Ja tere, head kuulajad. MINA OLEN anne promic. Helikajasaade võtab kokku viimastel nädalatel meie muusikaelus toimunu. Lisaks Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja avakontserdile on kõne all ka neljapäeval toimunud Wagneri Lendava hollandlase esietendus rahvusooperis Estonia. Aga juttu teeme ka ühest ajaloolisest lauljast tehtud filmist külasandena pianist Martti raide ja kultuuriloolane Loone Ots. Kõigepealt aga nädala ülevaade. Teisipäeval andis Estonia kontserdisaalis soolokontserdipianist Kristi kapten, esinedes sarjas Eliitkontserdid lihtsalt. See annab ka vihjeid esitatud repertuaarile. Ma ei ole ausalt öeldes nüüd tükk aega mänginud Mozarti sooloteoseid ja see oli selline hea selles mõttes väljakutse, et siis ma kuulasin neid sonaat DSC sonaat. C tuur kohe mind nagu kõnetas või ma olin üllatunud, et ma ei ole varem selle peale tulnud, et seda mängida. Nii et see oli väga tore, et see koostöös oli selle sarja teema annet Mozartist tänapäevani ja ütleme, enamik mu repertuaarist jääb ikkagi sinna 20. sajandi esimesse poolde, see on mu selline kõige südamelähedasem muusika võib olla, et selles mõttes ega haakus selle moodsertiga, et seal on Prokofjevi, mis on neoklassitsistlik söönberg, mis on äärmiselt erinev Mozartist, aga samas on ka ühiseid jooni, on väga laulev ja samuti austerlane. Nii et selles mõttes see kava nagu selline Mozarti ümber kuidagi kasvas. Neljapäeval esietendus rahvusooperis Estonia Wagneri ooper Lendav Hollandlane lavastas Pamela Reczynelja Itaaliast. Peaosades on kõigi Eesti solistid, välja arvatud Eerik, keda kehastas ameeriklane. Vinnuey küsisin Estonia teatri kunstiliselt juhilt Vello Pähnalt, mis inspireeris teda võtma kava just seda Wagneri ooperit. Põhiliselt see, et me otsisime lugu, mis vastaks meie oma lauljate vajadustele või hääleomadustele, noh, see lugu pidi tegelikult tulema eelmisel hooajal juba välja, aga me vahetasime Iidaga nad omavahel ära tehnilistel põhjustel. Peapõhjuseks oli see, et meil on olemas senta, mida ju ei juhtu väga sageli, et on olemas oma lauljat, pean silmas siin praegu Eli Veskust, Jaaliassonit muidugi, hollandlased on natuke keerulisem, bassbaritoni kui sellist meil päriselt ju tegelikult ei ole olemas, aga Rauno on siiski niivõrd võimekas, et ma usun, et ta tuleb sellega suurepäraselt toime. Ja noh, ta alanud on meil Ain Anger ja tenorit, aga meil natukene muidugi kurvem seis. Küll aga on meil olemas tüürimehed ja noh, jäi siis lisada lihtsalt veel üks tenor Erikuna, kelleks meil on siis külalised ja meri veel, tegelasi on palju rohkem deklas ei ole, nii et selles mõttes väljas hoopis nagu väga hästi. See lugu on meil küll olnud kavas juba 84. aastal, aga noh, see on paratamatu, et teatud lood on igavesti mõned korduvad. Kolmapäeval ja neljapäeval esines Eesti riiklik sümfooniaorkester esimese kuni kolmanda klassi lastele kalast Prokofjevi muusikaline muinasjutt, petja ja hunt. Koolilapsed said istuda orkestri keskel lastega vestle sea dirigeeris Toomas Vavilov. Reedel toimus kontsert päris pisikestele muusika-aastal sündinud lastele. Täpsemalt kuulete neist kontsertidest juba järgmises helikaja saates, mis on eetris esimesel oktoobril. Neljapäeval avas kuuenda oja Tartu folgiklubi, mille juhiks on Ants Johanson. Avaõhtul musitseerisid Lepaseri ja Kulno Malva. Kui nad sellest hooajast Me kolime folgiklubiga ülikooli kohvikust ära ja läheme sisevete saatkonda, läheme neutraalse riigi ehk siis v riigi pinnale. Sellele ujuvkohvikus sisevete saatkonnas hakkab Tartu folgiklubi toimuma igal neljandal neljapäeval. Mul on väga hea meel tervitada heliga stuudios Martti raided ja Loone Otsa. Tere hommikust. Ja meil on täna kolm teemat, ei ole just tavapärane, et helikaja saate teemade ringi sattuv film aga tänase nii on ja selleks on küllap ka mõjuvad põhjused. Teiseks teeme me jutu Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja avakontserdist ja kolmandaks, kõige värskem sündmus oodatud lendava hollandlase esietendus rahvusooperis Estonia. Aga nagu ma juba ütlesin, siis meie esimeseks teemaks on Florence Foster Jenkins tõestisündinud loost ja reaalsest inimesest inspireeritud Stephen freesi film. Siin kindrali siis teatavasti kuulus seltskonnadaam ja muusika, metseen 40.-te New Yorgis püstirikas vokaalmuusikaarmastaja ja ta armastas ka väga ise laulda, olgugi et tema võimed olid ehk veidi tagasihoidlikud. Aga sellest hoolimata oma Impressaariast abikaasa toel korraldas ta kontserte, andis välja plaadi ja tal oli ka täiesti arvestatav hulk fänne ja tema salvestisi on võimalik ka tänaseni kuulata. Kui nüüd aus olla, siis klassikaraadio eetris kõlavad need salvestused küll tavaliselt pigem esimesel aprillil aga niimoodi laulda, nagu me kuulsime, seda selles filmis. Tõepoolest omaette suur kunst ja mitte igaüks ei saaks sellega hästi hakkama. Ja mulle tundub, et väärib äramärkimist, et näitlejanna Meryl Streep, kes kehastas selles filmis peaosa, laulab ka tõepoolest kõiki neid aariaid ja laule selles filmis ise, kuidas teile tundub, kuidas ta sellega hakkama saab? Kahtlemata on see väga raske, sest noodist pidevalt ja võimsalt mööda laulda, Ta on kindlasti keeruline. Samas meresõit on briljantne näitlejanna ja saab sellega kindlasti toime. Ja lugesin ka siis ajakirjandusest, et kui sellest filmist antakse tulevikus välja DVD, siis tegelikult salvestas Meryl Streep ära kogu kontserdi täpselt nii, nagu see siis kannagi hooli annaalidest kirjas on, et ta laulis läbi kogu selle kava, kust siis valiti need tükid, mida me filmis näeme, aga et põhimõtteliselt boonust Räkina on siis võimalik seda ka DVD pealt täispikkuses pärastpoole näha ja kuulda. Et see on siis eriline maiuspala veel veel tuleb lisaks. Suurepärane laulja Meryl Streep ja me tegelikult saime aimu ja ta tegelikult on väga musikaalne inimene ja selles nii-öelda filmi lõpufaasis, kus kangelanna juba hääbumas ja ta kujutad ette ennast laulmas nagu ideaalis, siis me kuulsime, mida Meryl Streep tegi seal. Nii et see oli hämmastav, kui tegelikult täpselt, aga kopeeris neid maneeri, mida me oleme nende salvestiste pealt kuulnud, et see oli minu meelest oivaline rolli ja väga usutav oli lahendus seal ja aga lisada, et ka tegelikult see noormees, kosme, kes tema pianist oli, ka tema mängis ise, et see oli üks väga tuntud koomika Ameerikas ja Saimunud helbed