Kuninganna Isabella, teise ajal Hispaanias veel tangot ei tantsitud. Tango algkujuks on küll Hispaania Habanera, kuid seltskonnatants kujunes sellest 19. ja 20. sajandivahetusel hoopis Argentiinas. Euroopas hakkas tango moodi tulema umbes 1910. aasta paiku. Kuningas Fernando VII kuuenda ja viimase neljanda abikaasa kroonide soost Maria-Kristiina vanem tütar Hispaanias Nonja Isabel valitses 1843 kuni 1868 kuid suri Pariisis aastal 1904. Sel ajal oli tango-Euroopale juba päris lähedal. Oli 1846, kui 16 aastane Hispaania kuninganna Isabella teine pandi mehele Francisco õde, siis Porboonile, kes oli noore kuninganna nõbu. Perekonda sündis üheksa last, kuid õukonnas elasid lõputud kuulujutud laste isaduse üle. Sest nagu oli üldiselt teada, kuningas vastassoo vastu kuigivõrd huvi ei tundnud. Keegi Madriidis elanud inglane on kuningapaari kohta päris õelaid kommentaare hakanud. Nimelt kuninganna on pikka kasvu pigem kogukas kui väärikas ehedamal näosega figuuris pole suursugusust ega graatsiat. Tema nägu on külm ja ilmetu, selles pole jälgi voorusest. Kaelegantsist ja selles peegelduv ükskõiksus võtab igasuguse võimaluse siit midagi ilusat leida. Kuningannat abikaasa on oma naisest väiksem ja kõhnem jääde Ma välimusest on päris raske mingeid võimeid või häid omadusi välja lugeda. Kuid meeles pidama, et Hispaania aristokraatia paistabki silma lühema kasvu ja haiglase välimusega mitte pikkuse, jõulisuse väljendusrikka ilme ning õitsva jumega, nagu Inglismaal ideaaliks on kujunenud. Selline oli siis ühe inglase kommentaar. Isabella, teise valitsemisaega Hispaanias on iseloomustatud kui paleeintriigide salajased pitsuste ja vastandlike leeride omavahelise võitluse ajastut, kus kuninganna sekkus poliitikasse ning soo, sistagurlikke kindraleid ja riigimehi. Kuid võimu ebakindlusest hoolimata kasvas pealinn Madriid kiiresti ja raudtee. See areng oli sel ajal lausa tähelepanu väärne. Juba 1851 avati linna esimene raudteejaam, Atotsia medioodia. Ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja muidugi. Hispaanialikult temperamentsed alati kiirustavas Madriidis leidub kõige muuhulgas ka hulka loolisi väljakuid. Siin on peaväljak Plaza major, mida hakati ehitama aastal 1617. Nelinurkset väljakut ümbritsevad siin täpselt ühesugused katkematut hoonete plokid. Tänava Andrusel avanevad väljakule sammaskäigud, nende kohal kulgeb Rõõm korrust valustraadidega piiratud rõdusid, mida on kogu väljaku kohta täpselt 237 siis Boercadelsoli Päikesevärav. 15. sajandil oli täpselt siin üks Madriidi linnamüüri väravaid. See avanes itta. Hommikuti võisid tõusvat päikest imetleda kõige lärmakam väljak Madriidis. Siin olid turg, kirik, kaev ja voorimeeste peatuspaik. Käänd, ütles Boerdadel solil, hoidun naistest enese ees, hobu eeslitest enese taga, tõldadest enese kõrval ning lobi sõjatest ees taga ja kõrval. Madriidlasedame tuntud selle poolest, et nad kõnelevad palju kõvasti ja kiiresti. Peaväljak Plaza, Marjorie, Boerdadel sol asuvad mõlemad Madriidi vanas linnaosas väljakuid määratus linnas kümnete kaupa ja igal neist on oma ajalugu. Ka nende nimed räägivad ajaloost, näiteks Clarvel, emperador, Carlos sinka, kuningas Carlos, viienda väljak, Carlos, viies valitses Hispaaniat 16. sajandi esimesel poolel poolel. Tal oli kõvasti õnne, sest ta sai kolme suure roppa valitseva dünastia pärijaks. Ja tema valduses oli seetõttu tohutuid maa-alasid lääne-Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Lisaks veel Hispaania kolooniad Ameerika ja Aasia mandril. See oli impeerium, mille kohta võiks öelda, et seal ei lähe päike kunagi. Looja. Vanast mandrist ida pool laiusid kunagi, millised