Eetris on teatri lup, mina olen Keiu vira, sedapuhku lugu miksteatri uuest lavastusest prügi. Õigupoolest lavastus on alles tulemas kuuendal oktoobril esietenduse Tallinnas Telliskivi loomelinnaku kollases saalis. Sel puhul on stuudios lavastaja Kaido rannik ja trummar Reigo Ahven, enne kui ma uurima hakkan. Miks räägib trummar lavastusest küsima hoopis asukoha kohta, kuidas ta selle kollase saali valisite endale välja ma tean, seal on üks raami lavastus etendunud sel suvel vannutatud neitsid, kuidas teie selle leidsite? Suhteliselt veider. Koht ta veider koht, jah, tegelikult on põhjus palju proosalisem, lihtsalt ei ole Tallinnas ühtegi taskukohast ja head saali sel ajal ja siis otsisime, otsisime ja lõpuks komistasime nagu selle saali otsa ja ta on väga punksaal, nii et ta sobib selle lavastusega nagu väga hästi, nii et sellepärast jäime selle juurde just punklavastus prügist. Lavastus ise ei ole punk, aga see saali kohta sobiks hästi, et ta on niisugune natukene, mitte klassikaline teatrisaal, et kui me räägime prügist, siis me võtame ka selle oli justkui taaskasutusse, et me räägime mingis mõttes ju prügi taaskasutamisest ja vana tööstushoone saal ja nüüd on ta siis kohandatud või taaskasutusse võetud. Teatrisaalina kasutati ühtlasi lavastuses näitlejatenaasise trummarit näiteks ja flamenkotantsijad, ma saan aru jah, et tuleb ikka ka mitmes erinevas valdkonnas kasutada, ei ole niimoodi, et ainult ühes valdkonnas mitte neid asju. Miks prügi, mis toimub, te olete, muidu teete noortele vaatajad, trassi tutvustus, esialgu üldse küla noore taia teemana või kui laps on ikka ka kaugelt kuskilt pihta hakata, siis. Ühel teatrifestivalil väiksel arutelul mulle hakkas hästi kõrvaks Aare Toikka lauset, kui seal räägiti, et sellest sihtgrupist, et kellele siis see lavastus on tehtud siis Aare ütles, et tema idee lavastus teatud eale teatud sihtgrupile, temade lavastust inimesele. Ja ma olen seda meelt, et hea lavastus peaks sobima kõigile nii noorele kui vanale. Kui ta on hästi tehtud lavastus, siis ta peaks olema vaadatav kõigile. Et me oleme küll öelnud välja, et võiks alates 10.-st eluaastast, aga tegelikult praegu proove vaadates tundub, et seitsmeaastastel täiesti kõlbaks seda juba vaadata. Aga ikkagi, mis te seal proovis teete, mis sealt lõpuks peaks välja tulema, ma saan aru, et teil valmis näidendite, ei ole ta ikkagi panetegi proovide käigus tervet seda lavastust kokku alates tekstist. No võib-olla siinkohal siis sekkuks, et mina olen siis ahven ja tõesti nagu öeldud, mar ja tegelikult serva pidi olen puutunud varem etendustega kokkugi, tavaliselt nõnna, et et ma olen olnud sellises pool illustreeduvas rollis, nüüd seekord on seal neli jalga sellel laual, Nad kipuvad võrdselt kandma nii seda rütmide loomeosa kui, kui, siis seal tuleb ikkagi täita seda näitleja funktsiooni ka. Peab ütlema, et väga põnev on vaadata lihtsalt ka natukene, sellepärast et see rütmide valdkond ei ole minu jaoks ütleme ju nii uudne ja ootamatu, aga samas teatritöö formaat minu jaoks, no mis sa pat saata on ikkagi täiesti minu elemendi väline, ehk et juba augustikuust on, ju, käib tihe pead-jalad koos selline nuputamine ja just väga tabavalt öeldud, et meil ei olnud sellist näidendit sellise nagu raamatuna inimesed, tehke nii ja tehke nii, et Saksamaal tehakse nii ja Taanis