ja mai tea tema tausta, aga väga võimekas klaverimängija ja tema käte järgi nii-öelda visuaalselt otsustades on ikka piisavalt palju tunde tegelenud, et see oli kõik aus ja ehe, nii et mõlemalt poolt oli see See on väga põnev, kui inimene on suure paugu teooriasse, siis samas ka andekas pianist ja samamoodi oli tegelikult elus, kus me Mcnõuna, kes tegelikult oli ikka päris palju kulturist oma nätsust kehast hoolimata ja pärast sellega siis ka kohtunikuna tükk aega leiba teenis, et see oli nagu tema hobi armastus, mis siis pärast varjutas selle pianistikarjääri iseendast väga põnev, aga üldse oli kogu see film tekitas päris palju päris põnevaid küsimusi ja mul on väga hea meel, et kasvõi sellel kujul väga laia publiku ette tulid üldse küsimused ooperist klassikalisest muusikast, selle tulevikust. Ja muidugi siis ka need küsimused, et kui kaugele tohib minna amatöör või kui kaugelt tohib amatööri heaks kiita. Et seal oli päris päris põnev ja mul on nagu selles mõttes põnev võrrelda tulevikuga, et just uuemad uuringud Meie kogu planeedi arengusuundadest ostaks, ütleme 2030 siis üks nendes uuringutes väga selgelt on tulnud välja, et hägustub piir professionaalse ja amatöörkultuuri vahel. Et nagu selline kõrgkultuur vanas tähenduses hakkab järjest hägunema ja mida kõrgkultuuriks pidada, et nagu see siis hakkab naguniimoodi vaikselt pendeldama või keerises olema ja et selles mõttes film illustreeris väga hästi võib-olla hoopis meie tuleviku, mitte niivõrd minevikku. Ja isegi ka võib-olla natukene tänast päeva, sest üks väga intrigeeriv aspektis minul jäi nagu kummitama on ikkagi ka see, et kuivõrd palju on võimalik niisukese võltskäitumisega ümbritseda teatud nähtusi ja sündmusi ja muuta nad nagu usutavaks laiematele inimestele, et tähendab ühe niisuguse kultuurilise aktilt müügiprotsess ja, ja marketing sealjuures ja nende ustavate jüngrite leidmine, suunatud piletite müük, tellitud arvustused. Ma saan aru selle filmi kontekstis, miks see kõik nagu niimoodi oli, aga tegelikult see tema mees lõi ja kinnistas seda maailma, milles naine elab. Ja see õnnestus, ütleme, teatud piirini, see täiesti nagu õnnestus, et see on ikkagi reaalne. Et ma arvan, see ei ole meile ka praeguses nii-öelda hetkes võõras nähtus. Kuigi niisugusel ekstreemsel kujul muidugi näiteid tuua ei saa. Aga põhimõtteliselt seda eksisteerib küll, see haakub täpselt sellega, mis alone ütlesid, et need piirid nagu lähevad segamini ja ütleme, see eksperthinnangu küsimustki, et ei ole seda Rossi enam ju, et ühtedel on nagu see sõnaõigus üldse ja kuskilt tuleb mingi absoluut, kes ütleb, et nii nii asjad käivad. Tänapäeval oleks korras, võib-olla olnud väga muljetavaldav, punk lauljanna noh nagu paarkümmend aastat tagasi majja barris, kes samamoodi laulda nagu väga ei mõistnud, kuid kõikidele väga meeldis ja seda suurentsi sellist erilist karismaatilist aurat, et seda nüüd on küll hästi paljud öelnud ka kriitikud, nagu temas oli siis mingi selline magnetism, mis sundis nagu unustama tema häält, kui teda nagu laval näha. Päris huvitav ja muidugi võib-olla ta oleks tänapäeval olnud edukas hoopis kujutavas kunstis, seal oleks kindlasti olnud edukam, seal on kriitikutel palju vähem sõnaõigust, et inimene on vaba ja teeb, mis tahab, pea pritsib värvi või tõmbab värvi või tõmbab triipu sinna peale või mida iganes. Et jah, see ei oleks kindlasti olnud võib-olla tulusam Ki tegu. Aga iseenesest on ikkagi see suur film suurest armastusest, kus tõesti kõik armastavad 11 ja see inimlik headus, mis filmis suurendamise kaudu nagu meieni saali jõuab, inimlik headus, sõbralikus kannatlikkus ja just see armastus mehe ja naise vahel armastus naise ja muusika vahel. Ja nagu ta ütleb, et see on see, mille nimel tasub elada ja Melita ever mängides komöödias, kloorios, ehk siis hiilgavda tõlgiti eesti keelde siin mõned aastad tagasi andis ka väga ilusasti lavakujuna täpselt sellesama Florence siis meile ka eesti keeles, edasi aga iseendast. Seda filmi võib väga edukalt võrrelda osungu elusi, suurematu linateosega, kodanik hein. Et seal sama palju puutepunkte ja see võti antakse kohe kätte enam-vähem esimeses kaadris, kui me näeme kolme töölist, kes vinnovat Floreldasid üles singliks täpselt sedasama lavatööliste kulissi tõmbamine, on siis kodanik Heini mustvalges versioonis 1942 ilusasti täpselt seesama koht olemas. Nagu mäletame kodanikke ennist siis ajalehemagnaat oma abikaasale, kes tahab olla ooperilaulja või nagu tegelikult isegi naine niivõrd ei taha. Aga mees nagu sunnitada olema Peri lauljanna ja kirjutab siis oma tohutu ajalehe kontserni abil tema heaks igasuguseid väga positiivseid kriitikaid ja sunnitada esinema, kuni naine on lõpuks enesetapu äärel, sest tema vokaalselt võimed kuigi pisut paremad kui surentsil ikkagi ei kannata nagu suuri ooperilavasid välja. Ja selle Floridasse oli üsna mitu kohta, kus nagu seda kodanik Heini oli kenasti näha. Ja tegelikult on ju väga tore, et kõik kultuur on omavahel seotud, et seesama aeg, millal Florence ise tegutses New Yorgis ja tehti film, kodanik hein, et siis nagu päikene kummardus sellele ajastule ja kodanikena filmile. Ma ise mõtlesin kogu aeg, et kas huvitab miilitsa Korjus, kes küll elas läänerannikule, et kas temaga kunagi floristist kas kuulis või temaga kohtus, et täpselt needsamad aariad, mis on siis ju plaadistatud ka miilitsa korjusel kellukest aaria ja, ja kuninganna aaria ja nii edasi, et täpselt sama asi siis nagu kahes täiesti vastandlikkus suunas nagu ida ja läänerannik niga, siis suurents, miilitsa väga-väga huvitav side tuleb sealtki. Üks väga oluline punkt, mida sa siin puudutasid, just oli minu meelest nagu see aususe ja siiruse küsimus ja, ja minu meelest see on ka üks võti või üks põhjus, miks meil seda vaatamata sellele teatud kurioosum oli siiski nagu kuulame, sest see on paganama ehe, mis toimub, ütleme niisugust ehedust, musitseerimise, armastust, elamist selle nimel. Mina julgen isegi väita, et võib-olla professionaalsete muusikute hulgas ei ole sellises sellisel määral noh, ütleme, tehakse väga hästi oma tööd, tuntakse, ametit, teatakse, neid standardeid ollakse õppinud koolitatud, aga see, mis tuli temal puht südamesse, oli ta elu mõte kõige otsesemas tähenduses ja see vaatamata sellele täiesti karjuvale õudusele, mis ütleme, selle häälekooli suhtes sealt ja ebatäpsusele