Tere, head kuulajad ja head rahvusvahelist muusikapäeva meile kõigile. Algab helikaja MINA OLEN toimetaja Kersti Inno. Kell veel meie kodulehel muusikaviktoriiniküsimustele vastamata saate seda teha näiteks kohe heligaja ajal ja veel kaks tundi pärast saadet toredat nuputamist algavas helikajas räägime tänasest muusikapäevast ja möödunud nädala muusikasündmustest. Põhiteemad on Eesti kontserdihooaja avakontsert, kus esmakordselt Eestis esinesid Londoni kuninglikud Filharmoonikute orkestri peadirigendi maailma tippdirigendi maestro sarl tütred loaga. Kontserdi teemal diskuteerivad Toomas Velmet ja Igor Karsnek. Eesti riiklik sümfooniaorkester pühendus eelmisel nädalal aga kõige nooremale publikule lasteaia ja algkooliealistele lastele. Toimus viis kontsert, petja ja hunt ning põhisihtgrupina mõeldud muusika-aastal sündinud lastele. Kolm beebikontserti kasvan koos muusikaga. Kuuleme partaažid koha pealt ning eelkooliealiste laste muusikakooli rütmipall juhataja ja muusikaõpetaja Nele Kivinurme kommentaari. Kõigepealt aga tagasivaade möödunud nädalale. Helgaja. 23. 24. septembril osales kolleegium musikale Endrik Üksvärava juhatusel viiendal Haarald Anderseni nimelisel rahvusvahelisel koorikonkursil Helsingis ja saavutas kolmanda koha. Avavoorus ja finaalis olid kooril eesti muusikast kas Arvo Pärdi, Veljo Tormise ja Erkki-Sven Tüüri teosed. Sellest kuulete lähemalt esmaspäeval deltas alates esmaspäeva õhtul on aga kooris sünnipäeva kontsert, mida saate klassikaraadioülekandes kuulata. 29. septembril tähistas viiuldaja Mano männi oma viiekümnendat sünnipäeva Gaza linnaorkestri ees, juhatades soleerides. Kontsert toimus Vaasa linnahallis, kavas Heino Elleri ja eemaldab ainupalad. Titt Forsake kösswin. 28. ja 29. septembril dirigeeris Risto Joost Strasbourgis kontsert millega tähistati Eesti eesistumise algust Euroopa Nõukogu Ministrite komitees. Pidulike kontsertide kava kandis pealkirja Eesti Estoni ja lisaks prantsuse orkestrile oli iga aasta käib ka eesti kammer Horvaatias. Musikaales esitati kolme Eestile klassiku Heino Elleri ning tema õpilaste, Eduard Tubina ja Arvo Pärdi teoseid. Kontserdid toimusid Strasbourgis Ssant pooli katedraalis ning Strasbourgi Ülikooli palees. 30. septembril avas Pärnu linnaorkester hooaja Mikk Murdvee juhatusel. Kavas partoki rumeenia tantsud. Weberi klarnetikontsert number kaks, solist Edmunds Alkmanis ja Beethoveni esimene sümfoonia. 25. septembril algas Moskvas teine rahvusvaheline festival peegel peeglis, kus Arvo Pärdi kõrval on tänavu teema heliloojaks Galina Grigorjeva. Festival kestab 10. oktoobrini. Galina Grigorjeva teoste esiettekanded on kolmel järjestikusel päeval teisel oktoobril Moskvas ja Tartus, kolmandal ja neljandal Tallinnas. Vastavalt kolleegium musikaalne ja Eesti filharmoonia kammerkoori kontsertidel psalm 104 on spetsiaalselt kolleegium music kaanele kirjutatud ja taak naitakse sõjul Eesti filharmoonia kammerkoorile. Viimati mainitud teos tuleb esitamisele Eesti filharmoonia kammerkoori, 35. juubelihooaja peadirigentide sarja kontsert tedel. Pühapäeval Tartus ja teisipäeval Tallinnas. Dirigeerib Kaspar Sputnints. Estonia kontserdisaalis toimuvast kontserdist teeb klassikaraadioülekande. Täna tähistame ka rahvusvahelist muusikapäeva. Eesti muusikanõukogu korraldab sel puhul tasuta kontsertide programm Ammy, mille raames kõlab ühel päeval elav muusika üle terve Eestimaa delta. Saates käis sellest rääkimas Egert lein, saar korraldusmeeskonnast. Päeva iseenesest on tähistatud küll pikemalt, selline suurejooneline kontsertprogrammiga tähistamine on seekord neljandat aastat ja see kõik on on saanud alguse aastaid-aastaid tagasi Yehudi Menuhin-ilt saadud ideelt. Et päev võikski olla selline, kus inimesed võib-olla märkavad seda muusikat enda ümber natukene rohkem. Ja see mõte Eestis siis teha selline suurejooneline kontsertprogramm tegelikult on võib-olla loogiline jätk sellele mõttele et tõesti, sellel päeval on muusika igal pool meie ümber ja, ja võib-olla mis on ka iga aasta, mida me oleme püüdnud viia seda täitsa sellistesse veidi ebatraditsioonilise mõttesse kohtadesse. Just täpselt selleks, et, et see tõesti oleks kõikjal sellel aastal on võib-olla kõige suurem uuendus, mis meil tõesti on, on see, et muusikapäev ei ole enam vaid Eesti sisene vaid sellel aastal toimuvaid muusikapäeva raames kontserdid ka välismaal, kus Eesti andekad interpreedid võtavad ka nendest nii-öelda pidustustest osa. Et me oleme kasvanud natukene suuremaks ja see ongi eraldi imel, selline lisaprogramm Eesti muusikamaailmas ja kontserdid toimuvad Washingtonis, New Yorgis, Londonis, Berliinis. Muusikale tähelepanu juhtimiseks toimuvad muusikapäeval lisaks traditsioonilistele kontserdipaikadele kontserdid ka ebaharilikus ruumis. Nii on kontserdid alates rahva kultuurimajadest, lõpetades trollide, trammide, lennukite, haiglate, vanglate, kaubanduskeskuste ning paljude teiste ametiasutuste ja paikadega avalikus