Meie Ann oli lage ja tühi, pigem kahjas kollane kui roheline. Korraliste äärtega Jäärakud lõhestasid seda nagu korpetanud haavad. Siis ilmus vaateväljale loogiline jõgi armsalt sinav ja sätendav stepi üksinduses. Läks pikk puust sild, nähtavasti üsna uus. Ka sild ja kaldad olid inimtühjad, ei paistnud sõidukeid ega maju. Ja mind hakkas vaevama mingi ähmane, kuid visa mõttekäik. Eks hüperi räägib oma inimeste pääs meie planeedi suhtelisest asustamatusest. Sellest, et lasksime end kaua petta teedest, mis käivad ometi üksnes kaevusid aitu ja elamuid kaudu. Alles nii oma kõrgelt sirgjooneliselt lennuteelt avastame planeedi tõelise alusmüüri kaljudest, liivast ja soolast aluse, kus nagu nõmmel varemete vahel söandab mõnikord õitsele puhkeda elu. Kuidas on olla piloot, lennata ja vaadata alla taevast, kus samuti on üksildane ja tühi ja märgata maa peal steppi, ürgsuses sisukust, lihtsat silda, inimkäte tööd, liigutav ja kuidagi abitu, paistata mulle siit vaadelda teda ja teada, et see tuleb purustada. Kuidas on tulla kuskilt Kesk-Euroopast, kus ma siiski kirendab katuseist lennata üle nende tundmatute lagendikude, leida üles sild laste ja naiste põgenikemurruga ja sihtida sinna, pommid, kuulipilduja valangud, purustada ja tapp ta asjalikult ilma vihata. Tõeliselt mõista ja tunnetada on raske just seda, mis on liiga harjumuspärane. Ja sõjakoledused on peale muu veel see, et tema olemasolu ning paratamatus juba ise harjutab inimesi maast madalast mu vastasega kohustusliku ja mitte taunitava tapmismõttega. Tavaliselt ei tule lennukis muidugi mitte seesugused mõtted ega näeme taolisi kummitusi. Tavaliselt tekitab maakera tunde aiast, mida tahaks harida. Kuid me lendasime suure Valga linna poole. Vist polnud palju keegi meie seast seal varem viibinud. Aga mis parata, meie põlvkonna kujutlusi elab see linn ikka kohutavas tule meres ja verekumas purustatud kehaga hiiglasena, kes tõuseb, ikka jälle võitleb ja võidab vaenlase. Oleme tema nime kuulnud kord õid päevi kajamas, kõrvus liiga valjusti, et saaksime jätta meenutamata mitte ainult võiduhiilgust, vaid ka sõda ja surma. Tegelikult oli see siin teine linn. Tegelikult maandusime heledas vihma, värskesse kuumusse. Roosid pigistustega, pisikeste pioneeride lillenäod juba ära õitsenud, Acadciate tihe rohelus, tänavate avar jooks, tehase korstnate võimukad, polgud. Peatusime hotellis langenud võitlejate väljaku ääres. Saabus õhtu üle väljaku, ruttasid noored naised teatrisse, õlad paljad, tantsisklevad põlved hõljuva kleidi palistuses. Volga ja Volga saared, Volga, virvendus kõigel kõrgu kalda ja Mamai kurgaani suurejooneline profiil. Eriti õnnestavalt mõjub, et tänavatel on ruumi liikumise sujuvust. Jah, tegelikult oli kõik hoopis väga rõõmus meie ise ja meie vastuvõtjad kuigi suur linn, jätkub siin mingit kodust lembust, külaliste suhtes, ehtsat huvi, isegi uudishimu. Enne esinemist traktoritehase klubis jalutasime pisut Volga sealsel kõrgel kaldapealsel. Päevane kuumus hakkas vaibuma, inimesed istusid või seisid ja vahtisid kaugusse nagu igal pool suure vee ääres. Naised kutsusid mind endi keskel istuma ja külvasid küsimustega üle olid vanemad, töölisnaised mõninays lausa tuttavad. Muhu nännena seisab valge rätik peas, roosasid jakk, mustal seelikud ja uudistab siin lahke