Sellele inimesele, kes vaatab televiisorit ja vähegi hoolib loodusfilmidest kinos, peaks Rein Marani nimi mõndagi ütlema. Rein Maran on viinud oma vaataja looduskaitsealustele, mere saartele ja pilliroo tehnikutesse rabade vaikusesse ja tutkaste mängupaigale. Me oleme tema abiga aimu saanud elust sipelgapesas ja näinud, kuidas ämblik heidab välja võrguniidi. Me elasime kaasa rännakutele linnude tuulte radadel ja hoidsime hinge kinni, kui rästik valmistus saaki tabama Linnutee tuulte kõrvalt pildistatud fotode näitust 1978.-st aastast mäletavad kultuuri ja fotohuvilised vaatajad tõenäoliselt samuti. Rein Maran on filminud 30 filmi, neist umbes kaks kolmandikku jutustavad loodusest. Nõukogude Eesti esimese filmifestivali. Žürii kiitis heaks kõik Rein Marani filmitud filmid. Tavaline rästik tunnistati üksmeelselt kui terviklik ja humaanne kunstiteos. Festivali parimaks populaarteaduslikuks filmiks. Praegu elab Rein Maran jälle väli elu Lääne-Eestis. Seal Tuudil on 13. augusti hommikul lindistatud ka jutuajamine. Mida palumegi teid nüüd kuulama alustame vahest küsimusega, missugust oma filmidest tegija ise kõige enam hindab? Mõtlesin, et hirmus raskel ajal filmi ei saa juhist, võrreldan spordiga või sportlike saavutuste edetabeli tantsu seal kuidagi panna ning tabelisse, vot see on nüüd esimene ja see viimane ja see keskmine. Ja teil on igalühel oma koht elus. Mina arvestan oma eluigatahes filmidega. See oli selle filmiaeg ja see oli selle filmiaeg ja sellisele filmiaeg ja see suvi oli mul kahe filmi aeg. Soulis rästikutaja ja ämblikud aeg. Nii imelik kui see ka ei ole. Needsamad rästikud olid kuidagi kus kõige kergemini kätte tulev film selle ümber on jah, niisugune oreool ja aga reaalselt tulid, aga noh, iseenesest tähendab lihtsalt tuli. See on üllatav. Ja, ja see on nüüd tegelikult peaks kuidagi teistmoodi rääkima, peaks ütlema jah, nüüd kõik ütlevad, on raske, siis sa tead ise ka, et on jah, kõike muud, hakkad iseennast imetlema selle juures. Aga paraku on see nii ja kui kaks filmi on kõrvuti, ütleme, ämblikud ja, ja rästikud siis, siis ämblikutega nägin ma mitu korda rohkem vaeva palju raskemini kätte saada ja palju raskem oli, oli suhelda nendega ja ja palju raskem oli mõista. Ja, ja kui rästikud muutusid kuidagi omaseks ja väga lähedaseks. Ja, ja, ja nüüd, kui metsas kogemata kohta üht ja teist ja kolmandat kohta võivad tuttavat väga head tuttavad ja on tekkinud isegi väga naljakas Muide, õrnuse tunne või imetluse tunne või? Ma ei oska tunnet nimetada. Aga, aga see on jah, niisugune tunne, mis tekib siis, kui saad kellegi väga lähedasega kokku. Siuke tunne mullastikuga, kus. Ja ja seal ei olnud. Loogiliselt lihtsalt vedas jah, kõik kõik eelnev töö on nagu ikka iga filmi puhul mõtlemine ja, ja laagerdamine veel kord mõtlemine ja uurimine ja. Katsesarvede väljasirutamine ja selle selle maailma tunnetama ja kõik kõik oli nii nagu ikka, aga kätte tuli kergemini. Hamblikudega, sa nägid palju vaeva. Kas pärast seda sa ämblikke vaatad ka samasuguse tundega või samasuguse pilguga, kui rästikud? Ei restikutega hästi, kui ta filmiga Oli üks niisugune õnnelik õnnelik asjaolu. Ta plastikute ilm hakkas ennast väga ruttu ise tegema. Need kõik enamus üksikuid komponente, millest siis tegelikult film koosneb. Need, et kuidagi saavutasid ühtse hingamise rütmi ja hakkasid töötama ühes suunas on hirmus raske ja, ja kõige tähtsam tehase. Selekteerimine leida, leida see, mis on peamine. Räslikute puhul seda raskust ei tekkinud. Plastikute idee iseenesest