ja tegelikult ka siukse muusikalise intelligentsi puudumisele või tunnetuse puudumisele, ometigi sealt läbi kumab, eks ju. Ja see on midagi, mis, kuhu paneb meid seda ühtelugu või aariat ikkagi lõpuni ära kuulama. Et ta näeb niivõrd sügavalt, usub sellesse ise ja soovib seda teha ja see tuleb tal tõesti kõige sügavamast hingepõhjas, nii et, et see on nagu väärtus tegelikult ja see on ka see, mida see film meile võib-olla õpetab. Ühest küljest Jah, sest selge on ju see, et me ju tegelikult ei tea, 100 protsenti, kuidas teda sellel ajal vastu võeti, see on ikkagi film, mis on kirjutatud siis faktide põhjal. Aga seda me teame tõesti, näiteks hõlboolse oli tema suur fänn ja käis seal kontsertidel ja ka teised selle aja muusikasuurused tõepoolest käisid regulaarselt teda kuulamas. Meil ei ole ju vaata et tegemist oli teatavamasohhismiga, eks ole. Võib-olla pigem nagu kuldne Trio teatud niisugune lõbustusvahend meelelahutuspärast rasket tööpäeva, et seda nautida. Issanda loomaaed on kirju ja mulle ikkagi tuli nagu seda filmi vaadata, mitu korda meelde suur kirjanik, stanud algess oma romaanis, punane ja must seal nagu peategelane Julian sur, l on mingis vanadekodus ja nad söövad lõunat peenes seltskonnas vanadekodudirektori juures ja siis vanakesed hakkavad teisel pool seina laulma, direktor saadab teenri, kes ütleks, et nad jääks vait ja suurel mõtleb, et keelata laulmine, et kuidas on võimalik. Ja see on päris põnev, et tegelikult ma ei tea, kas maailmas on olemas Flores, Foster, Jenkinsi klubi või ühing, kes siis võiks võtta endale lipukirjaks, et igaüks võib laulda, kes tahab, et me ei keela laulmist. Kui sa teed seda armastusest, siis polegi võib-olla tähtis, milline on tulemus, igalühel on õigus laulda, et see on nagu põhiline inimõigust ja muusikat või nautida muusikat ka iseenda suu läbi ka siis, kui see suu ei ole võib-olla vastavalt treenitud ja kõri. Aga jah, see ausus, see aeg tänapäeval me saaks ju tegelikult võtta sellesama Floressi salvestuse ja remiksida teda arvutiga lihtsalt nii kaua, kuni ta kõlbaks kuulata. Ja kindlasti kusjuures ise oleks tahtnud edevusest laulda, siis ma arvan, et oleks võinud ka näiteks anda välja plaadi üürides mõne teisejärgulise lauljanna, kes oleks enam-vähem laulnud asjad ära tema enda tämbriga. Ja ütelda siis, et see on tema muusika või tema hääl ka nii oleks võinud teha, et jahtise ehe hoolimatus normide vastu see kindlasti oli kiiduväärt, vähemalt aususe pärast. Samas sügav sisemine sundvajadus laulda ja minu jaoks seega just väga kõrvu see tsitaat siis, mis oli ka flantsid tsitaat filmis. Et keegi ei saa öelda, et ma ei ole laulnud. See filmist tuli siis välja peale seda, kui ta siis ikkagi õnnetuseks leiab üles selle täiesti mahategeva arvustuse Washington postis, mille siis on tema mees hoolikalt ära peitnud, ostnud kokku kõik lehed, mis üldse lina peal müügil on, aga õnnetuseks siiski üks leht kuskil on ja tinginud, selle leiab, loomulikult on ta siis väga endast väljas peale selle lugemist vähemalt seal filmis tuli küll nii välja, et ilmselt ikkagi proua, võib-olla ise siiski 100 protsenti ei suutnud reaalselt otsustada, kuidas tema hääl kõlab. Lugesin meditsiiniajakirjandusest, et tõepoolest haigus, mida Fornes põdes, annab siis tegelikult ka teatud kuulmishäired, et inimene ise enam ei kuule ennast, et kulme tegutsevat kahjustada. Ta võis enda kõrvus kõlada nii nagu selle filmi lõpukaadrites, aga tegelikkuses siis see kõlas teistmoodi, sest et omal ajal ta siiski oli lootustandev pianist enne käekahjustust, et põhimõtteliselt võib-olla seal ikkagi nagu oli, oli olemas, aga lihtsalt siis seepärast haiguse tõttu ka taandus. Muidugi Ameerikas hästi palju on seda nagu filmi natuke nagu nuheldud või hästi palju, nagu tavainimesi on kommentaarides öelnud. Ameerikas on ju ka väga palju mustanahalisi ja siis on öeldud, on see klassikaline, selline valge, rikas naine, kellel ei olnud midagi oma rahaga teha, kui tal raha poleks olnud, siis poleks ka keegi teda kuulanud ega halastanud. Ja samas põnev mõelda, et Florence isa oli pankur ja ta oli tõesti nagu küllaltki rikkast perest, mitte nii rikast vanderpildid, aga ikkagi nagu sinna kant siis põnev on ka mõelda, et Meryl Streep, kes teda siis kehastab Meryl Streep esivanemate hulgas on ühtlasi ka siis Pennsylvania ja esimesed suurmaa omanikud ja isegi seesama William Penni jutlustaja, kelle järgi Pennsylvania osariigil on nimi pandud, on siis merre stripi kauge esivanem. Et kui me räägime nagu USA idaranniku nagu vanadest perekondadest, siis Meryl Streep täiesti sobis nagu valatult ka selle poolest oma rolli. Jah, aga ta oleks võinud oma suure rahaga tegelikult midagi tunduvalt tobedamat veel teha, eks ju, et et selles suhtes ma nagu lükkaks tagasi selle kriitika, et. Ja ongi veel põnevat melon, vapustavaid, kauneid hääli minevikust on ta siis levib päev alles ilus või või tahes tulla ja lauljanna teist ja ega neid nüüd nii hirmus palju ei mäletatagi, sest uued tulevad peale nagu maailm on lai, aga Foresse isikupära mäletatakse veel. Ma arvan kaua aega, et see on ka nagu omamoodi fenomen, et ta võib olla varjutab nii mõnedki, kes olid vokaalselt väga täiuslikud ja väga kaunid. Lauljanna. Nojah, küsimus ainult, et mis aspektist ta nagu varjutab, et see muidugi jääb, aga. Kas me julgeme seda filmi soovitada klassikaraadiokuulajatele? Võtsin teist korda filmi vaadates kaasa 12 aastase tütre ja mõtlesin ka, et kuidas siis nagu tema läbinisti tänapäeva ja täiesti teiste huvidega inimene seda näeb. Ja see läks talle väga südamesse, nii et see kõnetab. See film kõnetab igal juhul. Ma arvan, et hea kõrge kunst kõnetab ikka inimest, igaüks leiab sealt selle oma igalühel on oma lugu oma elu ja sellelt pinnalt seda vaatab. Nii et head tuled kinos Artis, kell kaheksa on selle filmilinnastumine lõppenud, aga Coca-Cola Plazas saate seda veel vaadata vähemalt nädala jagu. Ja jääme kindlasti ootama DVD täispikkuses kontserdiga. Nii, aga nüüd, siis on meil aeg edasi minna meie tänase teise teemaga, milleks on siis Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja avakontsert ja sellele kontserdi võiks öelda tõeliseks superstaariks oli Soome dirigent Leisse Kerstam, kes tuli asendama orkestri peadirigenti värvid ja muuhulgas kuulsime ka tema enda teost. See kestab, on teatavasti üks tänapäeva kõige viljakamad