ruumis. Triin Ella alustas muusikapäeva vabavarahommikul Tallinn-Keila rongis. Ütleme niimoodi, et head meelelahutust tehes tuleb teha tõsist muusikat. Sellepärast et meelelahutus peab olema kvaliteetne žanrist olenemata kui jääda lihtsalt oma kunsti sinna oma majja tegema, siis neid inimesi, kes pole kunagi käinud, neid oleks veel rohkem. Et jõuda nende inimesteni, kes tulevad ka ikkagi kontserdisaali või ooperisse või muusikali teatrisse, et nende maailma mahuks muusika võiks nagu veel julgustada külastama kontserdisaale rohkem kuulama muusikat. Ja võib-olla neid muusikuid mitte pidama nii kaugeteks või nii-öelda võib-olla kõrgeteks ja eemaleolevateks kuskile omas loomemaailmas elavateks inimesteks, et ühendada neid erinevaid maailmu. See on muusikapäeva kõige kõrgem ülesanne ja ma arvan, et endiste või eelmiste korraldamistega on seda juba nagu murtud juba päris kõvasti. Mati Turi esineb täna Soome kontserdil. Sellest rääkis ta deltas Tarmo diislerile. Laulmine on minu jaoks selline loomulik tegevus, seda küll lapsest saadik juba. Aga ma ei näe, et koht oleks väga oluline, kus kohas ma laulan, aga mis on oluline? Oluline on see, et ma laulan inimesed, kellele ma laulan. Oluline on see, kuidas ma näen, miski asi läheb korda. Kuidas ma näen, et minust aru saadakse, aga sa tahaksid ikka kellelegi laulda, mitte omaette duši all kodus ja ma tahaks ikka kellelegi laulda. See on küll õige inimeselt inimesele, asi toimib ikkagi kõige paremini. Muusikapäeval on fookuses klassikaline muusika, kuid valik on lai ning kuulda saab ka näiteks pärimuskoorija džässmuusikat. Muusikapäeva kontserdid on keskmise pikkusega 30 minutit ning need on jaotatud avalikeks ning asutuse sisesteks kontsertideks. Muusikapäevale paneb traditsiooniliselt punkti pidulik auhinnatseremoonia õhtul kell seitse kumu kunstimuuseumis. Tseremooniat on kõigil huvilistel võimalik jälgida Eesti televisiooni otseülekande vahendusel. Seal jagatakse kaks teist preemiat Eesti muusikanõukogu ning Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali poolt. Klassikaraadio teeb muusikapäeva puhul tänavu taas kuulajatale viktoriini, kus igaüks saab mängeldes panna proovile oma teadmised ja nutikuse. Vastamiseks on jäänud aega veel vaid mõni tund. Kella 12-ni. Kokkuvõttev saade algab kell 14. Eesti Kontsert avas oma uue hooaja kuninglike külalistega Londonist. Siin oli Kuninglik filharmoonia orkester oma kunstilise juhi ja peadirigendi sarl tütwoaga. Kontsert toimus teisipäeval Estonia kontserdisaalis. Maa palusin stuudiosse kaks kestri muusikaasjatundjad, kaks härrasmeest, Toomas Velmet ja Igor Karsnek. Kas see kontsert täitis ootused ja lootused? No kuidas saavad väiksed lootused olla kuninglikud Filharmoonikute, aga ma niimoodi jutu alguseks lõpetan kohe jutu ära, et minu jaoks Nad ületasid tunduvalt ootused. Sest et mul on kujunenud aja jooksul niukseid arvamusi nii dirigentide juttude järgi kui ka mõne mängija juttude järgi. Et-Inglismaal orkestri kultuur langeb, ta on korduvalt öelnud Neeme, et ta ei tahagi nagu sinna minna. Seda ütelnud Mihkel Kerem, kes on muide, selles orkestris mänginud. Proov ei tehta ja, ja üks proove kohe kontsert ja ja mõnel pool isegi ilma proovitamineks kahe kontserdile. Ja et üks suur raha kokku hoidmine käib, see tekitas natuke niuksed tunded. Rajal Filharmoonikute ei ole ju Ellessov äkki äkki ei olegi? Aga nad ületasid minu jaoks absoluutselt kõike ja seal oli ikka väga väärikas algus. Eesti kontserdi ajal. No mina nüüd vastupidiselt Toomasele, et kuninglikud Filharmoonikute minu ootusi ei ei ületanud ja ma ütlen, et mitte, et paraku vaid ma enam-vähem selliste kõrgklassi tegelikult ootasingi. Ja teine asi, mis minu jaoks oli natukene võib-olla selline liiga kuninglikult keskmine kontserdikava ülesehitusse. Ma teadsin loomulikult enne kontserdile minekut, mida mängitakse, aga lihtsalt oleks oodanud, et oleks võinud olla näiteks mõni instrumentaalkontsert, et näidata orkestrit, kõiki võimalusi nii Mozarti kerguse et on mingi mootori avamäng, siis romantilised, romantismi ja ka ütleme ansamblimäng instrument laval solisti kohaga. Seda teemat ma praegu pikemalt arutada, sest me räägime sellest, mis oli, mitte seda, mida polnud, aga kontserdikava juurde tagasi tulles natukene võiks küsida, et, et miks just selline valik, aga mitte mitte teistsugune. Võib-olla ma näitan üles sellist muusikateaduslikku võhiklikkust ja tantsust, aga nendesse hübriidid ei ole võib-olla kontsertnumbrina võib-olla orkestri, kõik kõiki võimalusi nii hästi näitab, kui nii mõnigi teine avamäng, no kas 19. sajandi ooperitest või mõni muu Mozarti president tähendab, et siin oleks olnud võib-olla veelgi nagu mänguruumi. Ja kui nüüd minna natukene detailsemaks, siis võib-olla see nende soni avamäng, prillid, mis tegelikult päriselt nagu avamängija aeg, et on selline omaette orkestri lugu ja selle esitus oligi see, mis kuidagi mõjus minu jaoks natukene väga korralikult, väga