Mul on külm ja kõle kõrges elevandiluutornis maailma valu tõmbetuules. Tunnen ennast hästi seal, kus elab rahvas, kust kostab hääli ja helgib kolde suits, kus ehitatakse. Võideldakse, armastatakse. Mihhail kaltsov. Kas oli kaheksa? Kolm aastakümmet tagasi oleks selle küsimuse peale muiatud sest polnud lugejat, kes ei oleks tundnud kalt soovi. Teda peeti kõige populaarsemaks ajakirjanikuks nõukogude maad. Miks? Kuna ta kirjutas suurepäraselt temast hõljetone ja olukirjeldusi loeti omastele valjusti ette, jutustati edasi tuttavatele tema esinemisi ja sõnavõtte. Oodati kärsitusega. Kuidas ta nii populaarseks sai? Ta kirjutas lugejale ei üksikute ülemuste maitsele vaid laiale lugejaskonnale selleks et maailma kõige humanistliku mad ideed kommunismi ideed muutuksid kõigi pärisosaks. Kes oligalt soovile lugeja? Eeskätt tark inimene, kellel endal pea otsas ja oskad tulla õigetele järeldustele keda tuleb ainult suunata. Teiseks suurte elukogemustega inimene, kellele ei meeldi, kui temaga targutatakse. Ta tahab ise otsustada. Kolmandaks on lugeja tööga koormatud inimene, kellel pole aega teha, meie tööd kärpida, kohendada, viimistleda. Peame pakkuma talle ainult lõpuni lihvitud materjale. Nõukogude Kirjanike esimesel kongressil ütles kaltsov. Meid ähvardab praegu tõsine oht. Lugeja, kes juba mitut aega läheneb meile suure malakaga. Niisugune ähvardab oht, võtab öösel külma higi ihule igal kirjanikul, kellel ei puudu vastutustunne. Koltsas nägi selgesti rahva tormilist kultuuri kasvu 30.-te aastate algul ja hoiatas kirjamehi, et kui nad jäävad oma lugejast maha siis käib nende käsi halvasti. Muidugi lugejal ei ole malakat tõllaga ähvardav õigus. Ta lihtsalt ei loe. Konsovi enda stiil oli kuiv. Ta ei armastanud kavalaid, keerutusi, ületavaid, sentimente kuhjatud epiteete. Need segavad autori mõtte omaksvõtmist, ütles ta. Ja pahatihti ainult maskeerivad sisutühjust. Koltsovi Ardenaliks oli täpne sõna tabav detail. Tõde kaheda kiskuv kirjeldus eeldab isiklikku läbitunnetust. Siin ei aita ainult tööst kirjutuslaua taga ja ta kõikjal, kus elu näitab oma iseloomulike palgejooni nii häid kui halbu. Kas tuleb selleks ööd istuda, takso autoroolis, kavaldada end vaenlase karukoopasse sõdida seal kus võideldakse vabaduse eest. Ükspuha niisugune on kord juba ajakirjaniku amet ja kodanikukohus. Paraku leidub inimesi, kes ei peagi ajakirjaniku ametist suurt midagi. Kas me siis vähe oleme näinud kinolinal teatrilaval kohanutelektristikas ajakirjanikust peksupoissi, kelle kallal irvhambad oma jõudu proovivad? Nagu ei osata näha või ei taheta? Kui suur võim on lehekirjanikul oma lugeja mõtete ja tunnete üle? Missugune autoriteet on tegelikult ka sõjakroonikakirjutaja, kes teenib rahvast ja parteid oskab võidelda vaenlasega, toetada sõpru, viie rahvahulkade, nii uued, edasi innustavad ideed. Põgus pilk kolt suuri elule ja tööle. Annetasin õpetust. Mihhail Jefimov, yks Koltsov sündis 12. juunil 1898 Kiievis. Lihtsa töörühmaga perekonnapea polnud küll saanud haridust, aga meistrimees oli ta iga ameti peale tallutas saapaid ja õmbles pükse, köitis raamatuid ja parandas Kelly. Kiievist kolisid vanemad preisi piiri äärde vaatliku linna pilostok kust missa püksirihma pingutades. Reaalkoolibändi küpsustunnistuse kättesaamisega tuleb aga suuri sekeldusi, sest abiturient Koltsov visatakse koolist välja ei, mitte nende õhukeste prosüüride pärast, mida tsaarivalitsus kartis tuld. Seda kooli juhtkond lihtsalt ei teadnud. Abiturient