näoga. Nad veidi haletsesid meid, et meil seal kaugel põhjas Nonii vilu kiitsid, kui hea lapsukestel selles suures soojas jões hullata. Oleksin tahtnud lähemalt uurida ennenägemata puid, põõsaid, olin esmakordselt lõunas kevadisel ajal. Meid kõiki võlus imeilus puu, nõtke nagu nutku oma krooni all suured südajad, lehed, tohutud valgete õite kellukad, kobarat. See oli katalpa trompetipuu, nagu pärast teada saime. Kuid meenutan teda Tony tundmatuna Volgogradi kevadpuuna. Jah, ja oli ilus rõõmu siin. Ja võib-olla tundsin mina üksi end nagu kahe laine vahel, mis õõtsutasid varjust valgusse ja tagasi. Kordoote hetkel, kui olime külastanud Stalingradi kaitsemuuseumi luges luuletaja Aleksander riivitš meile seal treppidel omaoodi surematule linnale. Reavitš oli siin isamaasõjas võidelnud. Ta luges summutatud häälel käega mõõgahoope jagades ja ta silmad olid rasked. Volga taga oli maa, ent mitte minu maks. Klammerdusin söestunud kaldasse nagu õlekõrge hobusesabasse. Olime 19 aastased, kandsime esimesi habemeid, aga polnud just viimased sõdurid. Muuseumis nägime esemeid, mis ikka veel ei taha omandada. Klassikalist muuseumirahu on alati mingi hinge. Lõika vastuolu hiilgavalt hirmsa sõjatehnika ja mitmesuguste kohmakate elu oluliste esemete vahel mis toovad nii lähedale sõja argipäeva häda Need värvipliiatsiga naiivselt kaunistatud laulude vihikud, lennuki alumiiniumist meisterdatud topsikud, parašütisiidist, tubaka pusaared või õlgedest punutud viisu galakad ja pange suurused viltsaapad, milleni Saksa sõdurid lõpuks jõudsid, enne kui käed püsti ajasid. Amatöörvõtte pahaaimamatut neiu, näost surematuse ja kuulsuse raskes raamistuses maailma rahvaste imetlev tänu kullas ja ent Ilus sametikandeisja lippusiidis Mamai kurgaani, kus kogu 1942. aasta talve lumi sulas olevaist vereoja tihke terase tulest on kattunud jubedalt lopsaka haljuse ning kõike kobrutusega. Võtsime sealt kaasa reliikviaid, kes, mida sõber korjas poja jaoks üles roostetanud rauatüki jäänus kunagisest relvast, mis on saamas samasuguseks mullaks nagu elavad ihud. Mina pistsin raamatu vahele õlipuuoksakese ja Murisin sõrmede vahel koirohtu seest hajuvad lõhnad elavad meie meeltes imelikul kombel visamalt, kui miski muu elu võidutseb. Turistid jäädvustavad üks kõiksite klõpsatustega ajalukku. Armunud käivad siin teineteise silmades igaviku otsimas. Mamai kurgaani lasub Volgogradis televisioonistuudio ja keegi neiu, kes seal töötab, kurtis mulje, kui raske ja tülikas on tallinnast ja tööl käia. Nii läheb elu edasi ja kangelasteod puhkavad oma kuulsuse all. Volgogradi kirjanikud korraldasid meile toreda lõbusõidu mööda Volgat Volga-Doni kanali liisideni. Eesti külma kevade korvamiseks saime terve päeva tulipalavalt päikest ja tuult. Mõnigi auväärt inimene ja peaaegu klassik mõnules kõhke, Takad paljad, rääkimata noortest, kellel nahk kärssas. Suplesime Volgas heameelest peaaegu narrid. Kaks korda ei saa astuda samasse voolavassi vette ja siis oli seekord juba olnud Volga liiva luiteline hall, rohelised, võssa kasvanud kaldad, päike, hellalt kandev vesi. Ainult üksinda olin ma tollal nagu hälbinud laast ja oli sõda. Müriseb ehitajate au. Volga hüdroelektrijaama kolmveerand kilomeetri pikkuses masinate saalis Askleb suurte kaladena tammi ääres elab vee ja valguse