Te kuulete, tantsimist, tantsivad neli eestlast. Tantsivad eesti tantsu. Kas tekkis mingi võnge? Tantsu saab defineerida mitmeti. Näiteks võib öelda, et inimesel on loomuomane vajadus oma hingelisi elamusi ja emotsioone välja elada rütmiliselt korrapärastes, liigutustes. See vajadus on tantsu kui emotsiooni väljenduse tekkimise aluseks. Sellisena on tants omane kõigile rahvastele. Aga võib öelda ka lühemalt, tants on kehaga mõtlemine ja võib öelda väga kaunilt. Tantson nähtavaks muutunud armastus. Me kõik oleme kunagi ja kuskil tantsinud. Me ei tantsi kunagi niisama, tantsu olemus on määratud muusika ja paljude muude teguritega. Võib jääda mulje, et tantsu kui sellist polegi olemas, on kas rahvapeo või showtants, ballett või midagi muud. 12 aastat tagasi ütles maid tagu. Tantsupeo tuld süüdates niimodi. Liikumine ei ole mitte midagi muud kui elu alus. Niikaua kui meie liigume nii kaua, on meis elu. Kui meie kehas liikumised katkevad, siis tuleb surm. Rahvatantsu peame me kuidagi eriliseks. Miks, tahaks küsida? Kas seepärast, et seda on meile lapsest saati räägitud ja pandud rahvatants samasse ritta regilaulu ja teiste, väidetavalt eestlastele algupäraste kultuurivormidega see, mida me nimetame rahvatantsuks meile kuidagi loomuomasem kui see, mida selliselt ei nimetata. Sellest ongi meie tänane lugu. See on eestlase tantsimise lugu üks paljudest võimalikest mõistagi. Ja pealkirjas püstitame küsimuse, kuidas kükitab eestlane. Esimesed üleskirjutused eestlaste tantsimisest on pärit 12. sajandi lõpust saksa. Grammatikuse kest Ada noorumist. Selles leidub märkus eestlastest sõjameeste tantsimise ja laulmise kohta enne lahingut. Kui palju olid need eestlased meie moodi ja kas me nendega juttu rääkides neist aru saaksime, on omaette teema. Ja kuidas see tantsimine välja nägi, on veel enam taastumatu. Milline oli muusika, oli seda ülepea, äkki selline? Tundub kuidagi võõrastav. Meie jaoks on tantsimine. Või kui see tundub liiga elitaarsena, siis. Kõik kolm muusikad tekitasid meis mingi Pulsi ja igaühega juustusid ka mingid liigutused ja liikumine, tants ju. Üks võimalus on liikuda lihtsalt ilma normideta aga võib püüda seda teha ka nii, nagu teevad teised, siis tuleb õppida kas siis teiste pealt ja soovitavalt ikkagi mõne õpetaja abiga. Angela harraste õpetab Tallinna Ülikoolis Eesti tantsu. Mida ta siis õpetab? Iseenesest minu ülesanne on siis õpetada selgeks need põhiliikumised, mida siis on nagu normeeritud kirjas antud ja samas ka vaadata selle koorse tantsu poole, et mis ei ole normeeritud, et tants on ju tegelikult keha vaba liikumine muusika saatel, et eks eestlane on tundnud teda oma erinevates aegades erinevalt oma keha sees. Maie Orav õpetab Rakvere rahvatantsuansamblile Tarvanud folkloor seid tantse seega tantse, mis justkui Berit meie ühisest minevikust, mida tema õpetab. Ma kõigepealt räägin seda, kust on see tants pärit millal seda tantsu tantsiti. Ja kui on tantsul selline intrigeeriv pealkiri, siis ma püüan seletada, miks see pealkiri on selline ja miks me selliseid liigutusi teeme. Et siis tantsijal on kergem tantsu mõtestada ja, ja väljendada seda. Kas sina õpetad ju ikkagi valmistanud? Ei õpeta valmis tants, ainult et ma olen ka tantse loonud, aga ma olen lähtunud just meie kultuuritraditsioonist, et valdavalt olen ma kõik tantsud teinud rahvamuusikale leidnud huvitavaid meloodia, et rahvamuusika on meil hästi rikkalik ja võtnud ka aluseks mõne põhisammu või selle kandi tantsude omapära, kust on ka rahvamuusikapala pärit. Tantsimist õpetab ka Ants Tael nime poolest on see seltskonnatants, eeldatavalt siis rahvuse. Tegelikult on ta on sul ikka rahvus ka, seletab Ants Taela. Objektide seltskonnatantsude aluseks on ikka olnud kah mingi rahvatants. No kasvõi klassikaline viini valss on seegi sündinud Saksa-Austria rahvatantsust, milles päris mitmeid nimesid on samuti siis ka üks selle tantsu järeltulijaid, aeglane valss, mis siis kusagil Ameerikas muu andeti natuke aeglasemaks, tantsuks, mõtlesisviini valsist aeglasemaks, tantsuks ja kui Euroopasse tagasi tuli aeglasemaks ja nii tekkis siis aeglane valss, tango juured Argentiinas. Foxis olid sellised tantsud, et siin on, nüüd tundub niimoodi, et see on natuke niisugune linna folklooriga tegemist, et see ei ole mingi ürgne, niisugune