Helgaja tere, head kuulajad, algab heligaja saade, mina olen Johanna Mängel. Taaskord on möödunud üks sündmusterohke nädal. Ansambel Vox Clamantis sõitis Ameerikasse, et esitleda New Yorgis oma uut Arvo Pärdi muusikaga heliplaati Diews Gray. Reedesel ERSO juubelisarja avakontserdil säras aga pianist Kalle Randalu, Eesti riikliku sümfoonia Ronja orkestrit ja Eesti filharmoonia kammerkoori dirigeeris kontserdil Arvo Volmer. Reedel algas ka sügist, jazzfestivali avakontserdil tegi Sooäär Baal kvintett kummarduse ameerika saksofonist ja heliloojale John Cold trennile. Sel nädalal tuli aga hüvasti jätta kultuuritegelase, helilooja ja muusikajuhi Uno veendraga. Uno Veenre lahkus 12.-lt novembril 90 kuueaastasena. Seekordne heliga ja võtab aga vaatluse alla enam kui nädalapikkuse perioodi. Teisest 11. septembrini toimus festival Pärdi päevad, mis oli pühendatud Arvo Pärdi loomingule. Kontserdid toimusid Tallinnas Jaani, Niguliste, Meie lunastaja ja pühavaimu kirikus, Tartus, Pauluse kirikus, Paide Püha Risti kirikus ja Rakvere kolmainu kirikus. Pärdi päevadel avakontserdil prouat Contra esinesid Eesti filharmoonia kammerkoor, Rahvusooper Estonia poistekoor, Eesti riiklik sümfooniaorkester, dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel tšellosolist Leho Karin. Kontserdil palverändurite laul astusid üles kammerkoor Potšess musikaales Tallinna kammerorkester, dirigent Risto Joosti juhatusel. Viiulisolist Juta õunapuu Macanita. Kahel festivali kontserdil pealkirjaga valgest valgesse esines üksus ansambel Eesti filharmoonia kammerkoor, dirigent Kaspar Sputnik juhatusel esines koos orelimängija Christopher Pauls prod bändiga kontserdil, mis sa, selle Abika ansambel Vox Clamantis dirigent Jaan-Eik Tulve juhatusel esines Pärdi päevadel kolmel kontserdil kavaga Stabat Maater. Tallinna kammerorkester andis kontserdi pealkirjaga Tabula Rasa. Ja kogu Pärdi päevade festival kulmineerus 11. septembril sünnipäeva kontserdiga, kus kuulsime Eesti filharmoonia kammer, kammerkoori ja Tallinna kammerorkestrit dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel. Viiulil soleeris Harry Traksmann. Klassikaraadio palvel külastasid Tallinnas toimunud kontserte viis muusikasõpra, kes täna on stuudios kuuldust ja nähtust mõtteid vahetamas. Vestlusringis on koorijuht ja muusikapedagoog Ene Üleoja Filmirežissöör Marianne Kõrver, muusikateadlane Kerri Kotta, koreograaf, lavastaja, tantsija Dmitri hartšenko ja Eesti arhitektuurimuuseumi kuraator Carl-Dag Lige. Kui suur selline füüsiline ja vaimne trenn oli käia kaks nädalat mööda üht festivalitäit kontserte toimumas päris tihedalt ja väga erinevates paikades. Muusikutena ma olen harjunud käima festivalidel ja kuulama ilmselt suhteliselt lühikese ajaga jooksul massiivselt väga palju erinevat muusikat, nii et meil on ilmselt teatav vastupanu võime tekkinud sellele ja aga mind huvitaks just, et mida arvavad inimesed, kellele see võib-olla lausa igapäevakogemus ei ole. Ta on viiest välja pakutud kontserdist, ma käisin 400 viiendat, kuulasin klassikaraadio vahendusel aga siis need olid kõik Tallinna kontserdid Tallinnast väljas ma ei käinud, ei olnud raske. Selliste kullatuste siis ei tekkinud kurnatus ei tekita just nagu, nagu ütleme, distsiplineerib naljalt niimoodi nagu jälgida nagu muusika kontserdil, et nagu mingisugust kavasid ja ennast piitsutada, sinna minna, et ikka leiad nagu mingisugust ära õigustused said, nagu, et enam ei jõua. Et tegemist on kõigil palju. Tegelikult on samamoodi nagu teatrifestivalide ka, et see võimaldab nagu hästi kompaktselt nagu pühendada mingisugune teatud periood teatud teemale antud festivali puhul, nagu just siis nagu Pärdi muusikale. Ettekandjad on erinevad ja teosed on erinevad ja ruumid on erinevad, et see vaheldusrikkus on tegelikult päris suur, kuigi heliloojana. Sama teosed ei olnud alati erinevaid, mõned kord. Mulle meeldib kajasse kontsentreerituse ja nagu võimalus lühikeses ajavahemikus süveneda nagu ühte teemasse, et ma ei näe siin probleemi ühe nädala jooksul külastada kontserte. Mõned päevad. Teinud see festivali kogemus, et millised need muljed on pärast intensiivset kontsertidel käiku? Mina läksin seda festivali kuulama teatava kuidas öelda, mitte hirmuga, aga, aga mingi niukse kahtlusega. Et kas ma suudan, kas ma tahan, kas ma saan kätte seda, mida ma juba olen kunagi saanud, sest kuna ma olen nii vana ja minu kogemus Pärdi muusika kuulamisega on juba pool sajandit sest on olnud vapustavaid esiettekandeid, mis nüüd tulid uuesti. Et mis minuga juhtub. Kuidas ma võtan nüüd mõned Pärdi teosed vastu ja üldse veel möödunud aastal oli ju väga pikk ja sisukas Pärdi festival ja me arutlesime siin ümber laua ja tema muusikaväärtuste kohta. Aasta on lühike. Et ma läksin teatava kahtlusega, mis nüüd saab ja ma pean ütlema, et ma tulen sealt ära väga positiivselt meelestatud ja väga tänulikult ja selle tundega, et see on haruldane rikkus, mis meil Pärdi teoste kaudu on meie kultuuris. See on eesti kultuuri võimas väljund, see on ju see, mis viib Eesti tõesti, ütleme maailma. Ja selles mõttes oli noh, niisugune rõõmustav kogemus, aga siia muidugi ladestusid ka mingisugused uued muljet, täpselt nii nagu öeldi, erinevad esitajad, erinevad esitused, erinevad ruumid. Ja vot see ruum nüüd hakkabki kummitama, et ei olnud ühtegi ruumi, mis oleks akustiliselt olnud sobiv. Tähendab välismõjude tõttu Jaani kirikusse tuleb agressiivselt sisse tänavamüra, see on täiesti akustiline terror, ma kasutan seda nime siis Nigulistes, me teame, on see pikakaja probleem. Ja nii tekibki niisugune küsimärk, et kus on see koht, kus saaks starti kuulata tõesti niisuguses tõelises vaikuses, et see, mida Arvo ise tähtsaks peab vaikust, pausi. Et see saaks elada. Ma kohe vaatan Karli otsa, sest et tema on otseselt arhitektuuriga seotud inimene, et kas oli ka midagi, mis sinu tähelepanu enim köitis. Köitis