Miisakoltsov astus Isamaa kaitsmise tunnis ja ärgem unustagem, et oli väga väikest kasvu ja kõhetu jõuga vastu turskele toorutsevale veelt veebile. Nii tulebki lõpueksamit õiendada eksternina. Ja Koltsov astub Peterburi psühhoneuroloogia instituuti. Töötaja asutus oli enne esimest maailmasõda revolutsioonilise üliõpilasnoorsootaimedega tohtritega kold soovist ei tulnud. Kui kergetab oktoobri kõu, näeme noort tudengit oma inimesena ta uurijas ja small. Neis. Koos tööliste ja madrustega kihutab ta veoautol arreteerima tsaariministrit. Ja samal ajal, kui ta täidab oma revolutsioonilist komissari kohust uudistavad silmad ahnelt vana maailma pelgupaika. Praktik revolutsionäär teeb esimesi visandeid tulevaseks tööks. Kodusõda kannab kaltsovi rindele punaväkke. Lahingutules peetakse ka kirjamehe ristsed. Juba koolipingis alanud ja ülikooli auditooriumis süvenenud kirjaniku toimetaja orgalüsaatori anded leiavad rakendust armee ajakirjanduses. Pravdas ilmub nooruki esimene korrespondent siit peale kuni oma traagilise lõpuni. Jätkaltsov seotuks Pravda, aga siin saab ta oma poliitilise ja erialase karastuse kasvab kaastöölisest toimetuse kolleegiumi liikmeks. Igal nädalal ilmub Pravdas kolt soovist väljetanud kui olukirjeldus vahel kaks, kolm. Kogusummas on selleks arvuks 1400 tohutu loominguline pärand mille omaaegne aktuaalsus on nüüd muutunud elavaks ajalooks ja samaaegu huviga taas loetad. Kuna küsimused, mis revolutsioon omal ajal üles seadis, seisavad ka nüüd meie kõigi ees, uuel kujul ja uute perspektiividega. Laias laastus võime Koltsoovis följetonide olukirjeldused jagada kolme liiki. Esimeste põhiteemaks on sotsialistlik revolutsioon oma ettevalmistuste alguse ja võiduga. Siia kuulub ka oktoober. Õhtuhämaruses paistab kaugele small nii raskepärane hoone kolme reaa, valgustatud akendega. Siin oli vaikne. Väärikalt käisid klassi daamid kitsenahast kingades, vallatult jooksid treppidest üles-alla nende tütred, kelle kuningriik nüüd põrmu paisatud. Arva, möödusid hardassosinas saadetuna, kullaga välja õmmeldud mundrites vanakesed tühjade silmade tinase pilguga. Nüüd aga on kärarikas tumedate võlvide all öeldavat käsklus sõnad kõmiseval nagu saunas. Tümisevad vahetuva valvesalga kümnete jalgade sammud koridorides voolavat tihedate hallide joomidena patrullid, komandot, piketid külmetav karvamütsis, madrus tirib nööri otsas kuulipildujat nagu pisikest koera umbses tõhust ja inimkehadest tõusvast kuumast aurust. Tuhmunud Vilivlajal asuvad elektrilambid. Tuuakse padruneid ja granaate. Seltsimehed talvepalee juurde rünnakule, karmi lobi võimu vastu. Andke keeerrenski siia. Tuuakse leiba kirjelduse pake tuuakse katelok kuuma kapsasupiga. Ja kellelegi määrdunud pluusis keha kas haavatud või surnud, on lõdvalt ja veidralt longu vajunud kolmele kätepaarile. Väga paljud Koltsoovi kirjutused said aluseks uutele ettevõtmistele. 1929 ilmunud suvila, siis suvila algatas heakorrastatud puhketsooni rajamise pealinna töötajaile Moskva lähistel. Tahan lennata, oli lähtepunktiks agiteskadrilli loomisele. Praegu, kus Nõukogude Liidu kaart on tihedasti täis Aerofloti reisiliine, on päriselt raske ette kujutada ärevust ja umbusku, mida õhusõit 30 aastat tagasi kaasa tõi. Bolševike lennuki Euroopas. Punane pommitajad, Prantsusmaakohad kuulutasid kodanlikud ajalehed. Kuid tuusaja neljanda isa Andrey Tupolevi esiklaps anti üheksa Euroopa kohal ringsõitu sooritas, demonstreerides noore nõukogude lennukitööstuse saavutusi. Lennumasina