rahvatants Ladina-Ameerika tantsud juures on kõik rahvatantsus. Nii et need rahvatantsud tegelikult aga kultiveeritud rahvatantsud. Meiega on vähem olema. Ja. Jüri Noel lavastab muusikalidele tantsunumbreid. Ja varem korraldas tuhandeid koolilapsi hullutavaid kooli tantsu festivale ja õpetas neid tantsima. Jüri Nael ise tantsinud rahvatantsu, mida nimelt, mis peaks olema tantsust rahvatants, saaks? Või kui teisiti küsida, mida võib tantsu juurest ära võtta, et saaksime seda ikkagi eesti tantsuks pidada. Nojah, eks see on selline sisetunde küsimus, ütleme, et selle rahvatantsuga ikkagi tegeleb mingisugune teatud subkultuur, kes sellest nagu tõsiselt lugu peab ja kes seal arendamise alalhoidmisega nagu tegeleb. Mulle meenub lihtsalt praegu ka see skandaal selle tuljak ümber, eks ole, mis oli siin mõned kuud tagasi, kus Viljandi kultuuriakadeemia tudengid tantsisid Tuljakut, eks ole, ja sellest tekkis tõsine skandaal. Taal, kus me hoidsime alles rahvarõivahoidsime alles selle rahvamuusik, aga see, mida me tegime, oli totaalselt teine, oli selles kontekstist väljas. See tekitas nagu selles teatud ringkonnas nagu väga tõsise poleemika ja, ja protesti. Aga nüüd kui võtta seda teistpidi, et midagigi ja võtta selleks, et nagu see alles jääb. Et see sõltub väga palju sellest, mida need inimesed konkreetselt see subkultuur, kes selle asjaga nagu igatahes tavaliselt nagu tegeleb veel seal, kes seda asja nagu näeb ta võib-olla rahvatants on nagu selles mõttes pretensioonikas, et no võib-olla siin mõtleme suhteliselt, saame jagada seda kaheks, eks ole, et et on, on mingisugune autentne rahvatants, eks ole, mida tantsitakse veel kuskil pidudel ja on olemas mingi lavavariant sellest? No ma arvan, et lavavarianti juba suhteliselt kaugele on sellest läinud, et on ikkagi muusika ja on olemas mingi põhisammustik, mida selle järgi tehakse, aga lood, mida jutustatakse, on juba ju hoopis teistsugused, eks ole. Et kas koerad, poisid võivad olla näiteks koerakostüümides ja teha sedasama asja, kas me võtame seda, kui rahvatantsu on, eks ole, see on selline kokkuleppe küsimus, ma usun, et kui me nüüd otsustame, et vot näiteks mingi arvab Verdi mingisugune lugu, me loeme seda selles kontekstis nagu rahvuslikuks, eks ole, ja ja seda tantsib mingisugune Meie rahvatantsurühm või esitab seda keegi teine, kes ei ole otseselt rahvatantsuga seotud, aga esitab seda mingisugusel üritusel, mis on kuidagi rahvusliku alatooniga, siis kindlasti seda võib lugeda nagu rahvatantsuks, kuigi ta ei ole, ei kuulu konkreetselt sinna selle lavavariandi juurde, mida me nagu klassikalises mõttes, nagu silmas peame. Kaie Kõrb on baleriin. Praegu tantsib vähem kui enne, aga juhendab lapsi. Õpetab teatud kindlaid positsioone ja kombinatsioone kuidas tema tantsivate eestlast kirjeldaks. Õbluke Kaie Kõrb. Kui ma nüüd tooksin siit välja, ütleme siis nagu eestlase omapära, siis nii palju kui ma ennast mäletan, astudes balletikooli, siis muudetud räägitud, kui ainult seda, et ikka, et eestlane on ikka suurema kondiga ja raskem ja ikka, et vene rahvusest on ikkagi paljugi kergemad ja palju rohkem valikut, et nagu ütleme, balleti elukutse jaoks ikkagi nagu on rohkem valikut ja andekamad. Eks ta ju algab ju nagu juurtest peale, et eestlase rahvatants on juba ju hoopis teistmoodi, kui ütleme, vene rahva tantsib, ta on ikkagi väga lihtne ja väga maadligi, et see on ikkagi selline omapära, noh mis ilmselt käib ka siis läbi mitmete kunstide. Ma mõtlen tantsukunstis ja noh, ma ütlen, et see võib nii ja naa öelda, aga lihtsalt selline üldine arvamus on alati olnud, et eestlane on suurema kondiga Renee Nõmmik õpetab ja tantsib ise modeerium tantsu, öeldakse ka kaasaegset tantsu, näiteks sellist. Te ei kuulnud midagi, ei pidanudki kuulma. Kes on öelnud, et tants peab olema muusika saatel. Kaasaegse tantsu esitajad arvavad, et muusikat ei pea ilmtingimata vaja olema. René Nõmmik seletab ise niimodi. Me kulutasime välja meestele konkursi poistele meestele alates 16.