Paljud noorteüritustest on seotud kevadega aastajaga, milles kõige rohkem on nooruslikku helgust ja kasvujõudu. Kevad-suve on oma näituse korraldamise ajaks valinuka noored kunstnikud. Seekordne Nõukogude Eesti noorte kunstnike näitus on oma ulatuselt eriti laiahaardeline. Ühtlasi on ta seotud kaheksanda ülemaailmse noorsoofestivaliga Helsingis, kuhu antud näituse paremat tööd edasi saadetakse. Eksponaadid võtavad enda alla laululava avarate tagaruumide kaks korrust. See teoste hulk räägib meie noorte agarast loomis innust. Kuna tegu on noorte kunstnikega, kes kindlalt pole leidnud teil oma teed kunstiloomingus on nende teosed sageli otsivat jagatsetavat laadi langevad tihti äärmustesse. Näituse kogu üldpilt on rahutum ereda värvilisem ja rohkem ootamatuid lahendusi pakkuv, kui seda tavaliselt kunstinäitustel oleme harjunud nägema. Paljud tööd on oma iseloomult lausa pealetükkivad, järsud neist on raske märkamatult mööduda. Nad sunnivad vaatajat reageerima, ükskõik, kas nad mõjutavad teda positiivselt kutsuvad temas esile protesti. Pole ime, et paljud vaatajad säärase eksponaatide üldmulje keskel esimesel hetkel veidi jahmunud ja segaduses sattunud on ning mõnegi töö puhul oma rahulolematust väljendavad. Tavaliselt noored kunstnikud ise õigustavad oma teravdatud vormi lahendusi kaasaja elu aktiivse, palju uut ja ootamatut pakkuva iseloomuga. Hakkamegi siis näitust lähemalt vaatama meie tänapäeva aktuaalsete probleemide kajastamise seisukohalt. Otsides noorte töödest vastukaja meie tegelikkusele tuleks peatuma jääda esimeses järjekorras reagraafikute loomingul, kes eriti sageli kujutavad industriaal allteemasid ja inimest. Töömeeleolu ja ilu on omal linool lõigetelt ilmekalt tabanud näiteks Heldur Laretei. Ta tööde geomeetriliselt lihtsates mustvalgepindades, mille kaudu ta kujutab kor kraanajuhti kalureid rannal, keskpäeva ajal või Kuubalasi on omapärast mõõdukat poeesiat. Lihtne napisõnaliselt väljendusrikas on oma viimastes töödes ka ilma ta ootamatus rakursis otse eestvaates antud vaataja suunas liikuvad jalgratturid väljendavad elavalt inimeste uljust ja energiat. Kunda suitsevaid vabriku korstna kujutades on ta sellele palju kordi kasutatud motiivile suutnud öelda midagi uut. On tunda kunstnik, seal viibides on osanud tajuda suurtööstuse raugematut, elu, pulssi, mis tuikab ühtlases rütmis päevad ja ööd. Taolised tööd on kindlasti värskeks panuseks eesti graafika arengule. Põlevkivirajooni on kujutanuka Peeter ulas. Kuid erinevalt oma kaaslaste suurest selge pinnalisest kujundusvõtetest on tema tööd hoopis pehmemad maalisemad. Korduvalt kasutab ta pastelltehnikat, piirates seda paari-kolme värvitooniga. Ka kunstniku tunnetuslaad on kuidagi pehmem ja nüansirikkam. See ei kehti mitte ainult ulase tööstus temaatiliste lehtede kohta, vaid veelgi rohkem iseloomustab Moldaavia ainelist maastikuseeriat, kus kunstnik suure tunde sugistiivsusega on osanud edasi anda selle päikesepaistelise maasoojust ja sumedust. Maanilisus jääb püsima ka kunstniku linoollõikes pidu kolhoosis, mis jällegi üllatab vaatajat omapärase nägemisviisi ja kunstilise lahendusega. Kui enamik noori kunstnikke taotleb eelkõige jõulist väljendust rikkust tugevaid kontraste siis erandi selles osas moodustavad Viive Tolli kalurite elu ainelised graafilised lehed mis köidavad vaatajat just oma tehnilise maneeri piine koelisusega. Niilo omapärase helge lüürikaga. Need tööd kinnitavad veelkord, et kahtlemata on graafika antud näituse piirides esitatud kõige mitmekesisemalt ja tugevamalt. Nimetatud teostele võiks lisada veel teisigi õnnestunud näiteid. Maalijatest on kõige tõsisemalt meie aja suurehituste ja tööstusrajoonide miljöösse suutnud sisse elada kunstnik Kormašov. Kui siin murtakse traditsioone tavalise vormi ja värvikäsitluse osas siis on tunda, et kunstnik seda tõsiselt teeb oma tunnete ja mõtete suurema väljendusrikkuse saavutamise nimel. Kasutades palju musta, ei mõju Kormašovi kompositsioon noorte ehitus ometi sünge ega pessimistlik, kuna selle töö järskudes, vormides ja värvi