Tere, mina olen Tanel Laisaar ja loendile lõigu Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese osa kuuendast peatükist. Nõnda seisis poissi nii kui hakkasid lööma kirikukellad Kumedalt ja hellalt. Kunagi polnud pois varemalt tähele pannud, et kirikukelladel võiks olla nelipüha esimesel pühal niisugune hääl. Juba hommikul kella kuue ajal, kui helistati teateks, et kiriku uksed on avatud, kuuliste seda kummalist kõla. Sest magusa valu pärast südames ei olnud, lakkas und, kostab nagu maetaks mõnda surnut. Nõnda tundub poisile praegu siin õueväraval vahtides. Nõnda oli ka tema emale löödud, aga ühe kellaga, sest kahe eest polnud maksta. Löödi aga kahega, nagu oleks surnud kaks ema korraga. Kummalegi lüüakse ühe kellaga kokku kahega. Ah, kirikus nagu löödagi muidu kella, kui ainult surnu üle. Ja ikka seisab mõni poiss, katkised püksid jalas ja nakata, müts peas, kusagil õueväravas kuulates ning läbipulkade vahtides, ilma et isegi õieti teaks, mis ta nii väga kuulab ja vahib.