-st eluaastast ja kohale tuli, ütleme viis noormeest meest üle 20 mõned on ülikoolis lõpetanud, mõned töötavad ja me hakkasime nendega treeninguid tegema. Treeningud, seisundit tegelevad keha tundmaõppimiskeha, liikumismehhaanika tundmaõppimises, kuidas ja natuke elastsuse, liigeste lihaste venituses, selline valdavalt põrandal, pärast ka püsti. Ja kuskil kuu aja möödudes tekkisid nendel meestel või noormeestele küsimus, mida me teeme. Kas tants, aga meil on muusika peale panema. Nii, mõne aja pärast nad paari kuu pärast tajusid, et nende venivus, painduvus, koordinatsioon on paranenud, tundsin ennast hästi. Siis hakkasime, töötame aga muusikaga ja siis kuskil aasta aega möödus sellest tööprotsessist enam ei vajanud muusikat ja hakkasid nautima seda, kuidas liikumine ise ongi see, mida sa nagu tunned, tunnetad, mitte muusika, mida sa täidad liikumisega, need olid teatud harjutused teatud ka juhendamisega, et kuidas seda või mida sa tunned praegu või millele sa tähelepanu pöörad või mida vastased ja mida sa siis selle hetkel pingutama või millele sa mõtlema pead. Siiski nagu harjutused, kuid igaüks leidis selle nagu oma kehas, mitte võrrelnud ennast teisega vaid keskendumine just nimelt enda liikumisele ja enda liikumise iseloomule. Ja sellega kokkupuutumine, et see võib mõnikord olla keeruline või raske või sa ei pruugi seda üles leida, sa kipud kopeerima, kedagi. Huvitav asi oli veel kuskil kahe aasta pärast me küsisime nende käest. Aga mida sa said sellest protsessist praegu? Te olete tulnud osa neist, näiteks üks noormees, õppis enne võistlustantsu. Teiste puhul oli tantsuga kokkupuude null kuidagi millegagi tegelenud. Mida sa said sellest ja saarmas ütlesite. Ta andis talle enesekindlust, usku, sest ta vaim ja keha liiguvad koos sandis suhtlemisoskust. Ma suhtlen paremini iseenda kehaga, siis värskvale nagu enesekindlam, suhtlemaks kellegi teisega nagu koordineerin või tunnen ennast paremini. Mu kodu on mu kindlus nagu keha. Oletame, et see kõik meie puhul tants ilma muusikata on seotud mingisuguse postmodernistliku arusaamaga kunstist. Aga rahvatants, mis jääks järele, kui sellelt muusika ära võtta mis jääks Maie Orava arvates siis eestlaste tantsust järele, kuidas siis üldse? Ma arvan, et me peame siis kuulama oma kõnekeelt. Meil on keele, Rütli, Mäeldame sõnu ja rõhutame esimest silpi ka tantsus. Me rõhutame esimest taktiosa. Et selles suhtes pean ma labajalad ka üheks ainulaadseks ja omaseks Eesti tantsu põhisammuks, kuna selles on regilaulu rütm. Selles on kõnerit ja selles on liikumise rütm. Et see võiks olla eestlasele midagi sellist orgaaniliselt. Pumbast kindlasti ja ta on ka ainulaadne maailmas, sest meie kõrval asuvad rahvad sellisel viisil rütmi jaga. Rabajalga võib rõhutada takti esimest osa võib rõhutada esimest, kolmandat, võib ka kõiki osi rõhutada ka, et see on meie rahvusele ja meie mõtteviisile ainuomane. Selline rütmi lahendus ja pulssi annab ka see keskkond, kus me elame. Et need on kõik omavahel nagu seotud see rahvuslik mõtteviis, maailmatunnetus. See annab ka rütmi, rütmi, meie olemusele. 23. veebruaril tähistasime Anna Raudkats 100 kahekümnendat sünniaastapäeva. 1913. aastal tegi ta esimese suurema tantsukogumisretke Kuusalu ja Jõelähtme ümbruses ning Setumaal. Ta korjas tantse ja kirjutas neid üles nagu Jakob Hurt paarkümmend aastat varem kogunud ja julgustanud teisi koguma rahvaluulet. Millest aga eestlaste tantsude kogumine ja kirja panemine algas, sellest rääkis Anna Raudkats 1977. aastal. Niimodi. Ma olin üliõpilane Helsingi kehalise kasvatuse instituudis ja meil oli väga tugev rahvatantsuõpetaja soome rahvatantsuema Annika plaan, mis oli. Mul on väga palju soome tantse ja neid välja andnud. See on hea kooli ja tõusis üles ka küsimus, et mina olen ainuke eestlane, õpilane seal. Et kas teil ka rahvatantsu käiakse meil ka mõni õpetada ja siis ma olin nii-öelda vastu seina surutud. Ma ei tahtnud öelda, et meil tantsud olid hoolimatud, ometi üles kirjutatud, nendest märgitud egol polnud läbi töötatud, ma ei tahtnud seda mitte tunnistada, noh ja ütlesin, hoiad, eks ma järgmine tund näe küll, ma katsun midagi neile õpetada ja siis mulle miinus. Ja see oli mu lapsepõlves kisklema kuulise viisitud, uuri näinud ja siis eriti nendega ja täiendasinge harjutused laagril käteviisi ja järgmine tund oli, oli see, et mina seal õpetajad ja minu kaasõpilased distants ära jäid, sellega väga rahul, et teil on toredam, elav ja lõbus ja siis ma tõhutas sigimaseid, vaata nii see see asi ei või edasi kesta, et meil on rahvatants, see oli täiesti jälige, nüüd hakkan koguma. Ullo Toomi oli väga oluline isik Eesti rahvatantsuelus pärast sõda kuni 1980.