oli ju niimoodi täiesti ootamatult ta jooni su pikaajaliselt ette mõelda see. Mõte idee andis omal ajal Vello Lõugas. Istusime telemaja kohvikus. Kuidagi rästikud üldse madude peale jutt. Ja, ja sealt hakkas väljade majutust, ajalooline foon, inimeste suhtumine üldse mousse, kunisus. Ta oli nii põnev. Et sellest ei saada lahti. Ja siis tuli hakata lugema ja, ja kuidagi teistsuguse pilguga vaatama neid asju. Aga miks ta kasvas niukseks sisemisel tervikuks ta minu jaoks munkade riiklik, tähendab tegemise mõttes ja tõttan ta kerge teha kui seal alguse algusel, et oled kuidagi mingi vale orientiiri võtnud või. Või liiga vägivaldselt sissetunginud sellesse mõttesse või teemasse mis on seda raske teha, ta ei, ta ei taha alluda ja, ja ta elas piiritleda. Ja siis ei siis nagu kõike teed ja, ja ei paku dile alati sest piirid ei ole iseenda jaoks selged. Ja mõne filmi puhul ei saanud lõpuni selgeks. Ei saagi vaielda. Ja me jõuame siit iseendast teema juurde või küsimuse juurde, mida annab film tegijale. Selle üle võib palju arutleda, mida annab film vaatajale. Filmi võib mitmet moodi vaadata. Ja ma olen vahel filmi vaadates või kinos istudes mõelnud, et kui palju, kui palju on tegelikult selle 20 sekundi või 10 sekundi taga, mida sa ekraanil näed. Olen oma kätt proovinud üsna erinevate žanrite juures. Ühelt poolt loodusfilmid, kunstialased, filmid, dokumentaalfilmid, mängufilm, kõige tavalisem mängufilm. Loodusmängufilm ja mulle tundub jah, et loodusfilm kui niisugune nähtavasti tegijale annab rohkem kui ükski teine riik. Võib-olla, võib-olla see ongi see, miks, miks ma neid filme üldse tee sest lõpuks ma olen ikka ka inimene ja, ja, ja kõik need inimese võistlikud omadused olemas. Ja arvates tema laulu silm ei teeks, kui nad mulle endale midagi annaks. Loodusfilm annab ääretult palju. Ja ja kusagil on isegi väike piinlikkuse tunne. See, mida nähtavasti film vaatajale annab ja see, mida ta tegijale annab Vahe on, on niivõrd suur. Iialgi iialgi ei suuda viia ekraanile ühte väikest osagi sellest, mida sa ise tajuda. Mille osaliseks saada? Lohutada ennast sellega, et ega vaataja ei tea, millest tema ilma on jäänud. Sellega ma lohutangemast, kui ta selle on saanud, mis ekraanil näha olnud. Aga see on jah mingi mingi osaks saamine ja see, mida ta annab, seal on väga mitmetahuline. Tab ühelt poolt see, see kõige tavalisem infonälg, mis on nii tüüpiline praegu kaasajale. Sa saad midagi teada? See on muidugi tore, ilma selle teadmiseta ei oleks ka ära, midagi poleks lahti. Aga siis järgmine etapp on mingisugune osaks saamine. Ja, ja see on juba kusagil noh, tunnetuslikult Jaagot müstika või, või kui kultuse valdkonnast, kui soovid. Seen osaks saamine on vist kõige peamine. Aga sealt edasi toimub veel midagi naljakat. Kõik see, milleks, millest osa saanud see hakkab paratamatult dikteerima sinu ellusuhtumist ja siin on maailma tunnetamist üldse. Muudab maailmapilti teostab ja millal sa tegid oma esimese filmi? Tab loodus filmima, õieti tegin üldse mitte kui filmi omal ajal, kui elas edasi niisugune ornitoloog nagu Sven, anna teised akadeemia töötajad, nad kõik ott lingi Harrelinge. Ja siis ma tegin, olles akadeemia poole peal tööl. Nendega siinsamas Matsalus. Linti lindudest ja võib-olla igal inimesel peab olema mingisugune teine inimene või, või mingi nähtuse. Mingi mingi lükk annab või mõte liikuma selles suunas. Minu jaoks oli see muidugi Sven kes pani need ainult selles suunas paigale küllalt suurel määral. Ega see ei olnudki väga ammu. Kusagil 70.