sümfoonikuid. Ta esitas meile Eri Klasi mälestuseks oma sümfoonia number 289, aga see kavali ääretult rikkalik, seal oli ka väga palju teisi märkimisväärseid teoseid, lisaks siis sellele, et esines ka maailmas ainulaadne Viola perekond. Kontsert juba algas väga emotsionaalselt, et Loonet kas sellel kontserdil on üldse võimalik välja tuua selliseid kõrgpunkte või mis oli selle kontsertid, see, mis kõige enam ehk hinge jäi? Hinge loomulikult ühele tõelisele Wagneri Jaanile jääb alati tan hõissa avamäng, sellega siis ka kontsert avanes ja see oli väga võimas ja selline muljetavaldav Wagnerlik käsitlus, ole sekerdami kuulnud dirigeerimas Helsingis Wagnerit mitmel korral ja ta on sedasama teinud ka Stockholmis, temast on ka plaadistusi ja tema jah, nagu see uhkus romantismi ületa võtab romantilise teose, siis ta ka tõesti seda ka romantiliselt dirigeerib, et võib ju väga mitut moodi tõlgendada ja minu meelest see kestab, meil on nagu teda ju öeldakse, põhjamaa heliloojad, nagu seda Põhjamaad on tema puhul ka kriitika väga palju kogu aeg nagu tema nimega sidunud. Ja kui nüüd teda vaadata, siis meil on ikka väga võimsalt selline Sõrmuste isanda tegelenud. On täiesti ilma grimmita kohal, eks ole, kõik need võimsad juuksed ja habemed ja ta on tõesti nagu tulnud teisest ajastust 1000 aastat tagasi selline tõsine viiking, et dirigendikepi asemel pane sõjakirves kätte ja läheb ja on ka võib-olla põnev, et praegu me ju veel ei ole kuulnud, aga kõlakad käivadeta komponeeribu pärit, mille nimi on ülbo ehk siis nägijatar, kes on siis muinaspõhja eepose vanema Eda nagu selline avalaulutegelane, kes näeb ette maailma tuleviku ja mineviku korraga, et nagu selline spiraalne aeg ja, ja minevik ja tulevik, miski korduvad kogu aeg spiraalis ja huvitav on siis näha, mis ta sellest ooperina teeb, et kuidas võlva kuju ja kuidas siis inimkonna ja planeedi saatus siis selles ooperis võiks kajastuda niisuguse tõelise Põhjamaade helilooja, Põhjamaade dirigendi ja Põhjamaade isiksuse pilgu läbi. Et ja seepärast on meie erakordne viljakus, võiks ju tekitada kõhklusi ja küsitavusi, aga tõesti, see viljakus on, on taas nagu ka Foreks Foster Schenkisi puust, vabandust, võrdlused pärast on nagu täiesti südamepõhine, et ma mõtlen ikka, et kui inimene paneb oma lapsele nimeks vioola eliina, siis on nagu väga kaunis jah, et see muusika armastus noh, et see nagu elustiil või elujuht et tõesti väga-väga huvitav. Nii et kahtlemata, et Segestamist ju vaadates seda orkestri ees lihtsalt õhkub esiteks tõesti seda tõelist ürgsust, aga teistpidi ka just see tema väga sügav muusikas olemine tõepoolest jääb selline mulje ta seal laval olles on tõepoolest tema ise, ta on väga vaba, väga avatud, ta suhtleb publikuga ühtemoodi, nii oma käte kaudu, klaveri taga kui ka publikuga vesteldes. Jah, ta väga mõnusalt hävitab nagu selle barjääri orkestri ja dirigendi ja teiselt poolt siis publiku vahel, et kõik on nagu teretulnud, kõik on nagu üks selline suur pere ka see on üsna selline muinasskandinaavia stiilis, kus hierarhia asemel oldi siis nagu ringiga koos. Ja võib-olla ongi põnev just see sümfoonia, mida sa siis inglise keeles pealkirjastas Streczing Soots hoos Eri Klasi mälestuseks in-memory ameeriklast, et siis nagu lennutades mõtteid või küünitades mõtteid selle poole, et selle sümfoonia puhulgi seal inimesed arutasid, et milline küll võiks olla selle teose partituur, et see oli ikkagi täis kõikvõimalikke heliefekte ja nagu väga moodne samas väga kuulata. Aga just, et mis tunne võis olla orkestri seda harjutada ja nagu seda kõike kooskõlla viia kõiki neid helisid ja sahinaid ja, ja keelpilli vaata, mida seal siis kõike kuulda sai peale Leiste kestami ehk autori enda suurepärase klaverimängu, et see oli nagu kindlasti oopus omaette aitäh. Jah, kuuldavasti löökpillimängija Vambola Krigul oli spetsiaalselt selle jaoks ehitanud veel eraldi löökriista, mis meenutas sellist suurt haamrit ja tõepoolest ei päris tugevat heli. Ja see on nii ilusasti öelnud, et muusika on, ta kasutab väljendit tiinub ehk siis nagu kestus. Et muusika ongi nagu mingi selline lõppematu, mingi õppematu asi. Ja mulle ka meeldib muidugi see, kes ta meie nagu päris klassikalise teose dirigeerimise puhul, et ta on öelnud, et jah, meil on metronoom, meil on tempodega, mis siis, et kui tahabki reegleid, tunneb, võiks siis umbes reegleid rikkuda. Et jah, et igatahes väga-väga suur isikupära ja väga head tulemused. Aga mina sellel kontserdil ei käinud ja ma ei saa siin kaasa rääkida. Aga võib-olla sekerdamist paar sõna niisama, ilma selle kontserdite? Ikkagi muinasskandinaavia eepose tegelane, ta on jah, midagi sellist väina möiselikustanud tema eepilises laadis ja kogu selles olekus ja selles kõike hõlma vuses tema nendes tegevustes ja et see ooperiasi on muidugi väga intrigeeriv, sest tema sümfooniad on teatavasti noh, mitte väga mastaapsed, just. On umbes 20 minutit on tavaliselt nende sümbooniate pikkus ja ta on tõesti neid kirjutanud umbes nii, et kuus mitu tükki aga olles ka neid mitmeid kuulanud, no neil on tõesti kõigil oma isikupära ja et need kindlasti ei ole lihtsalt kuidagi pool improviseeritud. Haydn ja Mozart kirjutasid ka sellised 20 minutilisi sümfooniaid väga palju, eks ole, ka nende puhul on see nimistu päris rikas. Aga tegelikult on mul nagu vahva selles mõttes, et tal tõesti need keelpillid armsad ja tal on siis ka ju veel 30 kelgi pillikvarteti ja lisaks on tal igasuguseid viiulikontserte vist ka niimoodi tosina ringis või rohkemgi ja tšellod vioolat nagunii. Et jah, see oli tore ja siis vioola perekond omakorda samamoodi nagu haruldaselt huvid tav ja muidugi väga sarmikas noored inimesed ja küll ka paistis saaliat oma sarmist teadlikud, aga miks ka mitte, et nad olid väga heal professionaalsel tasemel. Aga ikkagi nagu see meedia kindlasti korjab ka üles selle, et jah, nad on kõik üks perekond, et nagu meie jooksjatest kolmikud, et kui sobib ka V8. No eks see on paratamatus, et just seda tüüpi mingis mõttes nagu päris kurioosseks nimetada, aga tõesti jah, et see on ka, eks klassikalises muusikas marketing, nii nagu oli ka neljakümnendatel siis seal sendinsi filmis ja, ja ka nüüd selge on see, et kui siis pakkuda solistideks Viola perekonda, see on kindlasti enam tähelepanu haarav, kui see, kui tuleb üks vioolamängija või neli erinevat vioolamängijad. Ja teisest küljest ka, et ega see priosi Harold Itaalias ei ole meil liiga sageli kõlanud ka, et seda oli kindlasti ka huvitav selles mõttes kuulata. Jah, ta oli väga selgelt oma ajastu tükk aga keskavast juurde viitsis lugeda või kes natukenegi teadis nagu seda Bayroni tausta, et see on ikkagi nagu huvitav see Itaaliasse rändia Itaaliasse minek ikka 18. 