akadeemiliselt seda enda sellist. Oleks mingi mingit sellist vitamiini nagu ei olnud, et, et väga, väga selline inglisekeelne sõna smus. Selline algus. Noh, me peame teadma ja isegi teda, ega Postimehe intervjuus ütles, et see kava on tuuri kava. Tema niisugune lemmikrepertuaar või see hobune, mille seljas ta armastab, ratsutada, on 20. sajandi esimene pool. Stravinski Prokossev on neeger, see on see, millega ta nagu maailmas on läbi elanud. Aga talist tunnistas üles, et, et see on tuuri jaoks liiga kallis. Nii suur orkester. Säästukava jah, säästukava ja teine asi see, et selle aasta algusest saadik on tal üksainuke solist Marta argeri. Kas me oleks pidanud seda vastu meie säästuga, ei pea seda vastu heegeldada bengali koobast. See oli täiesti niisugune rahulik sissejuhatus. Ja üldse ma peaks ütlema, et see ta õigustab oma kuningliku nime, konservatiivne orkester. Ega seal kuni lõpuni ei toimunud midagi niisugust, et vaata, kuidas mängib, oi vaata, mis nad nüüd teevad. Ei, nad esitasid traditsiooniliselt, aga iga järgmine teos oli samm edasi ja, ja praam võttis ikka minul selja märjaks. Pronksist muidugi võib pikalt rääkida, enne läheb issanda päike looja, et see oli ka selline superesitused ja mina ei mäletagi taimele sellist läbimõeldud kontseptsiooni, kuna sõbramsi esimese on Pramsi sümfooniast minu absoluutne lemmik. Ja ma olen kuulanud erinevad salvestisi ja, ja. Ühesõnaga, ma ei ütelnud, külmaga jõuan, vaevalt mängimise sinna jõuan, aga no minu jaoks on see esimese osa, sissejuhatuse, tempo ja karakteri absoluutne võti, kuidas? On küll Pramson kirjutanud, et see on Uno Paco, Soste Nuuto selle tegelik tähendus on ikkagi Maest tooso ja see on selline tempade valikkuse segi. Ma ütleksin nanotehnika, et kui läheb kaks nanomeetrit üle, siis hakkab asi ühes suunas pudenema ja, ja, ja kaks meetrit. Löögid on tunduvalt trioolina, siis vale. Ja. Ja ta võib paar aeglasemas metronoom tempos jääda lihtsalt seisma ja tõi mitte kuhugi ja muidugi see, mis toimus kolmanda, neljanda osa sidusa sees, seepärast, et noh, me teame see, eks ole, et kolmandat ja neljandat osa sifoon siis me peame vaatama ühe tervikuna ja, ja nende omavaheline sidumine tõeline kübaratrikk, kui see tuleb välja ilma ühegi publiku poose küsimuseta, tähendab, et see erinevate karakterite ahel, kuidas nad omavahel niimoodi põimuvad, muidugi superakrobaatikalaadi ringidele ja sellist esitus, mina ei ole veel kuulnud. Täitsa nõus sellega minu tähelepanu köitis nendel sonis see, kuidas haakusid puupillid keelpillidega kuidas nende tämbrid sulasid. Tähendab, mitte ei olnud puupilli seal näiteks fagoti soolo, vaid ta illustreeris, oman tämbriga, tšello süidi. See oli niimoodi kokku sulanud, et see tõstis mul kahe kõrvad kikki, mis nüüd edasi tuleb. Edasi tuli praam koos paugupillid ja need olid fantastilised. See kuulus oboesoolo, millest vahetevahel ei saa aru, kes selle kirjutanud on. Aga seni on kõik absoluutselt arusaadav ja viiulit. Intonatsioon oli nii fookuses, et kõrvalakas valus, puhase kõrges registris nii ühtlane, kusjuures ei saa öelda, et noh, et see oleks niisugune väga nooruslik. No kui võid niimoodi mängida võib-olla vaja proovi teha, see on lihtsalt ajaraiskamine, aga ma täiendan sinu jutuajamisse. Sinu tähelepanekut. Isegi mitte niivõrd, võib-olla Puubilise toonis, mis oli täiesti perfektne, aga tähendab see ansambli ühtseks vaata, ma olen kuulnud selliseid puupillimängijate ültse puhkpillimängijate selliseid eneseõigustusi, et kui pärast kontserti küsib mõned Majaka orkestrit nimetama, aga mõnelt tuttavalt orkestrantide, et kuule, et kõik oli väga hea, hakkavad telgi seal ja siis ma kuulnud paaril korral sellist vastust, et on kuulda, aga mis sa tahad, erinevad huulikutada, oboe atakk on teistsugune matile ja flöödid ja pane sinna metsasarv juurde Nathanit atakki lihtsalt ongi sellised. Vot see Pramsi kolmandat esitlus, vale jutt, nendel on ühesugused huulikud, huvitav viljaater, kas nendel oli tõesti opoele ja metsasarve täpselt ühesuguse tuulikute, et kõik kõlab absoluutselt täps? Aga mida te ütlete Mozarti 39. sümfoonia esituse kohta? Minul oli niisugune täielik nostalgialaks. Sellest ajast, kui Mozartit mängiti neist suurte koosseisudega neli kontrabassi, seitse pulti, esimesi viiuleid, kuus teisi. Ja samal ajal nii täpselt nagu kammeransambel. Ma tean juhtumeid, kus niisuguse koosseisuga laguneb ansambel laiali. Millegipärast mängis ta täis suure koosnev keelpilli, seal vist kaheksa kontrabassi ja ei tule. Kuidas ei pinguta, ei tule. Aga siin oli kõik. See on konservatiivne orkester on eluaeg harjunud mängima niisuguse koosseisuga ja nad ei lähe kaaslasele pool baroki koosseisudega ja, ja nad teevad seda suurepäraselt. Mina täiendaksin Mozarti sümfoonia selle esimese osa ette kandis kontseptsiooni, kui ma isegi poleks käinud päevagi konservatooriumis ja päevagi muusikakoolis ja ei teaks sonaat-allegro vormis, mitte midagi, poleks muhvigi kuulnud, sellest