Helga ja tere head kuulajad, algab heligaja. Mina olen toimetaja Kersti Inno. Algavas saates räägime pikemalt kahest suve suursündmusest. Vööri uni ja Birgitta festival. Stuudios on muusikateatrikriitikud Kristel Pappel ja Harry Liivrand. Muljeid Bayrotte festivalilt jagavad tänavused Wagneri stipendiaadid, Kristel Pärt ja Martin sildus. Kõigepealt aga vaatame tagasi päevale nädalale. Põhisündmus Eestis on kahtlemata Pärdi päevad. Nargen festivali korraldataval Arvo Pärdile pühendatud festivalil saab kuulda nii helilooja uusimat kui ka vanemat loomingut kontsertidel Tallinnas, start Tartus, Paides ja Rakveres. Pärdi päevad algasid teisel septembril Tallinna Jaani kirikus ning seal sai kuulda Eestis seni veel kõlamata orkestriteost. Kreiter antiphools, räägib Tõnu Kaljuste. Kes tunneb seitset antifooni, mis on jõulumuusika, siis teos on selle kooriteose keelpilliversioon. See on tuntud kooriteos, mis on plaadistatud ja nüüd on ta saanud keelpilliorkestrile seada. Järgmisena püüan need asjad need kokku viia, et enam keelpilliorkestri ja koori ka veel juurde panna, siis saab sellel Antifoonidel veel kolmanda versiooni, aga seekord tuleb ainult keelpilliorkestriga. Avakontserdil Pro, et contra esinesid Eesti riiklik sümfooniaorkester, Eesti filharmoonia kammerkoor ja Rahvusooper Estonia poistekoor Tõnu Kaljuste juhatusel tšellokontserdis Pro, et contra soleeris Leho Karin. Arvo Pärti me oleme ju mänginud, tegelikult võiks öelda juba Eesti taasiseseisvumisest alates, kui kammerorkester sündis praktiliselt kõik välissõidud, mis me oleme teinud alati. Me oleme mingid Arvo Pärti seal. Et selles mõttes on ikkagi väga võimsalt vedanud kogu seda Eesti muusikat, eriti just nagu välismaale ja kõik need kontaktid ka, mis puudutab ECM ja Manfred Faizerilt on tulnud tema kaudu ja, ja ühtlasi ka muud heliloojate salvestused. Võib-olla on siis tuld tänu nendele kontaktidele ja seda võib-olla praegu on raske, Jewel hinnatakse aastate pärast, näeb, kuhu see asi välja jõuab. Nädala jooksul on esinenud veel Tallinna kammerorkester, kammerkoor Woodses musikaales ansamblid Vox Clamantis, üksus Vox Clamantis esitles ka helilooja Arvo Pärdi värsket autoriplaati. Iiscray uuel plaadil kõlab peamiselt pärast kahe tuhandendat aastat loodud Arvo Pärdi hakkab bella koorimuusikaansambli Vox Clamantis disesituses ja dirigent Jaan-Eik Tulve juhatamisel. Aga ka nende kontserdil kõlas lisaloona Väike-Liktaania, mida pole varem Eestis kuuldud. Viinis. Ehitati metrood ja kaevamise käigus leiti maalt kabel, mille olemasolu keegi teadnud. Otsustati, et see kabel tuleb seal maal restaureerida ja kabeli taas pühitsemiseks telliti arvult väike litaania, mille arengul me saime kaasas olla. Pühapäeval, 11. septembril toimub aga Tallinnas Jaani kirikus Pärdi päevade lõppkontsert, mil tähistatakse maestro sünnipäeva ja tintinnabuli stiili neljakümnendat aastapäeva. Üles astuvad Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna orkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Kavas on tintinnabuli stiili populaarsemad teosed, kantus Benjamin Britteni mälestuseks, magnifica fraatress jättedeum. Arvo Pärdi muusika kõlab septembris Eesti dirigentide juhatusel ka Soomes ja Saksamaal. Risto Joosti juhatas kaheksandal septembril Arvo Pärdi keelpilliteost kantus Benjamin Britteni mälestuseks turu kontserdimajas. Novembri teises pooles kõlab Pärdi muusika Tampere filharmoonia orkestri kontsertidel, mida dirigeerib Mikk Murdvee. Seitsmendal ja kaheksandal septembril andis Eesti filharmoonia kammerkoor kontserte Itaalias Raana festivali raames. Kaspar Spudnintsi juhatusel kõlas Felix mendel, Sonia Gustav Mahleri looming, samuti Arvo Pärdi summa magniifikaat. Naine Alabaster karbiga ja Nunkt imitis. Kristjani Järvi juhatas lipsigi Kesk-Saksa ringhäälingu sümfooniaorkestri kontserte seitsmendal ja üheksandal septembril Itaalias Reiminis, Jambosenis. Kavas Richards, trausk, kösswin ja Tšaikovski. 11. septembril juhatab Aga orkestri hooaja avakontserti Liptšikige Vandhausis kavas Straussi ja Tšaikovski loomingu kõrval ka Stefano pollaanid. Olari Eltsi juhatas Soomes Keni sümfonietta kontserte. Seitsmendal septembril Kotka kontserdimajas ja kaheksandal septembril Kuusakoski Talos. Kavas Emil Nicolaus von Resnitšeki avamäng ooperile Donnadiana, Johannes Ramsi viiulikontserti ja Ludwig van Beethoveni kuues sümfoonia. 16. ja 18. septembril dirigeerib Elts Portugalis porto kaasata muusika sümfooniaorkestri ees Gustav Mahleri üheksandat sümfooniat. Viiuldaja Anna-Liisa Bezroodne ja kontrabassimängija Siret lust. Vaat sel nädalalõpul Soomes kammermuusika festivalil Loviisa Sibeliuse päevad. Tokio ennetškey sümfooniaorkester annab Paavo Järvi juhatusel septembris kokku kaheksa kontserti. Üheksandal septembril kõlas ennetškey kontserdisaalis Gustav Mahleri Kaheksas sümfoonia ehk 1000 sümfoonia, kus solistide ansambel templis astusid üles ka metsosopran Annely Peebo ja pass. Anger. Tuleval nädalal 14 10. ja 15. septembril Santori hoolist, seitsmeteistkümnendal Tokyo Metropolitan teatris ja 19. fuck moni hoolis tuleb ette Endale modest mussarski poeem ö lagedal mäel. Sissejuhatus ooperi Hophanssina neljandale vaatusele ja pildid näituselt ning torutake mitsu vei. Lõun teine. Ku Risto Joost juhatas möödunud nädalal veel Soomest, siis tuleval tal on tal ees prooviperiood Saksamaal. Et seitsmeteistkümnendal septembril tuua lipsigige Vandhausis ettekandele Felix Mendelsoni oratoorium Paulus mida esitavad solistid, Ilze rents, Annely Peebo, Maximilian Schmitt maikale nagi Kesk-Saksamaa ringhäälingu sümfooniaorkester ja koor. Hortus musicus esineb tuleval nädalal val Armeenias Ranhatšaturjaani nimelises kontserdisaalis Jerevanis Ivari Ilja koos Dmitri Vorozdovskiga, ka esineb aga 14 10. ja seitsmeteistkümnendal septembril Soomes, Turus ja Helsingis. Narvas toimuvad üheksandast 11. septembrini ooperipäevad kolmest festivali, sündmusest võtab osa üle 25 artisti, Eestist ja välismaalt. Toimub Narva