-te aastateni. Kas selleks ajaks oli kõik, mis teada, ka üles kirjutatud? Ega kunst ei seisa paigal, lappa kunst liigub kogu aeg edasi, areneb kogu aeg edasi ja rahvas toob edasi. Kuigi näiteks rahvatantsu tekkeks ei ole enam küllalt soodsat pinda müüd asendab ja mitte üksi rahvatantsu, vaid ka rahvamuusika rahvalaulu arenguks ei ole enam soodsaid tingimusi seepärast et Raadio ja televisioon asendavad teise muusikaga ja teise võimalustega meie rahvaloomingut. Seetõttu ei tunne rahvas enam vajadust nagu uut luua. Aga imelik, kui see ka ei ole, täitis kirjandus pulsiumi. Tegelased, kes käivad suveti maal täiendamas, kuulsid, olen veel leidnud ühtegi teist nii rappa laulurahvamuusika ja rahvatantsu alal. See tundub uskumatu, kuidas peale niukseid suuri murrangulisi aastaid nagu meil neid oli kaks sedasi läbi tehtud ja kõik niuksed asjad, et peale neid on veel säilinud. Aga kas siis peab olema ikka nii, et eestlasele on just eesti rahvatantsu kõige mõnusam tantsida? Ei pruugi sugugi olla, sest nii kinnitab Kaie Kõrb. Ma pean ütlema, et ma olen jah tantsinud. Ma ei julge nii-öelda, sest et mulle on väga meeldinud, näiteks tantsida, kas ei olen, üritan kuskil pidudel, mäletan isegi kuskil Portugali seal end Portugali rahvatantse proovinud ja Kreekas olen tantsinud ja aga noh, need on nii huvitavad, mulle meeldib rohkem selline liikumine ja rohkem energiat anda ja rohkem hüplemine, et mulle nagu ei meeldi koha peal tuiata, eriti et ma ei tea, võib-olla ma ei ole siis eriti puhas eestlane, kuigi vist olen meil minu juurde ja see on tegelikult ka saksa verd, nii et võib-olla on midagi, mis mõjub. Oletame, et me ei saa midagi sellist sees, mida oma tantsuks nimetada, kust see tuleb, kas emapiimaga, mida räägib Jüri Nael. Ei saa öelda nii, et üks asi on nüüd mingisugune omameks ja teine asi ei ole seal, on ikkagi väga subjektiivne, ma arvan, et see ei ole võib-olla selline asi, mis nagu sündides kaasa antakse emapiimaga, et mõnele inimesele sobib hoopis mingi teine stii, palju rohkem, eks ole, sinna rahvatantsu kõrvale kellele meeldib klassika, kellele meeldib hoopis mingisugune džässtants või tänapäeval väga palju mõjutatud vigaseid hiphopi thankid, eks ole. Et see sõltub ikkagi väga palju, millises perekonnas Me kasvame, millises ümbruskonnas. Me kasvame, millised on need mõjutajad. Praegusel noorel generatsioonil on kindlasti raske, võib olla suhestuda selle rahvatantsu rahvakultuuriga üldse tervikuna, kuna see infotulv, mis tuleb kuskilt väljastpoolt, on niivõrd intensiivne, et nad suhestuvad ennast palju kiiremini mingisuguse kergemalt kättesaadava informatsiooniga, milleks on mingisugune MTV või popstaarid, keda reklaamitakse öösel päeval ja läbi kõikide meediakanalite. Meie loo alguses pakkusime välja, et otsime midagi eestlastele ainuomast, rääkisime lugudest ja lauludest, aga tants on meil siis õigupoolest üldse ühiseid tantse, selliseid, mida kõik tantsida oskaksid. Ants Tael on nimetamisega raskusi. Ma ei kujuta ette, mis võiks olla. See on niisugune sildi biosamba seals kõige levinum niimoodi jalgu harki ja kokku kaarega kuidagi, aga see on ju ka internatsionaalne, süldipeosamba on, sest soomlane tantsima Humpadi umbes samamoodi, eks ole. Aga miks eestlased ei ole oma tantsu sellist, mis oleks nagu meie oma nagu meil laulud, mida ikkagi eestlane oskab laulda ja omad mingisugused lood, mida me jutustame, miks tantsu ei ole vastata sellele, tähendab noh, kus meil nüüd omad tantsud on tulnud enamikus rahvatantsu köögiukse kaudu tulnud muid rahvusvahelisi kanaleid pidi meile jõudnud ja eestlane on, on hakanud neid tantse nagu sobitama oma rahvatantsud, eks. Ma usun, et on kindlasti olnud ka mingeid omi rahvatants, ainult, kus nad on, need on kusagil sügavuses keegi, kaeva neid välja, Ena. Harjutame veel tantsukuulamist. Praegu kuulete Kaja Jaani. Jüri Nael otsib ka ühistantsu midagi, nagu oleks aga tugevad Hinglikkusega. Noh, loomulikult kõik inimesed teavad näiteks kaerajaani, aga ma arvan, et tavainimene võib-olla ei mõtle nüüd päristantsu, pealkirjade kaupa seda, eks ole, see on see tantses, on see muusikavaiku tuleb peale midagi polkalaadseid, siis inimene läheb ja tantsib polkat või kui on mingisugune poisilik