siis individuaaldünaamika režiim oli tehtud. Nonii, klassikalise selgusega, et mul oleks kohanud absoluutdünaamika järgi mahlaks aru, saad aha seal peapartiid, kuigi ma ei teaks, et see on pea partitsioon kõrval parti. A nüüd on side, eks, kusjuures põhimõtet iga vormiüksus oli dünaamika välja toodud ja, ja sellise Saksetust Uffedoni ollakse astmel. Dünaamika on nüüd ma ei ole sellist nii klassikaliselt selgelt väljaveetavat esitusse kontseptsiooniga varem nagu kokku puutunud. No see on ka üks selline lahendus, kusjuures võiks ju arvata, et, et kui on mingisugune selline skeem ees, et noh, et siis esitus muutukski maad kaugel sellest, eks ole, et seesugune eriti täpne vormist lähtuvate jaamika režiibani tegelikult kogu selle paketi kokku ainukene mis mulle Kene Mozarti puhul tekitas küsimusi. Ainukene osa nelja aasta oli teine andante con mootovat. Mulle tundub, et aeglased sümfooniat aeglased osad, eriti klassikalises Viini klassikute loomingus on dirigendile palju võimalusi lubavad, eks ole, siin on võimalik toetajad nagu erinevaid karaktereid, sellepärast et põhimõtteliselt aeglane osa ongi omamoodi selline nagu fantaasia ja selline intermediaan, reaalne osa, ma ei saanud päris hästi aru, kuhu tütoa karakterikujunduses nagu liikus, et seal oli segisti meloodismi ja, ja samas vot seesama on mootoosa, et seda con moototega seal õieti nagu ei olnudki, selle asemel siis konteljeen ja muidugi seal võis kuulda sellist hingeminevad keelpillidest fraseerimiste fraasimängu ja kuidas fraasku kujund hakkab töötama, ainult et mina ei saanud aru, kuhu suunas tütoa mõtlasse, võibolla valgustad. Ma ei julge sind valgustada. Mul puudub see akumulaator, aga kui ma mõtlen, et tahan võib-olla ehk juhatanud seda teost 60 aastat võib-olla tallates Isavlist. Ja orkester mängis nii väga hästi, mis ma seal ikka veel välja mõtlen, midagi, midagi teen ja ega see Tallinn ei ole, sest niisugune koht, kus peab õudsalt midagi välja, mõtleb aga ikkagi. Mulle tundub, et kõik lähtub sellest, et orkestrile on kõik absoluutselt nagu prillikiviselg see repertuaar. Teiseks, ma vaatasin ta, miks ta kogu aeg lükkas ette kontsertmeistrit. Ta ju juhatab selle vana hea, väga konservatiivse tehnikaga. Selle viibis dirigeerimisega. Ja siis kontsertmeistri järgi tulevad nad siis kasvõi Mozarti aeglase osa algus ja ja isegi aeglases muusikas oli ta ikka tükk maad eespool oma tegevusega kui orkester. Aga see ei seganud kedagi. See niinimetatud viivis tehnike. Aga selleks peab olema orkestrile, sellega peab olema hirmsasti harjunud. Omal ajal Roman Matsof proovis meil ka, no ei tulnud mitte midagi välja ei meile ega temal sellest viivisega juhatamisest. Aga sellele on ta oma oma võlu ja. No härra seal toas saab tuleval nädalal, seitsmendal oktoobril 80 aastaseks. Mida te tema terrigeerimis tehnikast veel tähele panite? Tegelikult ta ju juhatab väga paljusid orkestreid üle maailma. Ja see tema viivistehnika ilmselt töötab ka teiste orkestrite peal, küllap ta mõistab ka teistmoodi. Reeglina see viivistehnika tuleneb orkestrist, kuidas orkester reageerib sellest? Ma ei tea, kui palju ta praegu üldse mujal juhatab, Noman Realis kindlasti. Ta ju selle aasta alguses tegid kambakisel. Nonii, võimsad kui ta omal ajal lahkus suure skandaaliga Montraalist millel oli kaks põhjustajaid kohtuvaidluses alla ühe vallandatud torkest randiga. Ta ei suutnud linna juhtkonnale selgeks teha, et uut kontsertsaali on vaja. Nüüd juhtus 2016 alguses kontsertsaal sai valmis ja ta läks sinna seda avama koos Martar kerichiga. Oma esimese abikaasaga ja kolme tonni või nelja tunni jooksul müüdi 3000 piletit välja. Terrigeerimis maneer on väga ökonoomne ega, ega ei saagi kaheksakümneaastased selles mõttes midagi väga sarnast. Neeme Järvi. Et mõtlev ette mõtlev, sellest ka see niisugune selge vorm ja ta mõtleb ikka nende kolm käiku ette vaid 15 käikujatega malemängust, vaata. No mina küll omalt poolt täiendaks veel ühe väikse võrdlusega, et siin tuli jutuks ka korraks, eks ole Jevgeni provinski ühtedes viimastes kontsertidest, mis ta tegi oma Leningradi orkestriga ja kusjuures ma sain vaadata seda olema aspirant. Ma sain seal vaadata eest suure filharmoonia galerii pealt. Et ma olin provintsiga väga lähedal ja kui me räägime homsusest, mar Vinski oli oma sellises dirigeerimist karjääri selles kõige viimases perioodis eriti ökonoomne ja sellepärast, et noh, ta oli tunduvalt vanem kui 80 aastat ja ta kasutas dirigeerimist ka siis toetusega pulti. Aga midagi on tõepoolest selles selliste Kolkondlikuliseks sarnasus, see on selline väga ekspressiivne ja väga siuksed täpne žest, eks ole, et, et noh, et, et kui nüüd võrrelda tüdva ja Morovinski sisse näitamisi orkestrist sisend seal võimatu sellele mitte reageerida, olgu, sai, viibis või mitte sellepärast et kui ei tule, siis tuleb litakas kavimisega, eks ole. Žesti selline täpne ekspressiivsus käsi kõneleb iseenese eest, et selline sarnasus. Ta ei ole väga suurmeister