-te taastada. See oligi siis esimene töö filmikaameraga. Aga kus seda sinu kunsti õpitakse? Tähendab film üldse või, või loodusfilmi või ametlik õppekoht on vastav instituut Moskvas, mida nimetatakse üleiduliseks riiklikuks filmiinstituudid. Kõlava nimega ja suuridasime tähtis asutus. Ja sa oled selle lõpetanud ja kaugõppes küll. Minul on operaator eriala ja ja peale selle veel kitsamalt hellitatud teadusliku filmioperaatori eriala. Nende nende festivalil nähtud filmidega ja viimaste aastate filmidega, põhiliselt oled sa ikka oma kitsamal erialal. Tundub niimoodi, jah. Kas operaatoriks sinu erialal on raske õppida? Või oleme me selle küsimuse juba ära vastanud, et see tuleb? Selleks kasvatakse iseenesest. Kas on nii? Ei, see ei ole nii, tähendab, operaatoriks ei kasvata. Seal on päris selge, kui on, kui on kinos olemas üldse elukutse kui niisugune ja siis on see operaatori elukutse. Ja operaatori eriala nõuab teatava hulga päris kindlaid erialaseid teadmisi. Noh, neid saab õppida instituudis ja võib ka mitte õppida, istusin, tuleb õppida ka ise. Kuid igal juhul peab teadma. Tähendab, siin on vähe sellest, et sul on olemas niisugune andekuse nivoo ja, ja mingi intelligentsi tase. Sa pead lihtsalt teadma, sa pead lihtsalt oskama. Sul peab olema mingisugune käsitööoskus ja siit edasi juba edasi juba siis tuleb kasvada või nõuab loodusfilm tegijalt. Vast kõigepealt nagu sümboolsed nimetame siuksed, ettevaatlikku samm tähendab seda mõtlemist, suhtumist. Et sa oled ringi vaadates kogu aeg valmis jälgima ja sa mitte kusagile pressi oma mina oma mõtlemist, oma taju, oma suhtumist millegi peale. Tähendab sa pead olema sisemiselt võrdlemisi tagasihoidlik. Et loodusfilm nõuab tegijalt kõrget eetilist taset või läbimõeldud kindlat eetilist suhtumist. Kindlasti on eetika küsimus, on eetika küsimus, kõigepealt mitte jõhkralt sekkumine sellesse maailma, millega saab koos töötada. Ja, ja teistmoodi lihtsalt ei saa. Või ei samale tegelikult saab küll. Saab küll ja neid, neid, neid praktikad on küllalt paljud niimoodi saab ja neid jõhkralt sekud ja piinad ja paned kõiki liikuma ja lõpuks ega siis vaatajaid ja mismoodi asi kätte saadud. Aga see on hoopis midagi muud, ei ole loodusfilmi sõna näiteks loomadega kokku puutunud, vaataja saab sellest arusaadav, ma olen näinud küll pilte putukatest. Kus on näha, et see putukas on enne uimaseks löödud või pigistatud see tähendab tema jalgade asend näiteks ei ole õige ja ma olen näinud küllalt filmikaadreid, kus on tunda vägivalda. See on tunda näiteks lindude näoilmest käitumisest kõigest sellest See on, see on äärmiselt oluline see sisemine valmisolek vastu võtta seda, mis on aed ja vastu võtta mitte nende reeglite järgi. Mida sina ise oled loonud? Ta meiega me sellest ei pääse, me niikuinii võtab oma reeglite järgi. Aga sa pead valmis olema selleks persioneelused, sa midagigi, hakkad taipama. Film. Ei ole vist niisugune asi, mida sa saad teha üks. Ja filmi üksi teha ei saa ja samal ajal oleks väga tarvis teha üksi loodusfilmi eriti. Kuidasmoodi sa selle probleemi suudad lahendada ühest küljest teistes vajaduse ees, valida omale kaaslase ja töötada koos teiste inimestega, aga teisest küljest jälle aru saades seda, et üks ei oleks kõige õigem teha. Ega õiget lahendust polegi leidnud. Ideaal on muidugi mingisugune väike kollektiiv, võimalikult väike kollektiiv enam-vähem ühes suunas mõtlevaid või, või tajuvad või vähemalt üht enam enam-vähem ühesuguste eetiliste normidega inimene. Loodus on ju niisugune, et ega, ega