aiad paika kutsuti, Prado, mis tähendab aasa mormoonide ajal 18. sajandil ehitati siia uhke Prado palee mis kasvas maailma kuulsaks Prado muuseumiks. Jooksul tekkisid siia puiesteed põske vaimudega väljakud, kirikud, muuseumi hooned, hotellid ja stiilsed elumajad. Pikk ja lai avenüü ta seodel Prado jõuabki välja kuningas Carlos viienda väljakule. Nagu ka hulk teisi tänavaid nendes Ateutscha tänav. Kuni 1941. aastani kandis ka väljak sama nime Atodža sest just selle väljaku ääres seisab ka Deutsche raudtee. Esimene Madriidis natuke rongirütmi korraks siia vahele. On ju rongi, ütleme aga ilmatu suure pikliku nelinurkse Carlos, viienda väljaku ühes otsas on vägev ringristmik, mille keskel seisab fluent edela Alcatšova artišoki purskama. Mine võta kinni, kas ta just artišokikujuline on keset laia ümarat basseinide seisab piklik ja järguline aga hispaanlased peavad paremini. Hulk pikki sirgeid tänavaid suubub väljakule otsekui tähekiiri, samas ka sellest välja hulk kõrgeid ja tundub, et tähtsaid Neid seisab Carlos viienda väljaku ääres ja lähedal. Üks neist on eriti silmatorkav. Pika heleda fassaadi keskel tõusevad tohutut Korintose, sammaste paarib laia Hispaania vapiga kaunistatud friisini. Siin on dekoratiivseid, värvilisi telliseid, glasuuritud, kahhelkivid, valustraadi skulptuure, taadi sammastega ehitatud keskosal friisi kohal pole tavalist ehisviilu, ei siin uhkeldavat vägevad paarilised, pronksfiguurid, loorberipärjaga, kuulsus, keskel kahel pool teadus ja kunst. Ja need töötavad olulised bee kaasused. Need avatud tiibadega, kuulud kõrgehoonet katusele, otsekui kaitseksid kogu tohutut väljakut ja hõivavad otsekohe su tähelepanu. Ja sa mõtled, et see peab küll üks väga tähtis hoone olema, mida nii suursugusel Tehitud on. Tegelikkus on ootamatu, nagu seda tihti juhtub. 19. sajandi lõpupoole läks Tanja majandusele üpris hästi. Et kõik veelgi paremini läheks, ehitati tollase Adosse väljaku äärde selline silmatorkav arengu ministeeriumihoone. Nüüd tegutseb siin põllumajandusministeerium. Oluline paik seegi, kui oled piisavalt Alt tänavalt pinglettena tunduvaid katuseolendeid sõlmitsenud, leiab põlk raudteejaama üllatada tava ja omapärase hoone. Nüüd sobiks jälle natuke rongirütmi. Juba 1829 otsustati ehitada raudtee Madriidi keskust, sest arenhueeri see on paik, kuhu Felipe teise ajal 1560 rajati esinduslik kuningapalee ja kus elasid pikka aega vaid kuninglik perekond ja aadlikud. Lähen HS asub 42 kilomeetrit Madridist lõuna pool. 1800 kolmekümnendatel. Raudtee ehitamisest siiski midagi välja ei tulnud, lihtsalt ei jätkunud raha. Kuid idee elas edasi ning tööle asus Madriidi arendamise eest vastutav ülirikas. See ärimees on reede, Salamanca marki ja lossoaniose vürst. Raudtee anaehitust alustati 1846 prantslasest inseneri Shen Flasha ja prantslasest arhitekti Liktuaal Ena Reabiga esimene raudteeliin Madriid arenhuess Valmis 1859 mõeldud vaid kuninglikule perekonnale ja õukonnale. Üheksandal veebruaril oli jaama ja raudteeliini pidulik avamine. Suur hulk rahvast kogunes seda imet vaatama, kuid kuningliku rongi astusid vaid valitsejanna Isabella, teine ja tema saatkond ja kõigi rõõmuks jõutigi õnnelikult sihtkohta. Päris esimese jaama kirjeldust pole kusagilt leida, sest selle hoone iga polnud kuigi pikk. No küllap sel kombel need auruvedureid minema taltsutasid paar vagunit järel mitte ainult skaavelli, vaid kamadriedisteranheesi. Kuid juba 1864 hävitas tuli peaaegu tegelikult esimese Deutsche raudteejaama puuplatvormid ja suure osa kogu jaamahoonest kõik tuli taas üles ehitada ja et õnnetus ei korduks, otsustati uue jaama loomisel juba rohkesti kivi