koosmängus. Ehitajate au hiilgab stepi päikese all vulski linna näol. Linnas on 75000 elanikku ja ta on 11, et vana, veendusin selles, kui avasin Volska ja Pravda ja lugesin elu lävel. Esimene lend, 11. klassi lõpetajad Volskis alustas küpsuseksameid. Kirjanduse eksami teemaks oli Maksim Koerki lause. Vabale inimesele on iga kõrgus kättesaadav. Kirjandusõhtud Volgogradis Volskis möödusid väga elavalt. Antu võeti soojalt vastu, nõuti lisapalasid. Kohalikes ajalehtedes ilmus meie teoste tõlkeid. Raamatute müügilaudadel tõsteti esile eesti kirjanike teoseid. Ja siis, kui on tunne, et olime rohkem võtjad kui andjad. Meile kingiti auaadresse märk traktoritehase isegi lööd töölise märgid, mälestusesemeid, õlimaal hüdrojaama ehitamisest ja nii edasi. Kõige väärtuslikumad olid aga need südantsoojendavat muljet, mis kaasa saime. Siis ühel öösel koidu ajal lendasime soojalt maalt jälle minema, lendasid meistriks mõõdukalt ning tukkudes Moskvasse ja sealt kohe do 114. peal tulistvalu vilusse põhjamaa kevadesse. Pärast sõda olin Leningradis viibinud lugematuid kordi alati nagu möödaminnes, muuseas alati läbisõidul oli tavaline linn, rahva rüselus, õiendamised, vaksali meeleolud. Nüüd elustus, äkki kõik, jälle avanesid tänavate pikad perspektiivid, väljakute kaarduvad ansamblid korduvad ja ühtlasi erinevad oma ranges ülevas ilus hingest läbi voolates nagu suure sümfoonia. Üha varieeruvad käigud, nagu sügavhelide jõgi, minu kõige armsam linn, peale Tallinna. Olin ta lihtsalt sulgenud kuhugi ja avasin nüüd jälle. Tibutas kodust vihma, lõunarooside asemel jahedat tulbid, mõttemerest. Smorney lõputu pikad koridorid võlvide all, kus asingi, need paisuvad kõminaks, sammud kaikuvad maailma otsa. Vaatasin uuesti üle Iisaku kiriku mala hiidid, marmorit vaskratsaniku ja Nikolai Assuani Swing siidi, Aleksandri samba. Talvepalee nägi üpris kena välja oma valge rohelises riis ja mustade kujudega. Ja nii edasi. Võib-olla aga ei oleks ma seda arhitektuuri muusikat nii tajunud, kui kuskil kõige põhjas poleks olnud, härmas Leningrad ööl pakasel veebruari ööl. Taali kohutavalt tühi ja külm ja hinge põletavalt kaunis. Seal 1944. aasta talveõhtul, kui meie Rahva hääle toimetusse rahvas siia saabus peatse kojumineku mõttega. Olin väga erutatud, tahtsin teda näha, ajasin kaaslastele sinipeale, kui läksin uuesti välja ja vantsisime oma lubjaviltidest maha. Pikkadi lossiväljak, Neeva kaldapealne Marsi väljak, mis oli täis seniitkahureid ulgumiseni, tühinevski ja tagasi Iisaku kirikuni ja storiani, kus selle ööbisin. Liiva kottidesse pakitud mälestussambad seisid sinises muus nagu uuesti kalju rahnuks moondunud hiiud. Ometi ees kägisesid vineerbasse raadid. SEES kriiksus, Jakolksus harvelt vilkuvad tähed olid imepisikesed ja kahvatud helgiheitjate joad, taevas aga laiad nagu maanteed. Hiljem sai lõik Nevski Moskva jäämast fantancani meie igapäevaseks töölemineku teeks. Mäletan suurt roosat maja Levskija fantanka nurgal, mis oli täiesti puru. Kui varemeid koristama hakati, voolas ta sisikond kõik välja. Nüüd oli ta jälle kiirgav roosa, valgete kips pitsidega palee nagu poleks iial midagi juhtunud. Mäletan õudsed plakatid, kastsin neid Voril sini mustvalgete SSlaste hirmutegudest Leningradi oblasti okupeeritud aladel. Mäletan söökla hoovi sügavat nagu