linnuses Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperis stuudio etendus Tšaakama Putšiini õde Angeelika. Pühapäeval toimub aga Narva kindluses suur ooperi kaala, kus esinevad valdavalt säravad noored eesti solistid. Eile õhtul toimus Estonia kontserdisaalis Eesti riikliku sümfoonia orkestri hooaja avakontsert legendaarse soome dirigendi ja helilooja Leisseigersdami juhatusel ning muuhulgas oli kavas ka Secersdami sümfoonia Eri Klasi mälestuseks. Sellest aga kuuleme lähemalt ka järgmises helikajas. Sülgaja. Estonia kontserdisaalis sai suve hakul, juunis ja suve lõpul augustis vaadata kuulata Shakespeare'i näidendit unenägu koos Felix Mendelsoni muusikaga esitasid teater NO99 Eesti riiklik sümfooniaorkester ja tütarlastekoor Ellerhein, dirigeeris Olari Elts. Lavastajad, kunstnikud olid Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Tagasisidet selle etenduse kohta palun muusikateatrikriitikutelt Kriste tappelist ja Harry Liiv rannalt. Kui ma võiksin alustada, siis ma ütleks nii, et mind intrigeerib juba enne etendusele minekut väga see kontseptsioon, mille siis Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo olid välja mõelnud, et võtta sellest kuulsast Shakespeari suveunenäost ainult mõned osad, tihendada tükki dramaturgiliselt, liita sellega siis veel mõningaid lõike Shakespeari teistest näidenditest ja keskenduda ainult siis armun nelinurgale. Mõtlesin, et kuidas see võimet kõik välja tulla. Et jäetaks ära igasugused kõrvaltegelased suveunenäos on ju väga palju tegelasi ning kuidas ta üldse Estonia kontsertsaalis mõjule pääseb. Teine asi, mis minu jaoks oli vägagi põnev juba enne etendusele minekut oli loomulikult see, et kuidas üldse mängitakse teatrite Estonia kontsertsaalis. Sest ma mäletasin sealt ainult filharmoonia estraadikavu, mida mängiti veel tollal ju lavalt, aga mitte siis otse saalist. Nii et, et see oli minu jaoks mitmeid selliseid huvitavaid aspekte, mida ma kindlasti tahtsin minna ja näha. Ja juba peale esimest vaatust olime suures vaimustuses ja ma pean ütlema, et vaimustus jätkus kuni etenduse lõpuni. Ma arvan, et see on üks kõige huvitavam Omaid klassikainterpretatsioon mida mitte ainult no teater, vaid Eesti sõnateater on viimastel aastatel teinud, mida mul on õnnestunud näha. Siis minu meelest oli Shakespeari kuulsa tüki vaim täiesti seal tabatud. Mis selle tegi huvitavaks? Selle tegi väga huvitavaks kõigepealt, et noorte näitlejate väga karterne mäng mängisid kõik karakterrolle ja nad mängisid väga täpselt paika pandud figuure. Igaühel võis seal esitada teatud tüpaaži ja nende omavahelised dialoogid, omavahelised kartetid töötasid nii psühholoogiliselt kui ka sümboolselt tasemel väga hästi. Teiseks muidugi tuleb rõhutada seda, et ülimalt huvitav ja lavastust just stsenograafiliselt toetav ja samas üks osa selle etenduse kontseptsioonist oli ju mäng videoga täpselt tehniline pool tegi selle asja esiteks väga kaasaegseks, aga ta andis ühtlasi veel mingisuguse muu tasandi terve tüki, kas siis võõrandatus, kas see oli nüüd siis mingi distansseeritus mängukohast endast, kas see oli teatud distantsi hoidmine algtekstiga või oli see hoopis dialoogi pidamine, Estonia kontsertsaali, sellise juugendliku klassitsistliku sisekujundusega, et tekkis tegelikult tunne, et see mänguruum muutub tegelikult mingisuguseks, antiik, teatri simulatsiooniks? Need aspektid nõu jaoks olid väga-väga huvitavad ja muidugi mis on ju ka meil väga haruldane, et kuulata tegelikult nüüd nendele soni seda kuulsat näidendi muusikat. Ja mõelda selle peale, et kuidas 19. sajandil, eks ole, 1800 neljakümnendatel aastatel koos tegelikult mõjus, nii et see Shakespeare'i suveöö unenägu tervikuna ja nüüd siis see teos, et see andis tegelikult ikkagi väga ainukordse kogemuse mulle. No-teatrile muidugi eelnevad kogemused olemas sellise videotehnika kasutamisega, aga see ilmselt tuli ainult kasuks, et need paremad kogemused olid olemas. Ja kindlasti, aga sellisel kujul ma ei ole küll kõik NO teatrilavastusi näinud, aga minu meelest sellisel kombel nii-öelda omamoodi videoruum teises ruumis sellise lähenemise kaudu ei olnud seda. No ma veel näinud nende poolt ja mul on isegi hea meel, et ma istunud mitte rahas, et ma ei näinud tegelikult seda nii-öelda põranda tasapind, et kuidas see tehniliselt kõik aset leidis, vaid ma nägin ainult seda hiigelsuurt palli ja, ja selle hõljumist ja, ja see, kuidas nad näod ette tulid, sellel suurel laval moodulisega kinoefekt tegelikult. Nii et võib-olla teater kui kino ja kinoteater võib-olla on veel üks aspekt selles Aga suure huviga kuulan, mida sa räägid. Ühelt poolt olen ma kõigega nõus ja teiselt poolt ma tahaks siin teha mõned täiendused, õieti tahaksin lisada teise vaatevinkli. Mul õnnestus näha lavastust nii kevadel kui ka nüüd siis augustikuus ja minu muljed on natukene erinevad mõlemast korrast. Kevadel, täpsemalt küll juunikuus ma istusin esimesel rõdul, ma nägin suurepäraselt nii seda projektsioonidega, õhupalli või maakera või kuidas me seda ei nimeta. Ja ma nägin suurepäraselt orkestrit. Ma nägin suurepäraselt ka seda tehnilist poolt, millise Virtooslusega toimus videotehnika kasutamine kaameratöö, millise kütoossusega ja füüsise valdamisega tegutsesid noored näitlejad, ma ütleksin nende imet, kasina Helena Pruuli reaallesk, Jarmo reha, Ragnar Uustal, pime Sundja ja Jörgen Liik olenevalt siis koosseisust, aga need on need kõik nimetatud. Ja muidugi Marika Vaarik, kes oli külgrõdul esimesel rõdul, siis ka omas rollis. Aga mis ma tahan öelda, on see, et ma olin täidetud imetlusega selle virtuoosse lahenduse suhtes fantaasiarikkuse suhtes. Ma tõesti väga hindan ojasoo ja Semperi aga kogu minu vastu tuli ratsionaalne imetlus Virtoossus umbes nii nagu mingi suurepärane Moskavjetoos kunagi käis esinemas, aga ei liigutanud, mind, ei puudutanud mind, ma analüüsin seda ja muidugi selfi maailm, tänapäeva maailm, kuidas me ennast presenteerime? Ta tahtis Facebooki maailm. Et tegelikult nagu