küll tähelepanu ja, aga võib-olla hoopis teisest aspektist, et mõtled, lähed Pärdi kontserdile keskendud kuulad, aga siis on seesama olmemüra ja tegelikult ka publiku kontsentreerumise küsimus, et oleme kõik argipäeval väsinud, tuleme töölt, läheme õhtul kontserdile siis nahistame mobiiltelefonide ja naabritega ja millega iganes. Kontsert võib-olla kestab natuke üle tunni, aga seda võiks võtta nagu mingisuguse sellise peaaegu mõtlen meditatiisajaga niukseid keskendumisülesandega, et sa nagu kui sa tuled kontserdile, et siis sa ja nagu pühendunud sellele. Aga samas mul tekkis ka mõte, et võib-olla see on selline liigne idealism, et tegelikult me ei saa seda argi päevakunstist mitte kuidagi jõuga välja lõigata. Muusika toimib kõige paremini elus ettekandes ja elu osaks on see, et meil on see argikeskkond. Me võime tahta seda ideaalset perfektset olukorda, kus kõik on välja timmitud, kus inimesed sõjaväelise korra järgi on kõik hästi distsiplineeritud, kus kõik helid ruumi mõttes ja välisruumi mõttes on perfektsed. Aga kas see olukord tagab nii-öelda teose ideaalse toimimise alati, et ma arvan, et see olude kokkulangemine, et see on alati nagu õnnekomponent on, sealjuures ka saab luua mingeid eeldusi, et see ruum toimiks nii helide kui teatava sellise õhustiku mõttes, aga sajaprotsendilist garantiid ei ole kusagil. Kaarliga nõus, et selles mõttes, et nagu just Jaani kirikukontserdid ajal oli see, et nagu alguses muidugi meeletult nagu häirib, aga noh, arvestades sellega, et no ma arvan, et kõik nagu ükskõik mis aaris nagu kaasa arvatud muusika, kõik teosed nagu kunstiteosed, Nad eksisteerivad eelkõige nagu ruumis ja ajas. See ruum ongi nagu selline, ma mõtlen nagu mitte neid kirikus haaravaid nagu ruum, milles me elame ja sellega kaasneb ka nagu mingisugune lisa heli, et selles mõttes, et nagu, et see on nagu teised väärtused ütleme või võimalik, et see muusika hakkab nagu kõlama nagu sellel taustal või noh, see vaikus ei ole nagu, ütleme noh, muusikast tulevad nagu pausid ja vaikus on see, nagu jääb kõlama just nagu selle müra taustal tänapäeva maailma müra taustal. Mul tekkis ka kontserditel just nimelt kontsentratsiooni küsimus ja mul õnnestus viimane lõpukontsert sünnipäeva kontsert Mariaps Saaremaal Sõrve sääres. Kas mul õnneks vana selline poollagunenud maja ja mujale praeguseks on nüüd üks aken, kus ma sain välja vaadata ja kuulsin klassikaraadio otseülekannetes kontserdist ja selles nagu looduse rahus ja, ja mingis üksinduses suures ruumis seda Pärdi kontserti kuulates oli see konsultatsioon kuidagi nagu nii ideaalile, nii lähedal. Ja ma pean ütlema, et sellest ülekandest sain ma selle festivali kõige võimsama kontsertelamuse. Ma räägin lihtsalt emotsionaalselt pinnalt, nii et päris kontsade leidmine on teine asi, onju, aga kuidagi see inimeste enda nagu mitte kontsentreerituse nahistame, et sa sinna ei kostunud, küll aga üks mootorratas, mis nagu lõhestas kogu seda Teumi nagu väga, väga valusalt, aga muidu oli väga. Ja mina olin Jaani kirikus, istusin seal taga ja just ma toetun teie kogemusele. Et kohutavalt palju oli niisukest nahistamist, pingid nagisevad, jama, lausa otsisin, kust see nagin tuleb. Ega see ei ole nähtav, aga just see, et ilmselt ei ole inimesed täie kontsentratsiooniga seda kuulamise protsessi juures. Sest kui sa ikka väga kuulad, siis sa ei liiguta üldse. Ja mina tahan öelda, et minul oli see hetk siis kui Vox Clamantis esitas, Saara oli 90 aastane. Häkkima istun ja ma tunnen, et ma kontrollin struktuur. Aegki hakkan tajuma seda mudelit mängu, see oli nii võimas, et, et ma tabasin ära, kui see lugu lõppes. Et ma olin istunud mingisuguses erilises niisuguses poosis, ma julgen ennast liigutada, täpsus, see oli nii erakordne kontsentratsioon, mida ma ei ole kogenud, ma ei tea, mis ajast iseenda peal. Lisaks sellele, et kogu see sisuline kontsentratsioon mitte ainult puht tehnoloogiline see oli nii eriline, et siis tõepoolest ma ei kuulnud ka, mis väljas sünnib. Aga ma ei mäleta, mis lõunad lõpetasid, kus oli täpselt niimoodi, et suubus, pianasse teos ja siis algas suur tõus väljas. Ilmselt foor läks roheliseks. Aga noh, see enam ei seganud, see lihtsalt pani muigama, et jah, see kontsentratsiooni astme tekkimine ei ole ohtlik, selle peab sulle keegi tekitama ja mitte kõik ettekanded seda ei tekita alati ja siis läheb ka publik nagistama nii-öelda rahutuks. Pärast Saara tuli täpselt sama kogemus ja mingi paju, siis ma istusin, kui inimesel on täiesti 11 konkreetne füüsiline, nagu tunne on see, et selgroogu hästi pikaks, hästi pikaks nagu muutub. Et no ma ei tea, kas see kanal avaneb või mis jama pausis nagu istusin ja mõtlesin, et see kogemus oli. Ja mul ei tulnud meelde, et kusagil teisel kontserdil oli täpselt sama efekt, et seal noh, ma ei tea, kas see on nagu selline organismi nagu füüsiline reaktsioon mingisugustele nagu, nagu kunstiteostele või mis. Aga mina lähenen sellele nagu sellise füüsilises aspektis, aga kus mujal nagu see meie vaim elab kui mitte mitte kehas. Ta sirutab välja Ma siis, kui see lugu lõppes siis tõesti, ma lähen olnud tükk aega ühes ja samas asendis, kusjuures pakub naudingut. Jah, see on huvitav, et erinevad komponendid töötavad ja mis on publiku roll ja misjoni interpreteerida roll, et mul on ikkagi tunne, et dirigent või siis ütleme muusikut konkreetselt ka ikkagi väga palju saavad mõjutada seda, kuidas publik saalis reageerib, et see ei ole ainult nende teoste küsimus, mida ette kantakse ja publiku enda käitumine vaid see ka, et kas muusikud suudavad luua selle olukorra, kus positiivses mõttes nagu pinge tekkimise kontsentratsioon. See on väga tähtis ka nagu selle nagu ütleme õhtu kava, mismoodi see kokku pandud ja ütlen, mis teoses, mis järjestuses, et nagu ütleme, kui võrrelda püha vaimus toimuvat kontserti nagu maestro Pärdi on nagu väga erineva kõlaga, väga erineva ütleme