asi, siis ta läheb, tantsib poissi kui palju seal nüüd on seda rahvuslikku juurt all, seda ma ei tea, eks ole, võib-olla, kas see on pärit hoopis kuskilt mingisugustest muudest laenudest, eks ole, et lihtsalt on mingid üldinimlikud asjad, mis nagu toimivad, ütleme, pulga muusika mõjutab inimest. Ja vaip kujutab kuidagi teistmoodi, eks ole, ja mingeid seltskonnatantsud ja kõik asjad, mis on nagu kokku mängivad tol hetkel. Aga ma arvan, et väga paljud inimesed tõesti nagu ei mõtle või et vist ei ole midagi sellist, mis nagu kõigile inimestele näiteks Eestis kohe haakub, eks ole. Kui siis tõesti kaerajaan, mis on selline asi, et käärhüppeid, inimesed, teine uudis on nagu meeles, aga ma arvan, et ka tänapäeva noored võib-olla sellest ei aiva suurt enam midagi, eks ole, see on ikkagi mingi konkreetse Meie kultuuri sees oleva subkultuuri mingisugune osa, kes nagu on sellest materjalist teadlik ja suudab ka vastavalt reageerida. Ülejäänute jaoks on olemas ainult mingi abstraktne polkalisus või valsi lisus või mingisugune selline asi või mingi sabatantsu risus, eks ole, et, et tundub nagu siin oleks nüüd vaja midagi sellist teha, sest muusikaliselt mõjutab nii. Nii et siis kaerajaan nõustuka Angelo Arraste Kindel kaerajaan ükskõik kelle käest küsid, kõike hüppavad kaerajaani ja no nüüd, kui oli ülekanne ju ka sellelt olümpiasuusatamisel, siis oli see ju eriline ja hea tunne, kui tribüünil, et pealtvaatajad siis Eesti pealtvaatajad panid käed risti rinna peale ja hüppasid kaerajaani ja laulsid seda ise kaasa, et see oli minu jaoks tõeline üllatus. Ta on tegelikult ju levinud ka üle Eestimaa. Ja ühel ajal Raudkats, kui ta korjamas käis, ütles veel nii, et seda tantsud üles ei kirjuta, sest see on nii moodne. Ja see jäi tollel korral 15. aastalgi üles kirjutamata. Aga hiljem juba korjati ta ikkagi üles, et praeguseks on ta ilmselt nii vana kui samas nii noor, et kõik teda teavad. Kaerajaan võiks lausa olla meie tänase loo parooliks, see on meelel keelel ka mai oraval. Me kunagi 30 aastat tagasi tantsujuhtide rühmaga esinesime Moskvas Gibisest tulevastele teatrijuhtidele, nemad tahtsid tutvuda eesti tantsuga. Ja kaerajaan oli kavas ja seal tuli meie juurde üks tudeng, kes ütles, et oi, ma pole midagi sellist näinud, et see on nii nii erilaadne. Ta vestles meiega, et ta ütles, et ta tahab seda kasutada oma mingis uurimustöös. Nii et ka selles samas kaerajaanihüpetes võõra pilguga peame asju vaatama ja meile on seni omane, et et võib-olla ma ei oska isegi analüüsida seda, et miks see on nii. Tuleb välja, et see naljaka nimega ja lihtsa olemusega Tansson tõesti vaat et ainus eestlaste tantsumaailma ühisosa ja mitte ainult eestlaste, nagu Kaie Kõrb kinnitab. No, ma arvan, kaerajaani oskavad kõik, ütleme minul stuudios, isegi vene lapsed teavad, mis on kaerajaan, et seda ikka, kui muusika hakkab mängima, siis oskavad enam-vähem kõik. Aga miks just seda ja mitte teisi, et kust see algteadmine tantsust tuleb, igasugustest raamatutest ja muusikast tuleb ju koolist. Tõenäoliselt õpitakse mingid põhilised tekstid ja looder, aga kust see üks tants inimesteni jõudma? No esiteks on kaerajaan ka üpris lihtne tõesti, ikkagi kaks jalga töötavad korraga ja ette taha ja ma usun, et see algab ikkagi ka peale lasta aedadest kindlasti kasvatajad ja nii edasi õpetajad õpetavad lapsi lihtsalt, et see on väga lihtne, väga kergemuusika ja väga lõbus, et ta ei nõua väga palju sellist mõtlemist, et muusikas kerge liikumine, kerge samm. Just nimelt lõbusus. See võib olla ka juhus, aga tihti tundub, et tantsu populaarsuse üheks osaks on ka selle tantsu nimi. See pole kindlasti kõige määravam, aga ta kõlab ju vahvalt. Kaerajaan, oige asendab. Miks seda ikkagi ei ole, seda ühistants me pole seda koolis õppinud, võiks olla üks vastustest. René Nõmmiku arvates on aga muidki põhjuseid. Mina olen nõus sellega, et seda ühist tantsu ei ole. Ise olen mõelnud, et eestlased ei ole kunagi suutnud valida endale kuningat ka ajaloos. Meil on maakonnale, igal külal on oma kuningas. Eestlased ei ole kollektiiv spordialadel eriti tugevad. Meil on individuaalsed võitjad, et me ei ole vist meeskonna mängijad nii väga. Vist tahame igaüks ise luua seda oma maailma ja siis nagu teha seda nii, nagu mina selles külas või selles grupis rohkem tahan