tehakse seda niimoodi ja ma ei tea, Venemaal tehakse, on ju niimoodi, et meie teeme nüüd niimoodi, vaid ongi meie enda teha, mida ja kuidas me selle lahendame. Ja mulle tundub, et vot, kui nüüd küsida, et kes on see, see huvigrupp või kellele me sihime selle, selle sõnumi, et kui me ruttu, kui me igaüks ei võta nagu vastutust ja ei hakka ise seisma selle eest hea, et me ei ei matuks prügi alla, siis varsti võib-olla see, et ka nagu mingil kollektiivsel reageerimisel ei ole enam jõudu. Ja minu arvates on nagu tore, et taaskasutame seal näiteks küll erinevad prügi, mida saab taaskasutada, aga me taaskasutame ka mingeid tantsu elemente ja paneme nendest uusi asju kokku ja taaskasutame, ütleme ja loome endast uusi, et mulle tundub, et see on selline põnev sissevaade, sellesse ka, et kuidas me saame taaskasutada ennast ütleme, kui meil on olemas mingisugused sellised stereotüüpsed nagu kuidagi lahendused, šablooni mudeleid, mida me nagu kohe mingis olukorras näiteks me saame aru, on mingi olukord, kus keegi tegi nalja ja nalja, algust ei kuulnud, aga, aga nagu lõpu me teame, et me paneme selle šablooni, et vaat siinkohas tavaliselt naerdakse, siis naeran ka, on ju, selle asemel, et et näiteks mõelda välja, et vot siinkohal ma võin hoopis pea peal seista, näiteks leida mingisugune uus lahendus, mis mis nagu sellesse situatsiooni esmapilgul ei pruugi sobida, on ju, et see on samamoodi. Ma arvan, et selline nagu loovuse taas kasutus, et vaadata, kui need neli tükki pluss, siis on ju härra lõbus pealavastaja panna nagu ühte tuppa kinni, mis sellistes situatsioonides esiteks, mis meis nagu käivitub ja mis meid kõnetab ja siis kuidas meie üksteisele mõjuvad. Peab ütlema, et ta on tõesti väga inspireeriv trip olnud, siiamaani nimetage need neli ära. Rassiline nimede pildumise kohta ja veel teevad kaasa siis lavastuses Maria Rääk, kes on flamenkotantsija, kes on pidanud siis selgeks õppima Moody näitamise Loore Martma, kes on näitleja, kes peab nii rütme tegema kui flamenko tantsima ja Kristo Toots, kes on ka näitleja ja peab siis rütmidega tegelema ja põhimõtteliselt te tahate päästa maailma? Võib nii öelda, tegelikult tahame lihtsalt juhtida tähelepanu sellele probleemile, ega me ei saa ju ja ei tahagi näpuga näidata, ai prügi maha visata, paha, ärge niimoodi tehke. Kui me mõtleme siin Eestis, meil on võib-olla isegi selle prügiga hästi siis tegelikult ega nii väga ei ole ka. Me tegime ühe väikse niisuguse eksperimendi, et sõitsime suvalisse kohta lohusalu poolsaarel tipus, seal lihtsalt kammisime kolme tunni jooksul läbi umbes kilomeetri jagu randa ja koristasime, otsisime, mida siis nagu põõsaalused ja roostik ja kõik see endas peidab ja uskuge või mitte neli suurt kotitäit prügi korjasime kokku. Kõige põnevamad leiud on lihtsalt kõige põnevam leid, mis andis ka kaalu. Olid mingisugused rauast rõngad läbi roostetanud, keegi näiteks ei teadnud, mis asjad need on. Aga tavaliselt viinapudelid. Golfipall. Ahven sai endale golfipalli. Ei peaaegu oleks saanud ühe hülge ka siuke 120 kilose ja hülgetaaskasutada oli nagu natuke oli, ütleme, ära väsinud seal ja Ta ei olnud enam esimeses nooruses mitmeleiuga sa muusikat saaksid teha mitmega, millega ei saaks teha, kõigega, saab tegelikult rütme tekitada. Päris hästi kilesid ja metallpurke ja plastpudeleid. Kõiki selliseid