kõik ei võta teda vastu ja kõik ei saagi vastu võtta. Ja, ja ma olen näinud küllalt palju inimesi, kelle jaoks see on kohutavalt tüütu ja, ja, ja nad on nagu võtteplatsil kaasas olnud. Nimetamata platsiks siis metsa või randa. Ja, ja nad on õnnelikud, kui nad saavad ükskord minema, nad on oma töö teinud. Ja mis kunagi asja. Selle töö peale ei, nendest ei saa. Ja eeldus on, on kõigepealt see, et inimene tunneb sisemist rahuldust sellest olemisest ja muidugi olemine kaotab oma mõtte. Aga niisugust gruppi saada on küllalt raske. Ja soov vaikida on nihukese väljas olemiseks tingimuseks me kõik armastame lobiseda, kõiki mõtteid vahetada. Aga väljas olles ei, ei ole hea rääkida. Sest see on ka signaal ümbritsevale. Kõik segav on oluline. Kinotegijad oleks oma kindel temaatika või teema oma ainevald. Päris kindlasti ei usu maa universaalseid kõike sujuvaid ja kõikehaaravaid eriala inimesi siin väga universaalne olla, tegelikult tähendab olla pinnapealne mitte midagi arvata, või haaratuna ja nähtusi kilo on ka vajalik ka oma koht. Aga, aga nagu sa midagigi tahad, tahad rohkemat, siis siis ühe filmiga ei haara kõike ja üks silmal kusagil sissejuhatuseks järgmiseks ja sealt välja kolmas ja neljas. See kõige õigem on ikka veel tegemata sõnalist teha. Ja loodusvõib-olla nii fotos kui filmis millegi väljendamise või millegi loomise vahend. Aga looduse kujutamine ja tema vaatajani toomine võib-olla eesmärk tähendab loodus ise võib-olla selle pildi filmi eesmärk. Kumb ta sinu arvates sinu töödes anud? Oota seni vist on niimoodi, et mõlemad need mõtteülesanded on nagu olulised. Esmane on siiski see, et sa tahad ja kõik inimesed tahavad, et see, mis nende omasaks, tahaks ka teiste omaks mõtte. Materiaalsed asjad siin ei ole maksnud, siin on teistmoodi. Aga et see, mida sa oled tajunud jah, tõesti seesama rästik või sama ämblik, muutuks, muutuks kuidagi sama lähedaseks või sama omaseks või sama pajutavaks nagu ta sulle muutuvusele. Kuid see ei tähenda sugugi seda, et sa sa midagi sellega öelda ei taha. Nonii, kidune või, või nii avarguse, kui see mõttekäik sul parajasti on, kõik, me oleme ju pastorid, eks ole. Shell ja, ja igas inimeses on maailmaparandaja paratamatu. Ma olen käinud vaatamas peaaegu kõiki selles kõikendiga tornis eksponeeritud fotonäitusi. Ei saa võtta seda, neid, kuidas tahad kõige meeldejäävamaid või peaaegu et kõige meeldejäävam fotonäitus oli sinu piltidest koostatud, see oli hõimude hälli Mailve hõimu tellima. Ja ikka ka selle tervik rikkuse pärast, millest me rääkisime tavalise rästiku puhul. Kuidas on selle filmimehe vahekord fotoaparaadiga, kas fotoaparaat on filmitöö jaoks ka tarvilik, kas ta segab? Kas te fotografeerimine filmimine on 11 toetavat või on nad 11 eksitavad? Nad näiliselt on nagu üks ja see sama kvaliteet, aga. Aga kas see päriselt niimoodi on? Ei ole. See fotoaparaadi ja filmikaamera vahekord. On üks, üks paganama keerukas ja naljakas vahekorda. Fotoaparaat kindlasti. Mingil etapil aitab. Silmi kanalat. Fotoaparaat loob mingisuguse nägemise, kultuuri sinus eneses. See on väga naljakas, aga, aga see on tõesti niimoodi. Tähendab mina vähemalt ise ma tean seda päris kindlasti ilma fotoaparaadita, ma näeksin maailma hoopis teistmoodi, ma näeksin märksa vaesemalt ei oskaks seda niimoodi näha. Kõike, mis mu ümber olla. Silm näeb kõiki asju teistmoodi. Raju registreerib teistmoodi ja, ja sellest nägemisest jääb paratamatult midagi filmikaamera külge. Seetõttu see Fotografiska või fotomootorist kasvanud filmioperaator