19. sajandil oli nii tähtis. Ta elatas sentirattalist töölist või siis noorest Götestad ikkagi see üle Alpide minek ja siis jõudmine nakkusele päike sellistesse orgudesse ja tasandikel, et see ikkagi neid tolle aja mõistes Põhjamaade inimesi, nagu näiteks sakslased väga vapustas inglise ududest tulnule rääkimata, avaldas see kindlasti suurt mõju. Et ühesõnaga Bayronlik rõõm ja need viron enda nagu originaali, sest kirjeldused kuidas seal siis nagu välja näeb ja muidugi noh, Bayron on ikkagi rohkem selline ühiskonnamees, et need looduskirjeldused ikkagi seal nagu lihtsalt ümber teraldžaed, Haroldi palve, Rannul, aga muusikas on väga ilusasti kuulda, kuidas siis nagu see pimedus või tumedus sündmus läheb siis nagu selliseks kauniks ja päike selliseks ja valgeks. Valguse tulek tundus minule nagu selle tüki puhul väga selgelt oli kuulda. Mul on täna õnnestunud stuudiosse meelitada kaks väga pühendunud Wagneri Jaani ja kindlasti oli Lendava hollandlase esietendus üheks väga oodatud sündmuseks, olgugi et tegelikult on ikkagi tegemist minu teada Eestis kõige enam lavastatud Wagneri ooperiga. On küll neljas kord jah, 1925 algas ja mitu tõlget isegi on ju, sellest on Hanno Kompuse vana tõlge niisugune üsna vanas eesti keeles ja siis on vahepealne tõlge ja nüüd siis praegu oli lihtsalt siis ülatiitrite tõlge nagu sõnasõnaline Ilmariinideta. Ja eks ta on üks suur väljakutse, väga raske on, õigupoolest ei tahaks nagu hakata midagi lõplikku ütlema siin täna, sest et alati etendusi küpser ja me võib-olla ei ole päris ausalt, kui me hakkame mingisuguseid suuri hinnanguid andma selle põhjal, mida me nüüd eile kuulsime, nägime siin kindlasti, andsid endast nagu selles mõttes parima ja ta, ma arvan, kindlasti ta küpseb, pinged lähevad maha, see muutub orgaanilisemaks, mis muutub võib-olla paindlikumaks kuskil ja ütleme, sellist vabadust tuleb igatpidi juurde. Tavalist plastikat tuleb nagu ka juurde. No minu jaoks on üks küsimus siis see, et nagu ütles teatri kunstiline juht Vello Pähn, siis kõige esimene eesmärk selle teosega võtmises oli ikkagi see, et meie praeguse hetke trupi parimad lauljad saaksid endale väärilist rakendust sele esietenduse põhjal, kuidas teile tundub, kas see eesmärk sai täidetud? Ma olin erakordselt uhke, et me suudame oma jõududega ära teha Wagneri Lendava hollandlase peaaegu oma jõududega. Tore on, et nagu seda on murtud, et raudselt peaosades peaks olema inimesed mujalt, sest et lihtsalt meil endal ei ole selleks võimalusi. Seda oli küll väga kena vaadata. See on väga oluline nagu murre teadvuses, et siis saadakse edasi liikuda võib-olla keerulisemate, veel maaklerite juurde, võib-olla lihas Straussi juurde. Et see niisugune nagu pitser, et meil siin endal ei ole nagu selliseid tegelasi, kes sellega hakkama saada. Aktset inimestele peabki andma nii sihukesi väljakutsed, et ega muidu ei areneda, mis on ju väga selge ja ja nagu trupi kasvatamisel ja solistide kasvatamisel on repertuaaripoliitika väga tähtis. Jah, tõepoolest, see on ju väga suur asi, et esietendusel olid ikkagi kõikides osades enamjaolt Estonia teatri püsitruppi kuuluvad lauljad, ainuke, kes siis oli nii-öelda sisse ostetud ameeriklane Kevin Reigis lauliseeriku rolli kuuldavasti tegelikult pidiga eerika rolli peale alguses tulema, Mati Turi vist lihtsalt ajaliselt see hetkel ei sobinud, nii et teoreetiliselt oleks meil võimalik täiesti kõrgel tasemel eesti trupiga teha ära üks selline etendus. Täiesti, ja et minu jaoks selle ameerika tenori toomine oligi võib-olla küsimärke, et minu hinnangul ei olnud ta võib olla küll nii suure kaliibriga laulja, nüüd keda tingimata peaks teiselt poolt maakera kohale tooma, et või ütleme, noh, ma saan aru Jürgi andile rolli peal need soome lauljad, aga võib-olla saaks ka täitsa toredaid lauljaid leida, et see võttes jah, see jäi natukene nagu õhku rippuma, aga Ain Anger on Taalandite teinud varem ja see oli tunda, et sisselauldud juba tall ja seal ei ole midagi öelda. Tema oli nagu selle õhtu liider minu jaoks küll vokaalselt kui ka oma lavalise vabaduse poolest ja sellest, kuidas ta lihtsalt ta tuleb ja ta nagu täidab seda lava taliga molekul väga plastiline, väga liikuv, orgaaniline ja selles mõttes dünaamikat tõi sellesse lavastusse. Ma ei tea, kas see oli nüüd lavastaja daatuslikud jooned või ütleme, seal oligi jah, hollandlase mingi depressiivne seisund ja nii, aga Nad olid paljuski nagu küllalt liivak staatiliselt kujutatud vähemalt et niisugune nagu sissepoole tegelased. Nii palju, kui ma olen vaadanud nagu teisi lavastusi, siis ikkagi hollandlase saabumine, ta paiskub sõnale ja temast paiskuvad välja kõik need pinged, eks ju, mis on seal kaua nagu olnud, et, et see nüüd selles versioonis nii-öelda lavakeeles ei väljendunud. Ja samamoodi võib-olla noh, ütleme see senta ja tema suhe natukese selliseks tardunuks, mis muutus muuseas, ooperi lõpupoole. Kiidaksin siiski ka heliVeskust oma ballaadi eest ja arvan, et üldse idee riietada sentaja teada temast kunstnik see oli üks päris hea leid, see oli ka lavakujule kasuks ja kõik kokku Etti sellises, kus tõesti väga ilusa ja sellise usutava mulje, et minu jaoks oli ta väga usutav senta ja just niimoodi kunstnikuna teda näidata. Ta kesis vastanduks taas sellise massikultuur ja massitootmise. Kõigele sellisele ei olnud sugugi halb mõte, et see oli ikkagi väga hea mõte. Lisaks sellele muidugi retsi nelja lavastus ei ole ju päris algupärane mõtteviis, et eks selliseid Hollandasi on olnud, et mulle tuli väga meelde Amsterdami 2009. aasta music teatri lavastus mille režissööriks oli siis selline inimene nagu Martin kušeima ise temast eriti palju rohkem ei tea. Kuid seal oli samamoodi näidati niisugust armulaeva tüüpi kruiisilaev, aga mis siis jõuab rannikule, kus kõik lähevad spaasse ja kuidas tõesti, kõik loevad klantsajakirju ja hoolitsevad oma küünte ja soengute ja mille iganes muu eest. Ja siis enda arst oli tehtud nagu koote, tema siis üksinda elas täiesti teist elu oli