1914. aasta erakordsete võimetega muusikamees Sergei Prokofjevi on saanud 23 aastaseks. Ta on lõpetanud Peterburi konservatooriumis kolm fakulteeti kompositsiooni, dirigeerimise ja klaveriklassi viimase eriti hiilgavalt. Ta on kujunenud üheks silmapaistvamaks klaveri Virtoosiks, kogu-Venemaal. Ka heliloojana võidab ta järjest rohkem poolehoidjaid, kuigi tema loomingu ümber ei vaibu poleemika. Iga uus Prokofjevi teos paneb muusikalise peterburi kihama. Tema heli tööde arv, eriti autori noorusega arvestades, on kasvanud aukartust äratavalt suureks. Viimase viie aasta jooksul on ta loonud ooperi Magdaleena viieosalises sümfonietta sümfoonilise pildi, unenäod sügisese eskiisi sümfooniaorkestrile. Kaks Blairi kontserti, kaks klaverisonaati ja umbes 30 väiksemat klaveripala ballaadi tšellole ja klaverile, mõned soolo ja koorilaulud. Kuid see on alles algus. Noor autor on tulvil uusi loomingulisi plaane, ta lausa pakatab loomistahtest ja energiast. See annab ka suurepäraseid tulemusi, millest muidugi kõige paremini kõneleb muusika ise. Täna kuulemegi mõningaid huvitavaid teoseid lae peale kaevame Prokofjevi autobiograafiast need leheküljed, kus ta ise jutustab kõnesolevast ajavahemikust tähendab aastatest 1000 914917. Konservatooriumi hea õpetamise eest sain emalt kingiks sõidu välismaale. Ja valisin Londoni, kus sel ajal suure toredusega toimus Diaadilevi vene ooperi balleti, see soon. Hooaeg oli tõepoolest huvitav. Laulis Soljaabin. Dirigeeris Richard Strauss. Võis kuulda palju uudisteoseid. Teavilephise frakis silindris monokleja valgete kinnastega oli väga esinduslik. Meid tutvustati ja ma mängisin talle ette oma teist klaverikontserti. Kunstnik sert, kes viibis juures, karjus prantsuse keeles, ju see on ju mingi metsloom. Kuid pärast vabandas, kui teada sai, et ma mõistan prantsuse keelt. Teadylevil tekkis veider, ei tee. Kas ei saa seda kontserti lavastada? See tähendab, et mina mängiksin orkestri saatel laval, aga läheks balleti pantomiim. Sobiva süžee leidmine osutus siiski raskeks ja idee jäi kõrvale. Minul oli sel ajal tekkinud mõte kirjutada ooper Dostojevski mängur ainetel. Ja ma avaldasin selle mõtte Diaadilevile. Tema vastased ooperivorm sureb välja, ballett aga õitseb. Seepärast tuleb kirjutada ballett. Pärast mõningaid kohtumisi ja jutuajamisi oli otsustatud, et Peterburi tagasi jõudes kirjutan balleti vene muinasjutule selle või eelajaloolisele sõele. Londonis oli kõik nii huvitav, et ma oleksin peaaegu maha maganud lähenev Euroopa sõja ja ainult täiesti kogemata jõudsin Peterburi mõni päev enne selle algust. Nagu juba eelmises saates kuulsime, hakkab Prokofjevna teagi levi tellimusel kirjutama balleti a'la ja lon lee mütoloogilisele Süseile. Reagi nõuab tellija uue töö ettenäitamist ja Prokofjevi sõidab valminud eskiisi tega Itaaliasse, kus ta parajasti viibib. Tulemuseks on läbikukkumine. Ja kellele ei meeldi ei muusika ega labane süžee, nagu ta mainib. Tuleb kirjutada uus, on teagi, levi otsus. Halvale algusele järgnevad aga hoopis meeldivamad elamused. Kõigepealt avaneb Prokofjevi võimalus esineda Rooma suurimas kontserdisaalis August joomis, kus ta mängib oma teist klaverikontserti. See on ühtlasi ta esimeseks esinemiseks välismaal. Suurima üllatuse Aga valmistab Diaagilev, kes õnnid Prokofjevi ka lepingu 3000 rubla peale uue balleti kirjutamiseks, mille aine on võitud vene muinasjuttudest. Kirjutage ainult niisugust muusikat, mis oleks venepärane. Eks teil seal