Eetris on teatriluup, mina olen Keiu Virro ja sedapuhku draamafestivali laadal Tartus. Seekordse saate alguseks leidsin ma siit laadalt Marite Butcoite, kes tegeleb siin võrdlemisi iseäraliku tegevusega. Tal on suur kott käes, kuhu on peale kirjutatud luuletused. Marite, mida see tähendab, miks sa siin sellise koha oled sisse võtnud, ümberringi müüakse peamiselt teatripileteid ja kooke. See on tore, kui leidub ka luuletusi, sellepärast et öeldakse, et elu on luuletus või luule või kirjandus. Aga kui tegemist on sellise teatrilaadaga või no kus on esindatud hästi palju teateid, siis miks mitte pidada sellist väikest teatraalselt ettevõtet, mis kus saab täiesti rahus lugeda inimestele oma hea sõbra, hiri, müüribeli luuletusi. See luuletus kannab sellist pealkirja nagu kultuurse kajaka manifest. Kui ma oleksin kajakas, siis ma teeksin pesa draamateatri vastasmaja katusele. Küsiti, et miks mitte draamateatri enda katusele. Aga vastus on lihtne. Kultuuri peale mina ei paska. Seekord tuli draamafestivalil, tutvustati uuringut, teatri positsioon ja roll ühiskonnas, tulemusi. Palusin seda tutvustama teatriteaduse magistrandil Liisa pooli. Liisa varustuseks. Küsingi äkki räägid lühidalt ära, mida uuriti Vik suurelt ja kellelt uuriti täpselt. Nii uuriti siis eesti elanikkonda. Uuring viidi läbi Turu-uuringute aktsiaseltsi poolt, seda juhatas sotsioloog Juhan Kivirähk ja selle tellisid Juhanilt Eesti etendusasutuste liit Eesti teatriliit. Just sellel põhjusel, et viimane taoline suurem publikuuuring viidi läbi 10 aastat tagasi aastal 2006 ja teateid on hakanud tundma huvi, et kes need inimesed siis ikkagi on, kes teatris käivad, kui palju nad seda teevad ja mis põhjustel. Ning just sellele see uuring siis vastust annabki. Kokku küsitleti kevade jooksul tuhandet inimest ja see on siis täiesti proportsionaalne eesti elanikkonnaga ehk siis meessoost ja naissoost isikute eestlaste, venelaste noorte vanad proportsioon on täpselt sama, mis riigist siis üldiselt ehk siis saab teha üldistusi siis eestlaste või meie riigiteatri publiku kohta. No sa oled ise selle uuringuga selles mõttes seotud, et esiteks saab sellest alguses materjal sinu enda magistritöö ühele osale ja teisalt oled sa seotud Tartu uue teatriga ja seetõttu sa näed seda võib-olla ka teatripositsioonilt näiteks teatri seisukohalt, mis oli selles uuringus sellist, mida saaks oma töös ära kasutada. Tõepoolest küsimuse esimene pool puudutas siis minu magistritööd edasise uurimise plaanid, mul on tõesti, tahaksin hakata tegema edaspidi kvalitatiivseid intervjuusid, et laiendada siis neid märksõnu, mille kohta hetkel küsiti ankeedi vormis küsimusi. Et kui inimestel on mingi märksõna, mida nad väidavad, et nad teatris vardustavad näiteks uudsus siis intervjuudega on võimalik välja selgitada, et mida nad peavad sõna uudsus all silmas, et mida siis ikkagi täpsemalt tähendab. Ning siis jõuame selle küsimuse teise pooleni, ehk siis kuidas seda teatreid saaksid ära kasutada. Praeguse uuringu tulemused, mis välja toodi, ma leian, et kõik teated peaksid neid ikkagi tõepoolest lugema ning nad saavad iseenda kohta infot. Näiteks üks huvitav osa tööst käsitleb teatrite ja eesti teatrifestivalide tuntust elanikkonna seas KUS küsitlegi sellest, millised Eesti teatreid inimesed teavad ning kui paljud on neis ka käinud. Ning see protsentuaalne tabel joonistus siis välja ning teatrid saavad oma positsiooni sealt üles otsida ning teha järeldused, et kui tuntud või tundmatud nad on esikohal on ootuspäraselt Estonia teater ning ma leiangi, et tegemist ongi siis jah, turundusosakondadele väga tänuväärse materjaliga kust näebki protsente, millistest infokanalitest siis eelkõige teatrialast infot saadakse. Ja tuleb välja, et Facebookist saab infot ainult 20 protsenti inimestest, kes teatris käivad mis on tegelikult väga väike arv, sest mul on tunne, et just uuemad alternatiivsemate jäätmed panustavad oma kommunikatsioonis ja turunduses eelkõige Facebookile mis arvestades nende sihtgrupi ilmselt töötab. Kuid teisalt neil jääb väga suur osa publikust püüdmata, kui nad jäävad lootma ainult ühele infokanalile ehk siis tegelikult noh, teateid on küll teinud ka siseuuringuid oma publiku hulgas saada teada, milliseid kanaleid kasutatakse, kui nüüd see uuring annab sellise üleüldise eesti keskmise