Tere tulemast hea raadiokuulaja kuulama viimast saadet saatest Ooperigurmaanid. Kogu see selle hooaja saatesari oli pühendatud rahvusooper Estonia 100.-le juubelile. Ja mul on väga hea veel, et olen siia stuudiosse saanud ühe inimese, kes teab ooperist väga palju. Avardab ilmselt ja loodetavalt nii minu kui ka teie silmaringi. Ja, ja see lugu, mis alguses kõlas, oli ühelt briti suurkujult Benjamin Britteni sulest ilmunud selline ooper nagu Pieter Craims. Ja sellest me kuulsime ühte selliste instrumentaalsete lõiku, kus helilooja ise kõla kirigeeris. Ja olgu siis kiiresti ka, nagu öeldud, kohe saatekülaline, selleks on mister Brendan kes on nagu öeldud, ajakirjanike ühendatud kuningriikidest ja nüüd sai siis ka selgeks, miks muusikavalik oli niisugune. Aga tahaksingi kohe siinkohal anda sõna enda tutvustamiseks minu lugupeetud külalisele ja äkki ta oleks nõus ka põhjendama seda esimest muusikavalikut ja mind abistab tõlkimisel noormees, kelle nimi on Mart. Meeldib uuesti Tallinnat külastada. Ma käisin siin esmakordselt aastal 1988 ning olen selle aja jooksul näinud palju siinseid muutusi. Ma olen neljanda Opera näo muusikakriitik, aeg-ajalt kirjutan ka ajakirjadele grammofon ning opera News. Samuti olen ma turundusnõustaja kaunite kunstide vallas ning muusikateadlane, nii et tegemisi mul jätkub. Tallinnas Meil on, mulle tõesti meeldib, kuna minu arvates on tegemist väga huvitava linnaga nii linna enda mõttes kui ka muusika mõttes. Otsustasin alustada saadet selle võrratu mere vahemänguga ooperis kiitsekul ainus, sest ma tean, millist tähtsust omas Benjamin Britteni minu maa muusikaelus. Ning kui see ooper 60 aastat tagasi esietendus, siis oli tegu hiigelsündmusega. Suurbritannia muusikaelus tähistas kaasaegse briti ooperi sündi. Tähtsaim inglisekeelne ooper brüsseli aegadest saadik. Britteni paljusid töid peetakse 20. sajandi tähtsaimate hulka kuuluvaks ning ma loodan väga, et ühel päeval etendub Sitegraimska Estonia teatris, sest mina olen alati arvanud, et see, tema esimene ooper on ka tema parim. Ma usun, et tänases saates tuleb ka kaasaegsest muusikast üsna palju juttu, kuna härrasmees mister härral minu kõrval on muusikateadlane ning äkki ta siis esiteks võib-olla seletab ja ta juba siin rääkis Britteni fenomenist. Kuid Britteni kaasaegseid kõik mujal maailmas olid ju mitte nii meloodilise helikeelega nagu tema kaasmaalane. Järginud moevoolusid, ta kasvas üles 20.-te 30.-te aastate Inglismaal, olles Frank Bridge'i õpilane oli sel ajal kindlasti teadlik Schöönbergist ja uuest viini koolkonnast ning mõnede heliloojate otsusest loobuda tonaalsusest kui Brittenit see lihtsalt eriti ei huvitanud. See tulenes paljuski viisist, kuidas ta muusikat kirjutas. Ta ei olnud helilooja, kes konstruga päris omaloomingu paberil. Ma olen sellest rääkinud ühe omaaegse Covend kaardeni assistendiga, kes töötas pihitegraimsi esimese lavastuse juures aastal 45 ning meie vestluse ajal oli ta juba väga vana mees. Ma küsisin käest, milline oli Britten loojanatuurina, kuidas temaga koos töötada oli ja ta rääkis mulle midagi tõeliselt rabavat. Brite ütles talle millalgi 44. aasta lõpus, et on ooperimuusikaga valmis komponeerinud kuid ühtegi nooti kirja pannud veel ei ole. See tähendab, ta oli terve ooperi. See aasta on Mozarti 250. sünniaasta ning meile tundubki säärane geenius, kes suudab muusikas korda saata peaaegu et imetegusid, kuulub kusagile kaugesse