ning sepis rauda kasutada. Sellise töömeister oli ka olemas insener ja arhitekt Albert õnnepal. Asja eelis saad või kes oli Barcelonas alanud arhitektuuriõpinguid Pariisis jätkanud aegadel kui arhitekt ja insener Aleksandr Gustav FL seal üht vägevat ja kõrget metallkonstruktsioonide rägastikku kokku seadis. Nimetatud nelja jalaga torni dollasem maailma kõige kõrgemad tornid, mis pidi 300 meetrit taevasse tõusma ning omavahel ristuvatest maim võredest ja taladest koosnedes vaatajaid oma täiesti uue vormi ja ülesehitusega põhjalikult rabama. Rabaski enamusele Pariislastest tundus Eiffeli torn aegadel tõenäoliselt sama võõre jagu kummalisena, nagu meile praegu sellest tornist kunagi loodud laule. Laul aga aastaks 1889 seisis Pariisi maailma näituseks valminud Eiffeli torn oma neljal jalal kindlalt püsti. Pariislased harjusid sellega õige pea ning 1809 lendatel alustas Gustav Eiffeli õpilane Alfredo Palacia Madriidi Atotsia raudteejaamahoone projekteerimist ja ehitamist abiks insener Andrejs ja plaanide tegemisel kägustav FL ise. Nimelugu on ka omamoodi huvitav. Raudteejaamale suhteliselt lähedal seisab nimelt iidne Ateutscha jumalaema kirik. Ammustel Recogniste aegadel, kui Hispaania end Mauridest vallutajadest vabaks võitles, avastatud tabelist kaduma läinud jumalaema kõrgest rohust, mida kutsuti hispaania keeles toodža. Selline teine lugu on siis sajandeid hiljem kesklinna tohutu liiklussõlme äärde kerkinud raudteejaamal ja selleni viival tänaval. Rongid nende jaoks ehitati raudteejaama raudkonstruktsioonidega toetatud 157 meetri pikkune ja 27 meetri kõrgune kaarekujulise katusega tunnel. Terasest ja klaasist. Selle alla paigutati raudteed ja platvormid. On seda hiigeltunnelit, millest rongid suitsu ja auru puhkedes teele asusid. Seisis kaks kahekorruselist pruunikas punastest tellistest asjalikku tiibhoonet, kus tegeldi asjalike tegevustega. Osteti pileteid, vaadati taas veel kord üle, oodati ronge ja jäeti mahajääjatega hüvasti või tervitati saabujaid. Jaan on juba kord selline lahkumist ja saabumist koht. Ja 19. sajandi lõpul polnud rongireis sugugi päris tavaline ja igapäevane toiming. Kuusateuse raudteejaam avati detsembris 1892 rongiplatvormide kohal laiuva ümara tunneli lae tohutu poolkaare keskosa on klaaspaneelidest, niiet laest tulvab ruumi valgust. Tunnelid kindlustavad ja üleval hoidvad raudteealadest. Ribikonstruktsioonid ulatuvad külgedel põrandani. Tõsised ja tugevad tunnel lõpeb järsu seinaga kuningas Carlos viienda väljakupoolsel küljel. Raud tõrvistiku meenutava, täiesti sirge ja lameda fassaadiga, mille poolkaarekujulise katuse keskelt tõuseb lipuvarras. Kahel pool valvavad seda tiivulised lõvid kesksest tunneli osast mõlemal pool seisvate tiibhoonete pikk tänava korrus kulgeb aga sellel väljakupoolsel fassaadil ka lihtsa sammast käiguna läbi terve hoone. Selle kohal lõpeb kahe tiibhoone vahel seisev raudne tunnelisein lähevad väga tagasihoidlikud ornamendid ja mille keskel seisab uhkes raamistikus suur ümmargune kella numbrilaud. Selle kohal sümboliseerib raudteed ja progressi. Tore tiibadega ratas. Niisiis vägeva poolkaarekujulise katusega rongide hallil ame fassaad, keskel mõlemal pool jaamatiibhooned. Kõiki neid ühendab ilmatu pikk sammaskäik. Sellisena avaneb Arteutscha raudteejaam Carlos viienda nime kandvale hiigelväljakule keset Madriidi. Vaadake pisut lähemalt. Sammaskäik toob see kujutlus tavaliselt ikka sambaid ühendavad kaared. Siin kaari ei ole, on nelinurgad, nelinurksed, nelinurksete sammastega piiratud avaused, piklikud ja päris suured üle ja saan 23. Rongide halli alaosa piirab neist 11. Kahel pool seisvatele tiib, mõned pole, jääb kummalegi kuus. Tiibhooned on täpselt sarnased kahekorruselised ja kuubikujulised viis akent igas teise korruse küljes. Need on peente vahesammastega kaksikaknad. Akende paare eraldavad aga üksteisest nelinurksed Korintose sammaste reljeefid, mis jätkuvad pärast kaunistatud vahekarniisi alla tänava treppide nii välja. Katuse tere all kulgevad terrakota ornamentidega sakkidega friisid katused tõusevad pehmetel laogiate pool kaartena. Ruudukujulist katuse keskosa ääristab sepisrauast palustraad. 