ma ka oma sirbi arvustuses pärast kirjutasin, et, et see oli nagu Facebook ja kuuldemäng koos minu jaoks kaasa arvatud sellise enese ja teiste manipuleerimise temaatikaga. Sellest laadist heas mõttes, nagu läksid välja kaks momenti, üks moment oli lavastuse teises osas, eks ole, see on üks vaheaeg vahepeal lavastuse teises osas olnud Nick Botomi väga dramaatiline, võiks öelda traagiline monoloog leinamarsimuusika saatel. Selle muusika oli siis dirigent ise lisanud. Ja see tõstis kogus resselfi maailmaloo topeltmänguna, eks ole. Näitleja peab monoloogi nii-ütelda, tundub justkui tema enda isiklikuks monoloogiks. Ise puudutas. Nüüd kui ma käisin augustikuus vaatamas istudes põrandal seljaorkestripoolsest loomulikult meie vaatsega orkestrist on, kui ma olin juunikuus ja alati huvitav vaadata orkestrantide ja nii peabki olema siis tegelikult nüüd ma nägin peaaegu ainult seda õhupalli ja projektsioone sellel maakeral õhupallile. Ja mitte tehnilist poolt ma püüdsin küll, aga no mis ma ikka vaatan, ma ju tean, ma olin näinud seda juba kolm tundi juunikuus. Ja ma pean ütlema, et imetlust tehnilise piiritu ohtu suhtes muidugi säilis, aga söönud esiplaanil sest nüüd puudutuse lugu mind rohkem, kaasa arvatud ka selja tagant tulev muusika, mis mõlemal korral ei väga hästi esitatud ja ma tõesti väga tunnustan siin ka ERSO-t, see on tegelikult väga raske orkestrantidele täpselt sisse astuda ja mingitele repliitidele õiges karakteris kohe vastata. Ja ma jään kõige selle juurde, mis ma varem juba ütlesin, et teatud mõttes ka nagu niisugune Facebooki ja kuuldemängu ja selfie ja enesepresenteerimisel teistega manipuleerimise maailm. Aga see puudutas-liigutas mind tunduvalt. Seda on tore kuulda ja ma olen sinuga täiesti nõus selles, mis puudutab seda Facebooki maailmasõda seltsi maailma, mis tõesti seal visuaalselt väga hästi esile tuli. Kahjuks või õnneks mina nägin Kasari etendust ainult siis juba seljaga orkestri poole, kuuendast või seitsmendast reast, nägemata siis seda tehnilist poolt, ma mõtlen seda füüsilist tehnilist poolt vaid ainult seda videoprojektsiooni. Ja mind liigutas teatud hetkedel küll, sest näitlejad, et mäng oli tõesti Virtoosne ja tehniliselt kokkuseadmine oli, ma mõtlen kuuse videoprojektsioon ise oli ju samuti Virtoosne, samuti orkestri kasutamine sinna juurde ajaliselt väga täpselt paika pandud ning ka minus vahepeal ütleme, võttis võimust võib-olla see ratsionaalne poolelt, ma pigem püüdsin analüüsida kõike seda, mida ma nagu näen. Aga ma pean ütlema, et ta oli emotsionaalselt minu jaoks ikkagi äärmiselt liigutav. Ja mulle ka meeldivad sellised perfemat tiivsed, etendused, kus sa näed siiski kas läbi selle ratsionaalsused tuuakse esile tegelikult selle tüki emotsionaalne pool ja see, et riik tuleb niivõrd hästi välja, mis selles näidendis on. Ja loomulikult samamoodi oli ka ehki hoopis teiste vahenditega ja teisalt ka ajalooliselt lahte pinnalt petajajevi haldjakuninganna sadamateatris. Täpselt, ja mis on baroki teatri paremaid lavastuse meil siin oli minu meelest nad taga, ma ütleks, võib-olla veel sellise asjad ütleme kuna see tükk räägib armastusest ja armastusega, rohtudest ja armukolmnurkadest ja sobivasti mittesobivusest ja kõigest, mis sellega on seonduv ning mõtlema, mis ajas me praegu elame. Siis tahes või tahtmata hakkas minu jaoks kaasa mängima üks imetillukene füüsiline nüanss selles tükis. Ja see oli siis demeetriuse huulel olev väike herpes. Herpes on isegi kavale fotodel. Aga tegelikult võiks ka siit ju tuletada veel selle etenduse mingisugused tähendused salaja. Ja seda muidugi ja pealegi, kui me rääkisime sinuga, sa tõid veel ühe huvitava momendi välja seoses kujutava kunstiga. Nimelt juuksed, Medusa pea ütlesid sina, mina oma juunikuises arvustuses kirjutasin, mul ei tulnud see meelde, ma olin nii rumal. Tulid meelde renessanss maalidelt. Jumalannad, potid, selja, eks ole, Veenuse sünd või juuste kujutamine või tõesti kuulsad lauljanna praegu staari fotot modellid. Aga seeme, tuuso võrdlus, mis sina, kui me vestlesime, tõid, oli väga huvitav. Ja teiseks, juuksed sümboliseerivad läbi mütoloogia alati tugevust ja, ja tõesti, et mida pikemad juuksed, seda tugevamad karakterid. Loomulikult, aga muidugi ka erootiline. Ja Rottenzemal täpselt samad, nii et need tähenduseta minu meelest hakkasid kaasa mängima väga, sest kui me nägime, kuidas näitlejad ju oma juukseid kasutasid, selles tükis teadlik, mis oli ühelt poolt väga efektne, see oli eksibitsianistlik. Aga samas see töötas väga hästi armastuse tõlgendamisele. Ja kui nüüd veel öelda ikkagi kaks lauset muusika kohta, siis mul on väga hea meel, et see oli just nimelt ühistöö teatri Olari Eltsi vahel, mida on kaua plaanitsetud. Ja muusika andis siiski väga palju siia ka just emotsionaalset ja ehedat pühendumust ja tunnetust juurde. Ja nii kooriga see oli siis ellerhein kui ka solistide kaareke teemets ja Kadri-Liis. Kukk saab täiesti rahule jääda, kõik kerge, heleda kõlaga ja orkestrit masin juba kiitsin. Olari Eltsi võib teistanud õnnitleda, et üks tema unistuste projektidest minu arvates sellisel kujul ja sellise mõttekaaslasega nagu siit ojasoo ja Semperi variandist välja tuleb. Nüüd teostus. Ma olen ka täiesti nõus sellega ja ja ütleksin võib-olla enda kokkuvõttes ka seda, et selle lavastuse väga suurt kasutegur on ka pedagoogiline sest ta näitab meile ühte näidendit, ehkki see on ainult üks tõlgendus sellest näidendist, aga ta näitab seda näidendit koostada kirjutatud muusikaga ühte draamatüki mida ei ole ju meil vist üldse tehtud. Kas sa mõtled suveunenägu koos muusikaga, ütleme ma kasutan seda vana nimetus ja 19. sajandil Saksa teatris küll aga edasi Eesti teatriajaloost ma ei oska. Teatriajaloos. Shakespeare'i suveöö unenägu mängitakse ka linnateatris, ma ei tea, kas teie olete seda näinud. Võrdlusvõimalus praegu puudub, aga selge on see, et Estonia kontserdisaalis nähtud etendus kõnetas vägagi kaasaja inimest. Stuudios on muusikateatrikriitikud