pardal tegi oma ajakirjanikutööd Mihhail kortso. Ta oli ka maailma esimesi ajakirjanikke, kes sooritas surmasõlme. Ja kui ta 1926 kolmandana piloodi ja pardamehaaniku kõrval lendas üle musta mere türgi maale ütles üks tuntud kirjanike Koltsovi lähedane tuttav. Mihhail ja ma tean, et riskisid eluga, et see oli kangelastegu. Ent mida saitide vastu kirjanduslikus mõttes? Üksainuke olukirjeldus ja seegi ajalehes mõtelda ei romaani ega jutustust vait, artikkel, mis unustatakse järgmise Pravda numbriga. Kaltsoff vastas. Teil on õigus. Kurb muidugi, et ainult üks, aga mis teha, ma olen ju lehekirjanik. Niisugune on minu stiil. Artikli jaoks on küllalt sõidus Moskvast Kelliaalsemasse. Teise tarvis tuleb lennata üle pooluse. May jagama följetoni materjali hankimise raskuste järgi. Jagan nad headeks ja halbadeks. Ütelge, kas olukirjeldus meeldis teile? Muidugi, vastas kohmetunud kaasvestleja. Siis on ju kõik, kuidas see siht mul oligi. Ei ole kolmekümnendatel aastatel perspektiivikad täna kus Koltso eest ei veaks või kaasa ei lööks kinokroonika fotoasjandus, autod, raudteeühendus ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Teda jätkub kõikjale ja kõigeks. Lennuväljal surub ta esimesena kätt. Fašistide küüsist pääsenud Georgi Dimiitradil kavaldab enesevanglasse Kesk-Saksamaa et kokku saada revolutsionääri maks seltsiga. Fotografeeribja intervjueerib prantslase pähe valge kaartliku kindralit. Tema Pariisi korteris toob miljonite lugejateni esmakordselt voodi külge aheldatud nägemise kaotanud kommunistliku noore Nikolai Ostrovski. Kas te teate, mis tähendab Koltsofta? Nii hakati nimetama hästi korrastatud vildaka teenindamisega teema ju, mis ta ärkasid kunagiste räpaste teeäärsete kõrtsi tasemele. Ja jällegi oli eestvedajaks Koltso. Kui tihti olete meelki raadiost kuulnud sõna viktoriin? Aga kas olete kunagi mõelnud, kust see sõna on tulnud? Kirjanik Aleksandr teetsi mälestustes Koltsoovist loeme järgmist. Mäng ise oma vastustega oli juba ammu valmis, aga kuidagi ei leitud lapsele nime. Toimetus käis ringi nagu hambavalus ja aina otsis ning otsis toimetajaga. Soff muutub rahutuks. Ikka veel ei ole valmis siis tõendanud eile, et iga sõna võib saada selleks pealkirjaks. Ta võttis laualt Izvestija ning lõi lahti kuulutuste rubriigi. Palun olge lahked. Viktoriinak rüügeri balletiõhtu, kas ei ütle teile midagi? Maiken? Mängu nimeks saab viktoriin vene keeles Viktorina. Miks? Sellepärast, et sõnal on kõla ja mängu võitja on ju Viktor. Või kui algnemas suust, siis Viktorina. Nii saigi mäng vene baleriini nime. Olime jõudnud Koltsovi, teise tähtsa töö lõiguni toimetaja aga enne veel paar sõnakult soovitatiivilistest õietonidest. Kosovo oli äärmiselt taktiline ja viisakas mees. Väga tundlik ja tähelepanelik oma suhtumises teistesse inimestesse. Aga korrapealt muutus ta teravaks ja okkaliseks nagu stiil kui põrkas kokku rumaluse piiratuse silmakirjalikkuse lipitsemisega. See nimi kujunes omal ajal pärisnimeks rumaluse ja silmakirjalikkuse tähistamisel. Pärit on ta soovist hõljetonide seeriast Ivandvadimovitš inimene vastaval tasemel. Ivanova tiimi armastab kirjandust. Šolof muidugi olen lugenud, mitte kõik. Kuid olen lugenud, mida nimelt ei mäleta, kuid lugenud olen vaid need on, kas see on siis tema oma. Kuidas siis olen lugenud, õigupoolest läbi vaadanud, läbi lehitsenud ja te ei jätku aega iga rida lugeda ja minu arvates pole vajagi. Mina isiklikult tarvitseb leheküljel ainult pilgu peale heita