dramaturgia, aga nagu teoseid on see, aga ma ütlesin, et mul poole kontserdi pealt nagu on kõige selle juures nagu selline tunne, et ma astun majast välja, panen nööri kaela endale selles mõttes, et nagu et meeletult depressiivne kontsertile kuidagi ma ei tea, miks ja samas näiteks Jaani kirikukontsert, kus lõbuselise lisapala rahalise väikeliktaania ja et nagu nagu tekitas nagu, nagu meelatud, nagu sellist puhta tunde ja nagu hästi helget ja kusjuures ka mingi teos kordus minu arust nendes kahes kontoris palest valge halli nagu mõlemas kontserdis. Ma julgen väita, et ka nagu tavalistel, nagu nagu muusika kontserditel nagu selline selle kava nagu dramaturgi lina välja ehitus on väga tähtis, nagu peale selle, et loomulikult nagu kõik need muusikud, kunstnikud kannavad ja äratavad väga erinevaid meeli kuules ja. Ma annaks ehk sõna kerile selle kava või üleüldse festivali kontseptsiooni üle mõeldes, seal oli väga palju teoseid, mis on võib-olla liiatigi tuttavad diktid, võiks öelda kontserdist kontserdisse ka päris palju kordus, et kas see tekitas mingeid küsimusi või, või oli see kuidagi põhjendada. Ma jätkaks singi võib-olla siit. Ma natuke juba jõudsime üsna niimoodi vaikimisi nende esituste juurde siis minu meelest, et kui siin otsida nüüd mingisugust kontseptsioone selle festivali taga siis mulle tundub, et selleaastased Pärdi päevad vaata kontsentreeruvad pigem nagu esitusele. Sest kui me mõtleme nagu eelmisele festivalile, siis minu meelest eelmisel festivalil oli pigem printsiibiks see, et erinevad kollektiivid tulid välja mingite asjadega, millega neil ilmselt oli mingisugune tugevam side või millega nad tahtsid välja tulla, mis tähendab, et sellist kattuvust teostamata, see oli eelmisel festivalil minu meelest oluliselt vähem. Noh, mul on jäänud meelde seal ja neidki, eks ole, see pass ja, ja noh, olid nagu sellised spetsiaalkontserdid tähendab, esitati teoseid, mida teised nõnda ei teinud. Minu meelest sellel festivalil oli nüüd just vastupidi, et siin on justkui nagu siiski tahaplaanile jäänud, aga minu meelest just väga palju oli korduvust sellel festivalil. Fraatrias on muidugi tohutult tuntud teos, millest eksisteerib väga suur hulk erinevaid versioone ja mida väga palju ka mängitakse, nii et võib-olla selle teoga pidev kordumine kavast kavasse ei ole üllatav, aga, aga oli ka palju teisi teoseid, mis on kõik suhteliselt muidugi tuntud. Mida ikkagi oli võimalik nagu sellel festivalil võrrelda, nii et selles mõttes, kui otsida mingisugust sellist silti, siis võib-olla see oli esitajate festival isegi rohkem kui, kui eelmine, et, et siin tõesti erinevad kollektiivid said näidata nagu oma nägemust mitte ainult arvavad Pärdi muusika, vaid, vaid päris mitmel korral ka nii-öelda sama teose või sama teose versiooni suhtes ja näiteks seesama fraatrias, eks ole. Teda esitati palju, kuid näiteks esitati sama versiooni vähemalt kaks korda oli vist see, eks ole, see sooloviiulile ja keelpilliorkestrile näiteks, et kusjuures mõlemal puhul oli seal vist isegi veel Tallinna kaamera orkester, aga solist oli erinev ja, ja mis Järgneva mulje ruum oli ka erinev muidugi jah, et võib-olla ka sealt oli see tugevasti nagu põhjendatud see. Nii et ta oli kontseptsioonilt erinev küll, samas mulle tundub, et Pärdi päevasid ma ei tea, kui palju neid on kontseptualiseeritud üldse mitte vist väga tänapäeval tegelikult väga sageli festivalid konsultaliseeritakse nagu rohkem Pärdi päevad ei ole olnud tavaliselt mingid ühe idee või mingi keskse idee festivalid, nii et kui sealt mingisugune selline telg tuleb, siis pigem võib-olla kuulal endal kujuneb selline telg kui võib-olla see ma saan natuke seotud ka esitusega, kui see nagu kõrvale jätta on, võib-olla oleks dominant see Pärdi muusika see üks huvitav fenomen, mida on mingis mõttes väga raske kirjeldada? Seda võib nagu kirjeldada nagu mingis mõttes liikumiste liikumatust samal hetkel seda võib üsna kontseptualiseerida võib olla üsna keerukalt, aga, aga võib-olla kõige üldisemalt tähendab see nagu seda, et puht täiesti materjali mõttes on Pärdi tintinnabuli teoste taga sageli üks keskne harmoonia, keskne heli, mis ei liigu kuhugi, mis on algusest lõpuni seal mis on nagu mingis mõttes telg, mille ümber kogu see mäng käib. See tähendab seda, et, et kui selles muusikas on mingisugune liikumine ühelt noodil teise siis see on nagu liikumine mingisuguses teises mõttes, kui see on näiteks klassikalises muusikas, ütleme, kui me räägime klassikalisest reaalsest muusikast, siis Beethoveni puhul me ei saa öelda, et selle aluseks on ainult mingisugune üks kõla, Beethoveni struktuuri aluseks on, on noh, me võime seda narratiivis tinglikult nimetada, see on liikumine mingilt ühel sündmusel teisele, see tähendab, et me ootame mingi sündmuse saabumist mingi lõparmoonia saabumist on selline dialoogiline narratiivne ja see mingis mõttes defineerib seda selle tonaalse muusikastruktuure. Pärt on nagu tonaalne mingis teises mõttes. Sellepärast et see me nagu mingis mõttes Pärdis ei oota midagi millegi saabumist, mida ei ole kohal hetkel, vaid see, mis on kohal kogu aeg. See tähendab, et mingis mõttes me justkui nagu oleme kogu aeg kohal ja ei peaks nagu mitte kuhugi minema. Samas muusika, midagi, mis kõlab, ajasta, algab mingil hetkel ta lõpeb, mingil hetkel ta on, ta on selles mõttes mingi tervik ja nüüd tekib minu meelest Pärdi muusika puhul nagu küsimus, et mis see tervik sellisel juhul on, kui ta ei ole selline tavapärane, võib-olla jutustus või narratiiv. Ja ma tegelikult ei tahagi sellele küsimusele praegu vastata ja ma ei tea, kas sellel ongi võimalik üldse vastata. See on selline ka pisut. Võib-olla filosoofiline küsimus, aga mind huvitab nüüd interpretatsiooni seisukohalt see, et missuguse taktika interpreet nagu valib, noh, kui seda situatsiooni on kirjeldatud. Et kas ta paneb suurema rõhu sellele, mis toimub nii-öelda