Plaadipõgenik. Plaadi põgenik. Tere päevast, head sõbrad. Kell on nii kaugele tiksunud, et selle hooaja viimane plaadi põgenik läheb teele. Nimelt on see saade selle hooaja viimane saade. Ja mul on väga armas külaline. Relgule nad ema on Liisi Koikson ja nüüd palun raadiokuulajad, võtame kõik käed, aitäh. Teeme suure aplausi, sellepärast Liisi Koikson, neil on täna sünnipäev. Palju õnne. Aitäh. Samas oleks kingitus ka, siin on kingitus, siin on üks Eesti raadio 80 kott ja seal on sees. Ma tean, et Liisile muusika meeldib ja seal on sellised plaadid. Suur tänu, kuulan ära, nii, meil on siis plaadipõgenikku saada seal muuseas üks suupill ka, nii et sellega sa saad siis minna a cappella vanalinna päevade ajal mängima. Ansamblit vaja liisikene on siis pärit Pärnumaalt Kilingi nõmmelt tehnemmest, Kilingi-Nõmme Aadeedee kaltsükloginigi enamasti räägi oma lapsepõlvest, kuidas Kilingi-Nõmme sinusugusele muusika Maiale oli, sellepärast on ikkagi eemal Tallinnast, Pärnust, Tartust muidugi, Pärnust küll mitte nii palju. Meil on 40 kilomeetrit ja siiski on see ikkagi seal sees, jalgrattaga ikka Pärnusse läinud. Ei. Bussisõit oli lapse jaoks ikkagi pikk, siis oli tund aega, nüüd on juba vähem, aga. Aga no nüüd on muidugi tee tehtud ka väga korda ja number bussid on paremad ja kõik, muidu see tihemetsa ja Valga ja see liin tuli ju kõik läbi, Kilingi-Nõmme sõitsid ja siis hirmust liiklus oli seal, seda ei mäleta imede. Kuidas Kilingi-Nõmme oli siis sulle, kuidas see kool ja lasteaeda, kas lasteaia tavadki ja sõimes ja lasteaias ja meil on kaks lasteaednike lingemastid. Kummaline. Ma käisin linna lasteaias. Kas selline eliit ei teagi, mis seal vahetalliks oli, Grelia ekse linna last, näed, ma käisin seal linna lasteaias ja ootasin emale tema kaua tööl ja siis ma olin just viimaseid tavalised, kes ära läks ema või kuidas selle lauluga salul selles linna lasteaias. Ja seal ma laulsin, jaa. Ma tean, ma käisin laulumaias vist viie aastasena lasteaiast, siis saadeti. Solist hulljulgeid rohelist ja et siis see lugu oli väikese venna kiikuke. Oh oled sa kuulnud seda laulu, ma mõtlen, laulude oma esitust? Ei ole, Eve Viilup ütles, et neid saadeti alles enam. Kurb ka ja oleks selline väikene mark jäänud ja tänapäevane võimalik omale DVD peale kirjutada. Wana retro saada ja panna riiulisse ja siis mõnikord tore vaadata. Aga mina mäletan liisikeste, ta oli tõesti siis liisike Estonia kontserdisaalis, mind kutsuti laste lauluvõistluse žüriis, seal oli sellised noored noored inimesed nagu Maarja-Liis Ilusa, Liisi Koikson, loolis pärdiku muret. Ja, ja ühel hetkel on ja et see oli ka selline tore aeg, aga ma tahtsin veel seda Kilingi-Nõmme juurde jõuda, et et kuidas su ema isa siis siin tagusid, suunasid, et sa ikkagi laulma hakkasid? Ema isa vist küll ei suunanud või? Ema panin küll mind kohe esimeses klassis pani muusikakooli, aga tavaline sellel ajal, eks? Jah, aga samas noh, sellist midagi head välja, sest et esimese klassi õpilane ikkagi ma ei suutnud isegi literatuuri tunnis korralikult lauseid kirjutada, mis õpetaja ette luges. Ema luges kodus vihikut, sa jupid sõnadest umbes jõutud kirjutada? Keeruline lapsele ja jah, see oli natukene