jeva, haaran peamise tuuma. Mul on see aruannete lugemisest välja arenenud. Kuid üldiselt, kui nõrgalt nad siiski kirjutavad, puudub teate nooruslik hoog ei ole sügavust. Ei saa aru, milles siin asi seisab, sest missugustes tingimustes nad elavad, kui te teadsite, honoraride tuusikud, loomingulised puhkused, komandeeringut sealjuures mitte mingisugust vastutust, mitte mingisugust tööstus- ja finantsplaani. Kruvinud pooleks aastaks niisugusele kohale sokutatakse, mida kõike ma ei kirjutaks. Eeldused, mis tähendab eeldused, kui partei on siin teatud sektori näiteks kirjanduse peale pannud, kui sulle antakse võimalus töötada, ütle aitäh ja kirjutan romaani. Parteitu. Ainult üks on olemas. Mulle näis, et neid oli kaks. Üldse veidravõitu rahvas, täiesti mingisugused organiseerimatut. Mina kui veel Majakovski oli, otsustasin Klafajansfarfouri ja sayuskli products võti ühinemise aastapäevaks värsid tellida. Helistan, küsin ökovskit, sõitis kuueks nädalaks ära. Küsin, kes asendab öeldaksegi. Mis tähendab ei keegi, inimene sõidab kuueks nädalaks ära ega jäta kedagi enese asemele. Hõi arvab ta, et on asendamatu, meil pole asendamatuid. Hiljem helistasin veel paar korda päise päeva lobaajal, telefon ei vasta. Üldkokkuvõttes laskis jänese maha. See on niisugune rabas, kellega peab ettevaatlik olema. Akadeemia väljaanded. Kodun neid kõiki, missugune kultuurkäik aina sad, käen köites kullaga toredat raamatut. Leiuse kuldne kits või midagi NSV ei saa, kui suurepärane, või võtke Bocatša, missugune sõnameister, Askasid alles rõvedusi visata ja kui peenelt, kui kultuurselt, katsu külge hakata. Raudne vool muidugi, lugesin seda juba enne revolutsiooni gümnaasiumis. See on üks neid asju, mille varal ma poliitilise kasvatuse sain. Koltsovi toimetaja käe alt on kasvanud paljud tänased kirjandussuurused. Otseselt tänulikult soovile kirjutas oma esimese näidendi Bukoodinud. Tollel andekas algaja ajakirjanik, kellele saaks sõna tõsises mõttes muretses kõik alati savantsist ja lõpetades oma ettetoaga. Boltsovi lähedasteks kaastöölisteks olid Majakovski Ilfi ja Petrov, sulie Leoni, Klens Levošanin ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Käsikirjade ja trükivärvist lõhnevate veergude juures oli Koltsov kodus samuti polügraafiasjanduses. Tema tööst autoritega kirjutad Katjanati, kes provintsi piigana astus Koltsovi kabinetti. Tulin Moskvasse, tahaksin otsustasin teie juurde tulla. Ei, käin siis kohmetult vait. Prillidega mees teispool kirjutuslauda, jälgis mind sõnatult. Ja mulle paistis, et tema silmis süttisid kelmuse sädemed. Kuigi nägu jäi surmtõsiseks, siis ütles. Hüva, andke oma värsid siia. Värsid. Küsisin imestusega, kust te teate, et ma luuletusi kirjutan. Vaadake asi on nii, et kui inimene läheb kirstutegija juurde ja ütleb, mul oli tädi, siis tavaliselt enam ei pärita, mis tädiga juhtus, vaid võetakse mõõdupuu ja küsitakse aadressi. Tatjana testi ja tema salmikuid lähemalt tundma õppides annab Koltsov neiule hüva nõu. Jätku salmi tegemine sinnapaika ja asugu teisele teele. Ajakirjanikuks. Nüüd kuulake mind tähelepanelikult. Esimene käsk vihata kogu hingest seda, mis vihkamist väärt ja armastada, mis armastamist väärib Kaltusetaja kõhkluseta võidelda ürituse eest, mida teenid. Teine käsk. Tunda põhjalikult materjali, millest kirjutada ja 10 korda rohkem, kui artiklisse mahub. Kolmas käsk. Usaldage inimest. Kui puudub usaldus ja siiras huvi inimese vastu siis ei tule teist ajakirjanikku. Ja pidage alati