minevikku. Kuid tegelikult on tegemist nähtusega ajaloos siiski korduda. Näiteks Britteni puhul on kahju sellest, ta hävitas väga suure osa oma noorpõlvetöödest. Me ei saa iial teada, milline oli tema areng. Heliloojana. On säilinud mõned tööd tema teisme-east, kuid on teada, et ta kirjutas muusikat juba enne oma kümnendat sünnipäevavõime oma peas valmis kirjutada niivõrd. Jens säädnik stend hinganud soovis Franžuri tulles tagasi küsimuse juurde, kuidas Brittenit vastu võeti, kui ta oma teostega esmakordselt tuntuks sai. Siin tuleb arvestada mitme asjaga, mis Britteni esiletõusule justkui vastu rääkisid. Inglismaa on alati olnud muusikaliselt väga konservatiivne. Toon ühe näite. Oma 934. aastal avaldatud muusikateemalises raamatus väidab tollane väga prominentne muusikategelane konstant lämbert, et tema arvates on tähtsaim elav helilooja Sibeliuse. 1009 34. aastal lähenes Sibeljas 80.-le eluaastale. Väide, et tema on tolle aja tähtsaim elav helilooja, näitab, kuivõrd konservatiivne oli Inglismaa muusikaelu. Seletab ka, miks näiteks Elgar oli kuni surmani nii üüratult populaarne. Britten, kes vaatas maailma täiesti värske pilguga, oli selles keskkonnas justkui Alphanteriibla. Sellepärast ei saabunud ka menu kuigi kergesti. Kui sõda algas, läks, et kas see, nagu teada, oli ta veendunud. Patsifist aastast tuli ta lagedale selle ooperiga, mis tekitas teistest dollastes inglise heliloojatest väga palju kadedust. Näiteks William vooltonis, kelle oma ooperit Troiluse Cressida oli täielik läbikukkumine. Britten ei olnud osa süsteemist. On hästi teada, et ta oli homoseksualismi, elas üsnagi avalikult koos oma partneri IZ keesiga tekitas ametlikes ringkondades täieliku jälestus isegi pärast sõda, kui kunstis puhusid avangardi tuuledata. Muusikaliselt võis öelda, et meloodilisus oli keelatud. Näiteks viiekümnendatel Stock House omasid sõjalisest muusikast kokkupuutepunkte ainult sönbergiga. Kuid Britten, kes kirjutas samal ajal samuti tõeliselt modernseid töid, ei läinud nende uute vaadetega kaasas. Kas see võib siis tähendada seda, et Britanite ei saagi suureks ooperi reformaatoriks nimetada või kas üldse heliloojaid peaks nende terminitega kuidagi klassifitseerima? Värske lähenemise traditsioonilistele vormidele ta ei soovinud traditsioone kõrvale heita kõigis oma ooperites peata klassikalistest vormidest kinni, kuid annab neile samas uusi omadusi. Avardas Rütilisi võimalusi. Tal oli väga kindel arusaam tonaalsusest ja harmoonias. Ja ta oskas tõeliselt meisterlikult kirjutada inimhäälele. Inglismaal kirjutati oopereid muidugi ka enne Denit kuid enamikku neist enam ei esitata. Näiteks Atlan pautoni ooperis surematu tund oli 20. sajandi alguses väga populaarne. Tegu on tõeliselt Viktoriaanliku teosega ning seda ei esitata enam. Tegelikult oli juba valmimise hetkel tegu aegunud muusikaga. Britten raputas briti ooperi ärkvele. Ta oli üle väga pika ja esimene Briti helilooja, kes kirjutas tõelise lavakõlbuliku ooperi. Selles olid head rollid headele lauljatele. Saate alguses kõlanud salvestust dirigeeris Britteni ise, seda peetakse pea täiuslikuks esituseks. Ased. Nimitegelase partiid on võimatu ette kujutada. Ilmad piitserteesi hääleta. Britten kirjutaski oma ooperis peesi häält silmas pidades sarnaselt nagu Franz Lehar kirjutas oma ooperid Richard hauberile ning kuulates hari operetiaariat on võimatu mitte kuulda hauberi häältega. Britten lähtus Gees'i isikupärasest tämbrist, rõhus kõrgustele börsil, tugevaimad, see vormis töö kulgu. Siin viiakse meid ajas tagasi 18.