suurmeister ja noh, tema ampluaa oli ikka üle terve maailma kõik kontinendid. Ainuke, millega ta omal ajal millegipärast ma ei saanud hakkama, oli prantsuse rahvusorkester küll ta sinna kutsutud ja kusjuures ta töötas seal 10 aastat. Sinna kutsuti, ei saanud ta ei kriitikutega ega publikuga kontakti. Samal ajal salvestas prantsuse muusikat algusest kuni lõpuni ja seal võis olla mingisuguseid muid põhjuseid. Ta oli üheaegselt Philadelphia, Pariisi ja Tokio peadirigent lihtsalt võib-olla ja inimvõimete piirist väheks. Selle. Ja võib-olla teine küsimus võis olla ka see, et ta tuli Montraalist prantsuskeelne kogukond, aga mitte Prantsusmaa publik ei vaata siis kohe võib-olla vastu. Aga kuningliku filharmoonia orkestri kontserdilt Tallinnas ma eeldan, meie jutu kokkuvõttes jääb siiski helisema. Brahmsi esimene sümfoonia. No minu jaoks suhteliselt kindlasti, see on juba minu probleem, et mina muutun näost alati väga tõsiseks, kui mul avaneb võimalus kuulata Brahmsi esimese sümfoonia, mingid esitustööd mõnelt orkestrilt, mida ma kuulnud varem pole, eks ole, ja, ja mul Plamsi esimene esmajärguline suhe, esimene sümfoonia, esmajärguline suhe. Aga ma arvan, et mõnikord on publikule meie Eesti publikule väga tervistav kuulata ka, nagu Toomas ütles konservatiivset lähenemist, konservatiivset orkestrit, sellepärast et nii muusikalisest aspektist lähtus nii kontserdisaalides kui ka eluolus on rohkem tulemas nagu juurdumas õieti juurduma selline tendents, et noh, et pulli peab ka tegema, et et Emetoola või hiljaaegu päeva tagasi oli ju Wagneri Lendava hollandlase esietendus ja, ja kõike oli ju täiesti muidu muidu OK Alt, et milleks pani lavastaja teise vaatuse alguses Need, tüdrukud, bordell ja milleks selline PPT demonstratsioon, kui nad laulavad, et vokiratas, veereb, noh, tähendab see on juba ikka päris naljakas seal su pullitegemine, aga no kui tehakse pulli, siis miks, eks ole noodet tulles nüüd selle juurde tagasi, et on muidugi väga vaimu värskendab kuulata muusikat, mis on täiesti akadeemiline, konservatiivne, aga mitte surnud muuseumieksponaat vaid vastupidi elus hingav ja selle sõna otseses mõttes kõige paremas tähenduses. Akadeemik. Kui sa ütled, et trump, see on sinu probleem, et meil on üks probleem ja kui see veel on Pramse esimene, siis see on ka. Ja kui midagi on nii prilliantselt konservatiivne Suur aitäh teile. Stuudios olid Toomas Velmet ja Igor Karsnek. Eelmisel nädalal, 20.-st 23. septembrini käis meie esindusorkestri külas ligi 1000 last nii lasteaia- ja algkooli lapsed kui päris pisikesed beebid. Lasteaia ja algkooli lastele tutvustati Eesti riiklikus sümfooniaorkestris orkestripille, kusjuures lapsed said ka ise oma käega proovida. Keel, puhk ja löökpille ja pakuti kuulata Prokofjevi muusikalist muinasjutupetja ja hunt, mida dirigeeris, jutustas Toomas Vavilov. Lapsed said istuda muusikute kõrval orkestri sees. Siin muljed. Teie poisid istusite siin täna keset orkestrit. Mis tunne oli siin keset orkestrit istuda? Väga äge. Kuulge, aga mida te tundsite siin, kui pillid olid kõik ümberringi? Kui ma silmad kinni panin, siis tunduski, et kõik toimuski, päriselt? Selline nagu teine maailm. Ja meeldis sulle, see maailm meeldis. Aga kuidas meeldis muusikaline muinasjutt? Üks tihedamini niimoodi teha? Nagu olekski päriselt andnud? Enne seda muusikalist muinasjuttude, õppisitasin Pille tundma ilmselt paljusid juba teadsite ka, aga kas oli teil üllatusi vägagi Ale? Mis üllatused olid? Mina ei teadnudki, mis pill on fagot. Nii et fagotti oli selline uus pill, mida õppisite tundma oli veel midagi ja erinevad löökpillid. Te saite ise ka pille proovida, mis pilli meeldis proovida? Kõige rohkem meeldis kontrabassi mängida suurt bassi. See oli siis tuubad. Kas tuli tubast häälega välja, teil natuke natukene tuli, kuidas sinu nimi on? Mihkel linnus, kas selline kohtumine aitab kestrid paremini mõista, mis siin üldse toimub? Kindlasti, kas sa ise ka mõnda pilli mänginud ja akordionit ja klaverit ja mis koolist teie olete? Põlva koolist? No väga tubli, kas te olete seal, on ka käinud siin Estonia kontserdisaalis ja. Ahaa. Kas olete käinud siin erzoga kohtumas või olete päriskontserdil käinud päriskontserdil? Kas on õpilased väga huvitatud sellistest kohtumistest ja väga huvitatud ja me oleme väga õnnelikud, et Estonia 100 korraldab? Me oleme jaanuarisse kannast broneerinud juba Tšaikovski klaverikontserdile. Kontserdisaali fuajees sain hetkeks mikrofoni juurde veel Põlva kooli õpetajad oma muljeid jagama. Ega väga-väga tore hariv lapsi ja see aitab meie tööd ka kergemaks teha ja latte huvi äratada muusika vastu just nimelt klassikamuusika vastu. Sest oleme päris autodega, lapsed naljalt klassikalise teoste kontserdile ei jõua. Nii et see on tõsiselt hea ettevõtmine. Edu teile. Minu meelest oli eriti tore. Nii lühike oli, tegelikult oli ju poolteist tundi, aga järelikult aeg lendas. Kontserdil käis ka lasteaialapsi. Küsitlesin kuue aastast