1892. aastal avatud Ateutscha raudteejaama Madriidis peavad asjatundjad 19. sajandi Euroopa raudteearhitektuuri meistriteoseks. Selle tohututes hallides käis iga päev läbi paar 1000 inimest. Nende jaoks olid siin olemas dekassad posti ja Telegram, Pafi kontorid, arstipunkt, politseinikud. Anaülemal ja tema abilistele olid oma ettekontorid kirjutatud, on need ruumikatoote ruumi kutsutud isegi kuninglikuks saaliks ja et see oli, kui on, ta lõi kuueteistkümnendas stiilis. Mata ruumist mindi 27 meetri kõrguse ja 157 meetri pikkuse pooli mara käesribidest diaklaasplokkidest katuse alla. Perroonilt väljusid rongid. Just need osutavad auruvedurite rongid. Teekond kusagile Hispaaniasse või Isalata. Raudteejaam avati nagu öeldud, 1892 ja töötas kenasti terve sajandi. Muidugi Aegi, igasuguseid muutusi ja uuendusi. Tehnika arenes, auruvedurid unustati, kuid rongid väljusid rikkama tuttava teras ja klaaskatuse alt. Siis leiti, et ka raudteed hakkavad väsima. Ja 1985. aastal töötas üks tuntumaid Hispaania arhitekte Hoshee Rafael mo näo Valless välja Atoadža raudteejaama täielikku ümberehitamise plaani. See oli põnev ja tore, kuid midagi selletaolist oli Euroopas juba tehtud. Kui kusagil Euroopas midagi enne teisi tehtud on, siis võib peaaegu kindel olla, et seda on tehtud Pariisis sääni vasakul kaldal seisev monumentaalne ja vägev Orseeemmuusia meenutab oma tohutute kella numbrilaudade ja fassaadi praegu küll suletud Tarja sammaskäiguga mida ta meenutab üht linna asuva sugustest raudteejaamadest muidugi ja seda ta oligi. Orsay raudteejaam, mis avati 1900. aasta maailma näituseks ja oli Prantsusmaa Ede seoses saabuvate rongide lõppjaamaks kuni aastani 1939. Selleks ajaks olid rongid Jaama platvormide jaoks juba liiga pikaks kasvanud. Teise maailmasõja ajal töötas siin postikeskus ning Orson vous rändasin oma Kafka raamatule tugineva filmiprotsess. 900 seitsmekümnendatel mõeldi isegi hiigeljaamahoone lammutamisele, kuid lõpuks otsustati see õnneks siiski muuseumiks ümber ehitada, mis juulis 1986 uksed avas. Niisiis seisab nüüd kunagise raudteejaama rongiplatvorme katnud hiigelkupli all lugematutes kõrvalruumides ja kõikidel korrustel hindamatuks kunst. Orsay muuseumi Impressionistide väljapanek on eriti rikkalik. Nagu te nüüdseks juba välja olete mõelnud, ei sobinud ka Deutsche raudteejaama kõrge ja vägeva kupli all paiknevad raudteediaperroonid enam 20. sajandi lõpukümnenditel sinna, kus nad sadakond aastat seisnud olid muutunud ja arenenud. Prantslased loobusid kogu jaamahoonest ja ehitasid selle muuseumiks ümber. Madridis tegutseb jaamahoone edasi kuid mis küll võiks tänapäeval leiduda kunagi Atoatšerongi platvorme katnud tohutu kupli all? Just peaaegu džungel või siis džungel hispaania moodi. Niisiis, endise raudteejaama ilmatu suurest rongile, mina helistan saanud jaama suur saal. Kuningast Carlos, viienda nime kandva väljaku poolses järsu otsaseinaga lõppevasse osas laiub 4000 ruutmeetrisel alal tõeline troopiline džungel igat sorti, igas suuruses palme, kõrgeid lehik, palme Euroopas, ainult Hispaanias kasvavaid kääbuspalme ja kõiksugu vahepealseid liike. Lõputu