-sse sajandisse, kui endal kirjutas oma aja juhtivatele tiibadele. Arvatavasti peavad kõik suured ooperiheliloojate muusikat kirjutades silmas mingit konkreetset häält. Aga Britten kui reformaator ei seda mitte. Benjamin Britteni võiks kindlasti teha hästi mitu põnevat saadet aga see on üsna mõistetav, et külalisega Inglismaalt sellest autorist on, tuleb rääkida, aga on külaline võtnud ka kaasa palju teisi toredaid muusikalisi näiteid ja kuna meil on ka muusikas saade, siis paluks emegi äkki teha tal valik ja jällegi uuesti seda, seda põhjendada. Päevaks Vambitšikile Tšuen. Kuue päeva vahed on, ma tahaksin rääkida ühest teatavast trendist, millega mind viimase kümnekonna aasta jooksul seostatud nimelt katsest tagasi avalikkuse ette tuua mõned saksa ja austria heliloojad, kes natside poolt ära keelata. Ma mainisin enne, et Benjamin Britteni ei hoolinud Schönbergi teooriatest, kuid samas pidas ta arvatavasti lugu sellistest heliloojatest nagu Emmlinskishreece Refonshilling teistest nendesarnastest keelati ära, kuna nad olid juudid ning keda pärast sõda lihtsalt ignoreeriti, kuna nad kirjutasid. Jumal hoidku, tonaalset muusikat. Neid peeti kõigest Richards Straussi viletsataks koopetaks. Kaks aastat tagasi otsustas Salzburgi festival, et kogu selle perioodi tuleks hakata uuesti uurima, et nende heliloojate ooperid on tegelikult korralikud teosed, mis võimaldavad huvitavaid lavastusi, mis on ülekohtuselt tähelepanuta jäänud. Festivali direktor Peter roositski algatas viis aastat kestva nendele heliloojatele pühendatud seeria. Ka mina ise olen mingil määral asjaga seotud, kuna see on minu peamine uurimisvaldkonda. Olen kirjutanud raamatu ühest säärasest autorist Erich Wolfgang Korngoldist, kes oli juba lapsena hämmastavalt virtuaalne helilooja, olles Mahleri Esimlinski õpilane ning kirjutades oma esimese ooperi 16 aastaselt anud üks ooperitest Salzburgi festivalil etendus oli titthotter staatud. Surnud lindid. Olekski sobiv kuulata üht peamist aariat või pigem duetti sellest teosest. Ooper ise räägib mehest, kes Majas teinud pühapaiga oma surnud naise mälestuseks. Päeval kohtute tänaval naise teisikuga ning viib ta endale koju, sest usub, et see daam on tema naise reinkarnatsioon. Nad laulavad duetti. Klectasime Fel pliid, mis oli laul, mida mehe kadunud naine armastas laulda. Ühe kriitiku sõnul on tegu saksa ooperi viimase hitt meloodiaga. Nüüd kuuleme sellest salvestist Rootsi kuningliku ooperi esituses. 20. aastal kirjutatud ooperist titthotter staat, mille esitasid Katariina Taleman, Thomas Undegaard Rootsi kuninglikust ooperist. Ja just see oper kõigist Hitleri režiimi poolt keelatud ooperites on osutunud tänapäeval menukaima. Kas see oli eelmise hoo jahid Viinis? Seda on esitatud Genfis, Barcelonas, Amsterdamis ning selle aasta septembris jõuab see New Yorki. Minu saatekülaliseks on Brendan Oll, Briti muusikaajakirjanik ja muusikateadlane ja on võib-olla õige isik, kelle käest küsida, kuna ta on maailmas nii palju näinud oopereid ja üldse muusikaelu. Kas ooper on praegu moes, siin kõlas sõna hitt. Ja kuidas on lood briti saartega ja milliseid oopereid on moes, kui on? Mõne. Xenon miinusega Osseolopianamiilusega variability hooled ooperis on saanud muusikamaailmas teatav lingu afranka selles mõttes, et ta suudab jõuda