Pearu seisis õuevärava taga keset teed kuuvalgel. Tal oli pikk ja haljas seatapu puss käes ja karjus. Tule välja. Kuule selja. Katsume, kumb, kummal vere laseb. Solbale, julgus, saaboed tuppa, heide selja taha. Hoiad tema seelikus, kinnisaajad kahe käega kaheeide seelikust kinni, aga tulemehe vastu tule teele soolikaid laskma. Ka Krõõt oli uksele kuulama tulnud, mis teis pere vanamees küll nii suure häälega karjub. Ja kui ta tema sõnu kuulis, ütles ta Andresele kes keset õue seisis. Tule ära, vanamees, ära mine talle lähemale, tule tuppa lasta. Karjub. Kaua ta selle külmaga ikka karjub, küll ta läheb ise ära. Talju, poiss peos, ega see niisama ole, vastas Andres, ihub teine pika seatapmise bussi. Need sõnad ajasid krõõda le v suurema hirmu peale. Mees, saad tast tühjast, kardad, ütles andres. Vaat kui võtan teiba ja lähen näitan talle, kuidas eespererahvas bussi jahutakse.