Kristel Pappel ja Harry Liivrand ning Me jätkame vestlust tänavusest. Birgitta festivalist minu meelest Birgitta festival on heades kätes, kavad on huvitavad ja lähevad järjest huvitavamaks. Ning mulle meeldib ka, et on teatud kontseptsioon olemas, näiteks nüüd oli läbivaks armastuse teema ehki see muidugi võib, kui me mõtleme muusikalavastustele vist peaaegu alati olla. Aga mis sellest nüüd ta oli esiplaanil, sellist peaaegu et müütiliste teemadega nagu Romeo ja Julia ja Karmen ja, ja nii edasi, nii edasi. Ja samuti minu arvates on väga huvitav ja tänuväärne ikkagi see, et püütakse leida oma nägu. See protsess on käimas, minu meelest, aga üks element sellest oma näost on alati tee oma lavastus, omaproduktsioon mis on muidugi ka küllaltki keeruline asi. Seekord oli ju isegi nii, et k Inglise trupi esitatud Cosi fan tutte oli justkui nagu osaliselt ka omaproduktsioon mõeldes. Liia Blumenfelt tegi lavakujunduse ja teda ka kavalehel on nimetanud nagu kaaslavastajaks või lavastajaks. Ja ma arvan, et ta mõjutas ka seda kogumuljet ja nagu lavastuse kontseptsiooni mis muidu oleks oma võib-olla liiga sellest 90.-te aastate kuulsa lavastuse koopia. Aga minu jaoks Blumenfelgi lavakujundus andis teatud abstraktsuse astme ja nagu suurema üldistuse sellele lavastusele. Nii et noh, et selles mõttes ka siin oli nagu stiimanni oma panus vägagi olemas. Samas oli see festivali lavastuste valik, istmed, lavastuste valik küllalt erinev. Ühelt poolt siis inglise trupi niisugune kerge ja nooruslik Cosi fan tutte, mis on väga keeruline ooper, tegelikult nagu me kõik teame, psühholoogilises mõttes muidugi praeguse need psühholoogilised tagamaad siin nii väga välja ei tulnud, aga muusikaliselt oli ta ju täiesti aktsepteeritav. Ja teiselt poolt Jevgeni oneegin Valgevene ooperi- ja balletidiaatrilt mis oli tõesti nii, et Tatjana patsiga ja, ja sinises kleidis ja Olga roosas kleidis. Ja noh, ma ütleksin selline pseudorealistlik, aga väga hea tenoriga härra korrodetski, kes laulis suurepäraselt linskit ja öelda, et see on nagu igale maitsele ja nüüd on alati see põhiküsimus, et milline oli siis seekord festivali otsast lõpuni nagu omaproduktsioon ehk Mozarti reekviem ja elu enne. Ja, ja siin ma ei räägi praegu üldse sisulisest küljest kohe vaid sellest, et siin on üks probleem või üks oht või mingid niisugused ülesanded, mis tuleb lahendada nimelt aega jääb väga väheks selle oma produktsiooni jaoks. Ja et kui suured need eesmärgid siis nüüd on auahned, need eesmärgid on, mida endale seada. Sest praegune projekt minu meelest oli eriti lavastaja ja kujundaja poolest väga auahne. Minu arvates oleks vajanud tunduvalt rohkem ettevalmistusaeg või läbimõtlemist et see on nagu see küsimus, et kas võimalik mingit prooviaega suurendada või tuleb lavastusmeeskonnale tulevikus nagu mingid väga kindlad piirangut seada, arvestades aega ja ruumi. Mida sina, Harry arvad? Kui me tuleme nüüd Mozarti reekviemi lavastuse juurde, siis ma olen sinu toodud märkustega 100 protsenti nõus. Ma korraks tuleks tagasi veel selle Bergita kontseptsiooni juurde ka sel aastal ja ütleks ka, et on ju hea, et tegemist on väga erinevate etendustega, mida sa kava pakub. Kuid ma oleks lootnud siiski näha natuke rohkem veel ooperit ja võib-olla vähem tantsu, ütleme nii, sest minu jaoks Birgitta festival ikkagi oli ja on eelkõige muusikateatrifestivale loomulikult tuua sinna sisse tantsuetendusi, aga ma oleks võib-olla helistanud TR1 ooper ühe tantsuetenduse asemele subjektiivne maitse, aga mulle tundub lihtsalt nii, et niimoodi oleksid ehk rõhud paremini paigas. Ja mis puudutab minski ooperiteatri etendust, siis Kristel juba iseloomustas. Tra võrdlemisi täpselt minu jaoks oli tegemist ka heas mõttes konservatiivse lavastusega. Kui niimoodi võib öelda ja, ja miks mitte. Igatahes võib öelda, Minski lased ju laulsid kenasti ja Minski ooperiteatrit tahaks rohkem, kehasin. Aga nüüd võib-olla siis selle oma produktsiooni juurde. On ainult paari varasemat Mozarti reekviemi lavastust ka nendest on küll juba üle 15 aasta tagasi ükskord Hollandis Saksamaal ja seal lavastati reekviemi ainult reekviemi naa ei toodud sinna sisse tunniajalist sõnateatrit ja pean ütlema, et need mõlemad variandid, mida ma olen näinud, jätsid mulle mitte veenva maa mulje, võid need veensidki mind, nii et ühte rääkimine võib niimoodi lavastada. Teatavasti lavastatakse tänapäeval vorme kantaat. Väga sageli on proovitud ju Bachi suuri vokaalsümfoonilisi teoseid ka lavastajana peaaegu just nagu oopereid. Ja tihtipeale need ka õnnestunud katsed, aga loomulikult on, on siin olnud läbikukkumisi nüüdse reekviem ja elu enne, nagu seda siis selle etenduse lavastaja on iseloomustanud. Joel Lauwersonide nimi, Belgia lavastaja oli tõesti ühelt poolt üliambitsioonikas projekt, aga teiselt poolt oli ta dramaturgiliselt läbikukkumine. Sellel tükil puudus tempo, ta puus, pinge jäi arusaamatuks, miks esimene pool ikkagi nüüd peab seal tegelikult olema. Ja peale selle lavastuslikult jäi ta ikkagi väga primitiivseks ja ülimalt üksluiseks kuiva läks Mozart ja tema isa kirjavahetuse etlemisena laval siis oleks minu meelest võinud tuua siis isegi selle väikese kohaliku konteksti ehk siis teadlased, et meil Eestis on olemas ka Leopold, Mozarti kiri, eks ole, Tartu Ülikooli raamatukogus mis on 10 aastat tagasi härra tõlgitud ja Eesti Ekspressi Mozarti eris kunagi avaldatud oleks saanud, kas selle ju tuua siis mängu? Ehk siis ei pruukinud belglane teada, aga selle jaoks on, on vajalik dramaturg. Ja ma arvan, et Birgitta festivali noh, ütleme probleemiks tegelikult ollakse, et tal ei ole tegelikult dramaturgi. Ja samuti oleks saanud dramaturg, see, kes oleks ka öelnud. Lavastaja olete, et kas me peame siis tõesti sellise lavastuse tegema? Võib öelda küllaltki projegem võib-olla kestuselt ehk liiga lühikene. Just täpselt see ajab naerma, kui niimoodi keegi seda Läks. Aga siiski ma kujutan ette, on ka seal võimalusi teda. Pikendada visuaalselt ehk siis jätta