veelgi suurema arvu inimesteni, kui ütleme, orkestrimuusika või kammermuusika või soolomuusika. Kuna ooper toodab maailmaklassi staare, kes on võimelised ületama žanripiire rahvusvahelise kaliibriga lauljad nagu näiteks hose, Kuura või Pavarotti tänaval koheselt äratuntavad ka inimese jaoks, kes oma jalga üle ooperimajalade ealeski ei tõstaks. Pärites on meloodiaid, mis tänu sellistele üritustele nagu näiteks jalgpalli maailmameistrivõistlused on saanud peaaegu pop lauludeks. Neid kasutatakse telereklaamides raadio Kõllidena, et kasutatakse suurte spordisündmuste raames. Piir ooperimaailma selle vahel, milleks suurem osa inimesi, ooperit peab, on peaaegu täielikult hägustunud. Enamus inimesi oskab arvatavasti öelda, mis asi ooperilaulja on, kuid kastaga suudaks tema esinemist päris ooperi kontekstis nautida, on teine küsimus. Tuleb arvesse võtta ka sellist sõjajärgset ja alates 70.-test eriti levima hakanud nähtust nagu staadionikontsert kus staarid laulavad 10-le 20-le 1000-le inimesele. Enne sõda oli selline asi ennekuulmatu ja 19. sajandi inimest oleks suisa hämmastanud mõte, et niivõrd suur vahulk koguneb kellelegi laulmist kuulama. Siin on klassikamaaline popmaailma omavahel lähedaselt seotud sest viimasel ajal on hakatud popmuusika turundusprintsiipe rakendama ka klassikalisele muusikale. Kas ja kuidas aitaks ooperimajal publikut juurde leida, mina ei tea. Ma kahtlustan, et viimast ühenduslüli ei ole veel leitud. Orkestrimuusika seisab sama probleemi ees, kuidas viia tavaline inimene, kes hea meelega kuulab pargis vabaõhukontserti nii kaugele, et astuks üle kontserdimaja läve kuulatama Beethovenit. Mees, kes selle probleemi lahendab, saab väga rikkaks. Saatekülalise suust on kõlanud mitmed mitmete kuulsate lauljate nimed. Aga kas on Brendal Kärolil, kes on meie tänase saate külaline ka lemmikhääleliike või lauljaid ja kas mõni nendest võiks ka meie saates kõlada? Lemmikhääleliiki, mul ei ole minu meelest samas ainult kahte liiki lauljaid head viletsad. Kahjuks pean ma liiga tihti taluma viletsate lauljate laulmist. Mind on alati hämmastanud see, kui palju on ooperimaailmas inimesi, kes usuvad, et nad oskavad laulda ja mõnikord neid lubatakse isegi lavale, rahva ette näitama seda, mida nad usuvad. Kuigi see, mida nad usuvad, ei vasta üldse tõele. Ma olen lugematul arvul kordi istunud saalise mõelnud, see inimene ei tohiks seda osa laulda, ta ei sobi sellesse ossa, tal on selle jaoks täiesti vale hääl. Siis hakkan mõtlema selle peale, kes küll neile selle rolli andis, kes istus maha ja otsustas, et see laulja sobib sellesse ossa. Kuigi ma muidugi mõistan, et teatri Sped tihti hakkama saama sellega, mis seal parasjagu olemas on. Jääd valikud nendes tingimustes ei saagi olla täiuslikud. Ma loodan, et see vastas küsimuse esimesele poolele. Mänymenifei seinas. Ma ampson fiibertäi pikas. Mul on väga palju lemmiklauljaid hetke absoluutne lemmik, kelle kohta võib tõesti öelda, et ta on maailmaklassi laulja, kuigi on vaid 26 aastane on Peruu tenor nimega Von Diego Flores siis ta on võrratu artist, kes on alles viimasel ajal kerkinud. Alustas hoopiski rokklauljana, kuid keegi väga nutikas inimene märkas, et see nurmest suudab laulda peaaegu kõike. Selguski, et see tollal seitsmeteistaastane rokklaulja oli hoopiski parane, kõrge tenor hakati koolitama, siis võitis ta laulmiskonkursi Rossini festivalil Itaalias Beuros. Nüüdseks on ta nõutud