teha. Mulle näib, et kaudselt psühholoogilised põhjused võivad isegi olla seal, ma ei ole päris kindel, aga mõnusat miskipärast hakkame selle peale, ütleme eriti veel mõtlema, et kollektiivsus siukest nagu tuletab nõukojaga meelde. Ja miks on nii, et näiteks Läti ja Leedu ja Soome ja Rootsi meeskonnamängudes, kus Põhjamaades, jäähokis eeskätt proovivad ka korvpallis ja jalgpallis kuid jah, pole eriti õnnestunud õnnestunud, on ikkagi individuaalsetele aladel. Ja samas ka isiklik praktika, on päris raske isiksusi koos hoida ühe loominguprotsessiga ühe etenduse valmimise käigus, sest iga ajal kipub tulema nagu oma elu omad tegemised ja mingid asjad, et alati tekib selliseid, me ei saa nagu ühisesse tunnelisse, et me tõesti mõtestame. Teeme seda jõudumööda. Kuid individuaal poolne töö näib siiski olevat tugevam. Võib-olla on meil aga hoopis muud ühisetteantud, siis ei ole eesti tantsud näiteks tibuda. Või tegelikult kuuldes järgnevat viisikest. Tuleb meile automaatselt meelde, sellegi laulu saatel saab käsi ja jalgu liigutada ja nüüd kui vaid keegi öelda, et see tants ei ole siit edasi minnes, kas me võime üldse rääkida sellest, et eestlane tantsib vaid meie rahvusele ainuomasel moel ja viisil. Uurime Ants Taela käest, mida arvavad tema. Ma ei usu, et nüüd meil oleks midagi eri maast, tähendab, kohmakas inimene on igal pool kohmakas ja ütleme niimoodi hea kordinatsiooniga inimene igal pool hea koordinatsiooniga, tõsi küll mis mulle on viimasel ajal silma hakanud, on see, et noh, kuna ma olen ka rahvatantsuga seotud olnud et kui inimene ei saa näiteks valsiga hakkama, siis ta hakkab koperdama umbes samamoodi labajalavalss, ta hakkab seda klassikalist eesti rahvatantsupikvahetus lühike skeemi tantsima. Seal siis see, ma ei tea, kes rahvatantsuga tuttavad Nad teavad seal väga niimoodi läbi korrutatud valem alati, et astud pikema sammus istub täpselt poole pöiapikkuse võrra juurde Edujale astunud veel ühe sammu pikk vahetus lühikeses ja vaat siis hakkab inimene teisel sammul takerduma ja siis tekib see eesti rahvatantsudele iseloomulik liikumine. Olgu see siis polka, Samost, täpselt sama skeem või siis vahelisi sammus. Kas see nüüd on meile eri oma tantsida, teab ma arvan, pigem on asi ka selles, et kui dance kunagi üles kirjutati, siis inimesed, kellel seda üleskirjutajate tantsiks ette tantsida, olid vanemad inimesed, vanimad ütleme mitte väga vilunud tantsijad enam ja selle tõttu võib-olla siis kirjutati hoopis vanade inimeste tants üles. Äkki ongi just siin üks nii-öelda maad mööda tantsimise põhjuseid, tantsude üleskirjutamine just vanematelt inimestelt? Sama on ju ka praeguste kogumismatkade ka eesmärk püstitataksegi kui vanemate tantsivate inimeste mitte kui seni tähelepanuta tantsude leidmine. Leviv mõtteviis ütleb ju, et rahvatants peab tingimata vana olema. Ja teine mõtteviis sealsamas kõrval ütleb omakorda, et noor inimene, kui tantsib siis vaid tänapäevaseid tantse. Renee Nõmmik esineb, isegi on kuulnud, mida teised eestlastest arvavad. Me oleme saanud viitevski festivalilt, nad nimetatakse seal Estonce, eestlased ja nemad, kes siis on need nemad, see on rahvusvaheline seltskond maalt, Lätist, Leedust, ka väliskülalised Euroopa riikidest või ameeriklased või hiinlased, rahvusvaheline festival. Ja kui meid nimetatakse eestlasteks ja nende jaoks eestlane olemine on siis nagu midagi erilist, mis ma proovisin ka jälile saada, mida nad mõtlevad seal laadeti Estonce. Ja nad tõid välja selliseid märksõnu, nagu me oleme sissepoole temperamendiga, aga humala temperamenti, see ei tähenda seda, et et meil oleks tunnetuses mingeid puudujääke. Me ei ole väliselt nii avali emotsionaalsed Me ei, virtuaalses pole omaette eesmärk, näidata ainult tehnikat, kuid see tehnika nagu mingeid mõtestatuse raames esindub siis selles töös või väljendub selles töös ja liikumised, liigutused on nende sõnade järgi nende tööde põhjal, mida nad nägid, seal on siis kuidagi täpselt selgeks saanud, et me teame sellel hetkel täpselt, mida me teeme, kus me oleme. Niimoodi võib öelda ka teiste tantsijate kohta jõued, nad teavad täpselt, mida nad teevad. Kuid ma ise arvan veel, et teatud mõttes võib-olla oleme rahulikumad äkki rahulikuma selles mõttes, et me ei rabele nii palju. Me ei tee nii palju liikumiskombinatsioone, vaid