asju ja täitsa hästi saab, ütleme, rütme teha, me, me oleme nagu nüüd katsetanud siin ja ja olnud selliseid leidur, Leod veel ei ole leidnud midagi, millega nüüd üldse midagi teha ei anna. Isegi õhuga saab muusikat teha. Aga ma arvan jah, et selle prügitemaatikaga Eestis milleks ongi seda äge teha seda etendust ka, et meil ei ole nii kehvasti, et me ei saaks seda juga enam absoluutselt juhtida, on ju vaideid, et meil on mingisuguseid süsteemid, on käima joostud, inimesed võtavad juba arvesse ja saavad aru, et et igaüks saab kraamikese mõjutada. Ja, ja ma arvan, et see tundus jälle üks võimalus juhtida tähelepanu sellele, mille keskkonnainvesteeringute keskus näiteks pidevalt minu arust väga nutikalt juhib tähelepanu, et on, on võimalik seda prügi taaskäidelda loominguliselt viisil. Et minu arust eelmine aasta ma olin kogemata mingi žüriis, mis hindas siis noorte mõtteid seoses siis prügi taaskasutusega näiteks lamp, pidev või mille iganes siuksed tarbimisse tootmise alal ja et seal oli väga nutikaid lõkkeid toimumas. Et meil sama suund, et vaatame, mida saab muusikas ja etenduskunstis trügi korda saata, kellele prügija, kellele pill ja kellele. Hoopis mingisugune muu väärtuslik ja sellepärast, kas prügi ei kao kuskile. Küsimus on lihtsalt selles, mida me temaga teeme või kuidas me teda käitlema ümber töötleme, et nii kaua, kuni on tsivilisatsiooni, nii kaua on ka prügi, et me ei pääse sellest. Lihtsalt. Küsimus on selles, kas teda jõuab vabasse loodusesse kuskile vedelema, võime suudame ta ikkagi kokku korjata ja temaga midagi tarka teha. Ja teater aitab. Loodame, ja kindlasti ei taha näidata seda, et, et prügi on pähh ja paha vait. Prügi võib-olla ka inspireeriv ja tore asi. Ja kui iga inimene oma südametunnistuse järgi käituv muutus algab inimesest endast võib ju tähelepanu pöörata sellele keegi teine. Aga kui sa oma sisemuses jõuad sellele äratundmisele, et ma võiksin vähema mugavust jälgida ja ja teha midagi selleks, et maailma muuta, siis on see juba väga suur samm katki, siis on natukene mugavam ka lõpuks, kui aidata maailmal natuke parem maks saada. Kuidagi tundub blogil kanidki. Võib-olla tõepoolest, ma kardan just, et et enam ei ole nõnna, et meie tegevusest meie elu ei muutu, ainult saab öelda, et noh, ülejärgmine põlvkond, vaadake ise, kuidas saab. Ma arvan, et me pürgime juba nii hästi, et meie enda prügi tuleb bumerangina meile endale tagasi. Väikesed mõtted, et kui näiteks meie etenduse vaatajaskond viitsiks näiteks ühel nädalal tõmmata paberi peale näiteks kriipsukesi et kui mitu pakendit Nende tavalise tarbimise käigus liigub sellesse prügivereringesse lihtsalt kriipsud. See võib olla täiesti jahmatav hulk neid kriipsusid, ehk et neid pakendeid ja nüüd näiteks pulli pärast võib proovida niimoodi tund aega. Ja siis järgmine kord proovida, võib-olla kaks on tegelikult kas või ainult see mäng ja flirt selle kontseptsiooniga, et, et mis oleks, kui prooviks elada nii nagu ütleme, me ei pea vaatama üldse mingite 1000 aasta taha. Ma arvan, et minu vanaemal-vanaisal õnnestus näiteks elada mõni nädal, nii et nad ei trüginud absoluutselt. On ju sellepärast, et inimesed ei olnud nii meeletult paranoilised, inimesed ei pidanud pakendama kõike millegi sisse, siis seda veel pagenema siis veel pakendama. Igaks juhuks osteti saia püstutise. Mõte ja, ja ma