meeles, kui võimas relv on teil käes. Seda tuleb puhtalt hoida. Ei tohi vallatleda ega varblasi lasta. Selge. Ja söögemaks litsi päeva, muidu ta jahtub päriselt. Aastal 1927 jutustab Koltsoft tuttavatele, et poleks paha hakata välja anna odavat, illustreeritud ja fotodega ajakirja mis elavas vormis reageeriks aktuaalsetele küsimustele. Niisugust ajakiri oleks mõnus lugeda lõunavahe kui rongis, mererannas või perekonnaringis oma tohutu energiaga hangibki Koltsoff vahendid, summad, ruumid, kaadrid paberi ja lõkkele lööb tänini põlev tuluke Aganjok. Mõne aastaga kasvab aga niuke ümber võimas kirjastus, ajakirjade ajalehtede liit, vene keeles lühendatud surge. Seda juhib kaltsu. Ta tunneb põhjalikult tehnilisi ja finantsilise üksikasju, nime ja nägupidi. Iga kaastöölist konsovi nõrkuseks olid suurejoonelised algatused ja selgineb teda korkile, kellega nad saavad lähedasteks sõpradeks. Teie eeskujul kirjutab Kalczovkorkile tegelen ma meelsasti kirjastamise kui kirjandusliku töö vahetu jätkuga ja pean seda meetodit õigeks bolševiku litaraadi kohta kes ei mõtle üksnes käsikirjale, vaid ka sellele, mis kujul kirjapandu jõuab miljonite tööliste ja talupoegade Ni. Võib kujutleda töökoormust, mis langes Koltsoughi õlgadele järvekesi juurde veel tema kohustused, Vene NFSV ülemnõukogu saadikuna. Kuidas nägi välja see fenomenaalse töövõimega mees Koltsovi abi Pravda jaganjuki toimetamise päevilt? Nikolai Beljajev kirjeldab. Madalat kasvu otsaesine kõrge ja kumer sarvraamidega, prillid ninal, sirge suujoon kaarjas ja huuled beebilikult pruntis liigutused, kärmed, tormakalt. Naeratus on erk, rõõmus teinekord jõmpsikalikult üleannetu, tihti irooniline ja vahel kaval. Võib, kui vaja töötada järjepanu 20 tundi. Aeg-ajalt piinavad teda kohutavad migreenihood, siis ta ei söö ju ega räägi. Aga niipeavalu lakkab, on ta uuesti ülepeakaela tüüris. Soovil olid alati laused juba peas valmis ja üldiseks imestuseks polnud peaaegu üldse tarvis neid parandada. Ta armastas dikteerida ja eelistas erandit Pravda masinakirjabüroos. Meest, kes oli valinud selle iidselt naiste ameti domees, säilitas absoluutse ükskõiksuse materjali vastu, mida ta tippis olgu lugu pisarateni kurb, rikatavalt rõõmus. Automaat ei reageerinud ega seganud tonisti mõttetööd. Aga kui juhtus imeharva küll, et mingi kauge naeratuse vari üle tema näo libises, ütles kaltsov hiljem lapseliku rõõmuga. Täna vist läks korda. Isegi Sembrovski, naeratas. Ahvatles elu kolt soovi uute teemadega. Ta käib palahinski paberikombinaadis ja tsitrusviljade uues kasvukohas. Kihutab kiirrongil Genfi konverentsile ja rappub vankril kalmõki steppides. Organiseerib kirjanikke antifašistliku rahvusvahelist kokkutulekut. Ja kui Hispaanias puhkeb kodusõda, maandub kortsov Barcelonas ühes käes kohver. Iga päeva kohta peab Pravda korrespondent päevikut millest kasvab välja Koltsovi kõige kaalukam ilukirjanduslik teos hispaania päevik. Teos, mille elu ja kunstitõde ei karda tuhmumist. Järsud kitsukesed tänavad olid imekaunid kuid neid mööda ülesmäge pühkides unustas Kell sootuks, et need ongi toleedu tänavat. Sellesama tuleedu, mis oli ta nooruse peibutavaks ärevaks, soovunelmaks. Inkvisitsiooni traagiliseks leiduks ülemiilikute mõõku, kõlistavate Pummeldajate ja kaunite daamide litsentsi aatide ja tuleriitadel surevat juudi soost märtrite linnaks. Kõige salapärasema talletuspaigaks, mida ta teadis olevat kunstis. See oli jälk, reco, lõuendite, piklike, õige pisut ümardatud noorte ja vanade