enda seisukohalt, ma ütleme, liikumiskombinatsioonid mind huvitavad ja nad enne kooskõlas selle oma mõtte ajusüsteemidega antud kontekstis ja see mõjus neile, et seda natuke vähem võison, rahulikum, aeglasem võrreldes näiteks vene tantsijate-koreograafidega. Aga millest see sõltub, et kuidas üks või teine rahvustantsib ja kas nad üldse erinevalt tantsivadki, mida Jüri Nael arvab? Nojah, eks ta loomulikult tantsib teistmoodi, nii nagu inimesed räägivad erinevat keelt. Samamoodi nad liiguvad ja tantsivad erinevalt, see sõltub nende nii poliitilises kui geograafilisest asetusest, eks ole, et need asjad, mida me näiteks tähenduses teame, eks ole, et inimesed, kes elavad kuskil kõrgmägedes, on palju energilisemad ja nende tantsusammud on palju kiiremad ja rohkem on selliseid akrobaatilisi elemente, sest kogu aeg tuleb millegi poole püüelda, eks ole, meie oleme Eestis siin sellisel rahulikul stabiilsel maastikul ja võib-olla sellepärast on ka meie üldine liikumiskeel selline rahulikum ja vaoshoitud. Et see on kindlasti üks asi ja teine asi on ikkagi see, et oleneb, kuidas mingisuguses kultuuri kontekstis on suudetud seda mingit autentset küla kultuuri nagu edasi kanda. Tänapäeva mulle meenub lihtsalt üks selline huvitav kogemus, kui sai käidud aastaid tagasi Europiidi tantsufestivalil kolledzi tantsutudengitega, käisime Šveitsis ja me olime sellised noored tudengid ja tegime rahvatantsu ja siis Šveitsis näiteks vanemad inimesed, vanem generatsioon, kes on nagu oli, nad olid täiesti hämmastunud, et meil tegelikult noored tantsivad rahvatantsu, sest kuskil Šveitsis on rahvatants ikkagi täiesti vanema generatsiooni tegevus. Seda sa teed siis, kui sa enam mitte midagi muud teha ei jõua ja ei jaksa ja sul ei ole enam midagi teha. Iirlased on hullutanud maailma Maria verre tantsida. Ja nii me arvamegi iirlased tantsivadki vaid selliselt rivist sirge seljaga ja käsi kõrval hoides. Üks mees laseb aga rivi ees ringi nagu Maikel Platli selles tuntud lavastuses. Tegelikult täpselt niimoodi iirlased ei tantsigi, ühtteist. Ta on sinna lava shousse pandud, aga ehedusest on asi kaugel. Kas tantsimise moodus on ajapikku muutunud tulenevalt millestki või kellestki? Angela harraste arvab, et on. Ma oma tunnis olen teinud sellise katse juba aastaid pikku aastaid, et on selline tants nagu sabatants, kus öeldakse ainult et eestlane, et on kõndinud hästi raskete kõnnis modega üksteise järel ja siis löönud plakse. Nii et kui nüüd vaadata viis aastat tagasi, siis tehtud sabatants näeb rütmiliselt hoopis teistsugune välja kui ta punane sabatants, kus puus töötab nagu kaasa. Ja ma eesmärgiliselt ei ole öelnud sellele noorele, et see raske kõnnisamm peab olema just selline ja ainult selline, nagu mina seda teen. Ja selle ühe sellesama tantsu näol võib juba öelda, et see kaasaegne muusika ja kõik see kaasaegne rütm, mis tema oma igapäevases elus läbi tunnetab on selles kõnnisammu seas on selles niinimetatud raskes kõnni sammus ka see raske kõnnisamm, praegusel hetkel ei ole enam kusjuures üldse raske, vaid see pigem on kerge, sest see töö, mis inimene ju teeb, on ju juba teistmoodi raskusega, eks ole, ta ei kaevana mega ei künna ja tal ei ole oma füüsilist jõudu vaja sinna maha toetada, et pigem teeb seda juba abistavate riistadega, siis ükskõik, mis töö see ka ei oleks. Et see on tantsus tundaja. Taas Anna Raudkats juurde, ta korjas tantse, aga olid siis need tantsud eestlaste jaoks need kõige omasemad ja jutumärke kasutades need kõige õigemad. Ants Tael päris nii ei arva. Ühtepidi on ja teistpidi ei ole noh, ütleme näiteks kas või tuljak, mis baseerub polka samovariga, palka pole Eesti rahvatants, eks ole, ta on ikkagi jälle see Tšehhi Slovakkia tants kusagilt sealtkandist tulnud. Kõigepealt rahvusvaheliseks seltskonnatantsuks saades on ta levinud paljudesse maadesse ja sealt oma kaudu siis jälle nagu meil rahvatantsuks muutunud meil on, me oleme siin omad pulka vormid välja mõelnud Londonit, meie tants, natuke idee on mujalt juskui pärit aga kui sedasama polka eestipärase polka sammuga, siin on eestlane hakanud tantsija, mitmesuguseid ring, sõõr, viirk, dance, no nad peaksid nagu meie tantsud jälle vale. Et ja need on need põhiasjad omavahel, võta kinni. Ja tantsust edasi minnes kas on olemas mõnda rahvuslikku