kaev ja kaevu põhi kihamas läikivate sabadega rottidest. Tuli soe kevadeks, puiesteed kattusid üleni juurviljapeenar tega, sibula, pealsetega ja kapsataimedega. Mõnel peenral olid koguni klaasraamid. Ana Leningradi süngetest, hämaratest, hoovidest ja liivakottidega suletud keldrites hakkas levima jubedat lehka. Leningradlased olid meie vastu, imesõbralikud kõnetasid meid alati trammides ja poodides lahkelt naeratades. Mulle näis vahel, et nad igatsesid inimesi lihtsalt, et oleks igal pool ümberringi palju inimesi. Kordule fantanka silla minnes tuli mulle pika, hoogsa sammuga vastu noorhiiglasekasvu ja uhkete vuntsidega sõjamees. Ta pea oli püsti, silmad hirmu ja vaim mustuse pärast pungis ja kramplikult otsi ette sirutatud. Kätel kandis ta nagu iga hetk lõhkeda ähvardavat miini tibatillukest klientidesse keeratud imiku punti. Ülima õnne kujutisena, naiste pilk mulle unustamatuna. Peeti seda õhtut Veera inberi lahkumise puhul. Seni põline Leningrad Jane asustab blokaadi Moskvasse. Sinna kutsuti ka eesti kirjanikud Juhan Smuul. Olime tollal teiste seas kõigi algajemad, kohmetud ja arad. Meil kummalgi oli esimeste luuletuste ilmumisest möödas pisut ehk üle poole aasta loeti palju luule, tõsi, mäletan inberiti eriti selgesti Nishat uudinit, kellega pärast saime sõpradeks sõjaväemundris noor, sihvakas ja heledapäine, helkivalt siniste silmadega Tuudin raiusama värsse Hango kaitsmisest ja meile räägiti ette olnud seal väga vapper samuti mundris, tal oli mingi kõrgem auaste jässakas Aleksander Prokofjevi undas lugeda oma värstja, niiet majavabises. Nüüd oli Prokofjevi lauaperemeheks pidulikul lõunal, mille Leningradi kirjanikud korraldasid meile oma vanas ilusas majas Neeva kaldal. Pärsia seekord ei loetud, peeti palju südamlikke ja vaimukaid kõnesid Leningradist, olid liigutatud, et tallinlased välja andsid Tallinna kaitsmisel langenud Leningradi poeetide luulevalimikku. Prokofjevi tänas need, kes Eestit käsitlema kutserännakule. Laulis vana sõjamehe kombel ühe vägeva laulu. Jah, ammu oli käes see aeg, millest Veera Hinber kunagi unistas oma Pulkova meridiaani. Kuid tuleb tund, kus pärast viimseid haake enam kaevikuid ei vähene. Me jälle suuname siis teleskoope öös helkivale koidutähele ja pühitseme päikse kirgast sõudu. Leningradi elas just jälle üle aasta hari tipu. Valgete ööde aega oli tunda Läänemerd Cavani sadamat laia maailma vaskratsaniku kohal, Neeva teisid sõbraliku visiiti, tehes kolm kena süütut sõjale päevakest Rootsist. Ja nagu Herzgin koldovelli ühes koomilises novellis olid linnas kõik kohe trootlesi täis. Iisaku kirikus, Ermitaažis vinevskil võis neid kohata trobikond diviisi. Kõigil värskelt ostetud möla, laikad kaenlas ja käes olid meie ringsõidulõppe vaat endistviisi väga tihedad raadio ja televisioon, ajakirjanikud, kohtumised, esinemised. Juba hakkasid loetavad palad pähe kuluma ja kõrvus kajama. See Sergei poli Karpov luges Kersti Merilaasi nukka Felix Kotta oma kodumaad. Johannes Semper on liigutavalt ore või Ellen Niit eesti keeles keele näitena oma kõige kõlarikkamaid värsse. Ikka naeris seal Uno lahele meeldisid Jaan Krossi juba eelmisel kirjandus dekaadil menukas saun ja Erni Kristjani esimene armastus. Kunagi sõja kevadel olin käinud Kirovi pargis, mis oli tookord metsik ja räämas nagu