seal muusikastruktuuri pin nalja, seal toimub palju liikumist, ära tagasi kuskile kõrvale millegi peitmist, millegi avamist võida keskendub pigem ja leiab oma allika, sealt muutumatus liikumatust. Ja proovib seda kuidagi siis selle vormi kaudu edasi anda ja vot siin ma jõuaksin tagasi esitusse. Minu meelest on väga huvitav, et missuguse taktika siis nagu interpreedid valivad? No näiteks võib-olla ma alustaksin Kaspar Budnesi kontserdist. Mulle tundub, et trump on muidugi palju töötanud, meie kammerkoor, loomulikult ta tunneb väga hästi Pärdi muusikat. Aga ma ei tea, kas teie mulje on samasugune, aga mulle jäi just mulje, et tema kontserdil ta tundis ennast kontserdi esimesel poolel pisut ebamugavalt või mingisuguseid asju nagu enda jaoks lõpuni selgeks mõelnud, ma mõtlen just nagu seda, mis sa selle Abikat näiteks ja, ja mis seal veel oli, ühesõnaga need varased tintinnabuli-teosed, kus see struktuur on kohe eriti alasti. Et sellised teosed, kus tõesti peaaegu et ei ole midagi, et dance meloodia, seal on see tintinnabuli hääl suuresti struktuur tuleneb puhtalt sellest tekstist, seal ei ole mingisuguseid kaunistusi, mingisuguseid otsuseid ei ole helilooja teinud tekst mingis mõttes kirjutab ette, retsepteeritakse see asi lihtsalt. Ja, ja siis noh, see on nagu üks näide ja siis, kui oli nüüd see kontserdi teine pool, vot sealt tulid nüüd kui jättes oreli kõrvale, siis sealt hiljem tulid need nimelt just teosed, kus jaa, tähendab hilisemad Numptymitis jah, mis on 2001 ja samuti salve regina 2001 seade human, kui ta labast Box 1009 97 ka juba hilisemad, mitte need 70.-te aastate, vaid hilisemad tintinnabuli-teosed kus Arvo Pärt juba, noh, ma olen seda nimetanud, nii et mingis mõttes hakkab peitma seda asja juba natukene, sellise rikkalikuma retoorika alla enam ei pakuta lihtsalt seda kolmkõla vaid veel midagi justkui nagu millest kuulaja saab kinni hakata ja ja ma tundsin, kuidas seal see asi hakkas tal elama. Nüüd oli ta lõpuks midagi käegakatsutavad, see tähendab, et no millest ma nagu järeldan, et tema ikkagi lähenemine on selles mõttes traditsiooniline ta ikkagi isegi kui ta seda võib-olla ei teadvustada, otsib ikkagi mingit fraasi, mingit kulgemist, vot selles peed hoonendikus mõttes, mida sai varem räägitud ja kui tal on nagu sellised vahendid antud, siis ta tegelikult kujundab sellest väga ilusa terviku. Aga kui need ei ole, siis ta seda ei tee ja ma tooksin siia kontrastiks Jaan-Eik Tulve, kes minu meelest just läheb sinna täiesti sügavas ja võtab selle kolmkõla. Vot kahjuks sellel aastal oli Jaan Eike kontsert ainuke, kus ma ei saanud kohal käia. Aga kas või meenutades eelmise festivali seda pasjad mis ta tegi, mis on poolteist tundi peaaegu ja noh, muidugi seal juhtub karatoorilises mõttes, aga teose mastaapsusest arvestades peaaegu mitte midagi natuke vähem alasti, võib-olla kui see, mis sa seal laabika ja ta hoopis oskab nagu teistmoodi täita selle selle ruumi aja. Jätkaksin siit jagan väga sinu mõtteid, tähendab see, mida Jaan-Eik Tulve teeb Pärdi muusikaga on minu meelest täiuslik. Mina ütleksin nii, et Pärdi muusikas ei ole läbiminevaid noote, vaid iga nuut. Con isiksus kaalub kulda, ta kas on või ei ole kasvatatud, tabatakse või teda ei tabata, teda ei ole võimalik enam retušeerida, ta on väga selles mõttes kirkalt meie silmade ees. Vox Clamantis üks tugevus on selles, et tõesti sellel kontserdil, mida ma nüüd kuulsin, seal ei olnud ainsatki intonatsiooni viga. Ta oli ajaliselt täpne, ta oli intonatsiooniliselt ühtlane ja ta oli sisuliselt täpne, seal on mingi vaimsus selles ühe noodilaulmises selles, noh, ma isegi olen kasutanud niisugust mõttekäiku, et see on nagu mingid pingestatud seisab. Umbes nii, nagu ma kuulasin seda teost, Saara Maci tajun. Ma olen paigal, olen kohal, magule ja Clamantisega on iga noot niisugune ja see ei ole lihtsalt noot noodi pärast, intonatsioon intonatsiooni pärast, vaid eesmärk on avada üks sügavam dimensioon. Ma esitasin pärast ühele lauljale selle küsimus, et kuidas on see võimalik. Et mina koorijuhina, et ma hakkasin juba ka nihelema, kas on võimalik, et terve kontsert möödub nii perfektselt, et kuidas te seda sammutate? Ta ütleb mulle ühe sõna. Treening. Ma ütlen ja ma saan aru, et on olemas treening, kuidas tuleb sinna juurde. Et see sisuline aspekt. Ta ütleb mulle veel kord, treening. Vot nii. Ja nüüd ma tahaksin öelda, et mulle meeldisid Tõnu Kaljuste ka niisugused intensiivsed fraasid, avakontserdil tapaationi toomine kus eks ole, on nii-öelda nivoo, ei liigu kusagile, aga see on ka niimoodi pingestatud. Ja piano on laetud millegagi, ta ei ole lihtsalt detsi, Bellide arv on väiksem. Ja kui ma nüüd võrdlen sellesama filharmoonia koori kontserdiga, siis jäi just nendest nähtustest puudu. Oli piano piano pärast, sest ta on ilus laulda vaikselt. Ja oli väga ilusaid kõlasid ja oli mingeid omamoodi soojust nagu ka selles esituses. Aga see kristalli sära, see kullaproov, mis tuli Clamantis esituses, seda seal kahjuks ei olnud. Ja veel üks väikene, niisugune märkus. Mida ma tahan öelda, see on küll minu väga subjektiivne kogemus või kreedo. Noh, kuna ma olen nii vana, siis mina kuulsin kreedo esiettekannet ja see kultuuris kao minust ära. Jama projekeseni niukse hirmuga mõtlesin, kuidas ma selle kreedo nüüd vastu võtan, kuidas toimetada ja ma avastasin seal ühe uue dimensiooni, et kui meie omal ajal võtsime seda nagu mingit sotsiaalpoliitilist elamust, eks ole, siis praegu see on meie enda sisemus. See poolt ja vastu käib meie sees iga päev valguse ja varjuvõitlus inimeses. Te vaatate mulle otsa. Ma loodan, et see on arusaadav, mis ma ütlen. Et vähemalt mina olen tajunud seda, et kuidas nii-öelda negatiivsus meid ründab pidevalt igasugusel kavalal kujul, eks ole, meie mõttemaailmas, meie tegudes meie hinnangutes ja nii edasi. Pilt inimesest. Aga nüüd niisugused probleemid tekivad täiskasvanud