just on kompositsiooni tajumise automaatika. Fotograafi on ju tegelikult väga lai fotograafi, kes, kes pildistavad terve elu vaikelu ja ja siin seda just automaatikat ei teki. Aga juhul, kui sa tegeled reportaažiga või looduspiltidel, siis siin ajaaegade jooksul kujuneb välja niisugune kompositsiooni tunnetuse. Tõesti, Automatic tähendab, sul ei ole aega mõelda, kas see kompositsioon on just niisugune, et optimaalne. Aga selle sa haarad nii nagu sa loed ilma loetud, loeksid tähti? Umbes nii automaatselt ajus, vilistamisel ka. Ja säärase automaatika võtad sa kaasa töötamiseks filmikaameraga. Ja see on on väga, väga hea asi, väga, väga tugevalt abistav. Jah, aga edasi läheb asi asi keerukamaks. Sest et filmikaameraga mõtlemine ja fotoaparaadiga mõtlemine on erinevad. Filmikaameraga mõtlemiseks on igal juhul protsess ajas fotoaparaadiga mõtlemisprotsess hetkes. Tähendab, kõik koondub sellesse hetkesse kokku. Sa pead selle, mis oli enne seda, mis võib tulla pärast seda, mida sa juurde mõtled, sa koondas sellesse hetkesse, fotoaparaadi kinokaameraga, ei, ei ole seda. Ükskõik kui kaua sa võid seda pilti teha, ta realiseerub siiski näiteks ühe sajandiku sekundi vältel. Ja seda sajandikku on võimalik pärast vaadata minutite kümnete jooksul. Ja siis tunnetada ja mõelda seda mõtlemine hoopis teistsugune, Kema kaameraga hoopis teine mõtlemine. Praktikas kujuneb see niimoodi välja, et kahte jumalat korraga teenida ei saa. Ja sel ajal, kui filmid, fotoaparaat puhkab või vastupidi küll aga saab. Ja nii on see hõimude allimail ka tekkinud. Filmimine ei toimugi ainult filmi toime, ainult selles filmis protsessist ei koosne vaid on teatav ettevalmistus ja, ja nõndanimetatud luured ja, ja materjaliga tutvumine, tamine, kohtade väljavalimine. Ja vot seal on jälle fotoaparaat kasuks. Isegi sel juhul, kui sai, kui sa ei edenenud pilte valmis vaid lihtsalt vaadates oma tulevast objekte, on sul fotoaparaat käes, abilist. Ja see pildistamine omakorda sunnib sind jälle vaatama kõik hoopis teistmoodi kui niisama vaadates. Mulle ei jää tavaliselt täpsele taga ere mulje olema, kui üks asi jääb niimoodi hetke pildina meelde. Aga kui ma olen asja üle pildistanud. Ja siis see pilt klõpsu hetkel fikseerub hoopis teravamalt. Ja eks hõimude allimail ja ja ma kardan igast muud pillid, mis teil selle filmi tegemise kõrvalt on tehtaks, on niimoodi, ongi tehtud. Kas enne või pärast etavamis ajal. Aga sel ajal, kui sa juba filmid, siis lihtsalt ei saa. Missuguse filmiga sa praegu töötad? Teemiasin filmi Matsalu looduskaitsealast. See film peaks selle aasta lõpul, ta peab saama valmis. Üks film oleks muidugi hea teha, kaks aastat. Tab loodusfilm on üldse niisugune asi, mida peaks tegema pidevalt. Ja mida peaks tegema, mitte ühe aasta jooksul. Võib näiteks käes olla korraga kolm, neli filmi. Marilin läbi, nüüd hakkan, hakkan unistama ja räägime sellest, mis võiks olla ideaalis olema peab ka veidi teadma. Kui oleks jaht ajas mitu filmi ja, ja neid ei peaks ühe aastaga lõpetama. Ma saaksin sel aastal võtta ära näha, kui materjal mul on. Sest et loodus, mida ei korrata samal aastal praktiliselt, on filmis võimatu. Tavaliselt me tähendab materjali heal juhul kolme, nelja nädala pärast uuesti filmida, seda ei ole lihtsalt võimalik, saab järgmisel aastal teha, täiendada kui see protsess on pidev, kui sa oled selle sees, kui sa võtad oma eesmärgiks, et sa nüüd lähed ja teed, siis sa võid käia viis aastat nõmeda visadusega. Ja sa lihtsalt ei saa. Ja samal ajal vasakul, paremal kõrval