Eetris on teatri lup, mina olen Keiu Virro ja sedapuhku Tartus Genialistide klubis, kus teater must kast tabas äsja kolmanda hooaja seda lavastusega avameelselt arvamisest lavastajaks Lennart teeb laval autor näitleja Märt Koik. Ma nüüd vaatasin siis lavastust sära ja esimene mulje, mis mul on, on see, et see on selline parajalt tihti muslik standard. Ümberkasvamise lugu, selline paremaks inimeseks muutumise lugu ja siis natukene õpetustega inimestele, ma ei tea, kas kinnitate või lükkate ümber kohe. Ma ei tea, eks ta tähendabki, meenutab minu jaoks, tähendab päris ei ole, tal on ikkagi sihuksed lavastuslikult elemendid, mis selle välistavad, aga tihti muidugi jaa, et ikkagi väga palju enda pealt võtan ja et ma olen nõus sellega stanud apelegi enese nagu sisse vaatamine ja siis võib-olla natukene sellest rääkimine väga palju häkkis boilerit ära, kui ma hästi natukene algusest räägin, ehk siis kuivõrd lugu on Märdi isiklik lugu sellest, kuidas ühest konservatiivist on kasvanud liberaal ja vastavalt muidugi ka vaatajatele ilmselgelt eelhäälestus või järelhäälestus on väga poliitiline. Võib-olla see küsimus, mis minu jaoks kerkis õli, see, et tegemist on lavastusega tihtipeale lavastajad, näitlejad rõhuvad sellele, et loomulikult teatri ülesanne on näidata mingisuguseid uusi vaatepunkt, tõstatada küsimusi, aga pigem mitte ollagi taktiline või mitte niimoodi konkreetselt õpetuslik olla, mulle tundub, et teie olete siin nagu sellest mõttest küll üsna kaugel. Või jällegi. Et me oleme siis titaktilised, jah, sodi jah. Ma olen sellega nõus, et me oleme titaktilised, et minu kui lavastaja seisukoht oli nagu see, et laval on Märt Koik päris inimene pärisema mõtetega lihtsalt ja siis tal on nagu midagi nagu öelda. Ja see, kui sinna juurde nagu tekib mingisugune titaktiline nagu pool minu meelest on see täiesti normaalne. Oleme päriselus juhtuv pealt ka võib-olla nagu didaktiliselt või nagu ütleme, et asjad võiksid olla nii või palun, tee niimoodi, et, et see on täiesti normaalne, aga miks nukuteatri lavale võiksid nagu olla? No ma leian seda, et kui ma nagu räägin nii palju nagu sellest, et milline mina olin ja kuidas ma selliseks sain ja kui ma räägin oma tähelepanekutest, siis need on kõik needsamad tähelepanekud, mida ma nagu iseendale, nagu ette heitsin. Et noh, et konservatiivne Märt, anna mulle andeks, sul on selle koha peal viga, sul on selle koha peal viga, sa peaksid tegema nii, et siis, kui ma sellest räägin, siis see jätabki sellise Tigahtilise mulje. Aga ongi nii, mis siis teha? Näitleja elukutse eeldab vist mingis mõttes keskmisest suuremat empaatiat puhtalt sellepärast, et elada sisse tegelaskujudesse, keda sa mänginud, sa pead aru saama seda, keda sa mängid. Aga ma jäin mõtlema selle ostu ajal, et millise poliitilise vaatega inimene võiks olla. Aga sa oled parim karakter, keda laval mängida, kellel on kõige rohkem selliseid mõnusalt teatraalseid jooni. Uhuhuu noh, kui rääkida nüüd nimeliselt poliitikutest, siis see on küll inimene, kes nüüd jälle on, otsustas, et ta tahab poliitikas olla, läks välja minus, Mihkel raud on hea inimene, ta on hea näide sellest, et väga, väga lahe karakter mulle väga meeldib, et teda kuulata ja vaadata, sest et kuidas ta räägib ja see kõik on lihtsalt minu arust on, see on täiesti suurepärane ja ja see on nii lahe, et palju edu talle ajakirjanikuna minu poolt. Aga eks natukene siukseid karakterid tulevad minu arust jagu, et nagu poliitikute karakter kui selline nad on hästi kuivad kõik kuidagi see jutt, mis nad räägivad, et näiteks minu arust on hea näide ikkagi Kristiina Ojuland, kes on nagu läbikukkunud poliitik ta vastavas erakonnas, kus on ainult läbi kukkunud poliitikud praegu üks rõve või nagu mina vahetutel roe. Et ta on lihtsalt see jutt, mis ta räägib, see kübar, mida ta kannab, see salm