hulk igasuguseid troopilisi taimi. Suur osa haagisest, vedurite, tahma ja suitsuga täidetud ruumist on säravalt külluslikult ja vapustavalt roheline. Enamgi veel, kusagil keset seda džunglit leidub väikesi tiike, mille kallastel elab hulk igat sorti kilpkonni ja teisi eksootilisi loomakesi. Sellise aasi leidsid oma linna esimesest raudtee jaamast hämmastunud Madri hiidlased kuja Deutsche Jaan pärast põhjalikku remonti 1992. aastal taasavati kuid troopika täidab vaid osa klaasia metallkupli all laiuvast ilmatust saalist. Selle teises otsas on hulk kohvikuid, poode, infokeskusi ja kusagil isegi ööklubi. Mida siis ikka ette võtta, kui rongi lahkumiseni mõni tund aega on? Taandan läikivatest sinakades plaatidest pruunikatel kiviseintel kahel pool tohutut ruumi on alles sammastest katust toetavateks raudteealadeks tõusvad konstruktsioonid. Tiibunetesse viivad piklike nelinurksete avadega sammaskäigud kohal ornamentidega kaunistatud ümarate kaksiksammaste read. See, mis on oluline ja kaunis, on algsest ehitusest vika alles. Aeg kihutab edasi ja tuli hetk, kus sa, Deutsche raudtee ja Madriidis olgugi tohutu suur, jäi kiiresti kasvava rongiliikluse jaoks ometi väikeseks. Hispaania on ju suur riik, vaata et igast nurgast jõuavad rongid Madriidi suurimasse raudteejaama ja mitte ainult Hispaanias, vaid kogu euro Euroopas mis on üleni põhjalikult raudteedevõrguga kaetud. Muidugi on provintsi, kus pole veel nii kaugele jõutud, aga hea. Uuel ajal ei suutnud Deutsche ja üks kunagisi uhkemaid hooneid Madriidis enam üha kasvava rongiliiklusega toime tulla. Arhitekt rahva Elm on teo tegi vana jaamahoonega ühendatud uue raudteejaama plaanid. Uus hoone oli suuresti kavandatud just Ülikiirete rongide jaoks. See on juba tänapäevane arhitektuur, moodsa tehnikaga osaliselt maa alla kolinud, kompleks väga ruumikas ja avar, raudteejaama metroo, isegi linna teiste raudteejaamadega ühendatud. Ja selle sümboliks on saanud kõrge nelinurkne kellad. Korran, mille tipus nelinurksed heledad numbrilauad igas suunas aega näitavad. Kuid Madriidi ja kogu Hispaania rahvas mäletab alati hetke, mil see kell oleks justkui seiskunud. Sellistel hetkedel tundub, et midagi pole enam nii nagu seni. 11. märtsi varahommikul aastal 2004 lõhkes kolm pommirongis, mis parasjagu sõitis Atodža jaama teisele platvormile. Rajal lõhkes neli pommi poole kilomeetri kaugusel olevas rongis, mis oli just jaama saabumas. Vaid mõni sekund hiljem toimusid plahvatused ka Deutsche jaamahoone sees Ningel pooso ja Santa Eugenia raudteejaamades. Plahvatustes hukkus 191 inimest. Nende jaoks jäigi aeg seisma. Vigastatuid oli 1800. Pärimisel selgus, et selle tohutu veretöö oli korda saatnud islamistidest terroristid. Hukkunute mälestuseks süüdati jaamahoone ruumide põrandatel lugematuid punaseid küünlaid. Juhtumi tähiseks sai 11 m. Hispaanias. 11. märtsi rongiplahvatuste ohvritele avati juunis 2004 süngevõitu ja tagasihoidlik mälestusmärk, millel on kirjas kõigi hukkunute nimed ning on ka omamoodi virtuaalne pühamu. Kõik soovijad võivad jätta siia oma käejäljed Meie ja sõnumijaama lähedases pargis kasvab aga mälestustemets. Pärast koledat sündmust istutati siia 192 oliivipuud ja küpressi üks igal ohvrile ja üks politseinikule, kes hukkus 2004. aasta aprillis kurjategijate tabamisel. Paik avati aasta pärast rünnakut 11. märtsil 2005 ja nimetati siis lahkunut metsaks. Hiljem leiti, et mälestustemets on sobivam. Metsa ümbritseb kitsas jõgi. Veevool lõputult jätkuv elu ja mõtete nähtamatud niidid viivad siit mälestuste metsast raudteejaama peasaalis halliendavasse troopilisse punglisse otsekui kinnitades, et elu võidab alati.