mulje, et tegemist on väga pikateosega, eks ole. Selle jaoks ei ole vaja siin kirjutada ette väga igavat sõnalavastus, osa. Mulle nagu tundub, et sellel belgia lavastajal tal nagu kasvas vist see materjal üle pea, ta ta ei suutnud kontsentreerida lõpuks sealt kokku sellist mõjuvat lugu, et see jäi kõik venima, et see oleks võinud kolmandat Näiteks sellest olla umbes tõesti minu meelest nagu hari juba ütles, siin ei olnud ju nii-öelda näidendit, see oli tund aega kokku pandud Mozarti kirju ja minu arvates oli saga Mozarti isa kirja. Aga ka sellel puudus dramaturgia ja lavastaja ei pruugi olla hea draamakirjanik ja iga lavastaja ei pruugi olla ka hea iseenda dramaturg, noh nii nagu on näiteks kellest me oleme ju enne rääkinud just ojasoo ja Semper kasvõi tõesti, kes on ka ise tugevat raamatuid ja, ja see materjal lihtsalt sellisel kujul ei kandnud välja Mozarti kirjutanud suurepärase, aga nendest ei saa vähemalt sellisel kombel panna kokku lavastust, et siis oleks see nõudnud ka teistsuguseid väljendusvahendeid ja nüüd kahjuks oligi uppumine pigem Tišeedesse need tegelaskujud ütleme, geenius, peategelane või siis naine, keda me ühendame muidugi konstantsega Mozarti abikaasaga, lapsed, kõik solin, klišeelik, lavastuslik, detaile, ma kujutan, et kui suurt pingutust või vaenlase siiski ka lauljatelt nõudis detailid meelde, et me kasutas, et millal ma seda pudru siis nüüd loobin vastu taldrikut. Aga milleks ja milleks küsimus niikuinii tekkis, väga paljudel pärlid arutasid seda pärast, et milleks pudru vastu taldrikut loopida. Aga siin ma ütlen ka, et niisugune Kahekordse selliseks filtriks ja põhimõtteliselt ma väga jälle tunnustanud lauljaid, kes pärast osalemisest sellises draama osas tund aega siiski pärast ka suutsid laulda, ütelda sinna juurde ja seda põhimõtteliselt ees väga hea, ühtse ansambli na ja ka orkester ning koor, mis ju Latvija koor ja oli ka väga nõudlikud ülesanded, et see oli kõik nauditav. Ja dirigent Mihhail Kerts ohjas ju väga hästi. Seal on muusikalist osa, kõike see oli erakordselt hea töö. Kristjan, millise mulje jättis see muusikaline osasest. Michal Kerts pani ise kokku erinevatest variantidest sele reekviemi. Kuna Mozart ise ei ole ju seda lõpetanud ja siiski on ju erinevaid variante, kuidas seda tervikut ette kanda, siis selles osas mul ei ole pretensioone. Me ei saa ütelda, et üksainuke variant on õige, sest me ei tea, mida Mozart ise oleks pooldanud. Nii et ma selles suhtes täiesti aktsepteerin dirigendi valikuid. Ja muidugi oli väga tore näha, kui plastiline, kui liikuv on Latvija koor. Mõnikord hakkas temast isegi kahju, et miks nad peavad nüüd niimoodi tegema seal laval. Kuulajale ütleme veel, et nad Latvia koor oli ju tegelikult kogu selles näitemängus seal tund aega, enne kui see muusikaline ettekanne sai teoks. Lähen aasta tagasi Haydni loomisele, mida kandis Latvia koor, aga kus oli ka tõesti väga tublid solistid ja mille lavastus oli minu jaoks veenvam, siis ma pean ütlema, et ma loodan, et ka edaspidi Latvia koor sellistes oratooriumi projektides, mida teeb ja nagu lavastab Birgitta festival, osaleb nii, et ootame Birgitta festivalilt uusi põnevaid lavastusi, tegelikult. Ja miks mitte iga aasta tuua välja mõni oratoorium mõningamentaat lavastuslikult, nii nagu tehti parem karmina Boraanaga näiteks ju ja mitmel korral siin ütleme, traditsioon juba loodud. Nüüd tuleb leida häid lavastajaid ja mine edasi. Dramaturg ja ühtlasi kavalehe koostajaid, kes teavad, kuidas kirjutada mõningaid nimesid Stuudios olid muusikateatrikriitikud Kristel Pappel ja Harry Liivrand. Helga ja muusikateater on valdkond, mis alati erutab ja kütab kirgi ja nii on see olnud läbi sajandite eesti muusikat teatriga seotud inimeste harimiseks ja silmaringi laiendamiseks on oma panuse andnud Eesti Richard Wagneri ühing ja Tartu Richard Wagneri selts, kes rahvusvahelise Richard Wagneri ühingu liikmetena on nüüd juba veerandsajandi jooksul saatnud stipendiaate Wagneri mekasse Bayroti ooperifestivalile. Seal on käinud lauljad, dirigendid, kontsertmeistrid, muusika, teadlased, muusikaloolased. Tänavused stipendiaadid olid Estonia solist Kristel Pärkna ja Vanemuise teatri dirigent Tennis sildus. Tervist, tere. Ma kutsusin teid heligaja saatesse jagama siis muljeid tänavuselt Bayrati festivalist. Selle festivali ümber on legendide auraga ste koha peal kadunnetasite seda. Ja mina tundsin küll, et täiesti Wagneri hõngari siiamaani tunda ja hing Jah, seal on ju kõik on säilitatud suhteliselt sarnaselt, nii nagu ta oli tema ajal. Aga mis muutub, on siiski etendused, kuigi kava on ju alati Bayrotte festivalil sama, need on Wagneri ooperid. Ja mida teie siis seekord nägite ja kogesite seal Bayrutis. Meie vaatasime kolme ooperit, Lendav, Hollandlane Parcifal ja jumalatega. Minule isiklikult meeldis kõige rohkem Parcifon, sel lavastus oli väga huvitav ja väga sügavuti minev. Nii et seal oli mõtlemist pärast päris palju. Samamoodi muusikaline pool, kui elegantselt olid need fraasid viimistletud, see oli päris huvitav kuulata, et see annab tulevikus tublisti inspiratsiooni, kuidas muusikateater üldse võiks olla ja kuhu võiks välja jõuda ja milline võiks olla just see viimistluse sisuline pool. Minule jättis ka kõige sügavama mulje Parcifal. Igal õhtul pärast etendusi Martiniga ka arutasime ja Parsikal, see oli väga tõetruu minu jaoks juba avamäng. Richard Wagneri oli siis soov, et juba avamängu ajal, kui saal on täiesti pime, tekiks selline meditatiivne maailm kuulajal. Ja tõesti, minu puhulisega tekkis. Jah, see oligi Wagneri liu, nagu meile seal räägiti, et seal oli tema suur eesmärk, et võimalikult viia inimene sinna muusikadraama sisse. Toona oli veel teatrisaalis isegi kustutada tulesid lõpuni ära, oli niisugune sume valgus, need inimesed nägid ringi liikuda, suhtlesid omavahel, isegi fikseeritud pinke ei olnud. Ja siis, kui Wagner sai oma teatri selle unistuse teoks teha, siis tema üks mõte oli just see, et inimesed istuvad paigal. On