stenda kaelase kallis käekott ja see kõik, see on minu arust nii värvikas ja see on ülimalt naljakas. Traditsiooniliselt on teatris ikkagi need, kes on nagu pahad, need on kõige nagu võlu omad, eks ole, keda nagu mängida, et ja ilmselt nagu head tegelast, kui sellist võid nagu sellist nagu positiivse kangelase nagu ise nagu kehv mängida ja positiivne kangelane ei tule nagu teatrilavale kunagi välja, lihtsalt, kui pole, selle jaoks ei ole nagu siis nagu antipood kuskil. Et, et ma ei oskagi nagu öelda, lihtsalt, et kelle jaoks tänase nägu Vi esietendunud selle avameelselt arvamus heaks, Märt Koik, kas ta siis on mõne inimese jaoks, on ta siis mingisugune antipood või kellel on nagu vastu seista lihtsalt nagu paha inimene ja teistpidi võib-olla siis mõne inimese jaoks hoopis mingisugune positiivne inglane, kes on küll mõnes mõttes üleülbaline, võib-olla niisugune nagu mitte midagi ütlev või või kuidagi selline, et, et sellele vaatenurkade küsimus jällegi, aga teatriülesanne provotseerida arvama tänasel päeval selle lavastusega seoses. Et kui rääkida sellistest Graceritest, siis tegelikult mida on ka teatris minu arust nagu vahest väga tore või filmis vaadata, on ikkagi inimesi, kes nagu kannatavad, need natukene mulle väga meeldib, et inimene, kes on nagu hädas elab talle kaasa ja minu arust poliitikuna on Margus Tsahkna praegu hea näide kellel kaasa elada ja kellele kaasa elada. Sest ta on kuidagi nii hädas kogu aeg. Kõik on, kõik on hästi halb ka näitleja ja lavastajana, kas te tunnetate suudate ületada selle teatri, mida poliitikud ise teevad? Ma arvan, et see on võib-olla ka NO teatri kontekstis üles kerkinud see küsimus, et kas on üldse võimalik üle mängida poliitikuid EKRE poliitikuid, väga paljusid nende, mis ma ei tea, kas ta on kõige noorem liige seal Riigikogus? Jaak Madisson on minu arust väga raske üle mängida, sellepärast et tema kõned on ikkagi väga siuksed. See, mis mina oma etenduses teen, ühe konservatiivse kõneluse on vali, see on suur. Aga ta ei ole, ta ei ole nii vastik kui see, mida suudab Jaak teha, et ei ole niimoodi. Kui mina nagu hõõrun haava peale soola, siis kuidagi ja opereerib inimest valesti kokku kuidagi ma ei oska rohkem kuidagi. Jah, et kõige hullemad kuidas öelda, siis tema koogid on ikkagi need, kes on vaikselt, kes omaette nagu pobiseb, samal ajal nagu mõjujõudu ja siis nagu teatrikunst, kui selline nagu ikkagi utreeritud kunst nagu võimendatud kunstiks, nagu püüab siis nagu inimestele näidata võimendatuses lihtsalt, kus on nagu probleem, aga lihtsalt kui inimesed nagu täiesti vaiksed, räägivad täiesti nagu halastamatult sellist demagoogiliste üldse. Minu meelest nagu on käinud. Ka see on küsimus, eksin, poliitteater on täiesti selline väga tõhus metafoor. Teha poliitikat teatris, et tal on selline päris hea ülesanne tegelikult võetud endale just selle koha pealt, et te kutsute nüüd omakorda, ma arvan, inimesi nende. Ma ei tea, kas relvur nüüd natukene liiga sõjakas, et inimesi selliseid relvi võtma, mida muidu võib-olla poliitikas kasutatakse, et just nimelt vastu ütlema, vastu mõtlema, kaasa mõtlema, kaasa ütlema. Ma ei näe selles lavastuses väga palju seda kohta, kus näiteks teatrikriitik võiks tulla ja hakata rääkima lavastusest eetilisest poolest. Mitte et seda ei oleks, aga lihtsalt kõik see põhimõtteline sõnaline pool kaalub selle üles, kas ma ei tea, kas te tahaksite? Üldiselt tuleks keegi, kes näeks ka seda, kui Tennartideks keegi tuleks, annaks tagasisidet just selle koha pealt, kuidas on üles ehitatud lavastuslikult. Või see ongi teil selle mõttega ainult et dialoogile kutsuda või siis dialoogi välistada. Ma nüüd ei teagi. No ma lavastajana tahan siia nagu vastane sõda, et, et igasugune tagasiside või igasugune reaktsioon on nagu hästi nagu tänuväärne, et, et iseenesest olen mina nagu