on on muid asju, mis on ääretult põnevad ja, ja mis on Katsama unikaalsed. Ja sa võid ka neid hakata otsima pärast viis aastat ja mitte saada, aga praegu on sul olemas ja praegu on kohe tarvis filmida. Sest et see hetk ei, ei korda enam niipea. Sa filmid praegu linde, põhiliselt on see. Film või töö selle filmiga nüüd sulle mingisuguseid üllatusi toonud? On küll. Meeldejäävam nendes linnades, mida me siin filminud oleme Valmas tuttpütid, Nende käitumine, mul oli võimalus jälgida õõtmit, pesa ehitamist kuni poegade välja minemisel. See ei ole mitte see kuulus inimestamine, mitte see, et me püüame mingil linnule või loomale omistada inimese omadusi tema käitumisele inimlikke motiive leida. Jah, aga samal ajal me võime peaaegu igas linnuse loomas tunda ära kusagil inimest samu käitumuslikke akte, väga tuttavaid niukseid ja siis tuleb järsku meelde, et näed vot seal seal need inimesed umbes niimoodi ka väga sarnased, peaaegu samad. See on kuidagi tagurpidi nii mõnegi inimliku käitumise jooned, et nende juured peavad olema kuskil väga sügaval ja väga kaugel minevikus hoopis kordsega luike sõlminud selle filmi tegemisel ja. Mul ongi, filmis on kaks, kaks pead Angelast looduskaitsealal, ühed on siis tuttpütid. Luiged luigepesa juures oli meil helk üleval ta sai filmitud tema häälitsusi kuuldud vaata kuidas toolitsema pesaest tegeleb poegadega ja kuidas käib see puht mammalik kodu korras hoidmine ja, ja kuidas tappa luik. Kui asi kahtlane on, siis tuleb nagu väike ookeaniristleja filmitud ka. Ise mõtlesin, et huvitamist, kui kaugelt on kõige välja, tuleb tuli otse otse kaamera peale vaatama, milles siis asi on? Olime pesa juures, olime avalikud, seekord. Nii et meid oli näha, mitte valijad. Ja ema läks poegadega kaugemale ja siis idaloik tuli. Nii et ta täitis terve kaadrivesi kee sees. Laina üles, ujus meie poole, ise häälitses. Raske on öelda, mis seal said, siis oli. Kas ähvardus meile või hoiatust kaaslastele kaaslastele. Eks vist nii ühte kui teist. Ma tean, et kühmnokk luigel käest on inimene isegi kolki saanud. Ta on väga võimas lind ja kui, kui luike hakkab lendama ja kui ta hakkab lendama sealt sinu kõrvalt kohe mul on seda paar korda olnud. Ta hakkab, stardib koheselt päris nii, mõne meetri kauguselt telgist. Kolin ja tee suline hoovõtmise on ikka väga võimas. Kui sa filmid, kas sa kuuled muusikat? Tagasi minnes lihtsalt selle juurde, millest me alustasime, tavalist trastikut. Kuidas sündis selle filmimuusika? No vot, siin hakkabki see nõndanimetatud erinevatest elementidest kokkusulatamine. Ja siin on neid kaasamõtlejaid või ühes suunas mõtlejaid ja tunnetajaid eriti vaja. Sinnad, määradelmi saatus. Ja kusagil siin peab olema nähtavasti tegemist niisuguse heliloojana kes suudab selles laines mõelda, selles aines tunnetada. Ja kui see kontakt on olemas, tähendab, see algab õieti sellest peale. See algab sellest peale, et ma püüan väga hoolikalt kaaludes valida seda inimest, kes või õieti, kelle looming peaks olema sobiv selle filmi jaoks nende vahenditega, mis minu kodus on selgeks teha või vanade tunnetum seda vaimsust, mis nagu peaks olema selles filmis seda selleks tarvis tingimata rääkida, sest et ega rääkimisega on üldse naljad, mõnikord kahtlased mõjud jätkub materjali näitamisest ja sa näed, et inimene hakkab tajuma ja kui sa lähed juba, et inimene on on selle laine peal ja hakkab edasi minema särapanemisega siis ta on siis ta on juba looja ja ta loob ja, ja kõik see ühesõnaga täieneb, muutub tervislikumaks, muutub rikkamaks.