niisugune gootjalarpar mustas pikas kleidis ja mustades nöörsaabastes ja helistas siis teistest noh, teised nagu naersid teda, aga põhimõtteliselt pani see mõtlema ja see tänane lavastus minu meelest jätkas seda joont üldse. Jube huvitav, et kui me nüüd mis tahes klassikalist teost repertuaaris oleme kaasajastanud, siis minu meelest Estonias on nagu kolm korda juba olnud just sellist plastmassi ja kirevate värvide, niisugust massikultuuri asja oli sedasama moodi aidas just triumfi marsistseenis ja oli seda ka tegelikult nagu niisugust hindust, reaalsust ja seda rõhk oli ka nagu aasta tagasi esietendunud kratis, eks ole. Et seal tundub olevat nagu mingi Liined erinevat lavastust, Nad jõuavad nagu ühele ja samale järeldusele, kusjuures ma igaks juhuks meenutab, meil on ju postindustriaalajastu ja nagu postmodernse ajastu ammu käes, et väga-väga põnev, et just seda on võetud, seal oli palju väikesi häid leide, eks olnud, kas või seesama, et kuidas me siis lahendame rattateema, et on ta siis rulett või saatuseratas või seedeRommi emaplaat. Neid kõiki on ju tehtud teatrites. Et siin olid siis jalgrattad, et miks mitte täitsa vahva mõte ja taas, et natuke nagu elevust tõi iseendast jah, oli see kõik nagu väga huvitav. Mis oli üks väga tore element oli, ütleme, nende seitsme surm, patu kehastamine seal, et seda oli päris osavalt ära kasutatud ja need maskides mehed, kes seal nagu toimetasid ja see andis nagu mingisuguse niisuguse toreda Dimension reaalsuse sellele lavastusele juurde, et ma tooks nagu sellega välja. Tegelikult see idee on hea ja mis justaksega nagu töötas, ütleme, puhtalt lavalistes vahendite näol töötas ja eriti see lõpustseen, kus nad, ma ei saanudki täpselt aru, kas nad ikkagi hirmutasid selle seltskonnaselt laiali, peksid seltskonda laiali ja ja piirasid selle hollandlase siis sisse. Et seitse surmapattu oli siis lahendatud seitsme tantsija näol, kes kõik kandsid erinevate loomade maske, jah, tõepoolest renessansist alates on siis ka kujutatud seitset surmapattu too loomade kujul, tavaliselt nende loomade juures on ka alasti naine, kes siis mingil loomal ratsutab või hoiab looma käes või on siis naisel nahkhiire tiivad ja ikkagi mingi looma pea kaenlas või pea peas, et selline loomas ja siis vaimse inimese nagu vastandus on tegelikult ka maailma kunstnikuna graafias täitsa olemas. Ja võib-olla oli tore vaadata, et noh, need surmapatud klassikalises renessansi baroki tähenduses, et nagu nende hulgas laisklooma ei ole, sest et laisklooma siis väga nagu Euroopas veel ei tuntud. Aga kandi nagu tähele, et laisklooma inglisekeelne nimetus nagu sünonüüm või kõlab sarnaselt sõnaga surmapatt, et põhimõtteliselt see laisklooma lavale toomine muidugi, see oli väga keerukas keel, et, et seda kõike vastu võtta, selleks peab ikka väga tark ja haritud olema, aga et jah, et seal oli nagu väga suuri mõtteid taga minu jaoks võib-olla Need looma pead siiski nii vajalikud ei olnud. Miks ka mitte, ütleks selle peale, aga ma võib-olla arvaks, et eriti just selles päris lõpustseenis, et vaatajate huvi kütmiseks siis ütleme, et enda laseb nad püstolist maha, et ma ei tea, kas nii lihtsal ja reaalsel viisil on võimalik ikkagi juttudest vabaneda, et nagu see päris finaal tekitas just lavastuslikult mul päris mitu küsimust, et minu jaoks jäi natuke nagu lahjaks või et see eelmine mure, dramaatiline pinge, see kõik, see hea noh, minu meelest natukene nagu kahanes või jäi kuidagi kunstlikult kistuks. Aga võib-olla tundus see nii ainult minule, et igatahes me oleme saanud uue ja rikka lavastuse, mille üle võib mõelda, mida kindlasti võiks ka mitu korda vaadata ja kuulata. No meil oli juttu juba helivestlusest, aga ma arvan, et kindlasti ei tohiks mainimata jätta ka seda, et Rauno Elpi jaoks oli see kindlasti ka väga suur samm, et siis astudes lavale Holland lasena, kohati ta näitas isegi ka oma häälest lüürilist poolt, mida me alati ei kuulegi Mul oli väga suur rõõm näha seda vist selles lõpuepisoodis siis seal, kuidas ta nagu avanes, jaga vokaalselt tema hääle rikkus ja Pääle jõulisus tuli välja, see oli tegelikult kõigi lauljate puhul isegi tunda, ikkagi nagu teises vaatuses oldi vabaline omad juba. Nii vokaalil oli, oli parem kandlus, paremini sihukene kulgemine sealjuures ja igasugused pinged olid juba juba kahanenud. Isegi Aini puhul oli vahe sees, kuigi ta oli võimas algusest peale, aga teine vaatus oli, oli selles mõttes veel uhkem. Nii et sellist dramaatilist jõudu ja see, mis ta seal üles näitas, et see oli minu jaoks täiesti suur üllatus, et niisugune nagu potentsiaali avanemine. Ronan lisaks sellele, et ta on väga andekas, aga ta on ka väga töökas ja kevadel Mul oli au temaga teha väike intervjuu muusikale ja seal ta ütles väga ilusasti, et selle ajaga, mis ma õpin hollandlastest ühte Wagnarit oleks juba jõudnud viis Verdi partiid toppida, et ikkagi nõudis tööd. Ja see on väljakutse ja seda toredam, kui ta siis on vastu võetud julgelt ja ka siis julgelt läbi viidud. Ja kindlasti see esietenduse pinge ühelt poolt ja teiselt poolt muidugi, hollandlased on ju äärmiselt raske selles mõttes, et ta tuleb lavale ja ta peab kohe laulma nagu ära oma monoloogi väga suure, väga võimsa, väga vokaalselt nõudliku monoloogi dramaatiliselt nõudliku, et mõned heliloojad nagu hellitavad oma lauljaid, et nad algul saavad natukene nagu häält lahti laulda ja nagu natukene seda pinget maha võtta ja siis alles saavad oma suure aaria. Et siin siis see on nagu väga nõudlikult kohe tulleminek. Eks ta oli väike niisugune kõhklused minu varasemast teada, Rauno hääle ei ole tegelikult ju bassbariton ta natuke teise kaliibriga, aga ta tuli sellega hästi toime ja iga inimene areneb, ega ta ei ole pandud üks tempel külge ja lisas ei ole, et niisugused rollilistes seda võimaldavadki, niiet. Ootame siis rumalalt, võib-olla puutonit Valküüris järgmise Estonia lavastusena. Teisest küljest ma ei ütleks, et kui me nüüd viimaste aasta peale tagasi vaatame, siis, kui arvestada meie teatri mastaape ja ka trupi, siis tegelikult on ikkagi Wagnerit ju toodud lavale ikkagi päris palju. Meil on olnud rist, on, meil oli Parcifal, meil oli, tan hoither, nüüd on hollandlane enne seda Kristjanit oli ju mitukümmend aastat tükk tühja maad ja ja oli vist ilmselt mingisugune suur au paklikus, respekt nagu selline hirm ka, et kas me saame ja. Et