inimesel. Aga esitajateks olid poistekoor ja filharmoonia kammerkoor, kelle naiskoosseis on praegu muutunud ja kõlab väga, ma ütleksin isegi lapselikult esialgu veel. Ja vaat seda vokaalset kapatsiteeti ei tulnud sellest esitusest nii nagu ta tuleb täiskasvanutega küll oli, detsibell ei saa öelda, kulminatsioon oli võimas, peaaegu et lei Jaani kiriku lõhki. Aga lapsehääl on lapse. Et vot see oli niisugune imelik tunnetus, et kui oluline on see, kes esitab, esitati hästi, poisid laulsid suurepäraselt, aga lihtsalt oleks tahtnud küpset täiskasvanulikum hääletooni tekitamist. Nii et siin on tuhandeid, Hans, eks ole, miks hakkab üks teos tööle, miks ta ei hakka, miks ta ükskord sind lummab ja teinekord kuulate ta analüütiliselt ja isegi natuke kriitiliselt. Mõnes mõttes nagu Pärdi muusika puhul, nagu arvan, et seal esitaja puhul nagu kaps tööle isegi mitte emotsioon, pigem kogemus, inimese kogemus ja, ja see, et see, mis kerre rääkis nendest võrdluses nagu lähenemised, et Beethoveni ja nii edasi sündimust kuule või kulgemisele on see, et nagu et Marati Pärdi muusikasse sama tindi, Naapolisse on tegelikult good, et ja mulle endale nagu noh, see on hästi subjektiivne, ma nagu endale tundub, et nagu esid nagu emotsiooni lisamine sellele lööb selle koodi varju. Ma just ta varjab, sellepärast et emotsioon on ju ja see, et ma tahan jõuda kuhugi, mida ei ole praegu siin Nende haarav ette vaatav, aga Pärdi muusikas, kuna see, kuhu justkui tahetakse jõuda, on ju tegelikult kogu aeg juba olemas, siis emotsioon mitte ei ole informatiivne, nagu ta on klassikalises tonaalses muusikas, vaid varjab, ta hakkab segama, ta on võõrkeha sellises kontekstis muidugi mingisugune. Ma ei tea, kas on emotsioon, tähendab, midagi peab seal olema, ta ei saa olla. Selles mõttes see ongi vaimne kogemus, kui ma tohin kasutada seal mingi vaimu ja kaimani informatsioon, see ei ole see emotsioon loomulikult ta väljendab ennast ja sagedasti peaaegu samade vahenditega, eks ole, kui me läheme ühelt nii-öelda nüansilt teisele, eks ole, see on mingi hulk detsibelle, ütleme niimoodi. Aga ometigi ühel on ta lihtsalt formaalne detsipallide hulk ja teisel juhul on seal seesama mingi vaimne kood sees. Ja vot seda tabada, see on nüüd eriline nisugune oskus. Tuleks võib-olla tagasi selle kreedo juurde ja ma ütlen ausalt, mina kuulsin elus esimest korda seda elavas ettekandes ja see kultuurišoki mõõde on täiesti olemas, samas et see ikka raputas päris korralikult läbi, kui niimoodi rahvakeeli väljenduda, et mina ei oska seda muusikat kriitiliselt analüüsida, aga aga ütleme, et see, mida Pärtist ise on kirjeldanud see niuke äng ja teatav kuidas öelda see tunnetus, et ta ei suuda selles modernistlikus helikeeles enam väljendada neid asju, mis ta ise tahab. Ja samas ta ei ole nagu sinna uuele valgele värule veel välja jõudnud, mis teistpidi see isikliku ütleme, sisemise tume läheduse ja heleduse vastastikune võitlused, see tuli seal väga jõuliselt esile, aga, aga hind vähemalt muutis emotsionaalseks, oli see, et pärast kreedo lõppu, mis oli kontserdi viimane teos, Nad kandsid uuesti ette tapaatjektoomine sellise rahustava ja peaaegu et sull nii palvena sinna lõppu see tasakaalustus selle niimoodi ära, et kui kunagi Vana-Kreeka filosoofid rääkisid tarsisest, siis see võib-olla oli just, et ütleme, niukene dramaturgilinevaid, dünaamiline kaar, mida võiks Katarsiseks nimetada. Ma ei tea, kui tugev see mu enda sisemine põlemine oli, aga see ta Boyczemptomina lisaloona pani nagu väga ilusa punkti sellele kontserdile. Ja minu meelest oli üldse selle avakontserdikavaga väga huvitavalt kokku pandud kontrasti põhimõttel varased ja hiline teos, et see annab niisuguse kontrast töötab üldiselt tavaliselt hästi, eks ole, tähendab nihukest vaheldust ja nii see oli, ja siin ma just olengi kirjutanud üles need pingestatud, paigalseisud, mida Tõnu lõpuni kuulatud fraas viimse lõpuni kuulatud fraas. Vaat sellest jäi mul puudu, näiteks filharmoonia kammerkoori puhul. Et fraasid lõppesid, noh, umbes nii nagu romantilised fraasid, eks ole, niimoodi vaikselt ja kusagile ja muidugi võimalik, et see oli ka Niguliste mingisugune mõju, et seal nagu sa ei kuulegi päriselt seda Kaja efektid ja nüüd seal kõik kuidagi segavad, aga niisugune selge reljeefsus nagu kadus ära, mis on oluline. Helikajasaade võtab täna kokku teisest 11. septembrini toimunud festivali Pärdi päevad. Klassikaraadios on mõtteid vahetamas Ene Üleoja, Marianne Kõrver, Kerri Kotta, Dmitri hartšenko ja Carl-Dag Lige. Marianne kogemuse lisatud raadioülekandekuulmisega käib, kes said ikka koha pealt ka mingi tunde kätte isegi mul see esimeses kontserdi, siis ma vist ei olnud kunagi elavas ettekandes kuulnud seda proovid kontot ja see jättis mulle väga sügava mulje, et kui sa Pärdi hilisem looming on nagu just nimelt see paigal 70-st rääkinud ja nagu selline kristalli struktuur nagu hästi lihtne, hästi selge, hästi puhas siis mul oli väga huvitav neid, just nagu nende vastandite nagu tõmbamist, tõukamist kuulata nendes nagu reaalsetest aastas, et see pro, et contra oli minu jaoks nagu väga võimas elamus. Ega lõpuks ei saa ju eeldada, kontserdikülastajad, tal on, peab olema täiuslik konsultatsioon ja peab olema täielik vaikus ümber, kuigi võiks olla ideaalis. Aga see minu jaoks ei olnud häiriv. Igatahes üks kontserdikülastaja ütles niimoodi, et tal oli esimene assotsiatsioon kitse kuulub veel teose juurde. Enne kui ta haruldaselt sel tänavamüra Ja see võib nii olla, aga see on huvitav, et puhtalt niimoodi materjali või nooditeksti struktuuri mõttes kannetardi varasemad teosed ka seal on see kusjuures isegi kollaažides on see sageli üsna näiline, et enne seda ta kirjutas veel sürrealistlikke teoseid, kus on, on selge, et kogu materjal on tuletatud mingisugusest selgest ühest ühest reast aiast teatavast noodi, heli järgnevusest, mis siis, nagu erinevates