raske ikka. Emalased andekas laps, saab hakkama, aga ma läksin halvasti seal siis ma sain ikka kahtesid kogu aega, mul läks halvasti. Ja ma olin mingi kolm pool aastat, tegelikult on seitse kokku see ja siis tulin sealt nutuga põhimõtteliselt stressi. Pärast läksin tagasi väliselt klaverit võtma, aga suguvõsas on ka laulumehi laulumemmesid olnud. Vanemate või kuskilt sealt kandist. Emapoolne vanaema vist oli küll, mängis akordionit pianist, hea laulja ka olnud, seda näinud. Ei, ma ei näinud teda ja ma ei ole üldse oma vanavanemaid näinud, vanaisa oli silmus, nüüd. Mina olen, mina, olen näinud oma nii vanaema kui vanaisa, mõlemaid. Jumal, see õnnelik ka, et ma olen näinud oma vanavanaisa ja vanavanaema. Need lastakse sellel väga hästi, mul nendest Nemad elasid tõesti kõrge eani. Aga minust ei saada ka saada, käib tänasest sünnipäeva lapsest Liisi Koikson üht ja meil on siin ka hunnik vaatelaua peal ja kaks plaati täitsa mulle ära, need, mis olid aasta aega umbes silu käes. Laenuks aitäh sellegi eest, sellepärast et ma hea meelega annan sõpradele plaat, aga. Aga aga mul lähevad nad meelest ära ja siis mõnikord plaadiriiuli juures ja teades plaat on seal olemas, tegelikult teda ei ole ju ise endal vähesse, aga seal on muusikat küll kaasas, kuuleksime vahepeal muusikat ja siis räägime liisiga edasi. Siin on igasugust muusikat nii lapseliku või kui täiskasvanu täiskasvanumuusikat. Ilmselt või kuidas, hakkame rõõmsalt. Meil on sünnipäev, täna. Muidugi. Hakkame sisse šveiki soundtrack'i, jah, see on üks väga hea plaat minu arust sellele filmile andisest palju juurde, et lood on väga head, nii jõle üldsegi tegelikult lapselikult lood, et nad on võib-olla see mulsid elurõõmsa, tähendab seal ega's Shreki multikast nüüd ka eriti laste multikas kui, kuigi need kujud on seal väga-väga ilusad ja värvilised ja pehmed ja mõnusad, aga see tegevus ja see jutt ja mul on muidugi, mis su lemmiktegelane söögist, kes. Mulle meeldis esimene esimene asemel rohkem raha, teine oli juba nagu punnitatud ja võib-olla Munintsi piparkooke ja sama oli ka tore. Aga siis, keda me kuulame sellesse teise plaadi pealt, kuule me kolmandat lugu, seda ma tegin oma eksamil ka seal niux David povi lugude esitab seda koos naisartistiga. Tatar flai pautšer, ma arvan, et see pole sellel naisel päris nimi, aga Tseensis seal lugu. Ütlesid, et sa laulsid seda laulu eksamil, mis eksamil seal aurustada, kellega maja lõpetan otsa kooli praegu tegelasele jõuda oma ju tegelikult ma lõpetasingi ja et mul on vaja käia veel Estonias, saada see mingisugune paber kätte, et palun olete lõpetanud otsa kooli. Ja mul on kõik eksamid tehtud ja kõik. Teisipäeval oligi see erialaeksam seal Evertiga laulsime, sedasama lugu. Kuidas ta on laulu Bortnerna on ta paistab, ma olen teda nagu ma teda isiklikult ei tunne ja, ja, ja ma olen nagu näinud telekas ja kontserdil on ka teda näinud, tundub natuke selline jahe, natuke kinnile. Kuidas seal lava peal on? Laulu Bortne? Andekas, me saame hästi läbi, alustasime otsa kooli koos. Ja noh, tema ei jõudnud lõpuni, aga ma mõtlesin, et oleks tore, kui me lõpetaks kähku koos selle, et see oli ka viimane lugu kontserdile. Ja ei, me saame väga