pehkinud Peterburis õpetatakse ju kirjutama vene moodi, on sealgi levi. Viimane soovitus. Tagasi jõudes Petrogradi on Prokofjevi aktsiad tunduvalt tõusnud. Isegi kirjastaja Jürgenson, kes varem heli loojasse külmalt suhtus, on nüüd nõus uut balletti trükkima. Tõsi küll, kaunis närustel tingimustel. Tuntud dirigent Albert kõuts, kes Maria Teatris lahkunut Napravnikut asendab, innustab Prokofjevi ooperit kirjutama. Kirjutage aga oma mängur valmis, küll meie juba lavastame. Nüüd sukeldub helilooja ülepeakaela pingeliste töösse, luues üheaegselt narri jäämängurit. Suur neljavaatuseline ooper valmib tal viie kuuga ja võitakse keiserlik teatrite mängu kamba. Vahepeal jõuab ta läbi vaadata oma äpardunud balleti Alaial muusika ja koostab sellest neljaosalisi orkestri süüdist. Kontsertettevõtja siloti palub autorit küüdi sõiti ühel kontserdil dirigeerida. Mis aga sel kontserdil juhtub, sellest laseme jutustada heliloojal endal. 16. jaanuaril 1916. aastal juhatasin siloti kontserdil oma kõigi sütti. Pärast sviiti puhkes saalis erakordselt suur kära umbes taoline kui klaverikontserdi esitamisel Pavlaskis. Ainult selle vahega, et siin oli esindatud kogu muusikaline Petrograad. Lahnov, kellele ma spetsiaalselt järele olid sõitnud, ette ta kontserdile kutsuda. Läks järjekordselt endast välja ja ka saalist välja, jõudmata ära oodata päikesetõusu, see tähendab, väljus kaheksa takti enne lõppu. Uue teose hindamisel ei säästud konservatooriumi direktor väljendusi, märkisid ajalehed. Tempani, mängija lõi oma instrumendi puruks ja siloti lubas katkise trumminaha mulle mälestuseks saata. Ainult sellepärast, et mul on haige naine ja kolm last, pean ma seda põrgut välja kannatama, lausus tšellist, kellele trombooni hirmsaid akorde kõrvu puhusid. Siloti kõndis suurepärases meeleolus mööda saali ja kõneles omaette vastu vahtimist vastu vahtimist, mis pidi tähendama, et tema koos Prokofjevi ega andsid publikule vastu vahtimist. Taolisi vahejuhtumeid küll mitte nii drastilisi esines Prokofjevi uute teoste esitamisel sageli vaenuliku ja laimavad kriitikat jagatidele ohtrasti kuid heliloojat see eriti ei heidutanud. Iga uue teosega esitas ta uue väljakutse oma vaenlastele Dagenemata karvavõrdki vaid jätkas jonnakalt võitlust oma püüdluste ja eesmärgi pärast. Teda toetasid ta sõbrad ja tulised pooldajad, Moskovski Assafieffgaratöögin ja mitmed teised. Ja siiski jättis see võitlus Prokofjevi loomingusse oma jäljed. Kui sageli leiame ta selle perioodi muusikas grotesksust kibedat pilget sarkasmi kõigi ja kõige väljanaermist. Ka iseloomulikud on selles mõttes ta viis klaveripala pealkirjaga sarkasmiga. Neis minejatuurides valitseb mingi julm skeptitsism, mingi kuratlik õelus. Autor, nagu narrib oma kuulajaid, irvitab nende muusikaliste tõekspidamiste üle. Näitena võiks tuua sügavalt traagilise viienda pala, millel on tähendusrikas filosoofiline ramm. Mõnikord naerame kellegi või millegi üle, siis aga märkame, kuivõrd haletsemisväärne ja õnnetu on meie poolt välja naerdud ning meil hakkab halb. Naer, kõlab kõrvus. Kuid nüüd naerab juba keegi teine meie üle. Vastavalt programmile hargnevad lahti ka selle kummalise pala muusikalised kujundid algult toorelt naeru lagistav kiire teema, siis imelikult lonkav, kõhklev muusika, kaeblike nuuksumiste jaoigamistega ja lõpuks jälle tugevasti muundunud algkujund naeruteema. Nüüd kõlab see sumbunud kibedalt peaaegu õudselt sügavas passi registris. Sarkasmi number viis esitas Eduard Myanzzarov. Loeme edasi autobiograafiat. Veebruarirevolutsioon tabas mind Petrogradis. Nii mina kui ka need ringkonnad, kellega suhtlesin, võtsid selle vastu rõõmuga. Päris revolutsiooni all viibisin Petrogradi tänavail. Aeg-ajalt peitsin end seina eeldite varju siis, kui laskmine tuliseks läks. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta suve veetsin Petrogradi lähedal suvilas täiesti üksi. Lugesin kanti ja töötasin palju. Sihilikult ei võtnud ma suvilasse kaasa. Klaverit tahtsin proovida komponeerimist ilma instrumendita. Käisin ringi mõttega kirjutada ilma klaverit ta terve sümfooniline Pava. Sellisel palal peavad ka orkestri värvid olema puhtamad. Nii tekkis sümfooniaprojekt Hayden stiilis, kuna Haydni tehnika sai mulle eriti selgeks pärast töögherepliili klassis. Mulle näis, et kui haignoleks elanud meie päevini oleks ta säilitanud oma kirjutamismaneeri kuid samal ajal oleks omandanud ka midagi uut. Niisugust sümfooniat tahtsingi luua sümfooniat klassikalises stiilis. Ja kui teos hakkas juba kujunema, nimetasin ta klassikaliseks sümfooniaks. Esiteks seepärast, et nii on lihtsam. Teiseks ulakusest, et hanesid narrida ja salajases lootuses, et lõppude lõpuks võidan mina. Kui sümfoonia klassikaliseks osutub. Jalutades mööda põlde komponeerisin sümfooniat, aga paralleelselt sellega orkestreeri sil viiulikontserti hobus, 19. Kontserdi esimene teema oli loodud juba 1915. aasta alguses. Ja hiljem kahetsesin korduvalt, et teised tööd takistasid mind uuesti pöördumast viiulikontsert tiinu unistava alguse juurde. Tasapisi sai 1900 seitsmeteistkümnenda aasta kevadel muusika valmis ja kontsert tiinu kasvas kontserdiks. Samal suvel lõpetasin ka partituuri. Nii valmisid Prokofjevi revolutsiooni aastal kaks väljapaistvat teost, esimene viiulikontsert, Reimo suur ja klassikaline sümfoonia. Järgnevalt tutvustamegi neid teoseid, mis lõpetavad ühe olulise etapi Sergei Prokofjevi loominguliselt teel. Kontserdis, viiulile ja orkestrile uppus 19, torkab eelkõige silma ebatavaline osade järjestus. Esimeses ja kolmandas osas on ülekaalus õrnad laulvad teemad. Teine osa kujutab endast traditsioonilise andante asemel kiireti ja grotesksed Scertsot. Ka kõik muu on kontserdis uus ja originaalne, alates kujundite ebatavalisest kontrastsusest ja lõpetades virtuaalsete efektidega. Ootamatuseks oli juba see, et põhiliselt valitseb esimeses osas õrn laulev lüüriline teema. On peaaegu võimatu leida kogu Prokofjevi varasemas loomingus nii lihtsat, selget ja hingestatud meloodiat. See meloodia on helge, mõtlikult keskendatud ilma psühholoogiliste peensusteta. Muuseas on helilooja ise hoiatanud liigse tundlikkuse eest ning nõudnud äärmiselt lihtsat ja tagasihoidlikku esitust. Pärast virtuoosliku sidepartiid, raskete käikude ja drilleritega tekib uus, väga kummaline kujund kõrval partii. See on muinasjutuline teema ja tugevasti kontrastne peapartiis südamliku lüürikaga. Kromaatilised nihked, hüpped, naljakalt lonkavad nurgelised käigud, eellöögid, justkui oleks lavale tulnud mingi värdjas sarnane kroomile mussarski piltides, näituselt või kriigi kooboldile. Sedasi hädad hällilaulutaoline rütmika, mis annab muusikale pehme, jutustava kõrval varjundi. Seda on võrreldud lapse fantastilise unenäoga pärast kuuldud muinasjuttu. Esimese osa ekspositsioon lõpeb riiuli passaažide tulevärgiga passide pitsikaatu taustal. Palju leidlikkust ja fantaasiat on töötluse muusikas. Mõlemad ekspositsiooni teemad muutuvad