variantides avaldub. Aga kõige naljakam on, et ka nendes kollaažides see nii-öelda näiline fragmenteeritud taan selgelt olemas retoorilisele tasandil, ta on selgelt sellisena tajutav. Aga kui ta nüüd tahaksite nii-öelda ja vaataksite, mis nagu noodis on, siis on üsna kummaline, et see ikkagi on taandad, tav tähendab, need mõlemad pooled on taandatavad ühele algele. Sellepärast, et see, mis nii-öelda kreedos tekitab justkui justkui selle purustava ja selle Atonaalsuse ja kogu selle välja, see on tegelikult nende klientide üksteise otsa ohjamine seal, mis samas on just nimelt selle nii-öelda teise maailma selle positiivse poole nagu manifest, atsioon. Siin on see, mida Toomasmann kirjutab oma doktor Faustuses, selles väljamõeldud helilooja loos. Ja ta kirjeldab toomasmann alles siis nagu Arnold Schönbergi saanud pisut nii-öelda õpetuste tunde kirjeldab siis nii-öelda tegelikult neid imaginaarseid teoseid ja kirjeldab, aga mida siis tehti ja üks üks imaginaarne teivas, mida ta seal kirjeldab, mäletan, selle pealkirja enam koosneb just nimelt kahest poolest, et seal on just nimelt nagu mingi saatana ja inglite koor või midagi taolist oli seal kusjuures nagu Toomasmann kirjeldab, et mõlemas pooles tegelikult kui öelda, et üks on teise mis puudutab helikõrguslikud struktuuri, selle täpne koopia, et seda tehakse puhtalt retooriliste vahenditega, dünaamika registri erinevate pillidega, aga täpselt needsamad noodid ja ükskord mõjub saatanlikult ja teinekord täpselt seesama struktuur mõjub täiesti taevalikult. Mul on tunne Tarmo Pärdile, natukene meeldivad need mängud ka. Vaatlesin Karl sirbis vahepeal oma märkmeid, kas midagi, nagu jäi puudu ka midagi, mis jäi kripeldama? See puudutab konkreetselt neid kontserte ja Pärdi festivali, aga mul on tunne, et Pärdi müüt vajaks nagu mingit ventiili. Mul on kohati tunne, et Eesti kultuuriruumis Arvo Pärdi ja tema loomingu ümber kasvav niukene pateetilisus ja tema heroiseerimine, et see on nagu ületanud igasuguse piiri siin klassikaraadios võib-olla aeg-ajalt on püütud seda, kuidas seda ventiiliga juurde keerata, seda õhku välja lasta, aga, aga ma ei ole kindel, et kui hästi see nagu tervikuna on välja tulnud. Et ühesõnaga Pärdi müüt on ammu kasvanud suuremaks kui on tema muusika ja kui on tema ise võib-olla siin tulekski nagu lahus hoida Arvo Pärti inimesena siis tema looming ja siis ütleme see meediakuvand või avalikkuse kuvand, et need on kõik nagu omaette mõõtmed. Ja kui võrrelda päti isiksusena ja tema loominguga, siis päti kui sellist armast vanaisa, kes on kõigi vastu soe ja tore, selline inimene on oluliselt lihtsam armastada kui seda muusikat, kuigi tal on ka väga erinevaid teoseid ja ütleme nüüd nii-öelda see teine periood või see tintinnabuli reeglitele toetuv muusikat, seda on palju lihtsam ka suure publikul tõenäoliselt kuulata. See ei pruugi nii olla, aga oletame, väidab, väidame niimoodi. Tõnis kahu on rääkinud, sest et popmuusikat tuleks võib-olla analüüsida selles võtmes, et mida ta inimesega teeb või mis ta publikuga teeb, et millised on tema nii-öelda kultuurilised, ühiskondlikud, need võnked, mida ta nagu liikvele lükkab ja siis ütleme akadeemilist muusikat, et seal võib-olla on sobivam, et me lähtume muusika nii-öelda enda etteantud reeglitest ja nii, et analüüsime seda kui suletud struktuuri. Et mul on tunne, et selles mõttes Pärdi looming ületab selle elitaarse või akadeemilise, siis nii-öelda selle populaarse piiri ja hägustab need omavahel ära, et Pärdi loomingu puhul kindlasti peaks minu meelest ka küsima, et mida ta inimesega teeb, mida ta üldse kultuuris nagu laiemalt teeb. Mis puudutab konkreetselt kontserdikogemust ja siis tema muusikat, kujutan ette, tavaline inimene, ilmalik eestlane, eestlased teatavasti on ühed kõige usklikud inimesed maailmas, need Pärdi muusika üks funktsioon on seda varem kui esile toodud, et võib-olla see on see teater, niukene, pseudo, religioosne kogemus, mida Pärdi kontsert pakub, tihtipeale kantakse Pärdi muusikat ette kirikus ja see kontserdil käimine, see on teatav rituaal. Ja see muusika justkui tekitab tunde, et sa oled saanud osa millestki sügavamast, millest sa nagu oma argirutiinis just sellises vaimses sügavamas mõttes osa Isama. Aga kui viiese seesama küsimus ütleme religioossetest terminitest, siis kontsert ise ei paku lunastust. Pätt kui helilooja kasutab lunastuse kujundit. Aga inimene, kes istub saalis, ta tegelikult ei saa lunastatud, vaid ta saab selle lunastuse kujundi kaudu lohutust seal mingis mõttes nagu pinnapealse või kergem kogemus. Ja ma, ma kujutan ette, et seda peaks küll arvaberdilt endalt küsima aga see, et temast on tehtud riidest, on kuidagi kujunenud selline ühest küljest soe suvevanaisa, aga teistpidi ka selline peaaegu et niukene pühamehe figuur. Et tal võib olla maru raske kanda nagu seda rolli, et kui suured publikud lähevad kirikusse kuulama tema muusikat peaaegu nagu religioosse rituaali võtmes. Et see võib olla nagu alla, kuid muusika loojana väga suur koorem ja balandlikkuses, nagu püüab seda kogu aeg minu meelest tõrjuda ka ei sellelt muusika ehmad, teen hoopis midagi muud. Ma võin öelda, et mina mäletan Arvo Pärti, kui ta ei olnud vanaisa. Nii päikeselist ja nii rõõmsad ja nii vimkasid täis toredat kursusekaaslast annab otsida. Ja mul on temast tõesti praegu kahju, et temast on tehtud ikoon. Ta on väärt kõike, seda austust, aga ta ei tohiks puutuda, vaid just nimelt selleks ikooniks. Ja ma jälgisin teda, mul juhtus niimoodi, et avakontserdil ma sattusin istuma ritta, sinna ette tuli arvu ja siis ma vaatasin, kuidas ta kuulas ja kuidas ta ei kuulanud. Ta vahetevahel sirutas kõrvu niimoodi kätega teen pildid on ka temast kudede proov nagu kuulab väga. Ja siis samas, kui see kreedo opositsioon hakkas tulema, siis ta hoidis kahe käega oma kõrvalt kinni. Ja ma mõtlesin, et ma ei tea, mida ta üle elab praegu, eks