kontrastides jääb kõlama ehituse jõuline pinge. Inimkujud sellel kompositsioonid pole kaugeltki idealiseeritud ega vasta ka nagu meie tavalisele ettekujutusele tänapäeva töökangelastest. Kuid samal ajal on tunda Nendes energiat, jõudu on tunde, kogu ehitustegevus kulgeb just nende tahte ja juhtimise läbi. Inimene ei kao siin ümbritseva miljöö ja tehnika varju, nagu see on juhtunud mitme teise noore kunstniku töös. Tööstusmaastikke on kujutanud ka mitmed teised maalijad kuid ometi tajume siin sedavõrd tihedat kaasaelamist kujutatavale, mis iseloomustas graafikat. Üldse hakkab maali osas kohati silmalahenduste suurem ühekülgsus lähtumine tihti motiivi välistest omadustest. Liigne välise dekoratiivsuse taotlus. Selle nimel minnakse ka värvis liig järskude vahekordadeni, mis koloriidi muudab vahel isegi tooreks. Nende puuduste all kannatavad näiteks ohakatööd. Ühel kompositsioonil on ta püüdnud kujutada ettevalmistust festivaliks kuid tingituna kunstilisest lahendusest ei pääse see teema küllaldaselt kõlama ja jääd pigem mingiks juhuslikuks episoodiks. Etenduse eelsetest askeldustest laval. Välise maalilise efekti otsimisel on unustatud töö peamine mõte. Liialt välisest nägemismuljest lähtuvad ka enamik matkaainetel loodud töid nagu Rein raamatu paali ainelised maalid, Ellen Polli ja Kalju Polli Kesk-Aasia elu kujutavad teosed. Need maalid annavad näitusele lisa peamiselt vait motiivide mitmekesisuse poolest. Kunstilises küljest nende mõju vaesem. Erandi moodustab siin vast ainult kalju ponni vanast ja Rangas, kus on tunda süvenemist ained valdkonda. Üllatavalt vähe on näitusel käsitletud noorte endi elu. Puudujääki ei suuda korvata üksikud tööd, nagu varem vaadeldud Kormašovi noorte ehitus või Põldroosi hoogsalt värvikalt antud uisutajad korstnikumal võimlas ja mõned teised tööd. Tõsisemalt näivad noored kunstnikud töötanud olevat portreevaldkonnas. Iseloomulik sellealastele väljapanekutele on üldiselt katsetused karakterportree suunas. Rõhutatult otsitakse just mõningat kindlat joont inimese iseloomust. Väliselt värvikat ja silmahakkavat tüüpi. Rääkides näitusel Kormašovi Põldroosikuli subi raamatu portridest tuleb esile tõsta just nende tööde resultaate ühe või teise tüübi eripära tabamise osas. Kuid õigustatult küsib vaataja ka näituse paljude inimest kujutavate teoste puhul, et miks eelistavad noored kunstnikud just ebaharilikke ja sageli vulgaarse alatooniga kujusid. Küsida, jääb sellel näitusel vaatajal üldse tavalisest rohkem. Nii on kindlasti ka õigustatud küsimus, mida tahab kunstnik Suumann õieti öelda kaasaegsele vaatajale oma arhiseerivalt primitiivse joonega antud maaelustseenidega. Kas skulptor 500 tööd ei ole kohati liig lähedalt sugulased mõnele pildile kusagilt moodsa skulptuuri leksikonist ja veel palju muud sellelaadilist. Ning lõpuks tekib probleem, kas oleksime rahul, kui Eesti kunstipilt tulevikus oleks määratud taolise üldilmiga, mis valitsus antud näitusel? Siin tahaks öelda, et meie kunsti arengule sooviks sellelt näituselt kaasa võtta siiski ainult ühe osa selle osa, mis on siin tõesti siirast, nooruslikult, värsket ja meie elule reageerivat kuid kogu oma ereduse ja ebaharilikku seejuures on näitusel ka väga palju korduvat ühelaadilist. Meie kunstipilti tuleviku jaoks tahaks näha hoopis mitmekesisem ana. Tahaks, et need eeldused ja võimed, mida meie noortel kunstnikel kahtlemata olemas on, areneksid edasi avaramalt tihedamas kontaktis eluga lõpetades. Koolinoored õppinud küll elunähtusi kujutama, kuid märksa vähem osatakse neisse süveneda, neid tõeliselt läbi tunnetada. Vähe on kasu sellest, kui nooruslikus jääb ainult väliseks bravuuriks, juhuslikuks ootamatuks, eksperimendiks, poseerivaks vormivõtteks. Nii jäävadki näitusel kõlama kahesugused mõtted. Ühelt poolt rikastavad vaatajad terve rida värskeid paratamatult kaasa elama sundivat töid, kuid teiselt poolt tungivad sisse mitmed pretensioonid. Seda julgemalt võib rohkemat nõuda, kuna noored kunstnikud on sellel näituse kaudu ennast näidanud, et nad üsnagi palju võivad ja suudavad.