fikseeritud istmed. See juba oli kindlasti toonastele inimestele, kes esimest korda tulid, sinna seati, seal oli kohutav šokk, et nad peavad istuma ja teine oli see, et tuled kustutati täiesti enne ooperi algust, enne seda veel pandi uksed lukku ka seestpoolt. Et see pidi täielik müstika olema nendele kuulajatele, et mis nüüd toimuma hakkab. Ja ainukene valgussõõr oli siis kinniste kardinate peale just sellepärast, et selle mänguga tuua see inimene argipäeva rutiinist välja sellest seatsumisest, mis muidu toimub iga päev ja viiede sinna maailma, siis mida tahab näidata. Et see oli päris huvitav. Ja tegelikult ei ole ju võimalik ka näha, ei dirigenti, ei orkestrit, ei lava, et see ongi täiesti oma mõttemaailm, oma kujutlus, mis seal tekib ja see akustika lisab veel sinna juurde. Minu jaoks oli täielik helide lainetus, mis kumas igast saali nurgast. See on väga huvitav. Ei tohi unustada, et seal näiteks Partsipholis on 100 kümneliikmeline orkester ja kuidas siis nüüd seda balanssi leida, et kui sul on 110 pillimeest, kes mängivad ja siis on lauljad laval, et kuidas nagu vahelt välja tulla, siis see on ehitatud niimoodi, et see lavaauk läheb astmetena maa alla nagu amfi teatri moodi ja siis on kuni üks kaheksa üheksa astet, nii et vaskpillid mängivad trombooni tuuba trumbid mängivad kõige all, ta on niisugune nagu püramiidimoori dirigent istub kõige üleval võistleva puki otsas, see on originaaltoolil, tuleb uksekene, uhke puidust tool. Ta peab istuma, sest muidu, kui ta püsti seisaks, siis need alumised mängijad ei näe tema käsi. Ja siis tema on see ühenduslüli. Ja siis nagu Kristjan ütles, et publik ei näe orkestrit seal väga huvitav, kuna Wagneri tahtnud, et mitte miski segaks kuulajad selle mustikad oma läbielamisel, siis ta lasi ehitada dirigendi taha orkestriaugu peale sellise pool Kaarus seina, et mitte ühestki nurgast ei näeks orkestrit. Aga sellega peaks autos kogemata veel ühe efekti, et see heli, mis tuleb see 110 orkestrimängija juurest, see läheb kaarega lavale ja siis tuleb ringiga saali, ehk siis tegelikult millisekund, parem tulevad hoopis lauljad saali, siis on täiesti uutmoodi lähenemine, see muusika. On muidugi, oleneb dirigendist, aga ta on ülimalt balansis, et sa saad aru küll, et orkester mängib Fortistsemalt, aga see enamus mitte kunagi ei varjuta, mis toimub laval ja see moonutab sellise huvitava terviku, eks seal muidugi aitavad. Ühesõnaga need akustilised trikid, mis seal saalis on tehtud seal need puidust kõlakastid, mis on peidetud seinte sisse ja isegi lakke, kui saalist haarata. Lagi on riidest, mis on tõmmatud selliste pikkade ja diilerite peale puuvill, õhuke puuvill, mille peale on pandud liimi, et oleks natuke jäigem, aga selleks, et heli läheks sealt läbi ja selle kohal on veel üks suur sihuke puidust siukene helikast, mis aitab sellel helil. Ja samas on seinte ääres on sellised poolseinad, mis võtavad ära ülemise ja et ei teki sellist sileda seinaga karbis olevat kaja. Et seal tehtud kõik, võimalik, et publik saaks selle maksimumi näiteks arsenali avamäng. Huvitavalt lahendatud ka sellele lavastajale Uwe erg Loffenbergil et avamängu Ta hakkas tegelikult meile juba juttu rääkima, kuidas need templirüütlid seal väikses kirikus, mis asus kõrbesse, ei asunud kuskil metsavahel, asus kõrbes seal, Süüria Iraani kuskil lähedal hakkasid üles ärkama, väga huvitavad olid lehtedes, kes juhatas martsipani hart, mutt, ženšenn, tema muusikaline fraseerimine ja arusaam sellest muusikadraamast kui sellisest oli väga huvitav, sellepärast et näiteks Georg Seppenselt, kes laulis kurnemantsi milline kandempennisse fraasides, et ei pea kogu aeg rääkima täie hääle, nagu tihtipeale juhtub kohaneda, laulda, et see klaasil astus, mis tuleb testist ja mõtteselgus ja see oli väga huvitav just erinevalt näiteks lendavast hollandlasest, kus lavastus oli üritatud teha kaasaegsed, aga tekkisid mitmed küsinud, et miks just niimoodi, et miks oli tegevus viidud kuskile ventilaatori vabrikusse ja et noh, see süütu indeksis, lõunatuul on ju, et siis see oligi nagu ventilaatoriga seotud, mis toas umbes keerleb, et see jättis jube palju küsimusi, see nagu selline poolik versioon. Aga Parcifal oli nagu Kristjan ütles ka, et kaasaegne samas tal olid tugevad juured selles minevikus. Eriti just need templirüütlid ja tulevikust oli nagu niisugune kõike hõrma, nagu sa ka see teema tegelikult on. Nii et selline ideaalvariant, mis võiks nagu tänapäeval ooperist olla, aga ega seda ei ole kerge saavutada, selge see, et iga lavastaja püüab midagi uut leida ja ilmselt ka siis seal hollandlase etendusest. Aga kas hollandlased ei kõnetanud siis need uued Püüdlused mulje jäi väga palju küsimärke, et pärast etendust, kui ma ära läksin, siis mul ei päris palju sellest lavastusest mõistmata. Väga hea oli lendav hollandlane Thomas Meyer, tema oli tõsiselt hea mees. Näitena toome näiteks selle ära, et, et see lavastus hakkas niimoodi, et ainukene element, mis laevades seal oli, oli üks väikene paadike. Ja kui Lendav Hollandlane tuleb publiku ette, siis ta saabus niimoodi trali. Reisikohvrite vasakus käes oli niisugune rataste peal must reisikohver, millel on seejärel vedamisega, tahame üles tõstetud ja paremas käes oli. Pool aastat oli kohvitops, et lõpuks olen tagasi, et see on niisugune pilt oli loodud ja tegelikult ei olnud mitte laeva meeskonnalt või või mingisugused äriga seotud tegelased hoopis sellisesse maailmasse. Kõik on võimalik, aga seal jäi lihtsalt liiga palju otsi lahti. Parcifalis näiteks jumalate hukkus väga konkreetselt asid nagu tugevam. Kuidas sealses hollandlasest tsenta kuju ei lahendata? Ta oli selline tugev isiksus, näiteks Need olid seal selles ventilaatori vabrikus, kõik pakkisid need ventilaatoreid ja senta originaalis, tal on see lendava hollandlase pilt maalitud, mida ta siis nagu hoiab käes, unistab selle asemel tal oli käes mingisugune suur tume Hollabikene humanoid, imoodi meenutab mingisugune kuju, mis ei olnud üldse