nägude külgetõmbejõud tema kavaleride ja noorukite erinevate paaritute silmade hüpnotiseeri pilk. Talle oli alati paistnud, et kui ta mingi ime läbi satub toleedusse läheb ta otsekui palverändaja pilku pööramata ihaldatud maja juurde mida oli õppinud tundma albumi ja fotode järgi. Madala kuivab aia, mis on laotatud karmile Kastiilia pinnasele ning astub läbi siseõue ja kitsaste sammastega iidse käigu. Mõistmatu kunstniku lihtsasse jahedasse ateljeesse. Selle asemel läks ta koos malevlastega hirmsa püssi radina saatel mööda väikeste süngete pallide skulptuur portaalidest. Mööda purustatud autovrakist, mille sisemusest tuhnisin, vallastasid lapsed mööda purustatud majadest välja tassitud kolist mööblist, kappidest, klaveritest ja madratsites. Ning jõudis Alt Kasari kindlusemüüriga külgnevale Sakkodovery väljakule. Väljaku keskpaik oli mässuliste tule all. Samas käigus oli kõik puruks lastud. Kuulid hüppasid klaasikildude hunnikuid ja paiskasid üles pisikesi tolmu. Pilvekesi barrikaadid juures ja põiktänavaid uitasid ringi korrespondendid, kirjanikud ja kunstnikud. Nad intervjueerisid anarhistide Skitseerisid neid albumisse küsitlesid läbielamuste kohta. Nad vaidlesid selle üle, millal võiks kindlus langeda ja mässuliste põhimõttelise üle, kes olid sulgenud pantvangidena endaga kindlusse Toledo tööliste naisi ja lapsi. Biolyya, sorry ja arvasid, et see on fašistliku künismi musternäide. Ameeriklased täiendasid, et igaüks oleks piiratavate asemel teinud nõndasamuti. Seejärel suundusid kõik koos lõunat otsima, kuid lõunasöögi olid hotellis juba jõutud kinni pista. Kinooperaatorit. Me Kell, kellest Koltsof räägib, on täisekirjanikud olikult soovile lahutamatu poliitikust strateegi, isegi majandusmehe tööst. Ta kirjutab, käib luurel ja rünnakul, võitleb tankil, lennukil, sõdib õlg õla kõrval kangelasliku hispaania rahvaga uurib, analüüsib ja kus vaja, aitab nõu ning jõuga annab hispaania rahvale edasi meie revolutsiooni kogemusi. Me pole kunagi tundnud seda rahvast oli meile kauge ning võõras. Me polnud temaga kunagi kaubelnud ega sõdinud, polnud midagi temalt õppinud ega midagi talle õpetanud. Ka varem käisid Venemaalt Hispaanias vaid üksikud veidrikud terava mõrkja eksootika armastajat. Isegi arenenud vene inimese peas oli hispaania riiul peaaegu tühi ning tolmunud sealt võis leida vaid tongi hotetcostonhuaniga, keda hüüti prantsusepäraselt don suvaniks. See viljat jällegi Tiliat, Carmenit, koostoreadoriga ja veel Madriidi õukonnas saladusi. Ja korraga tõusis see kaua mandri alumises vasakpoolses nurgas virelenud rahvas, keda keegi õieti ei tundnud. See põuast Kastiilia kiltmaade Ast, uurija Reskete mägede ja Kälkide laguuni ja küngaste rahvas täies suuruses maailma pilkude ette. See oli tema, kes võttis esimesena kolmekümnendatel aastatel täies ulatuses vastu fašismi väljakutse. See oli tema, kes keeldus Hitleri ja Mussolini ees põlvili laskmast. Tema astus kõige esimesena vapralt relvastatud võitlusse fašismile. Pärast Hispaaniast tagasitulekut langeb Koltsov, kes kogu elu oli võidelnud vaenlase vastu laimu ohvriks oma loovate võimete Zeniidis. Katkeptina eluni, rehabiliteeriti 1954 surevad need, kes ei jäta endast jälge tulevastele põlvedele. Tunnustatakse Koltsofaga paneb meid veel praegu kord naerma, kord nukrutsema ning alati aus pidajana veendumusi, millest kõneleb ka üks kirjaniku viimaseid artikleid. Kommunism sammub edasi üle kogu maailma. Miski ei suuda peatada tema ajaloolist astumist.