ole. Ja kui raske on heliloojal kuulata oma teoseid, ma olen seda mitu korda mõelnud, et mida tema tunneb. Ja muidugi see ikoonistaatus ja siis mul on niisugune tunne, ma väga tahaksin, et ärme nüüd piina seda Arvo Pärti, mõni aeg. Et jätame need need festivalid mõneks ajaks vähema koormusega, toome sinna juurde midagi mood, et see on juba ühele inimesele psüühiliselt raske kanda, see pidev noh, tähelepanu, eks ole, mille ta on ära teeninud, aga väga palju on ka selles, ma olen nõus siin sellega, et rahvas on ju ka niisugune, kes läheb lihtsalt et on hea toon, minna kuulam, kaotuse staatuse küsimus paljudel juhtudel. Ja ma tean inimesi väga erudeeritud kunstiinimesi, kes ütlevad, et mulle see lugu üldse ei meeldi mulle see on igav, kes ütlevad, et see esitus oligi. Eks ole, seda me räägime omavahel, nii et Pärt on inimene kõikide inimlike joontega, ka oma loomingus, kõik ei ole ühtemoodi täiuslik, ka esitused on erinevad. Aga just see, et ma vaatasin teda, siis ma mõtlesin, et andke talle nüüd rahu ja mul on siuke tunne, et no nii, hea on ju peesitada päikesepaistel suure mehe kõrval esindada, esitada, olla, tema tutta, olla ühes pildi peal. Mäletan, kui minu eriala õpetaja ikka alati ütlesid. Väga tähtis on, et see õigel ajal õige inimese kõrv. Et aitab väheseks sellest staatusest saaks rahu. Inimlikus mõttes, et siis võib-olla ka, et need festivalid ei oleks temale nii nii rasked ja koormavad ja nüüd ma ikkagi ütlen välja selle mõtte. Ja mida ütles omal ajal, kui me olime tudengid ja küllap seda mõtet koolis ka Arvo Pärt ise. See oli kuulus muusikaajaloo õppejõud Heimar Ilves, kellel on olnud väga suur roll Arvo Pärdi vaimse maailma ja muusikalise maitse kujundamisel. Ta ütles ühel loengul niimoodi, teate väga ohtlikud on autorikontserdid. Heal juhul kannatavate autorikontserte välja kaks heliloojat. Need on Bach ja Mozart. Ma tahaksin taha teada, mida ta täna ütleks. Jah, eks see on omamoodi huvitav, aga ma kardan, et ega Arvo Pärt sellest, kuidas selle staatusest või kooni staatusest käes ja see on mingis mõttes suurem või vähemalt tugevam, kui tema kirjutasin sellel kevadel Pärbi turustamisest, noh, mis minu hinnangul ei erine eriti 80.-te aastate Ameerika, ütleme juppidele suunatud tot toodete turustamise eest, mis on mingis mõttes üldmõistetavad, nad ei ole nii spetsiifilised avangard, istlikud või nii alternatiivsed et nad oleksid mingisuguse väikse seltskonna tarbimisobjekt. Aga nad on mingis mõttes spetsiaalsed tähendab seda mõtet nagu kokku võtta, noh, ma ei eelda, et kõik on seda artiklit lugenud, vaevalt ilmselt enamik ei ole, tähendab see pärdik. Ma arvan, et minu meelest, kui seal nagu sotsiaalsemas plaanis vaadata, tekib just nimelt sellest, et ühiskonnas oli, oli teatav ootus tähendab, ühiskonnas toimus selline nihe, et alates 80.-test hakata teemass produktsioonina turustama nii-öelda luksuskaupu, mis olid varem ainult väga kindla kildkonna tarbimisobjektideks muidugi tarbimisobjektiks muutus ka muusika, tähendab kui varem nii-öelda kõrgklass haisus sajate käis klassikalise muusika kontserdil, mitte et meil oleks Beethoven ja Mozart väga meeldinud, aga see oligi puhtalt sotsiaalne žeste näidata, et nad ei käinud rokk-kontserditel, vähemalt mitte sajandi keskpaigal, kui sa oled ikkagi kõrgseltskonnas, käisid klassikalist muusikat kuulamas, käisid Bayroitis Wagneri, eks ole seal festivalidel ja nii edasi. Nüüd toimub üks oluline murrang kõrgklass, ka majanduslik ja poliitiline eliit. Ta hakkab käima rokk-kontserditel, hakkab käima muusika kontserditel, kus esitatakse sellist muusikat, mida üldiselt on peetud pigem nagu demokraatlikuks, mitte seotud mingi kõrgklassiga. Ja sama asi toimub nagu muude asjadega, tähendab, et kui 80.-te tarbiti lihtsalt miks ma selle gurmee kohvi seal tõin. Komistasin ühele artiklile, mis ütles, eks ole, minu meelest väga kõnekas, et kuni seitsmenda saate lõpuni inimesed lihtsalt jõid kohvi ja teed. Ja tegelikult kõige edukam turustaja oli see, kes suutis kohvi teed müüa kõige odavamalt. Need kaheksakümnendatel see asi pisut muutus tähendab, tekib see, mis meil tänapäeval ka Tallinnas on, palju, on spetsiaalsed gurmeekohvipoed, see tähendab, et, et enam ei ole kõige tähtsam turustada kõige odavamalt ja, ja kõige massilisemalt ja sedasama üht ja sedasama asja, eks ole, vaid pigem nii öelda müüa mingisugust, pigem seal emotsiooni juures mingisugust teatavat sellistel itaarsuse lõhna sealjuures, nii et kõige edukamad turust ajad ei ole tingimata enam Lipton näiteks tee maailmas vaid, vaid kõvasti on kõrvale või nagu tänapäeval me näeme, tulevad käsitööõlled nii-öelda suurtootjate kõrvale ja muutuvad nii, mul on vabandust arvavat, aga mul on tunne, et Arvo Pärdi muusika nüüd on midagi sellist, mis taolise kui võtta seda nii-öelda kui kaupa, mida on vaja massiliselt maha müüa ja loomulikult kui millegi järgi muutused, siis alati leidub ka kohe keegi, kes selle edukalt maha, nii et et siin on natukene sedasama asi. Pärt on mingis mõttes vähemalt Pärdi uus stiil on mingis mõttes ligipääsetav, kuna ta Andonaalne seal on tuttavlik moment. Samas ei ole ta midagi nii labast nagu võib-olla ma ei tea eurovisioon või popmuusika top 10, mis võib olla väga vanale, ta on just nimelt piisavalt ligipääsetav ja samal ajal piisavalt eksklusiivne ja piisavalt õlid tarne. Minu meelest Pärt on nagu, mingis mõttes tähendab õigemini tema muusika see, kuidas teda müüakse, kui ikooni võtad, need ka mingisugune bränd ja, ja, ja tema muusika lihtsalt kas õnnelikul õnnetul põhjusel sobib väga hästi sellega ajal ütleme, Pärdi loomingus üldiselt ma kujutan ette, et nagu sellises laiemast auditooriumist ma oletan, et päris suur protsent astub pärast kontserdi. Sest nad on seesama jutt nagu, nagu mis meil kõige Tom on loomulikult Ratres loomulikult Liinale, Riinus, Kalev kõik need asjad ja nad on nagu omastruktuuril ja nagu, nagu