Tere, mina olen Vaiko Eplik ja loendile lõigu Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese osa 32.-st peatükist. Vanad inimesed uskusid vargamäel ja ka mujal ümberringi, et ilmas valitseb mingisugune jumalik tasakaal, on, ta oli külm, siis tuleb vastukaaluks palav suvi on ta aga pehme, siis jääb suvi viluks, ikaldab mõni aasta vili või hein, siis on loota varsti peale seda haruldast saaki juhtub aga mõni aasta haruldane saak, siis ole valmis ikaldust vastu võtma. Sellepärast hoiatati alati lapsi suure naeru ladina eest, sest sellele peab ju paratamatult järgnema nutukisa. Seda viimast aga ei uskunud ei noored, varga, Mäelased ega üldse noored, ükskõik kus väljamäel nad keset lagedat sood rõõmutseside kilkasid. Selle vastu tundsid nad paratamatult, et kui vanade näod muutuvad aasta-aastalt murelikumaks, siis nende näod peavad samal määral muutuma rõõmsamaks, sest muidu kaob ilmast vanade eneste tähele pandud jumalik tasakaal.