eesti rahvas on nagu Wagneri omaks võtnud ja dirigendid nagu ei leia enamat Wagnariks mingi tõke, vaid et vastupidi, et see on väga meeldiv lisandus ja väga huvitav asi, millega siis publiku ette tulla. Ja muidugi, ta on väga raske ja nõuab väga palju tööd ja esitab väga kõrgeid nõudmisi kõigile osalejate, seal, aga minu meelest selline vaimne pingutus, millest siin eespool oli juttu, tegelikult ju väga suur ka nauding sellega tegeleda. Ja kui me surmapatust räägime, siis nagu tavalisse Eesti keelde on tõlgitud, eks ole, laiskus ja siis võib-olla peabki täpsustama, et selle laiskuse all ei olegi niivõrd mõeldud seda, et sa magad padja peale, midagi ei tee, vaid et see on just nagu tegelikult kristlikus tähenduses vaimu laiskus, et kui sul on antud anded ja sa neid ei rakenda, et see on tegelikult surmapatt, et kui sa ise ei püüa areneda ja üle oma varju hüpata, et aga noh, me oleme juba võib-olla Wagneri tasemel, siis nii, et meile varju enam ei, peabki hüppama, et me astume ja noh, natuke ikka pingutame, aga saame siiski kuidagi toimed. Tõelise Wagneri arni südamele on seal muidugi äärmiselt kosutav ja rõõmustav. Aga ega see kusagil ega kellelegi kergelt ei tule, ikkagi nähakse igal pool hullupööra vaeva ja võetakse seda väga tõsiselt, nii et noh, see nii on. Wagner ise võttis ju ka väga tõsiselt, et siiamaani Bayroidis ilusasti Wagneri muuseumis on ju näha siis nagu Wagneri kuvand, kuidas hollandlane pidi lõppema. Et tema originaal libreto osa on siis, et ta hüppab merre sisse, laeva purjed kukuvad ja ilmub siis merest tulevad, väljendas Enta ja hollandlane, kes kaod taevasse, et siis need puust kujutse kallistab hollandlane teineteise embuses, mida siis nööriga üles tõmmati, et see puust kuju seal muuseumis ikka veel olemas. Mõnele taotles nagu sellist täiuslikku efekti, et oleks võimalikult usutav, võimalikult realistlik see romantika, et selles mõttes esimese vaatuse kujundus või nagu see lavapilt mäsleva merega, mida siis meiega nüüdisaegsed arvutid võimaldavad nii efektselt tuua, et see oli ikkagi nagu asi omaette. Ma mäletan, kui 47. aastal esietendus Ernesaksa Tormide rand, siis oli tehtud niisugused rannalained, mida noh, nagu vändaga sai, aga igatahes läks lahti ja siis oli see meretorm ja merelainetus. Ja kohe kui essee avanes teenist suure aplausi publikult eile, ma oleks võib-olla tahtnud sellele merelainetus sellesamasugust aplausi, et see kunstniku töö ja valgustaja oli kahtlemata seda kõik kokku väga väärt. Ütleme kõik need video eriefektid olid tegelikult väga kõrgel tehnilisel tasemel ja see jooksis kõik väga laitmatult seal ei, mingit konarlikust ei olnud. Aga ma võib-olla pean tegema väikse täienduse, sa ütlesid, et sa mäletad 47. aasta tormide ranna esietendust siis raadiokuulajale võib-olla vale mulje, et sa ei saa seda mäletada isikliku mulje põhjal. Ja vabandust, kultuuriloolasena, ma jah, vist elan nii minevikus sees, et ma mäletan selle kirjeldusi, et ma olen memoraate kogunud ja mul on lindistatud ka. Selles mõttes, mäletad, jah, nähtavasti siis. Valderlik reaalsused, aja ja ruumi ühtsus. Nii ütleme ka aja ületamine siiski mida kunst meile võimaldab. Aga siinkohal meenub alati, ma tuletan meelde seda maakleri toredat artiklit Anhiseli lavastamisest, kus ta räägib sellest, mis kõik peab tegema ja siis ühes väikses lõigus ütleb ka ning saavutuse mõõdupuuks tuleb võtta mõeldav kõrgeim saavutus. Ja noh, nii ongi lihtsalt, et kui teile kõike seda ei taha neid teha, mis ma siin olen sealt siis võtke parem ettekandeks üks mõni Berliini nõrk teos ja mitte siis see minu oma. Aga see on tegelikult tore. See absoluudi täiuslikkusetaotlus on jah, aga Wagner ajastule just sellele samale tööstusajastule väga iseloomulik, et on üks tõde ja üks lahendus ja parim lahendus ja parim sooritus ja nii edasi. Et tänapäeval me võib-olla hindame just seda pingutust, mis on tehtud saavutuse nimel ja kiidame selle eest. Aga tollel ajal siis jah, nagu ei tehtud allahindlusi, vähemalt oli neid, kes ei teinud Wagneri kompromissitu sa meile üsna tuttav. No eks ta elab osalt ikkagi tänapäevas ka välja, et meil on võib-olla mingi selline kombinatsioon, et et jah, protsess on oluline, aga mõnes koha peal ja nüüd on tulemus oluline. Ooperisse minnes tahaks ikka nagu saadet, nii palju täiuslikku ooperit, kui vähegi võimalik. Või vähemalt püüdlust selles suunas. Rohkemalt püüdlustele suunas. Ja lõppude lõpuks on alati meil ka see võimalus, et nagu rääkisid tänavused Wagneri Ühingu stipendiaadid, Kristel Pärtnaja, Martin sildas, et sealsamas pointis on ikka väga suurel osal publikust kombeks kohati kasutada silmade ees maski ja nautida vaid kaunist muusikat, juhul, kui lavastus parajasti ei ole neile vastuvõetav. Mäletan vist see hollandlane, mida ma kunagi rutis nägin, tõesti ei mäleta lavastajat, aga ma tean, et ta oli idasakslane. See on väga tähtis nagu öelda, et Ida-Saksa lavastaja, see nagu kaubamärk nagu kvaliteedimärk vanasti oli, aga et ma mäletan, et seal oli lahendatud väga huvitavalt ja niisuguse Saksamaailma valustiilis, et kõik need, kes ei olnud hollandlase laevategelased, kandsid vangi riideid, janu, osundasid hästi selgelt nagu teise maailmasõja laagrite, sa oled traattõkked seal sadama ja mere vahel. Et ühesõnaga, et hollandlase laeva omad olid nagu vabad, aga kuidagi siis nagu see needus jäi hoopis nende peale, kes olid kahe jalaga kindlalt maas ja rannal. Ja, ja see oli nagu natuke huvitav, kuid visuaalselt üsna eemaletõukav tõlgendus. Jah, selline vangi riides ja paljasjalgne sent Aetega ilus ilus vaadata just ei olnud nagu kurb ja kahju oli, aga see oligi ju lavastaja eesmärki. Tõlgenduste võimalusi on väga palju ja selline bluuralism on ju tegelikult ka nüüdiskunsti üks printsiip nagu ka nüüdisteaduse või mille tahes, et on mitu tõde. Ilmselt ei ole ka kunagi lavastaja võtnud eesmärgiks kõigile meeldida ja publikule jäägitult meeldida, ehk siis tema võtab seda kui oma loomingut. Ma arvan, see seis asjadel on praegu niimoodi. Mul on muidugi mõelnud huvitav, mis saaks, kui me kõigi, nende tõesti väga huvitavate ja väga vaimukat tõlgendust järel äkki tuleks üks selline tõlgendus, mis enam-vähem olekski nagu selline vanaaegne, et kas publik taanduks sellest ei tahaks seda, kas publik vaimustukse meeldiks kõigile või kuidas see asi siis tuleks noh, praegu nagu Venemaal, ütleme