hästi läbi ja noh, võib-olla just sellepärast, et meil on nagu sihuke ühine minevik natuke. See mulje on petlik, et on selline natukene ja ma arvan, Ta asuv talumeestega ongi või noh, et ma olen ka seda ma ei võta nagu kõiki kohe omaks, kui ma jätka kõigile kohe õlale patsutama, et see ei olegi lahevadele. Et hoiab nugis distantsi ajaga, kui, kui talle mõni inimene sobib, siis ta temaga ka nagu avad juba üks paras nuhtlus ajakirjanikele ja sa ei taha, ei taha anda intervjuusid ja eriti lahtine sai ei ole, eks ju. Viimasel ajal ma ei ole tahtnud enam või on, sul on liiga tehtud, äkki. Sa oled kuulnud, et on tehtud, kellelegi? On teistel on võib-olla isegi rohkem tehtud kui mull, aga ma tunnen ka, et nad ikkagi tõesti imevad seda viimast välja, et kui isegi lugu on täiesti normaalne, positiivne lugu. Aga pealkiri sealjuures on absoluutselt kuskilt mujalt võetud või mingi suvaline lause võetud minu tekstist, mis ei seostu üldse selle teemaga. Miks ma peaksin ootama seda järgmist pealkirja? Parem siis juba väldi teos just. Nagu vahel ikka, aga no tegelikult sina kui artisti elukutse on selline vaeva täitsa pagaripoodi saia müüma, lähed oma otsa kooliharidusega, sa pead ikkagi ennast nagu reklaamivad ikkagi sellega, et sellepärast sa pead nagu pressiga läbi saama paremini. Vaat siin on, tekivad sellised käärid ja aga pressi on teistsugused ka see kollane on see üks fessi siis osade asjadega seal väga hästi läbi Postimehes näidutavaid. Nagu taandub sellele isiklikule läbisaamisele suvalisele näiteks ütleb, et Mari Kivi, SL õhtulehes ma tahan saada juttu siis nagu vaat see, kui te ütlesite, tere Ma olen mari kivi siis, kellele ma olen kivi, SL õhtulehest. Siis siis ma pean pikalt mõtlema ja lõpuks ütleme nii, et sul on kiire ja pole aega ja ja kontserdid ja proovida, jah, jah, ilgelt võimalikud vabandused. Loomulikult. Mind õudsalt tundub muidugi halb sõnaga mund, ääretult vahvalt ja südamesse liigutusse sinu uus DVD, mille oletada üles võtnud siis oma meeskonnaga seal Pirgu mõisas küll sellel oli ilus kujundus peale selleta ilusti laulda, oleme rääkinud. Aga see kujundus, kes selle tegi see mõte lava, lavakujunduse, valguse, õunapuu, ma tean, et see õunapuuvärk tuleb vist selles sellel festivalil veel ettekandmisel see täies hiilguses on see õunapuu alles seal, jah, need äkki isegi seal Pirgu mõisas nad olidki ühes tükis veel, aga siis kontserte tehakse kuidagi monteeriti niimoodi lahti, et nüüd sai siis transportida jälle kokku panna. Et nad on täiesti olemas ja nüüd tuleb festival. Louis, mis oli vist nii, jah, maailm on kella või maailmaküla ja seal siis sa esined ka siis õunapuugaas ole. Ma loodan jah, mulle mälestused Paul Pihlak helistas, et, et et see on nagu viimane kontsert Liisile ka, kui sa näed. Ütlesingi, aitäh, tema bum. Brasin, kiida kunstnikutöö, kes seda tegi? Iir Hermeliin tegi meile mõni, noh, see see on, see on ju kõva nimi juba. Ja väga tore, et ta oli nõus kampa tulema. See oli, see on suurepärane kellelegi võimalus. Raadio kuulajatel, kui omal ei ole seda teeveedeed, loomulikult, eks ju, tahaks seda omada, aga kui ei ole, siis minge kellelegi külla, kellel on ja vaadake, kui ilus kontsert see