arvan, et see mäng selle prügiga, aga nagu sellises tsiviliseeritud mõttes on meie see üks Kindlasti jah, mängulust ja see, et mida selle prügiga teha saab mitte ainult muusikat, vaid milleks see prügi võib muutuda laval ka need on need võtmesõnad, mis võib-olla iseloomustavad meie lavastust. Tulen korra selle ahvena jutu juurde tagasi, et viimase aasta jooksul, mis on kõvasti muutunud selles prügimises on ju tegelikult see, et on leiutatud sellised ained, mis enam ei lagune looduses vanasti ei olnudki, see probleemne, viskasid metsa alla oma selle solgi ja, ja mingi aja pärast oli ta seal ära kõdunenud, aga et tänapäeval, kui sa viskad pudeli kuskile merre, siis ta ulbib seal ta laguneb küll väikesteks tükikesteks, aga ta laguneb seal sadu aastaid ja see jõuab lõpuks kala kaudu, mis me sealt hüüame või nende lindude kaudu või ükskõik kuidas jõuab ta lõpuks meie organismi tagasi, et ma ei tahaks seda hästi. Teema on oluline, nüüd läks natukene Ramorbiilseks, püüame teha lõbusamaks. Aga esiteks. Aga me ju ei tea, mis lavastus selgelt on, teie ilmselt teate, mina veel ei tea, eks ma olen ikkagi umbusklik jaks, juhuks et, aga, aga ma olen aru saanud, et natukene saab aidata publik või huviline, keda see teema huvitab, teatri huvitab kaasa, tõid hooandjas? Ja, ja see on tõsi, see on üllatav, et tõesti teatritüki valmimiseks läheb meeletult, rohkem tunde, kui oskaks arvata. Ja ma pean ütlema, et mina, teatriinimene, see on imekspandav, kui palju kunstnikud, stsenaristid, lavastajad, muretsevad päeval ja öösel. Ja kui palju sinna lihtsalt läheb energiat, katsetamisi ja asjade väljamõtlemisega uuesti välja mõtlemiseks. Erinevate lahenduste väljatöötamine on tegelikult küllalt ka ressursi nõudlik. Ma ei olegi kuulnud, et Eestist saaks hooandja kaudu anda toetust mõnele sellisele etendusele kontsertetendusele ja minu arust on nagu päris tore, et on võimalik, ma, ma kaldun arvama, et isegi mina vist lähenev, põrutan natukene sinna iseennast. Olgu, jajah, see on nagu mulle kuidagi oluline teema, huvitav, et ega ei ole, aga päris mingis Fred Jüssigi, et noh, et tõesti absoluutselt sünnitan sammalt ja ühtegi tuligi kuskile kuidagipidi, minu tegevusest ei teki veini. Aga ma olen oma lastega nüüd maailma asju arutanud. Üheksa kuune sei prügi, nüüd enam üldse tänu minu jutule. Aga see 11 aastane, see ütleme ta vähemalt on muutunud teadlikumaks ja mis on selle hooandja, point on see, et kui me saame piisavalt tuld, purjedesse, siis on olemas võimalused mõelda natukene julgemalt jõuda oma etendusega kaugematesse paikadesse ja üks eesmärk võiks olla läbi selle, et ta ei ole, ilmus verbaalne tükk, vaid pigem vastuoksa, onju. Et võib-olla unistada sellest, et raksu Lätis, Venemaal, Soomes või Nicaraguas või kus iganes on ju selle jaoks muidugi see hooandja toetus ei ole mõeldud, aga see hooandja aitab rahastada seda protsessi ja selle etenduse võimalikku sujuvat kujunemist. No vot väga hea sai räägitud rahast räägitud prügist, mis jääbki veidi üle meelde tuletada, et keda huvitab teema siis hooandjast võib leida üles miksteatri lavastuse prügi võimalust seda toetada ja lavastus ise. Ma arvan, et eelkõige ta ikka tahate, et inimesed näeksid seda väga-väga. Esietendub kuuendal oktoobril Telliskivi loomelinnaku kollases saalis. Suur aitäh tulemast, Kaido rannik, Reigo Ahven.