Tere, mina olen Hanna Turetski ja loen teile, lõigub Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese osa. 33.-st peatükist on meil võrratu lõbu mööda kraavi suvel, kui vesi vähemaks jääb, väikesi hauge taga ajada ja neile silmust kaela vedada et siis veest välja visata. Jumal hoidku, kui haug on juba poole naelani või veel kopsakam. Siis kipub otseteed hing rindu kinni jääma, kui Indrek talle tasa tasa ligi hiilib ja silmuse väikese ridva otsas tema poole sirutab. Käed värisevad, süda peksab jalgu, hakkab imelik nõrkus kinni. Aga enamasti on ikka nõnda, et haug liik saab enne minema, kui poiss talle silmuse lõpuste taha saab vedada. Vaevalt jõuab silmus nina otsa alla, kui on järele jäänud ainult mudane vesi. Mis tähendab, et siin ikkagi kala kord olnud. Kaval kurivaim, kirub Indrek kantsule saladuslikult, kes Augaklikus kauguses vahtides oma kaela sirutab. Hirmus kaval sinder. Kiidab anski, küsib siis, kas kalaloomaga kardab.