hollandlase moodi väga abstraktne. Ja ma ei tea, kas mudaga või kohati mingi värviga niimoodi. Jättis mulje nagu natukene hulluks läinud inimese selline selline ettekujutus. Tekkis küsimus, et kas on üldse päris, mida kujutab seda kõike ette, noh, niisuguse mulje jättis küll. Ja näiteks seal Eeriku rolli, keda siis mängis Andreas Šager. Tema oli siis isase händi mehel, nagu inglise keeles öeldakse, see, kes tuleb, putitab asju, keerab kruvisid, vahetab pirne. Aga tema oli kahjuks niisugune eriti ja näitlejate, ta võttis iga fraasi ütlemiseks oma poosi, põhimõtteliselt oli suhteliselt krampis. Minule vähemalt tundus kehaliselt jättis natuke koomilise mulje, et eriti ei olnud usutav võib-olla ka sellepärast, tundes selle vastas, et seal ei olnud nagu võib-olla see ansambel näitlejate poolest just kõige parem. Varsti on igatahes teil tore võimalus võrrelda Estonia hollandlase mis kuuldavasti on ka Gazaiga toodud etendus. Ega see kaasaja toomine ei ole tegelikult ju halba, kui me jääksime kogu aeg tegema seda originaal kontseptsiooni, mida Wagner mõttes, siis siis võib-olla see enamikul näiteks nii palju meid, aga see peab olema kõik põhjendatud ja väga detailideni läbi mõeldud lavastajale, kunstnikud, sest see ei ole mitte mingisugune probleem jah, tuua, aga tuleviku ükskõik mis, aga see pole, on väga selge, mõtestatud värk, ükskõik, kas ta siis on kas šokkidele Araabia või mingisugune kõrgem tasand, et viia inimesed mõtlema mingitele suurematele väärtustele, aga see peab olema väga mõtestatud, kui ta on lihtsalt tehtud selleks et ma tulen nüüd ja näitan, et ma olen niisugune nii-öelda on lavastaja, kes tahab silma paista sellega, et mul on nii palju erinevaid ideid, aga ta ei lähe kokku selle algjutustusega või selle draamaga siis minu meelest ta ei Jah, nagu näiteks Parcifalis oli püütud sellist pagulasteemat väga palju sisse tuua, lilleneiut olid lahendatud ka niimoodi, et nemad algul olidki burkades ja no lõpus siis nad vabanesid nendest ja loobuti erinevatest uskudest. No vot just nimelt oligi väga huvitav selle lavastuse puhul, et seal toodi välja põhimõtteliselt kõikide nende usundite, mis maailmal on nende kitsaskohad, milleks on need rituaal, maalid ja mingisugused sümbolid ja need lõpus tegelikult siis asetati kirstu, et nendest võiks lahti saada ja selles mõttes on ikkagi nagu selles, mis jumal peaks olema ükskõik, mismoodi inimesed tõlgendavad. Ja veel oli mõte selles ka, et Parcifol lõpus ta ei võtagi seda püha Graali kätte, inimene ise ongi see Püha Graal, on selline, niisugune võib-olla liiga lihtsustatud seletus praegu, aga see oli üks väga läbi kumas, et inimene ise võiks olla rohkem vaja igasuguseid väliseid jubinaid juurde. See on lihtsalt sihuke virvarr, ütleme niimoodi. Ja selle lavastaja mõte töötas, et see jõudis pärale. See võttis väga selgelt ka näiteks Partsiphalis klinzori rolli mängiv Gerd graphhovski. Võib-olla tema oli näitlemise poolete laulmise poole, et võib-olla kõige nõrgem, aga samasse lavastatud oli ta väga huvitatud, oli segaduses mees, kes otsis kogu selles ususüsteemis koht, et alguses, kui ta tuli, ta käis ringi mööda oma tuba niimoodi, et ta üritas nagu islami usku mees palvetada, tuli see väike vaibad kenal käes, siis vahepeal oli selline pilt, kus tal oli nagu tuba, kus sein oli täis erinevate uskude riste, et ta üritas leida seda jumalat, üritas leida seda. Ja see kuidagi tal ei õnnestunud, Dali. Piitsutaja sellest nagu katoliku kirikurestist ühesõnaga üritas leida oma seda kohta Aga see tal nagu ei õnnestunud Tundes asi ei peitu nendes ristides või selles pitsutamises, vaid inimeses endas selles mõttemaailmast, see tuli väga tugevalt esile. Aga ringi tsükli ooperites nägite te viimast jumalate huku, mis mulje sellest jäi? Esiteks võib ka öelda, et kui küsida, kas on vahe dirigendile dirigendile on väga suur vahe. Sellel õhtul olevat teinud oma debüüdi Markjanovski, kes on juba seitsmekümnendates eluaastates, aga see oli tema Baird. Tihti püüdsin just nimelt Mairakkide pind ja et ta on mujal maailmas ikka väga palju Wagneri oopereid juhatamas. Aga just vahe selles, kuidas ta suhtlust üldkontseptsiooni selle muusikasse, et seal oli tuntav selline lähenemine või võib-olla see oli spontaanne koha peal süldis. Et läks valjemaks ja valjemaks, dünaamiliselt ma mõtlen koguaeg ja siis oligi, valige, lõpus oli veel valjem. Et seda dünaamilist elastsust oli mõne koha peal toodud, sellised. Jah, nagu Parsid Parsipalis oli seda ikka tunduvalt rohkem. Aga seal oli see loomulikult, see oli kuidagi läbi terve ooperi läbi viidud, seal ta oli sihuke kohatine, jättis siukse juhusliku mulje ja enamus oli niimoodi, et ikkagi, kuid bariton ja bass laulavad koos lavastanud, laulad hästi tugevasti kõik, et neil on suured. Aga see nüansside maailm oli nagu võib-olla selles mõttes ahtakesem võrreldes passi failides. Aga loomulikult seal see, kes laulis haagenit, Stephen Milling. Juba oma välimusega. Ja ta oli väga-väga sobiv oma rolli ja lavastus oli loomulikult väga šokeeriv. Osad, kellega me hiljem rääkisime, ütlesid, et nemad olid siis poole ooperist istunud lihtsalt silmad kinni kuulanud muusikat ja lihtsalt vaadanud oma kujutluspilte, mis neil seoses muusikaga tekkis. Et noh, see on jällegi see maitse asi, lavastaja Frank Castor, tan Ida-Berliinist pärit, meil enne räägiti seal loengus hommikuses loengusse, et ongi tema eesmärk on šokeerida, šokeerida, tekitada inimeses tundmusi, ükskõik milliseid, tuleks nagu teatrisse ja lihtsalt oleks seal ja lahkuks sealt, et jah, oli niisugune midagi, et oleks elamus. Millega ta võib-olla isegi kohati liiale läks või mis ajas isegi totralt naerma, oli see, et tegevus oli vahepeal. Ja kuidas seal siis tegevuse ja see oli kõike näidatud suurelt ekraanile inimeste, kõik need näoilmed, et kui muidu saalis kuskil tagapool istuda, siis näoilmed ei näe, aga, aga täpselt seesama pask hea haagenik, kes laulis, et näoilmed kõik oli, oli see, et ega täpselt näha. Konteria Haagen