Tere, mina olen Hardo Pajula ja loen teda lõigu Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese osa 30.-st peatükist. Noil ajul oli peaaegu kindel, et kuidas see asi on, nõnda Andres sellest ka räägib. Olgu kõrtsis või kohtus. Selle tõttu oli temal lihtne asja nõnda väänata, et Andrese tõest ja õigusest hoopis teine tõde ja õigus arenes, mis oli täiesti pea Rooma. See oli peaaegu kaardimängu tõde ja õigus, sest Pearu teadis, et samade kaartidega või basse nii või teisiti pöörda. Sest milleks siis muidu jännata, kui Pearu õigusest rääkis ja rääkis õiguses samuti kui tema üle aednegi ainult tõest oli tal pisut arusaamine, siis mõtles ta ikka seda mänguõigust. Aga mängija või õigusevastaselt talitada seda oskus peaaegu kindlasti. Ja seda viimast heitis kinda tänapäeva Andresele ette. Andres oli tema arvates omasugune valemängija valts Turakalooja sel silmapilgul, kui vastane virutas korralikult oma trumpi.