Kleeri. Kuidas sinule meeldis tänane kohtumine selle suure Eesti riikliku sümfooniaorkestriga hästi, mis sulle siin kõige rohkem meeldis. Lahe oli see, nagu, kuidas nad mängisid, kuidas need käsi liigutasid. Et seda oli lahe seal orkestris nende pillimeeste lähedalt vaadata ja ja mis meelde jäi, milline pill näiteks linnukest mängis? See oli see, et aga enne, kui see muinasjutt lastele mängiti, tutvustati erinevaid pille. Mis sulle seal kõige rohkem meeldis? Mulle meeldis, kui see üks õlu mängis fagot Welle Kedasi fagot, seal muinasjutus mängis vanaisa. Mis sulle pillide tutvustamises veel meeldis? Mulle meeldis see, et lastele lubati ise pill proovida. Kas sina kamanda pilli proovisid ja mis pildistab, proovisid? Nii Olit? Kas sa varem olid ka viiulit kätte saanud? Ei. Aga mis tunne sul oli seda viiulit mängides? Nagu veres lõpetasin, siis mul tuli nagu aju, ütles nagu leer, mängi veel ja veel, ja veel. Et nii meeldis sulle see mängimine, jah, jaa, tahaksid viiulit veel mängida? Kuidas sulle tundub, kas see oleks selline pill, mida sa oleksid nõus kohe palju palju tunde harjutama ja kes sulle näitas, kuidas viiulitab käes hoidma, kuhu kohta see viiul üldse pannakse? Nagu liug pannakse sinna ühte otsa, siis hoiaks, seal peab teisest otsast sõrmedega niimoodi kinni amise, teine käsi, tiib, teine käsi hoiab. Ja siis tõmbasidki poognaga üle keelte. Kas sulle meeldis see heli, mis sinu viiulist sinu enda tõmmatud poogna alt välja tuli? Ja see oli nagu Mul on niisugune tunne, nagu oleksime kõrtsengel või? Kas sinu viiul laulis sama hästi nagu seal orkestri mängijate käes? No mitte nii hästi ka, aga mis sa arvad, mis selleks peab tegema, et lapse käest ka viiul hakkaks nii hästi laulma? No tuleb lihtsalt palju õppida ja siis ma arvan, et saabki selgaks palju harjutada. Nii palju harjutada. Ja kui te tahate teada, mis asjast oli see poogen nagu millega lühitataks, esita viiulid, et kui te tahate teada, mis asjast need nöörid olid tehtud siis ma vastan teile, need olid tehtud hobused. Past aga aitäh sulle. Aga Talon. Eesti riiklik sümfooniaorkester alustas ka uue eriprojektiga, mille publikuks oodati muusika-aastal sündinud lapsi koos oma suuremate vendade-õdedega. Pooletunnine muusikaline programm sisaldas klassikalise muusika populaarseid palasid Tšaikovski ja Mozarti loomingust ning lõbusaid tantse. Pärisin lapsevanemate arvamusi ja muljeid. Väga tore üritus, isenesest muidugi ise tahaks rohkem muusikat kuulata, aga neil on muidugi tore vaadata, teisi tittesid. Seda melu on palju, et ma tean, et meie laps ka näiteks vaikuses kuulaks seda muusikat rohkem, et praegu silmad nagu liikusid, vaatasin, mis teised teevad ja niimoodi aga iseenesest hästi tore üritus ja ma loodan, et järgmine aasta juba kuulavad rohkem. Et selles mõttes väga vahva ja tore aitäh. Teie olite siin kontserdil lausa kahe lapsega, kui vanad olid lapsed ja kuidas. Ennast koos tundsite seal kontserdil? Lapsed olid nii, et kõige väiksem oli kuuekuune ja suurem siis kaks aastat, neli kuud ja kontsert oli väga vahva, minu meelest väga lapsesõbralik ja hästi läbimõeldud muusikavalik. Ning kogu see melu, mis seal saalis aset leidis, oli ääretult positiivset energiat täis, et see oli, see oli hästi tore kogemus. Kuidas lapsevanemana nüüd näete ja hindate seda ERSO algatust niivõrd väikestele lastele sellist kõrgekvaliteedilist orkestrimuusikat kuulamiseks pakkuda? Just nimelt, et ma hindan seda väga kõrgelt, ERSO täiesti tänamatu ettevõtmine, mõnes mõttes väga tänuväärne ettevõtmine just sellepärast, et kui mõelda praegust keskkonda, mis meid kõiki ümbritseb ja eriti neid väikseid pidasid siis kogu see info, see müra, mida me saame, et tänapäeval on, on seotud igasuguste digitaalsete Allik. Aga kas see on televiisor, on see kinolina, on see mõnes mõttes ka raadiokõlar igasugused nutividinad ja asjad, mille läbi tegelikult see väike inimene ei saagi päris täpselt taru, mis kohast tuleb heli, kust see pilt tuleb, millega see seotud on? See on tema jaoks üsna abstraktne. Aga nüüd, kui tuua lapsed kontserdisaali, kus on laval kogu sümfooniaorkester, no seal ei olnud mingisuguseid järeleandmisi. Kõik pillid olid kohal esindatud ja mängisid ja see on otsene ja naturaalne vahetu kogemus, mis laps saab sealt saalist. Et see on äärmiselt vajalik, ta näeb, et seal on inimesed, kes teevad pillidega muusikat ja see jõuab siis saali ilma igasuguste elektrooniliste vahenditeta. Et ma leian, et see on lapse arengu seisukohast, on see hästi vajalik, et selliseid kogemusi võiks olla veelgi rohkem. Ja selles mõttes suur tänu ERSO-le, et selline algatus on tehtud. Kui me nüüd läheme veel konkreetsemaks, siis seal oli ka kontserdijuhid, kes suunasid laste liikumist, et lapsed ei pidanud seal paigal istuma, et milline tegevus nagu nendele lastele rohkem meeldis, kuidas tundus. See oli väga hea mõte, et kaasata need liikumispedagoogid, kes olid ka väga kogenud ja juba aastaid sellist võimlemistrenni