lavastaja on teinud kõik selle jaoks, et laval oleks Märt Koik, et tema saaksid nagu väljendada nagu oma nagu seisukohti. Olgugi et ma olen sinna lisanud ka oma nagu mingisuguseid mõtteid või lihtsalt nagu tähelepanekuid. Me oleme küsinud inimeste käest ka. Aga et see avameelselt arvamusest on ikkagi nagu konkreetse alguse ja lõpuga nagu lavastused, seda saab nagu tegelikult nagu vaadata lavastusena nii nagu märg alguses ütles ka, et päris täpselt ei saagi aru, et mis nagu vormiga nagu tegu, et, et kus on siis puhas tähendab, või on see nagu lavastus, et kuidas see nagu võtta. Et minu meelest on see see lavastus näide sellest, et kus siis nagu ütleme siis traditsiooniline teater, siis kohtumine kuuema teatri vormistanud, aga lihtsalt, et, et see on selline nagu esimehena nagu üritus ja standabki nagu võlu minu meelest on nagu see, et, et kui räägitakse väga konkreetselt ühtedest asjadest, et seal seal puuduvadki mingisugused noh, näiteks vali muusika või valguskujundus. Et selle me oleme nagu täna siia nagu liitnud ette, et ma kujutan ette, et teatriuurijatel võib-olla siin küll nagu tegelikult nagu päris huvitavaid küsimusi, mida nagu küsida, millele mina täna vastata. Et ei oska, siin saabki minna ka suhteliselt hästi teistesse tasanditesse, mis mõtlesin enne, kui poliitteater, kui metafoor, siis samamoodi te käsitlete väga palju kommenteerimist internetikommentaare, mis on omakorda väga huvitavaid, ma ei tea, kas karaktereid joonistuvad välja. Lihtsalt praegu mul on käes paber, kus te olete välja unistanud, kommenteerija ABC mis tuletab mulle meelde, kuidas ajakirjanduses on mõned korüfeed öelnud, et ei maksa kunagi eeldada, et inimestel on tingimata irooli tunnetus, seda kommenteeri, ABC võib käsitleda kui õpetust. Ma arvan, kas, kas te oleksite nõus paar nippisid paljastama inimestele? Noh, siin on, mida mina olen ikkagi selle kommenteerimise puhul nagu kõige rohkem tähele pannud on see, et inimesed ei süvene, et ma saan aru, meil siin ABC jänest irooniliselt koostatud, et leia endale probleem, mine närvi valama emotsioon teksti, poksi. Et nagu alguses rääkisime, et võib-olla nagu teha selline, kuidas asjad tegelikult võiksid olla, inimene leiab probleemi. Ta läheb närvi ja siis ta võiks pesta pesu võiks panna pesu kuivama, ta võiks minna õue, lõhkuda puid, teha tööd hästi palju tegeleda teiste asjadega. Ja kui ta pärast seda kõike veel tunneb, et ei, ma ikkagi pean kommenteerima siis kas mine räägi kellegagi, sest sul on probleem või või olgu, kirjuta elannast välja. Ma nüüd vaikselt lõpetamiseks mõtlesin, et kui ilmselt võin öelda, et see on liberaalse ja konservatiivse ma ei tea, kas sa pead maailma vaata vastandumisest lavastused, kas ma võin nüüd teie nimel teha üleskutse inimestele tulla vaatama nii neile, kes on liberaalse maailmavaatega kui ka vastupidi neile, kes vastanduvad, kas see hea meelega näete saalis kõiki inimesi kõikide maailmavaadetega või kokkuvõttesse? Liberaalsus tähendab ikkagi ainult seda, et tahaks, tahaks olla ainult omasuguste seltsis ja kõik muud välistada? No kui inimene, nagu ma ütlesin, et mul ei ole vahet, kas sa oled konservatiiv, liberaal, absoluutselt, tule vaata, ole valmis pärast etendust rääkima minuga, et noh, igasugune tagasiside on oodatud nii kaua, kuni see on konstruktiivne. Nii kaua, kuni me hakkame Testruktiivseks muutuma teisele loll jutt, inimene, põhjenda seda. Siis ei ole nagu mõtet, et kui sa oled see inimene, kes on valmis kuulama tule, kuula ja räägime pärast Haapsalu ja sina oled valmis ära kuulama omakorda ja konstruktiivselt vastama. Jah, absoluutselt olen küll, mulle tundub, et ma sain siit päris hea lubaduse kätte. Nii sise- Genialistide klubis Tartus teater must kast mängib lavastust avameelselt arvamisest. Laval Märt Koik, lavastaja Lennart Peep. Suur tänu teile mõlemale.