kaua sugemat Ta laps. Meie kollektiivil tulisin kehanid omamoodi kirjanduslikku hoogtööd, esineda rühmadesse mõtetena, mitmel pool. Sattusin ühte väiksesse lugemistuppa, kuhu inimesed ilmselt olid tulnud lugema oma teatud raamatut või romaani järgi. Jälgisin, kuidas nad tahtmatult lugemisjärje kaotasid ja kuulama hakkasid. Marie tüürimehe seikluste puhul oli juba naerdi lahti. Üle hulga aja astusin jälle sisse Ermitaaži uksest, mis sarnaneb suure karavani tee lõppsihiga. Nii murruna voorib seal kunstipalverändureid. Ermitaažis on tõepoolest oaas allikad, mille kosutav jook tasub kõik vaeva ja väsimuse. Vaatasime all erifondis kiitide Micropeeni, kuldehteid ja üleval korrusel prantsuse õrnu Impressioniste igaüks mõne leiuga enda jaoks. Üldse on tunne, et kaunid kunstiteosed kiirgavad nagu salapärased valguskehad. Kõnnid neist kasvõi põgusa pilguheitega mõjuda, aga valgus jääb silmadesse. Ermitaaži kunstivarad elasid üle sõja ja blokaadi. Paleed ja kullatud tornitipud säravad endiselt. Kuid 632253 inimelu. Neist on jäänud ainult omaste mälestus. Hiiglasuured, murukäpad ja igavese tule kurb sümbol. Biskarjovi kalmistul. Oleme palju lugenud blokaadipäevadest, oleme näinud palju fotodokumente, kuid sellega pole võimalik harjuda. Mulle näis, et me kõik muutusime natuke vähem elusaiks vaadates seda kärbet anud käsivarrega lapsukest varemeid, pimedas tuisu kiirus, liiga pikk pimedus, liiga pime tuisk. Üleskutse autojuhtidele, et nad katsuksid teha kaks reisi üle Laadoga, sest iga Riis päästab näljasurmast tuhandeid leningradlasi. Distraafikute tontlikud kujud. Naine, kes veab kelgul oma hinge heitvat meest. Olga Berkhaltsi veebruari päevik, põlvnevad neist päevist. Käes supi kard, siin naine läbi hange viib haiget meest, kes kõht kui viirastus. Ta ümber mürske vihisedes langeb Canon vastu õhtut kangem. Ah, oleme ju ümber piiratud. Veel sügavamalt sügavamini, kui keegi teine on Bergalt seda kujutanud oma päevastest tähtedes. Mürisevad immist, pilvedega, mäeharjade päeva, surematu killi ja mullasaladust. Oli tuuline ja vihma segane ilm. Ninna tungis mingi tugev imalmagus lõhn, see tuli märjast haljast, rohust, mida muruniitja lõikas. Haudade juuksed on lopsakad, mõtlesin kassi peaks ka masinale tasa kumisema jagaebama. Kääpa väli, tumesinist aed, kannikiste laiad, nukrad kangad ja eemalmüüri ääres leinama koduma kuju, rahulik, tugev naine, vaniku kätel. Kõik siia vajus meeltesse kui hiiglaraskus. Jah, mingi nimetusi, tunne, mis on vist omane suure katastroofi ellujäänutele. Ükski inimene ei saa olla omaette nagu saar. Iga inimene on osa mandrist, osa maismaast ja kui laine uhub merede kaldanuka, jääb Euroopa väiksemaks nõnda nagu meri uhub ära servakese maa ninast või sinu või sinu sõbra maja nõndasamuti vähendab iga inimese surm ka mind. Ja seetõttu ära küsi kunagi, kellele hingekella lüüakse. Keda lüüakse sulle? Inglise seitsmeteistkümnenda sajandi luuletaja John on, väljendab nõnda suure inimkonna ahela tunnet mis elab meis varjatult ja mida me tajume aeg-ajalt väga selgesti. Vanem Leningradis elanud vihapäevadel. Tean, et sõda isa, passiivselt eitada, keda peab vihkama kogu hingejõuga. Mul on ainult hääl ja tihti tundub see nii nõrk nagu rohukõrrekahin maailmalagendikul. Enteksa miljonite häälte ühinemisest piksemürin.