lastega teinud, teadsid, mida nad teevad ja see andiski võimaluse emadele ja beebidele titadele. Kas siis valida ise, kas nad tahavad süveneda muusikasse või siis teha väike trenn selle muusika saatel ja saada osa siis sellisest rütmilisest liikumisest. Et see oli nagu kaks ühes ja minu meelest, et oli see liikumine väga toredasti nagu muusikasse ka seatud, et see muusikavalik iseenesest oli ka väga lapsesõbralik. Toomas Vavilov oli kokku pannud väga toreda kava sellistest lühikestest paladest mis ei väsitanud ja need olid erineva karakteriga tantsulise rahulikumad, natuke tempakamad ja vastavalt sellele siis ka see liikumine ja beebidest oskan ma küll vaadata seda, mis siis nagu väliselt, et silma paistab, et, et tegelikult seal saalis ei näinud mitte ühtegi jonnivad last, vaid kõigil oli ikkagi huvi, kas see huvi oli siis liikumise suhtes või see huvi oli siis muusikaline? Kindlasti kitad, ei ole selline publikes TÖÖ ainiti kuulavad seda sümfooniaorkestrit laval, sellega oligi arvestatud ja oli võetud see pinge kohe alguses kontserdi alguses maha. Öeldi, et kõik on lubatud, lapsed võivad rahulikult liigutada täie ringi ja see kõik on väga okei. Selles mõttes minu meelest oli tore, et see liikumine oli sinna kaasatud ja lapsele muudeti see kontserdisaal väga mõnusaks hubaseks ja toredaks paigaks. Ma usun, et, et see andis positiivse elamuse, sest tõesti saalis ei olnud nutukoori, vaid saalis oli väga tore, vahva, lõbus, meeleolukas, selline melu ja koduteele asusite hea tujuga. Ja näha oli, et see kontsert oli ka vaimses mõttes väga väsitav, sest koduteele asusime Me juba magavate lastega. Ma arvan, et see tähendas palju häid emotsioone, igasugused emotsioonid väsitavad. See oli ka mingis mõttes selline, see on niisugune mõttetöö, mida lapsed seal saalis võisid tunda. Ja igati väga, väga tore ettevõtmine. Kas aasta pärast tulete lastega tagasi? Kui mul on see võimalik, siis igal juhul, aga. See algatus on tehtud ja minu meelest see juba väärib küünlaid. Stuudios on eelkooliealiste laste muusikakooli rütmipall juhataja ja muusikaõpetaja. Nele kivinenud Teie tegelete nii väikelastega kui ka tudengitega. Milline on nüüd teie professionaalne pilk sellele Eesti riikliku sümfooniaorkestri ettevõtmisele kontsert mudilastega? Ja see idee ja mõte on väga hea ja mul on väga hea meel, et nii palju lapsevanemaid märkas seda ja pakkus oma lapsele võimalust elavat sümfoonilist muusikat kuulama minna. Iseasi, kas tegijate käekase pedagoogiline aspekt või siis õpetuslik moment jõudis kõikidele publikus, sest publikut oli väga palju. Joossell. Oli üsna segasumma suvila. Aga teil on nii palju kogemusi, mida teie arvate, kui palju jõudis lasteni ja mida peaks edaspidi tegema, et, et see kasutegur suurem oleks veel. Ja et nüüd võib-olla seekord oligi see meelelahutuslik pool, oli, oli isegi tähtsam. Aga võib-olla ei olegi Estonia kontserdisaalis kõige parem saal selleks sest seal on nagu saalikuju on pikuti ja tagumised lapsed jäävad siis natukene nagu sellest tähelepanust välja. Et võib-olla, kui leida teine ruum, kus on niimoodi seda avarust laiupidi rohkem. Ehk siis tahtelise tähelepanu arendamise aspekt on, on võib-olla parem lapsel siis tahtelise tähelepanuteema, et, et ta märkaks, seda kuulaks ta paneks tähele ja siis on jah, kasutegur on suurem. Mida teie kogemus ütleb, kui vanad lapsed hakkavad tegelikult tähele panema? Lapsed panevad tähele minu arust sünnist saadik minu juurde tulevad tundi lapsevanemad kolmekuuse beebiga ja kui meile tundub, et noh, tema ei saa veel mitte millestki aru siis tegelikult tal on kõrvad peas, tal on silmad, anna ainult ette õigeid nüansse, õigeid teemasid ja ta märkab kõike. Nii et alates kolmandast elukuust minu juurde lapsed võivad tulla ja ma võin öelda, et nad on valmis milleks iganes. Ja milles see laste areng väljendub? See väljendubki selles, et kui muidu lapsukene, see pisikene just vaatab võib-olla sinna, kuhu tema tahab. Aga kui on siis ruumis mingisugune heliallikas või mingisugune värvilaik, mis köidab selle lapse tähelepanu, siis ta märkab ainult seda ja ülejäänu jätab tähelepanust välja. Ongi see tahtilise tähelepanu arendamine. Õpetaja, kui võtab endale vastutuse nii väikeste lastega tegeleda, siis ta peab olema võimeline tõmbame selle lapse tähelepanu täielikult endale või siis pakkuma vahendeid kas siis muusikat või, või mingeid käelisi kättevõtmise vahendeid, millel siis laps täielikult suudab pühenduda. Seekord Estonia kontserdisaalis oli suur sümfooniaorkester oli laval ja seal olid ka kaks nii-öelda liikumisjuhti lastel. Mis te arvate, kui palju lapsed seal haarasid ja kui palju neile pärale jõudis? Taheti meile pakkuda Solvi ja Reelika on hästi tublid õpetajad, et see oli ka ma olen ise olnud kolleeg pikki aastaid ja oma lastega tema tundides käinud. Minu arust nende poolt pakutu oli kõik väga-väga omal kohal ja see, et nad lavalt või ütleme omas sellelt poodiumilt tulid ka publiku