veel Maria teatris olen ma näinud noh, mingeid niisuguseid suhteliselt klassikalisi tõlgendusi, mis on noh, tavaliselt vene lavastuste puhul alati on hästi ilusad nagu visuaalselt on hästi palju maha pandud, et oleks kostüümid kallid ja lavapilt efektne, aga just et neil ei ole nagu väga palju neid moodsaid mõtteid meelega ja need on olnud ka täiesti rahuldavad tegelikult ju seal nii Valgevene ooperiteatri, kes käis nüüd tänavu Birgitta festivalil või siis samamoodi ukrainlased, kes käisid mõne aasta eest Saaremaa ooperipäevadel, et tegelikult selliseid lavastusi veel leidub ja isegi isegi mitte vähe. Ma arvan, et kindlasti on ka väga suur hulk publikust, kes on selliste lavastuste poolehoidjad, eeskätt Hollandas ma küll ei ole näinud muidugi sellises tõlgenduses Kui me mõtleme näiteks nendele ooperifilmidele, mis seal tehtud neid viimaste aastakümnete jooksul, siis need ikkagi ju panevad selle tegevuse täiesti reaalsesse keskkonda, et olgu see siis Tosca või Carmen või nüüd ütleme viimati nähtud Rigolettot, eks ju. Domingo laulab Rigolettot rolli seal, eksju, et need on ikkagi viidud täiesti nagu autentse miljöösse. Äkki nad on nagu sellised klassikavaramu raamatud, et me teemegi hästi klassikalise tõlgenduse selleks, et vaata ja siis selle muusika ja ühendkunstiteksti lugeda ja saaks aimu, milline see asi nagu klassikaliselt on. Ja tegelikult on see väga hea pind, millele kasvada, et kui sa oled klassikalise lavastuse ära näinud ja klassikalise tõlgenduse, siis on jube hea võrrelda kõigi järgmistega, et nii põnev, et vaata, kuidas ta seda lahendab, vaata, kuidas ta seda teeb. Et see, selline väike alus ei ole ju sugugi paha. Ja et ma tahan lihtsalt ütelda, et ega seal midagi häirivat selles mõttes nagu igav on või, või et nüüd nagu see lavastus ise, nagu siin ei lisa midagi. Muidugi, film võimaldab ka võtta suuri plaane ja kõik need, kes olid lihtsalt suurepärased elektrood ja Salo meedia, noh et sa saad võtta suurt plaan ja sa saad Montaažika mängida, et kui ta nüüd laval oleks selline pulksirge lauljanna 10 või 12 minutit võib-olla siis rahval. Ta muidugi vaataks seda lollakat, siis võib-olla jah, aga et jah, et film annab hästi palju võimalusi siis publikut köita jäägitult? Mina arvan küll, et tõesti, kes ei ole veel kunagi näinud Hollandast, siis võiks talle soovitada just sedasama Joachim hertsi filmi lendavast hollandlasest. See tõepoolest minu arvates annab edasi seda, mis on ikkagi selle teose olemus, sest just nüüd Estonia lavastus, kui siis võiks nagu millelegi kriitiliselt osutada, siis minu jaoks on ehk see, et tavaliselt mul ei ole kombeks ette lugeda, mida lavastaja on mõelnud tänapäeval lavastajatel kombeks alati seletada Kle kavalehel lahti, mida nad tahavad öelda, mis mõnes mõttes minu meelest aus, sest teatrikeel peab ise olema niivõrd selge, et me peame sellest aru saama ka ilma igasuguste põhjenduste selgituste ja õigustusteta. Ja tänasel hetkel minu jaoks kahjuks ei hakanud lavastus tööle nii nagu lavastaja Pamela Chinelia seda selgitas tekstis, mida me võisime lugeda ka teatri koduleheküljelt. Mingis mõttes on see nagu selline hoiatus, et Me oleme lavastused toonud 80.-tesse, et ärge oodake midagi autentset. Aga jah, teistpidi minu jaoks tekkisid mõned teatavad vastuolud. Jah, neid võib leida ja, ja see on alati see küsimus, eks ju, et kui lavastajalid teadlikult hülgab võib-olla selle algmaterjali niisuguse nägemuse, siis ta peab selle millegagi asendama ja et kas sellel, mille ta selle asemele toob, on nagu ütleme, sama jõulised seosed, samasugune haaravus olemas ja kas sellel on ka seos selle nii-öelda muusikalise partituuri ka täiesti olemas? Psühholoogiline põhjendus, et see küsimus nagu jää läbi, aga, aga see on see lähtekoha küsimus. Kaheksa ütleme mina muusikuna, noh, mul ei tekigi üldse valikut selles suhtes, mina olen, interpreet on teo siis minu asi on seda tõlgendada, oli üks väga ilus väga lühike definitsioon, et mis on interpretatsioon? On struktuuri teisenemine väljenduseks ja selles suhtes ma ei saa nagu lahti ütelda sellest autori tekstist ma saan teda kuidagi teise nurga alt vaadata, eksju, ma ei saada päris lahti ütelda. Nüüd ma täiesti aktsepteerin, et on ka selline lähedal, mine, kus siis see tekst on, ütleme noh, nii-öelda nagu toormaterjal minu nägemusele, mida ma kasutan oma nägemuse väljatoomiseks ära, eks ju. Et loomulikult see on noh, suuremate võib-olla ohtudega nagu seotud, eks ju, et et kuivõrd jõuliselt ja kuivõrd veenvalt ma suudan selle oma oma maailma sinna peale ehitada ja, ja ega me alati käega lavastajaid ja ega iga teos ei pruugi ju ühtemoodi hästi õnnestuda ja on sealse katsetuse moment ja ju pole ka harvad need, kus ütleme, tehakse teatud korrektiive või siiski, kui asi on välja tulnud ja mingisugused nüansid asi, nagu loksub paremini paika võib-olla või või mingid seosed või mingid tagapõhjad hakkavad nagu paremini välja tulema, ütleme selles nii-öelda lavastus keeles või selles visuaalses keeles, mida me siis teatris näeme. Aga sel juhul üks on selge, et kui ka tekib teatud selline dissonants seal, siis ta ju aktiviseerib, ütleme, kuulajat-vaatajat seal on see positiivne, et ta paneb neid mõtlema ja ta paneb meid otsima ja ta paneb meid nagu nuputama, eks isegi kui miski ei meeldi. Et kui mul oleks nagu esimese hooga kõik antud niimoodi kandiku peal kätte. Me ei räägi siin, räägiks küll, aga võib-olla ei arutaks seda niimoodi selles võtmes, et noh No need tegelased on meelelahutusega sel juhul, eks ole, ja täpselt Wagneri puhul ma siiski arvan, et nii paljud malati autori taust on, et alles jääks nagu Wagneri põhiväärtused, lunastus, armastus, eetika, niisugused asjad ja neidusid võis päris kenasti välja lugeda, et nad olid, olid olemas, võib-olla mitte nii õie aga pungades ja niimoodi vaikselt sordiini all võis neid ilusasti näha seal lehestiku vahelt. Tänases helikajas saates rääkisid filmist flants Foster Jenkins ERSO hooaja avakontserdist ning Lendava hollandlase esietendusest pianist Martti raide ja kultuuriloolane Loone Ots. Järgmistesse vaadates, mis läheb eetrisse esimesel oktoobril. Muusikapäeval aga kuulete Eesti kontserdihooaja avakontserdist. Teisipäeva õhtul esinevad Londoni kuninglikus Filharmoonikute saadid toa juhatuse. Mina olen Annebrammik, saate mängis kokku Katrin mõõdik. Ilusat päeva. Helgaja.