liigutust ükskõik millise kehaosaga või ükskõik kuidas midagi, mis omane vaid ühele rahvusele näiteks meile, eestlastele. Jüri Nael arvab nii. Ma mõtlen nüüd lihtsalt loogiliselt ja kuna inimestel, olenemata sellest, kus nad nagu elavad, eks ole, on ikkagi üldjuhul nagu ühised juured. No mis puudutab inimese füüsise arengut ja see füüsis on oma arengus teatud arengustaadium, mil nagu väga limiteeritud, siis ma kujutan ette, et ega seal nüüd midagi sellist, mille me võiksime välja panna, kui meile, eestlastele ainuomane asi, ma kujutan ette, et vist ei ole praegu võib-olla mulle konkreetset hetke see, et käed on rusikas ja puusas, aga ma kujutan ette, et seda tõenäoliselt tehakse ka kuskil mujal, sest see käed puusas on, on väga inimlikult selline asi, mida tehakse, palju neid variante nüüd sinna käsi puusa ikka panna, eks ole, et kas siis ongi nii, et kas peab lihtsalt sissepoole või kuidagi randmed murtud kuidagi teistpidi? Muuseas, et ega vist ei ole küll, kui see on, siis on see võib-olla mingid autorite poolt loodud stiliseeritud asi, eks ole, see üldises kultuurikontekstis ei ole nagu äratuntav, selles tule liigutuses ei ole iseenesest midagi, milles peegelduks eestlus kui selline, eks ole, see võib olla lihtsalt üks huvitav liigutus, mida kasutatakse meie rahvatantsus, aga selles ei peegeldu midagi. Eestlaslikku iseenesest on ju vaid sellele. Me ise anname selle tähendusi. Praegu me peame rahvatantsuks, mõtleme kokku kirjutatud rahvatantsuks neid tantse, mida tantsiti 100 aastat tagasi. Mõtleme endid nüüd 100 aastat edasi, mis siis sünnib, mis on siis õige ja milline mitte õide rahvatants. Reni Nõmmikul on oma arvamust. Asele õigsuse suhtes ma ei oska kommenteerida, ma ei ole nii täpselt sellega kursis. Ma arvan, et see traditsioon, mis meil on, kindlasti elama jääb ja ma arvan, et peabki elama jääma, kuid ma ei arva, et 100 aasta pärast eesti rahvatants oleks samasugune nagu praegu. Ainult samasugune traditsioon on elus siis, kui ta muutub. Mis ei tähenda, et see olemasolev traditsioon ära pühkida. Veega last ikkagi välja ei visata, see jääb alles, kuid mõistlikult. Uus põlvkond, järgmine põlvkond või ka olemasolev põlvkond nagunii otsib, mõtestab, ühiskond muutub, elu muutub, see, mida me sööme, muutub ka kliima muutub, kõik muutub. Ma olen täiesti veendunud, et see avaldab oma mulje, et iga isiksuse tasandil ja ka rahvuse tasandil Ennustamine on tänamatu, aga ehk tantsu vallas natukenegi prognoositav, sest analoog on möödunud saja-aastasest perioodist olemas. Mai orav vähemalt arvab nii. Seda on raske öelda, aga Kristjan Torop on öelnud, et rahvatants on vana seltskonnatants ja see on seltskonnatants, mis rahvas on omaks võtnud. Ja kui rahvas omaks võtnud mingi tantsu, mida järjest 50 aastat tantsitakse. No raske öelda, aga ma julgen arvata, Ta on ka meil on Eestis ka autoreid, kes valdavad rahvatantsu ja kes on teinud rahvatantsust seadeid. Ka neid võidakse 100 aasta pärast rahvatantsu pähe võtta. Kui me räägime Raudkats, siis temaga sobeldas ta nimetas seda sobeldamiseks seadistanud see, et need oleks võimalik rühma poolt laval esitada sellisel kujul rahvatantsu, kui on näiteks simman tantsinud 100 inimest igaüks oma tunde järgi. Et noh, sellist tantsu nagu laval ei ole huvitav vaadata, sest ja inimene ei lähe ka lavale, ta tunneb ennast ebamugavalt, kui ta ei valda oma kehastants on ikkagi koordinatsioon ja ja natukene peab olema tantsija ikkagi ka füüsiliselt treenitud, et teda laval oleks kenamad. Selline oli meie tänane tantsulugu mõtted korjas üles ja seadis ritta Tarmo-i ja saate pealkirjast sai lubatud, et anname vastuse küsimusele, kuidas eestlane kükitab. Kuidas ta siis kükitab? Siis. A Tralla laadrallal la no et võib-olla lätlased kui slaavi verd inimesed teevad seda võib-olla natukene kiiremini, kui meie. Ausalt, seda ma küll ei tea. No ei ole sellel eestlasele häda midagi, kükitab. Kenasti kükitab. Tänase loo jutustasid teile Külli tülija, Tarmo Tiisler ja tantsisid Leiger. Raadioteater esitab. Sool esiseal laukasoo, Rauskeemia truu sihukese roostekarva või juustu Kolkunud õlu. Sinnani oma ohvri suruvad pikkade hallide kätega käis ikka jätku kuuluu. Ühe talu ja suguvõsa olevik ja minevik. Aime maripuu kuuldemäng hääled läbi aja. Laupäeval kell 19, null viis vikerraadios.