sekka. Et tulla jõuda ka sinna saali taha otsa, see oli väga tore ja minu arust koostöö dirigendiga oli, oli täiesti ka olemas. Aga mis ma ise võib-olla märkasin, orkestri poolt oleks võinud volüümi rohkem olla, aga see oli kindlasti kokkuleppeline, et me võtame täna natukene volüümi maha. Mina ei arva, et lapsega peaks olema kõik hästi vaikne ja tasane ja malbekene kontrastid ainult rikastavad ühel hetkel vaikus. Täielik vaikus, paus on imehea vahend tõmbamaks lapse tähelepanu. Ja järgmisel hetkel selline piano, aga Fortett võiks ka olla ja isegi selliseid atakke, mida siis laps nagu märkaks kõige selle muuseas. Et jah, orkester oleks võinud julgem olla. Kuidas te selle muusikavalikuga rahule jäik muusikavalik on? Väga tore, sellepärast et Tšaikovski pähklipureja Songi ju sellised lastepärased. See on juba lapsepärane ja need tantsud. Mul tuleb kohe Silmeta ballett, sest ma oma lastega seda nii palju vaatamas käinud. Et seal on nüansse, seal aprillist kontrasti, tempod, erinevusi ja seda ka läbi liikumise üritatigi lapsevanem ja sealt siis lapseni tuua. Aga jah, et sinna taha saali otsa võib-olla, et see visuaalne nägemine ja see visuaalne pilt oli natukene raske lapsevanemal märgata ja kõigega kohe kaasa tulla, mis seal ees tehti. Nii et teie soovitus on leida mingi teine saal, kus lapsed on rohkem ümber võib-olla tõesti hea või kas see variant, et oleks ka näiteks orkester publikuga ühel tasapinnal mitte niivõrd palju kõrgemal ka, võib-olla see, et noh, katsetada võib erinevaid variante, vahendid olid olemas, mattidel olemine oli samuti tore, et ma just mõtlesin, et kuidas on, et kas toolidel või, või mis moodi see asi on nüüd nagu organiseeritud. Aga see mati variant oli väga hea ja et kasutada ka erinevaid tasapindu, nagu sealgi oli ikka püsti vahepeal vahepeal maas, võiks isegi pikali vahepeal olla. Et proovida ka jah, niimoodi, et võib-olla vanemate juba eelteavad enne kontserti, et ei maksa väga ülipidulikult tulla. Et mõtled küll eteks kontserdisaali ja sümfooniaorkester, aga et võiks saada olla paljajalu võib-olla isegi vahepeal pikali ja et lapse jaoks võimalikult mitmekesine ja vanema jaoks samamoodi saalis olid beebid, mida selline muusikaõpetus igale väikelapsele annab. Ja vot mina olen seda meelt, et musikaalsus ei ole kaasa sündinud. Mulle meeldib jaapani pedagoogi ja teadlasse ja muusiku tees, kus ta väidab, et ainus kõrge väärtusega omades, mis lapsel sünnihetkel on olemas, on kohanemine paremini ja kiiremini kui teised. Et siinkohal me saame võrrelda, et lapse kohanemisvõime olukorraga siin ja praegu et see on kõige olulisem, siit edasi tuleb vastuvõtlikkus võime. Ja nüüd oleneb sellest keskkonnast, milles lapsevanem teda paigutab mida laps sealt siis vastu võtab ja kui ta on kiire kohanemisvõimega, järelikult ka vastuvõtlik, meie tituleerime kohe andekaks, aga tegelikult ei pruugi siit andekad lapsed üldse välja tulla. Ja, ja ma arvan, et selline muusikapakkumine nii klassikalise kui ka popmuusikas, see võib olla ju mis tahes muusikapakkumine nii väikesele inimesele erinevates vormides, see rikastab tema maailmatunnetust igal juhul ta ei pea ju muusikut saama. Aga adumine, kes sa ise oled, kes su ümber on, mis su ümber on? Et see on võimalik läbi muusika minu arust palju-palju sellise laiema pinnaliselt. Millised on sel pinnal teie soovitused lapsevanematele? Igal juhul lapsega palju muusika saatel liikuda, sest nagu ka see üritus näitas lapsele lihtsalt muusikat kuulata ei ole tema jaoks nii atraktiivne, kui me liigume muusika saatel, sellega me saame. Ma ütleks lausa mitu kärbest ühe hoobiga, ehk siis rütmitaju arendamine, kui laps on vanema süles vanem temaga liigub, siis on rütmitaju arendamine samas kehaline motoorika ja koordinatsioon, kui me paneme sinna ka mingid võimlemisliigutused veel juurde. Et, et hästi palju lapsega liikuda muusika saatel kodus oma toas ei pea olema seltskonnas püüda ise tabada kuulatava muusika erinevaid nüansse ja proovida leida selles muusikas ja oma keha liikumises siis mingit tasakaalu ja ühilduvust. Et kui ikka on vaikne muusika selline hiiliv, siis sellel ajal ei ole mõtet tormata ja joosta, vaid pigem ka koos lapsega hiilida. Ja vastupidi, siis kui on tohutult valija selline pauku muusika siis teha ise Kado koos lapsega möllata, sest ta saab varsti suureks. See aeg on nii üürike. Aitäh teile nende mõtete eest ja rahvusvaheline muusikapäev, see on pidupäev igaühele hällist hauani, just ilusat muusikapäeva kõigile. Helgaja. Õppevas helikajas oli juttu nii kuninglikest külalistest, maailma tippdirigendisarvel tütwoa juhatusel esinenud Londoni kuninglikust filharmooniaorkestrist kui meie Ersost, kes andis eelmisel nädalal tõhusa panuse noore publiku kasvatamisele. Saate toimetas Kersti Inno. Helimontaaži tegi Helle Paas. Tuletan meelde, et on jäänud veel vaid kaks tundi, mille on võimalik osaleda klassikaraadio muusikapäeva viktoriinis. Kokkuvõte tehakse kell kaks. Head nuputamist.