pildi, mida mul on tunne, et teatrid saavad kohandada vastavalt oma vajadustele või vähemalt võtta arvesse Tundub, et selle keskmise pildi juurde käib ka mõningaid selliseid vastuolusid, et kui siin enne sai uudsust mainitud, siis samal ajal kui oodatakse uudsust, on huvitav, et jällegi teatrietendusi, mida siis tahetakse vaadata või ma nüüd täpselt võin eksida selle küsimusepüstitusega, et tegelikult avangardi ja sellist uut kaasaegset teatrit, tantsuteatrit, osalusteatrit, pigem ei ole nii palju neid väljaid, vaatajaid. Osalus teatar on uuringusse kaasatud, et selle kohta küsiti arvamust ning väga paljudel inimestel see arvamus puudus, sellega lihtsalt ei ole veel kokku puututud. Ning siin on siis märkimisväärne see, et, et just vanemad inimesed on need, kes ei osanud võtta seisukohta et kuivõrd see neile korda läheb, korda ei lähe. Et nooremad ikkagi on avatumad nendele uutele vormidele. Ning seda uuringut olekski just näiteks seesama osalus teada. Küsimus oleks väga huvitav korrata näiteks viie aasta pärast või 10 aasta pärast hiljemalt sest selleks ajaks osalusteater, mis tähendab, kui see siis foorumteatrit või labürintteater, et selleks ajaks on ennast kindlasti kehtestanud ning olekski huvitav jälgida, et kuidas need tuntus on. Protsendid on aja jooksul siis muutunud, et kui paljudel inimestel on selle aja jooksul see kogemus tekkinud, mingisugune mõistmine tekkinud, mida see tähendab ja kui palju seal siis on hakatud käima. Aga kas oskad välja tuua seda ka, millised need žanrid praegu on, mida siis kõige rohkem ikkagi jälgitakse, mis on teater, mida rohkem külastatakse? Estoniat sai mainitud kui kõige tuntumat. Ootuspäraselt uuring kinnitas seda kiiget külastatumalt, žanreid on ikkagi või kõige meeldivamaid žanreid, on endiselt komöödia, muusikal, operett. Ehk siis iseenesest needsamad žanrent, mille populaarsust me näeme ka publikunumbrites ja teame, et see nii on. Kui uuritavad, mida inimesed siis ootavad etenduselt siis väga oluliseks peeti seda, et etendus oleks lõbus ja pakuks meelelahust jutust, mida peavad siis väga või mõningal määral oluliseks, tervelt 91 protsenti inimestest ja ei pea oluliseks siis seitse protsenti. Ja, ja huvitav moment ongi siis see uuenduslikkus java karatsus, mis juba enne käis jutust läbi ka, mida peab väga oluliseks 51 protsenti ja pigem mitte oluliseks või üldse mitte oluliseks, 42. Ehk siis on kaks väga konkreetselt vastanduvad lee, et ühed, kes seda väga ootavad, teised, kes seda üldse ei oota ning just sellised konkreetselt eristuvad grupid on minu meelest huvitavad sest nende pinnalt annabki välja joonistada väga konkreetseid sihtgruppe väga konkreetsetele teatritele. Ehk siis sõltu viivad edasi saabki mõelda, et millist gruppi siis tema püüab ning kui need algandmed enda kätte küsida ning kui osata statistikaprogrammidest nende kallal natukene nikerdada, siis tegelikult võib joonistada välja päris huvitavaid tulemusi. Aga ühesõnaga, et oluliseks siis peetaksegi seda, et etendus oleks lõbus ja pakuks meelelahutust näit. Taks inimlikke tundeid, armastust, vihkamist, mõtestaks üldinimlikke väärtusi, elu mõtet käsitleks ühiskonnas aktuaalseid probleeme, pakuks uut vaatenurka elule. Käsitleks ühiskonna tabuteemasid, kuid ka siin on juba küllaltki suur protsent inimesi, ehk siis 34, kes seda oluliseks ei pea või teatrit pigem ei oota. Ehk siis taaskord üha tootavad sotsiaalsemad teatrid, teised siis pigem mitte. Nii et ootused teatril on väga erinevad. Kuid arvestades seda, et meil on aasta jooksul repertuaaris üle 500 lavastuse ja ligi 200 uuslavastust või esietendust aastas. Ühesõnaga repertuaar on väga lai, mille hulgast valida. Ja inimesed tõepoolest käivad väga palju teatris, et just esitleti uut tähte, statistikat ning järjekordselt möödunud aastal käis teatris üle 1,1 miljoni mitte siis vaataja, vaid toimus üle 1,1 miljoni külastuse. Nii et midagi on võimalik leida kõigil, nii tihane, kui see kõlab siis nii, ta on. Need olid siis vaid mõned näited äsja ilmunud või avalikustatud uuringu teatri positsioon ja roll ühiskonnas tulemustest. Sellega võib igaüks isiklikult raadio kuulates tutvuda teatriliidu koduleheküljel PVA triipu emises juhastateid uuringuid ja samamoodi leiab väga huvitavat statistikat ka äsja ilmunud esitletud teatrielu 2015 kogumikust. Aitäh Liisa pool.