kuulaja jaoks vastuvõtmise on nagu tunduvalt lihtsamad kui teomneid. Kas juba nagu selle formaadi poolest selle kontsentratsiooni nagu, nagu ütleme helikontsentratsiooni poolest isegi nagu mõnes mõttes nagu selle noh, ütleme harmoonia ja meloodia nagu sellest voolavusest. Aga, aga ütleme, seesama festival pakub nagu suhteliselt nagu keerukamaid teoseid. Muidugi nad vaevlevad, ma olen näinud meie majanduslikku ja poliitilist eliiti vajalamas. Kajaneni ajal tähendab, ei toimu mitte midagi, aga, aga noh, staatuse küsimus tähendab, eks sa pead ära kannatama, kui sai kord Pärdi need nagu kohati ületanud, igasuguse mõistnud lõhe nende vahel, kes võib-olla kodus paneksid Pärdi plaadi peale läheksid lähema teistes kontserdile. Et see nagu lõhe nende vahel võib-olla nagu tegelikult päris suur. See on väga suur. Et just nimelt see nagu ikooni staatuse nagu loomine, kogu see nii-öelda mull, mis Pärdi ümber on tekkinud, on mõnedele muutunud vastumeelseks helistanud julgust ka öelda seda, et seekord mulle Kokku ei meeldinud või seekord see ei õnnestunud, enamus ei julge öelda seda, eks ole, et tal on pagana igav olla. Muusikainimesed võiksid teravamalt kritiseerida neil arhitektuuri vallas aasta tagasi, nagu mõelnud siis kui ise tegelikult selle nagu lavastuse Bergimus klaverimuusikaga, siis mõtlesin, et nagu nagu see aga mida kõik või enamus, ütleme need alati nagu otsivad, otsivad pardi Pärdi muusikast jumalad ja, ja mitte keegi ei näe vaeva sealt otsida. Seal. Et minu jaoks oli inimene, ma avastasin, et see on lugu inimesest. Et see, see igavene võitlus, mis meie sees käib, eks ole, kas olla või mitte olla, kas teha või mitte teha ja kuidas teha ja nõnda edasi, eks ole, see on ju tegelikult kogu aeg, nagu ütlevad psühholoogid, et negatiivne enamus on tugevam ja püsivam, eks ole, ja see on seal muusikas ju ka sees, eks ole, see, see, see negatiivne laviin tuleb ikka kohutavalt peale ta vist ajaliselt ka pikem, on need fraasid nii-öelda, see positiivne, see valige, seal tuleb üksiku akordina lõpus jääb sinna püsima. Nende lihtsus, mida ta ise oluliseks peab kuidagi tema ümber on hakanud hakanud, vaid on juba ära kadunud või siis mis siis tehe? Ei no samas on nagu isegi kui võtta, nagu seda kava on see, et nagu, et noh siis lappasin kohe esimesel päeval natuke koomiline, et eelmine aasta oli juubel, sellel aastal mõeldi välja selle tindiaabuli nagu stiili, neljakümned juubelid, nagu et selles mõttes on ju siis järgmisel järgmisel aastal näiteks nagu pühendatud. Ma ei tea, millele. Alguses aega juubelile, sest et ma enam ei tahaks järgmisel aastal seda jopet ma juba sellel aastal suhtusin teatava ettevaatusega, kui ei oleks olnud seda kehva ettepanekut, siis ma kardan, et ma oleksin kuulanud võib-olla ainult ühe kontserdi ära. Kas ma saan õigesti aru, et ühesõnaga tähistama midagi võib lihtsalt olla festival? Ei, ei, ma lihtsalt vabaneda korraks ja, ja puhata ka sellest väärtuslikust muusikast, ega ma ei suuda ka Beethovenit kuulata järjest, eks ole, viis päeva ja Mozartit täpselt samamoodi, lõpuks ta tüütab mind ära, ütleme eesti keeles välja. Võib-olla üks asi, mis ma kujutan ette interBrettidele pakub võimaluse esitada erinevaid teoseid, kui on festival, et siis on see arvuliselt suurem see kuigi samas siin oli juttu, et korduvaid teoseid palju mitte oluliselt pall väravasse seltskond neegri ning aastaringselt võistlejatel on püsida, ei kao, aga lihtsalt, et noh, niimoodi kontsentreeritud festivalil lõpuks käsitleb. Küll võib veel siis staatuse küsimus ja, ja Pärdi looming, et minu kõige sellisem ütleme, tugevam selline vastumeelne kogemus publiku mõttes oli eelmisel aastal kulise Robert Wilsoniga koos tehtud projekt oli, ma ei tea, kas ta oli lisakontsert, aga igatahes oli päevasel vist pärastlõunasel ajal, ilm oli üsna ilus, tegin emal sünnipäevakingi, viisin ta kontserti kuulama, ise toimus seal Noblessneri tööstuskvartalis, põnev kant, eks mõtlesime, et lähemiseni jala jalutasime aga meeletu džiipide ja autode närviliste inimeste poole enne ja pärast kontserti seal saalis trügimine võib-olla sinna kontserti või selle etenduse sisse polegi praegu oluline süüdidega istes, mis seal ümber toimus. Tuled ära või seal kontserdilt niimoodi, et mul on vaja sauna kohe jõud, et tulge eest ära, mul kohe vajasid minema minna. Et see nagu tekitab kuidagi halva aura ja näitab seda, et tegelikult need inimesed ei tule tingimata seda loomingut sinna nautima, vaid nad käivad seal mingil muul põhjusel. See on olnud nii kogu ajaloos, nii et ega siin midagi erilist näiteks ei ole ja Mozart kirjutas ju ka ei kirjutanud ja oma lõbuks vaid sai selgeid tellimusi. Noh, siis oli avalik kontsert, institutsioon oli muidugi Mozarti eluajal veel selline nii ja naa, ütleme, Beethoven juba korraldas akadeemia ei tea ja see oli ka jah. Eks see vahepealse suhtumine sellisesse kunstiteosesse kui väga autonoomsesse ja mingis mõttes täiesti hermeetilise objekti, eks see oligi väga-väga idealiseeritud, et eks seal alati on ju neid teisi momente ka juures, aga see, seda jällegi neil, kes tõesti tahavad minna ja kohtuda selle teosega. Ja neid on õnneks sale ja õnneks neid on ka alati olemas. Ma arvan, et muusikat võib kuulata igal pool, aga ikkagi tähtis on see, kuidas teda sulle suudetakse pakkuda, kui sügavuti see läheb, kui kvaliteetne ta on ja siis tõepoolest ei ole oluline Kiise ruum, et noh, ta võib ju natuke sumiseda siit ja sealt, eks ole, et ei pea tingimata olema absoluutne vaikus, võib olla ka väike mürafoon, aga kui on sõnum sees muusikal, mitte ainult muusikal igasugusel, kunstil, eks ole, see seletamatu faktor, mida me ei oska sõnastada. Siis ta töötab. Helikaja saates vaatasime tagasi teisest 11. septembrini toimunud festivalile Pärdi päevad. Kontserte külastasid Ene Üleoja, Marianne Kõrver, Kerri Kotta, Dmitri hartšenko Carl-Dag Lige. Saatejuht oli Johanna Mängel.