tunduvalt, kutsudes üha kiireneva liikumise võimsale energiale töötluse viimasel etapil süveneb õela väljanaermise sarkastlik meeleolu. See on mingi deemonlik grimas autori särkasmide vaimus. Ent inimlik unistus ei kao. Õelirvitus taandub ja lõpuks kõlab taas veelgi südamlikumad soojusega. Pea partii paeluv meloodia. Repreisis on teema orkestris solist aga just nagu lendab oma passaažidega kõige kõrgemasse registrisse mängides õhuliselt konsortiino. Repriis lõpeb järsku jäetud kõrval partii ja lõpupartii. Rõõmus joobumus elust ja looduse ilust võidutseb kurjuse üle. Kuulake nüüd Prokofjevi viiulikontserdi number üks esimest osa andentiinot esitavad Taavi Tuisk ja üleliidulise raadio sümfooniaorkester Kirill Kondrasseni juhatusel. Kuna aja piiratus ei luba meil esitada kontserti tervikuna, siis kuulame järgnevalt klassikalist sümfooniat. Reimo suur teos on üles ehitatud traditsioonilise neljast osast koosneva tsükline allegro, lar, geto, kavat ja finaal. Autol on kasutanud väikese koosseisulised Haydini aegset orkestrit ilma trombooni deta. Kogu sümfoonia vältel kohtame tihti Viini klassikutel omast läbipaistva piano ja valiv külalise tuti vahel. Peaaegu kogu sümfoonia temaatiline materjal on pärit Beethoveni eelsest sümfonismi intonatsioonide ringist. Meloodia liigub heli redelites ja kolm kõlades sageli On oktav hüppeid ja muidugi palju kaunistusi drillereid eellööke, mis tuletavad meelde tseremoniaalses reveransi. Autor oskab aga iga kord leida mingi uue, lõbusa, meloodilise, käänu või värvikas harmoonilise järgnevuse mis ei ole enam pärit 18.-st sajandist vaid on iseloomulik ainult Prokofjevi-le. Sümfoonia esimene osa on miniatuurne ja vormilt väga selge liikumine kiire ja kerge. Peapartii kõlaks päris häid nii või Mozarti muudi, kui meid ei üllataks. Helilooja harmoonilised kapriisid. Kõrvalpartiis on kuulda õige tagasihoidliku irooniat ja kõik kokku loob pildi tantsulist elegantsust koos vanamoodsa kohmakusega. Sümfoonia teine osa, mis võlub oma teenusega, on läbi viidud mõõduka tantsu menueti karakterist. Põhiteema on antud riiulitele väga kõrges registris ja kõlab õrnalt pisut kurvaltki. Huvitavad on kapriissed Niksud fraaside lõpul ja helistavad pausid. Kolmandas osas teravmeelses Kavotis on Prokofjevi individuaalne maneer, eriti silma torkab see nähtud rõhutatud oktav hüpetes ja puhtad tema suur kolmkõlade vabas järgnevuses. Iseloomulikud on petlikud, kadentsid võiks nagu oodata üht akordi tuleb aga hoopis teine. Vana tantsuvorm ka on Prokofjevi üldse väga südamelähedane. Ta on seda kasutanud ka mitmes teises teoses. Eriti lõbus ja elav on sümfoonia finaal. Sama lihtne liikumine Heliredelites ja kolm kõlades parasjagu autorile omast huumorit. Iseloomulik trummipõrinat imiteeriv saadi ja lõputeema üllatuseks lihtne helge vene meloodia. Nii palju lühidalt sümfoonia iseloomustamiseks. Kuule menüüd, Sergei Prokofjevi klassikalist sümfooniat, Reimo Suur uppus 25, mis on kirjutatud 1900 seitsmeteistkümnendal aastalt. Esitab Moskva riikliku filharmoonia sümfooniaorkester Samuels Samost Sudi juhatusel. Sümfoonia esimene osa allegro. Teine osa Prokofjevi klassikalisest sümfooniast lärgeto. Ja lõpuks finaal Prokofjevi klassikalisest sümfooniast. Lõppes kolmas saade sarjast Prokofjevi muusikat kuulates. Viimati kuulsite helilooja klassikalist sümfooniat. Ühes Moskva riikliku filharmoonia sümfooniaorkester Samuilsamas Sudi juhatusel. Järgmine saade on meil kavas kahe nädala pärast.