esineja kõikjal maailmas. Te kindlasti teate seda kuulsat aariat tonitseti ooperis rügemendi tütar, kus on järjest üheksa ülemist tood. See oli kunagi Roti leivanumber ja öeldi, et keegi teine ei suuda sedasamaväärselt ära teha. Mina külastasin härra floora seal Londoni debüütkontserti. Tema kasutas seda oma lõpunumbrina, mis oli niivõrd menukas, et ta pidi seda kordama. Seega lauliste järjest 18 ülemist tood. Tõepoolest suurepärane artist. Kahjuks ei ole meil siin ühtki tema salvestist, mida praegu mängida. Aga kui mõned kuulajad tunnevad huvi, et kui Domingo ja Pavarotti ja teised on pensionile läinud, kellest saavad järgmise 40 aasta säravaimad lauljad, siis mina ennustan, et üks neist saab kindlasti olema Huang Diego Flores. Täna siia tulles meenus mulle, et on üks suur vanema põlvkonna laulja, kes tähistab tänavu juubelit. Nimelt Elizabeth Schwartz kop kahtlemata üks sõjajärgse Saksamaa kuulsaimad lauljaid. Sel aastal saab ta 90 aastaseks. Seega mõtlesin ma, et oleks kena meenutada tema karjääri, kuulata teda laulmas Mozarti, kellel on niisamuti tänavu sünnipäeval. Üx Schwarzkopf-i suurrollidest ongi Don Joannis nüüd kuulaksimegi tema esituses donna Elvira aariat Mozarti ooperis Don Giovanni. See oli siis Elvira aaria Mozarti ooperist Don Giovanni, mille esitas Elizabeth Schwartz, kopp. Ja me läheme saatega edasi. Saatekülaliseks on Briti ajakirjanik ja muusikateadlane Brendan. Ja ma ei tea, kuidas minul saatekülaline suhtub sellisesse jooki nagu vein. Kuid mulle tundub, et ka hääli võiks võrrelda sellise hea kvaliteetveiniga. Nad on kõik ju erinevad, et kas, kas sellel võiks tema arvates tõepõhi all olla? Kuna kõik hääled, inimeste hääled on ju unikaalsed, nii nagu ka kvaliteetsed veinid. Minu üks peamisi kriteeriumi suurte lauljate puhul on see, et nad peavad olema koheselt äratuntavad. Tänapäeval Mul on hirmus palju lauljaid, kes kõlavad ühtemoodi. Schwarzkopf oli siinkohal hea näide, sest ei ole võimalik, et ma kuuleksin mõnda salvestist tema laulmisest ja ei tunneks ära, et see on tema. Tal oli niivõrd isikupärane stiil, tämber, hääle tekitamise kvaliteet. Selline isikupära oligi tema põlvkonnale ning ka sellele järgnenud põlvkonnale omale. Minu arvates tuleneb see sellest, et õpetamismeetodid praegu sootuks teistsuguse. Praegu pööratakse tehnikale palju suuremat tähelepanu kui stiilile. Minu jaoks ei ole see progressiivne lähenemine kõikjal muusikakunstis on siis tegu näiteks klaverimängu, viiulimängu või laulmisega on praegu rõhk võimalikult täpselt mängimisel või laulmisel võimel küündida kõrgeimate nootideni võimalikult kergelt ja nii edasi. Kuid individuaalsus, mis teeb inimhääle inimlikuks, unustatakse mõnikord täiesti ära. Näiteks see, kuivõrd keeruline on leida häid tenoreid, bariton on kaugelt liiga palju, aga tenoreid napib. Enne sõda oli asi vastupidi. Maailmaklassi tenoreid olid 20 30 tükki. Erinevad, aga kellel kõigil oli meeletult palju austajaid. Ma toon mõned näited marssal vitriš, Jancy Puura, Helge Rosedenge, Richard Taube, kes on muide ka Schwartz kopliga veidi seotud, milleni ma kohe jõuan. Need olid kõik maailmakuulsad lauljad ja nad ei laulnud ainult ooperid, vaid kooperetit. Poplaul, Schlaagreid Nad ületasid žanripiire. Nad isegi mängisid filmides, ühesõnaga olid täielikult staarid omasid täieliku kontrolli oma karjääri üle ning jõudsid publikuni, mis ooperit ei tundnud. Hapra ampsho hädav Andrejeva