirmunud lapse silmad aga jussi näinud, sest temal oli selg mari poole, kui ta läks juss. Kuule, kuhu sa lähed? Hüüdis mari talle järele, aga poiss ei vastanud nagu kuulekskida tüdruku sõnu.