on. Peale selle Liisi ilusti laulab, on ta ka väga kaunis, sellepärast et seda Pirgu mõisas nagu üldse ei tunne ära seal, et on hoopis selline kuidagi müstiline ja muinasjutuline, see saal ja mõned on, öelge, et samas oleks võinud ju, miks pidi sinna Pirgu mõisa minema siis, et või ükskõik mis ruumi võtta, selle ilusaks teha, aga aga meili vaat ma olin kuskil linnast väljas maal ja seal koos ühes kohas. Et me sõime, ööbisime seal, tegime seal tööd ja seal kõik andis sihukese mõnusa tunde eurole. Meeskond oli üsnagi suur. Et noh, võib-olla ütleme noh, praegu öeldakse, et tädi Maali, eks ju, see on siis nüüd hea inimene, kes kes Eestis elab, tädi Maali võib olla, mis on siis? Palun härra püsti ja ja bänd on laval ja liisi keskel ja inimesed saalis hiljem üles, aga tegelikult see on ju suur töö ja ja seal palju seda meeskonda, oli sul selle. Või, ma ei teagi, seal sagis nüüd nii palju ringer ja mingi jälgi sadakond küll võis olla kas nii palju ja seal on mingi 50 raudselt. Nojah, seal käis ikka lavamehed olid ühel päeval panid asju üles ja siis tulid jälle teised, kes panid valgust ja seal oli palju inimesi ja mingi hetk siis mõtlesin, et issand jumal, kas tõesti minu pärast sind vägevad. Et see oli väga tore, et see meeskond, meeskond oli raudselt rohkem, kui seda publikut seal saalis pärast oli, seal saalis on ka jõusaali ei mahtunud eriti ja ei saanud teda ju ka pungil täis panna, nagu mõte oligi selles, et oleks siis natukene inimesi, kellele laulda, et ei peaks päris tühjale ruumile tegema, kes need inimesed olid. Need olid. Väga paljuski on seal jah kutsuda jäänud olid, kes olid asjaga seotud kujundajad ja kunstnikud ja niuksed inimesed ja kes olid toetanud kuidagi või autorid ka. Lugude autoritel Raul. Olen küll, eks noh, mingit asja noh, alati võib nuriseda, aga ei ole, on ikka on kuu edasi minna ja jah, ikka see on ikka nii. Nüüd kuulame muusikat. Palun, Liisi oli oma suures plaadihunnikus välja siis järgmine siit või vähemalt järgmine meelislugu, mida sa hea meelega kuulaksid, ükskõik näiteks kasvõi pärast sellist Pirgu mõisa rasket tööd, kus siis Liisi DVD. Ma arvan, et võib-olla selle minu teeveedeega niisugune sarnane on. Jazzkaarel käis üks niisugune lauljamaks Solveic Sleta Haajel. Ütlen õieti. Aga külm seal kontserdil ja väga hästi armas kontsert oli, mulle hästi meeldis. Ja tõlkes loo motion kvintett saadab teda, kõik lood on hästi aeglased ja niuksed ka just hästi lihtsad ja õrnad, tegelikult, aga samas pillimehed üritavad väga ebatraditsionaalse mängida, trummar lööb sinna, kuhu tavaliselt võib-olla ei lööda. Ja kuulame siit midagi. Et see on selline muusika, mille sa pannakse peale plaadi masinasse siis, kui mingi raske periood läbi näiteks otsa kooli lõpueksamid. Ja, ja võid küll, küll siin on selline kaver neil härralil feik kinni. Kuuleme seda nende esituses. Solveriks Lepachil naisterahvas, kes on siis käinud ka meil jas Karla ja sa nägid teda isiklikult nagu selle plaadi sõid, seal samast ostsime, aga sa autogrammikütt ei ole olnud? Ei ole tagasihoidlikke leina ei ole seal oluline. Ma ei ole kunagi hakkanud küttima, aga sihuke hullusena tundub senat, aga, aga samas on ju täitsa vahva tunded