Charley. Sellist tüüpi lauljaid toodetakse tänapäeval kunstlikult ja üldse mitte tingimata ooperi jaoks. Te olete kindlasti kuulnud Andrea Bochellist, Cholo Churchill'ist ja uuest neljaliikmelisest Päryboy bändist yld Tiivov. Need on plaadifirmade poolt loodud nimed, mis täidavad tühimiku, mille on tekitanud fakt, et enam ei ole suuri lauljaid, kes teeksid karjääri mitmes stiili ulatuses. Tänapäeva noortel lauljatel ei ole ei võimetega vajadust laulda Elektrumi kogu ulatuses. Filmides nad ei mängi, kuna tänapäeval keegi lihtsalt ei teegi filme ooperilauljatega. Seda žanri ei ole enam olemas. Ja väga vähesed soovivad ennast jagada ooperi, opereti ja muusikali vahel. Nad tahavad tegeleda ainult ühe valdkonnaga. Seega on vaja midagi seda nišši täidaks. Nii ongi meil olemas rassel Watsoni tea, Andrea Bochellid ja ill tiivud, kes teevad hästi, müüvad ooperilaadset muusikat, laulavad seda talutavalt hästi, aga ilma erilise isikupäratu. Minule väga kahju, et eelpool kirjeldatud palju mitmekülgsem artistitüüp on nüüdseks kadunud. Nathan lei Volude croida projektsessenias arhist A. Liidofaenlastunud nõudsanssegi Assanschwei pöörduksin tagasi individuaalsuse teema juurde. Näiteks Richard hauba, kes oli mitte ainult üks oma ajastu suurimaid operetilauljad, vaid ka üks möödunud sajandi parimaid Mozarti lauljaid. Kuigi tema Mozartist on järel väga vähe salvestisi, siis neid, mis on siiski säilinud, peetakse peaaegu ideaalselt. Eks. Viini ooperi Don Giovanni tuli 1947. aastal Londonisse solistide seas ka Elizabeth Schwarzkopf põdes kopsuvähki, kuid kui ta kuulis, et tema vana teater külastab Londonit esimest korda pärast sõda küsis ta Cowand kaardeni juhi käest, kas ta võiks ühest Don Giovanni etendusest osa võtta. Tollane ooperi juht David Webster küsis omakorda Austria kolleegi käest, kas oleks võimalik ning too vastas, et see oleks suur au. Niisiis hoiti etenduse ajal lava kõrval hapnikuballoone ning Taube kordas oma kunagist hiilgerolli Donoktaagijat ja ta ei olnud laval esitanud 18 aastat, sest oli vahepeal mänginud filmides ja laulnud Leharite Johan Straussi. Schwarzkopf, kes oli samuti samal õhtul üks osatäitjatest, on öelnud, et tema ei ole ei enne ega pärast laulnud koos kellegagi, kellel oleks säärane kontroll hingamise üle. Säärane kontrollegaato üle niivõrd kvaliteetne toon, niivõrd puhas tämber ja niivõrd hea arusaamine oma rollist. Ta oli tõepoolest klass omaette, Schwarzkopf-i jaoks oli austav, sai kasvõi ühe etenduse temaga koos laulda. Õnneks on olemas suhteliselt kvaliteetne salvestist ooperis laulmas Donoktaavia peamist aariat, ilmioteurod nagu teate järgmiselt nõudlik aaria just hingamise ja fraaside lõpetamise osas. Et habe teeb seda võrratult hästi. Mil iganes ma seda ooperit vaatan ja saabub see koht, siis ma alati pettunud. Tänapäeva noored ei saa sellega hakkama. Nüüd kõlab siis Donald Taavi aaria ooperist Don Giovanni, lauljaks Richathauba aastal 1939. Jooga. Jooga. Aas looga. Soi hordi. Veega. Meie põnev saade koos põneva saatega Brendan Käroliga hakkab jõudma lõpule ja kuna see on ka enne suvepuhkust viimane, siis tahaks natukene sümboolselt seda lõpetada ka ja mitte võib-olla nii tõsiselt, nagu me alustasime. Ja minu küsimusele meie lugupeetud külalised olekski selline, et kas ooper on, on tema ainus kirg muusikas või või kuulab ta vahest ja naudib ka natukene kergemaid muusikateatrižanri nagu operett, võime muusikali või jumal