pidasid seda töönerit, mis rabi putka ise oli suure tehase, milles tehti plastikute lastikut selle juures ja selline nende mõte, kuidas saada jah, see sõrmus enda kätte, ühesõnaga see oli nagu selline nii-öelda šokk. Aga tegelikult jah, mis sa ütlesid, väga õige oli see, et seal oli video, no maailma toodud sisse tublisti. Kui on lava ees, toimub suur kass, monoloog või mis on tegelikult staatiline, neil ei ole seal väga palju liikuda, nad mõtlevad oma sisemisi mõtteid. Siis lavastaja Li püüdlusi staatiliselt vältida, just nagu Kristjan ütles, et ta oli toonud mängukaamera ja siis näiteks selles putkas sinna läks kaamerate filmis nagu televiisoris, nagu oleks filmi seda näidati samal ajal ülespoole ekraani peal ja sellises täiesti omaette olustikku näiteks seal oli see üks tüüp töötas seal putkas sellel kebabi, seal valmistas ette ja oli selline mingisugune hakkaja mees natuke hull peast ka, ta näiteks näiteks küljest ta hakkis seal sibulat, siis ta lõikas sõrme, verd hakkas purskama, ta pani selle käe sinna majoneesi purki ja pärast pani selle majoneesi asja vahele ja andis inimestele, et see oli siis nüüd šokiteraapia. Aga jah, seda ma olen kuulnud ka varem, et inimesed tulevad sinna ja kui neil lavastus meeldis, nad võtavad isegi kaasas. Ja see pidi olema üsna tavapärane seal, et kus lavastus neile ei sobi, siis nad kuulavad muusikat. Aga kas puuga karjuti? Seal ei olnud põhjust puu karjuda isegi lendavast hollandlasest tegelikult puugaril. Lihtsalt kui me alguses vaatasime Lendo dollaldas, siis vähemalt mul tekkis mulje, et oh, see on väga huvitav, väga, võib-olla jäid küsimusele, miks ta nii oli, aga kas see peab nii olema, aga siis järgmine päev tuli Parcifal, mis oli oma tasemelt lihtsalt 30 korda parem minu meelest. Ja siis jumalate hulk samamoodi. Et siis saad aru, et saab veel paremini teha, selles mõttes ta ei olnud tegelikult. Ei, ta ei olnud tegelikult halb just nimelt, aga kui me võrdleme neid kolme, mida me siin järjest vaatasime, siis kaotajaks järjest paremini. Jumalate hukule oli toodud veel lõpus oli toodud suur New Yorgi börs et kui see kõik kokku kukub, siis see on toimunud see, nagu see börsi kokkukukkumine, see oli ka päris lavastaja üritas meeleheitlikult tuua jah, igasuguseid tõesti oli viinud selle tegevuse sihukese kapitalistliku Ameerika maailma sisse, kus raha on põhiline. Wagneri mõtte antikapitalism on see. Ja siis veel saada tähelepanu nende väikeste nii-öelda šokielementidega, mis tegelikult ei olnud üldse nii hullud, sellepärast et pigem naljakad. Milliseid tähelepanekud on lauljate osas? Lauljad olid minu arvates kõik väga-väga head, aga minu lemmik oli ikkagi Georg Seppentelt, kes laulis Parcifalis, kurna mansi samuti ma vaatasin neid, kavalehti oli taga vabalt küürides, aga seda etendust me kahjuks ei näinud. Aga no selles lauljas oli olemas kõik komponendid, nii musikaalsus, lavaline olek ühesõnaga kõik, mida ta edasi andis, lihtsalt nii perfektne, et tema jättis mulle väga sügava mulje. Jah, just, et yhe näitleja, kes mängis selle muusika draama ja ta kandis Nii plastiline hääle kasutada. Ja et kui oli vaja, ta oli võimas, täitis terve saali, aga samastada. Ja ja ka tema nii peanissima ka see täitis kõik saali ära. Pani kuulama inimene lihtsalt eritab rohkem kõrvu ja see tekitab juba täiesti teistsuguse oleku. See oli väga võimas. Teise näitena võib tuua Stefan, vinge, kes laulis Sigredi, seal jumalate hukkus. Kas oli lavastaja soovi dirigendisoo, ma ei tea, aga minul küll veel tundus see, et tema oli näiteks selle näitleja, siis küll enam-vähem niimoodi, aga nii palju ta noka lahti tegi, oli Inforter, laulis hästi tugevasti. Panin. Ja sellist paindlikkust ja kes mulle tegelikult veel väga meeldis, oli Benjamin Bruns neljandal päeval oli stipendiaatide kontsert, siis tema esines seal samuti, et tema ongi kunagine Wagneri ühingu stipendiaat olnud, kes siis nüüd laulab ka seal ooperites. Ja üks tore avastus oli ka see, et meie naaberriigist Timo rihhonen Lavlist Laudis teist templirüütlit, aga mina tooksin veel Parcifealist väljaga Klaus Florian fordi, kes laulis Partsiphony. Ta niisugune väga huvitav lüüriline tenor ja ta jättis väga usutava mulje sellisest hullikesest Parcifelist, kes lihtsalt aus mees natukene, võib-olla pullikaga taga väga hästi sai oma rolliga hakkama minu meelest. Kristjan, kui te nüüd istusite seal saalis, kus orkester oli seal sügaval augus ja lauljad lava peal kõik kostis, kandus saali, kas oli ise ka tahtmine sellisel laval? Ja oli seda, ma mõtlesin küll pidevalt, et mis tunne neil võib olla seal laulda? Jah. Ja kindlasti väga lahe et oleks tore kogemus võrreldes Estonia lavaga, kus iga laulja peab pingutama, et hääl saali kanduks ja no mis on nüüd selle Bayroti kogemused, kasutegur teile isiklikult, mida te sealt õppisite? No minule isiklikult see, kuhu võiks välja jõuda ühe muusikateatritükiga, tema mõtestatus, tema läbiviimine, kõik on balansis, ükski detail ei ole eraldiseisev, nad on kõik seotud. Nii muusika tekst oleneb muidugi tükist, aga just näiteks Wagneri puhul ja et on võimalik teha väga elastsed raseerimist ja dünaamikat, et ei pea tegema kogu aeg hästi valjusti, et sisu võib jõuda kohale. Just väga kandev mehhanism. Nüanssi nüanssidest püüelda nende poole. Ma ei ole kindel, et mina hakkan kunagi Wagneri oopereid üldse laulma, sest et mul ei ole sellist häält lihtsalt, et Wagneri rolle laulda. Kuigi ma olen laulnud Parcifalis esimest lilleneiut, aga üldiselt Ta on seal kõik suured dramaatilised ääred. Mina olen lüüriline koloratuur, aga väga sügava mulje jättis ta mulle sellegipoolest, et ma siiamaani kuulan pärast seda kahte nädalat Wagneri oopereid. Ta tuli oma muusikaga mulle palju lähemale. Muljeid tänavuselt Bayrati ooperifestivalilt jagasid Wagneri stipendiaadid rahvusooperi Estonia solist Kristel Pärkna ja Vanemuise teatri dirigent Martin sildus. Sülgaja lõppeva heligaja helimontaaži tegi Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno kaja.