korreks. Mul natuke mina, mina ka näiteks ei ole mingi ole mingi autogrammi hull, eks ju. Et ma hirmsasti käiksin, üheksanda kaheksa nagu on, et päris päris professionaalid. Aga mul on näiteks olema sama plaadiriiulis plaat, kus on kuulvišis Ray Charles. Vot nii. Ai seenkelluke ongi päästja näiteks John Denveri eksist John Henry Deutsche Hoffi autogrammiga plaat on mul olemas ja ja näiteks Rootsi mehe Klaas Janssoni. Ühesõnaga selline pluuse ja džässimees tema autogrammiga plaat. Ja mul on Eino Baskin autogramm valt Ni Eino Baskin autogrammiga, aga sinu käest küsitakse ka palju autogramme. Kas sa oled hea fänn või tähendab fännide vastu? Kui nad juba tulevad mu käest küsima, siis ma lapsalts, loomulikult annan neile autogrammi. Aga, ja ikkagi nadi pärast kontserdi tagaukse kaudu välja minna? Jah, ma niimoodi ei taha, et lääniisuksitud, no kes nüüd autoga me tahaks, et ma tean selliseid inimesi ka? Sa ikka püüad kuidagi niimoodi vaikselt? Jah, et kuna ta on juba selle julguse kokku võtnud ja tulid minu juurde, siis ma absoluutselt kindlasti ei anna neile selle autogrammi. Ma mäletan ühte sinu autogrammi jagamist, mida isegi vist raadio kaudu kommenteeriti, kus vaene Liisi Koikson pidi andma 1000 toote. Tulemus oli siis kui sa laulsid koos lastekooridega laulu videol oma lugu, üksikust lambakarju, sest ja siis olid need, et koorilapsed olid saanud kuhugile põgeneda, sellepärast laulsid nende sees oli siis oli, oli vist raske, pärast oli käsi väsinud ka. Seda küll ei mäleta, lastele ikka annad hea meelega jah. Ning siis seal. Aga see on juba selline situatsioon, et ma laulan seal ja seal lava ja tiime. Aga vahel on tuldud kuskil. Ma olen poes umbes, valin vorste kuskil letis siis mingit päiksetüdrukud hakkavad kõrvale sahistavad. Ja siis lähevad kutsuvad veel mingi tüdrukuid kampa, et vaadake, vaadake kõik ja siis sinule jäävad küll oli natuke ebameeldiv, sest ma tahan ära minna või? Sellepärast sul ongi nagu poodiumi taga ajama, kuskile hiilima lettide taga, siis see mulle ei meeldinud. Kuigi ma seal lahe, aga mul tekib halb tunne selle pärast svingi suured prillid? Jah, keegi ära ei tunneks. Aga kuidas selle selle lastekooridega lohutuslaulud tõesti igasuguste kollektiividele, eks ju küll bigbändidega küll, aga Bella küll tavaliste bändidega ja, ja pop ja, ja džässi ja nüüd seesama see lastekooridega laulmise kogemus, kuidas, kuidas seal kui, kuidas sa tundsid ennast seal laadal? Väga mõnusale, mäletan see üks kord, kui ma olen ise ka lapsena käinud, lauludel ainult ühe korra maheks, jõudsin sinna millegipärast. Ja mulle väga meeldis, sest et ikkagi see, see masside värk, et me oleme kõik koos seda ühtelugu ja ja nagu näiteks link absoluutselt, mulle see väga meeldis ja nüüd siis olite solistina. Ja nüüdki mass oli mu selja taga sihuke väga positiivne, väga positiivne elamus. Kuigi vihma 100. lund, aga kas sellest oli täitsa üks see oli see kuulus uputuse aeg, kui Tallinnas Ahtri tänaval möödasõidud juba ütidega, need ilmus vihmasadu. Aga kui sulle pakutaks veel, et lastekooridega või noh, niimoodi just sellise hästi suure lava peal ja koos kooridega lauldav ma ütleks. Et täitsa vahva ja tore küll, läks nii kuulama