hoidku rokkooperit. Ühtegi rokkooperit ei ole sest mul on kuidagi õnnestunud vältida seda, et mind kutsutakse seda vaatama. Samas võib öelda, et ma tõepoolest naudin opereti häid hästi kirjutatud muusikale eriti klassikalisi muusikale, sest ma kasvasin üles kuulates näiteks Rodgers ja Hammerstein ja eriti Louis. Mulle valmistab suurt rõõmu see, et paljusid nende muusikale edendatakse praegugi Londoni West Endis väga menukalt. Lisaksin juba mainitud talle nimed, nagu köshinud coulbootse Rodgers, haad, Jong, Guangzhou, Baud. Ta on praegu arvatavasti populaarsem kui kahekümnendatel aastatel. Kuid miks see nii on? Sellepärast et inimesed, kes neid muusikale kirjutasid, olid geeniused, nad küll ei kirjutanud, aidati trubaduuriks, atraviatad. Sellegipoolest oli neil suurepärane meloodiataju ja nendegi tööd elavad igavesti. Selle tõestussõnade jätkuv populaarsus ja põhjus, miks neid ikka jälle etendatakse, on see, et häid kaasaegseid muusikale on liiga vähe. Liiga vähe. Et sellise linna nagu Londoni nõudlust rahuldada. Aproratsial absure, Aporatsa safran, PM tibla ideed. Plage Noozor ajaloolase poolation Aphre opereti on ooperiga võrreldes tihti halvustatud nimetatud teda ooperivaeseks sugulaseks ja nii edasi. Kuid kui ma mainisin sama asja ühele väga kuulsale operetilauljale Marta heegertile, kes muide elab praegu 94 aasta vanusena New Yorgis, siis tema ütles, et ei tema ega tema kolleegid pole kunagi niiviisi tundnud sel lihtsal põhjusel, et opereti on väga keeruline laulda. Ta ütles, et inimesed lihtsalt ei saa aru näiteks Lõbusa lese peaminaaria vilja on väga keeruline aaria. Ja mis teeb asja veel raskemaks, on see, et operetitraditsioonidele vastavalt tuleb seda korra või kaks lisapalana korrata. Ooperis seda juhtuks Durandotis esiteks keegi inkvezdaratiat mitu korda operetis on seega tavaline kuid see esitab ka lauljatele tohutuid kõrgeid nõudmisi. Need, kes ütlevad, et operett on lihtne, et see on lihtsalt pidu ja pillerkaar, ei mõista seda žanris, ütles Egert. Opereti hästi laulda on raskem kui laulda ooperit. Proua mööda teabe tihti peitub opereti tõeline väärtus selles, et ta juhatab publiku ooperi juurde. Sellepärast on tähtis, et ooperimajadel oleks tugev operetitraditsioon. Kui kellelegi meeldib lõbus lesk mitte ainult selle tõttu, et see on naljakas vaid ka selle tõttu, et muusika on hea ja lauldakse hästi siis on ta valmis žanripiire ületama. Võib ka öelda, et operetitraditsioone teatud moel kaasatud sellisesse hübriidžanri nagu kaasaegne muusikale. Kaasaegne muusikal nagu näiteks hüljatud sisaldab endas elemente ooperist, operetist, rokkmuusikast, selles on igaühele midagi. Kuid samas esitab seega tohutuid nõudmisi inimestele, kes seda laulavad. Küllap on ainult loomulik, et need muusikaliigid omavahel kokku said ja moodustasid sellise moodsa žanri. Suur tänu selle toreda vestluse eest ja rõõm oli kohata siin ka meie stuudios sugulashingi, kes peavad lugu muusikast muusikateatrist, näitlemisest, ooperist sealhulgas ja neid on üle maailma väga palju. Ja sellise Meie sarja lõpetuseks ning ka tänutäheks külalisele väikeseks legantseks kingituseks meiepoolseks. Laseksime kõlada meie legendi Georg Otsa esituses tõotuse laulu lei muusikalist mees La Manchast. Suur aitäh teile, Raul ja kohtumiseni Eestis. Tantsisamatš. Ilmsi võimatut. Loob tubakale. Siis arad. Ostuni. Selles ilme varjama. Et üks tekst õpilgatud Pilgus Soorm hüüdis.