ka siis väga ühte väga armsa pildiga plaati. Muidu lähed kuulama, jah? Päris tihti. Igatahes on see nii. Filmi mul ei ole, aga, aga siin on niuksed, väiksed dialoogijuppe on ka armsad võime, isegi missid ütlen, kuidas sulle Olav Ehala looming muidugi meeldib? Laulatuse turisti? Laula tegelikult. Väiksena laulsin jah, seda Valgret. Toomas Voll, härrased, see mulle sobib hästi. Elavad Ehal, et mina olengi laulnud. Meil, tüdrukud laulsid küll, aga mina sulle nagu sobisid, on. Tundub peale on selline nagu kõrgematele häältele nagu drillel grill drille illerdama, õige raske sõna. Et ma ei laulnud koolis ist ma midagi, vaid see on armastus. Mobiilis must Don Juan Tallinnas. Aga meil on siin liisi käes on praegu plaat muusikat kilu filmist Nukitsamees ja sealt siis ka see jutt Olav Ehala ost. Ja valib laua, kõik on nii armsad jääda, eks ju. Ja äkki võtaks tita päts? Vot seda ei ole kuulnud ikka päikeseratast ja vitsa laulu ja neid masinale seisvumentaalis ka. Titele. Aga kumbagi kuulama lauluga lauluga ikka. Lao inimesed siin stuudios ja me kuulame laul, meie kuula instrumentaalina titad ots. Millal mida, kellel keda Bellelt Edake lilleks selleks, mida, mida? Mida, millal kedagi suka, pissipott, ammu. Keeta tots ja vahva lugu, sellist lugu. Raadiost kuuleb harva, aga, aga filmist, kui näidatakse, siis kõik lood minu meelest. Ja muidugi see film tegelikult seal päris õudne film, pisike lastel on väike, õudukas ja täis minagi kartsin küll seda heline night. Seal paned, on ju nii. Ja siis kui see ärajooksmine metsast iga kord mõtlesin, no kas ta, kas ta titaan teinekord, aga praegu mine tea, sest seal nii põnevaks lehtede muusikaga. Ning ta ja ja need varesehääled ja üks ja muusika on filmile hea, see olgu muusika toetab küll ja väga nagu ei kujutaks ette sellist sellist filmi nagu ilma kellegi teise muusikaga, eks. Kujutad sa, mingisugune noh, nüüd, kui ta on nii hästi praegu veel olemas, siis testi. Oled sa suur filmivaataja? Kinos käid, käin ikka meelde tuleb. Ma vaatasin, mis nim basse pal kolm A ei olnud ja ta ei ole sama asi nagu sa olid teised osad juba nagu välja imetud, eks ju. Noh, tegelikult ma ei ole eriline, sihuke Äksin filmide vaataja, ma läksin, Ewert, ütlesime, näeme, ootame siis ma läksin. Olin nõus minema kaasa, et May vaatama jah, aga nüüd on, ei ole. Kui on tõesti hästi tehtud, siis, siis ma saan aru, et on hästi trummipõrinat, seda ma sellele ma ei jõudnudki. See oli tore film ja nagu meeldis just hakin pruuniks ja. Mis daami nimi nüüd maisada, riis vedeles boonust, et nemad ise laulsid, see oli nagu selles mõttes vahva ja Ray Charles'i filme samamoodi olnud, minu meelest poisi emale väga meeldis, meeldis, ja see on hästi tore. Are on imelik hääl seal? Jah. Ja noh, selles mõttes, et Sa nagu mõistad ka seda nagu seda artisti teistmoodi. Kuigi seal võib-olla, eks ju ka vägivaldne, kuigi jällegi samas on see, et Charles ise kirjutas nagu sellele stsenaariumile alla ta ise juhendusel filmi tegemise käigus siin ei olegi midagi. Tundub jah, et ju ta siis ta oli nõus sellega, see ei ole vägivaldne vahel. Ma kujutan ette, kui praegu tehakse Merlin Monroe filmi siis tema elust, et siis on nagu vaene Merlin ei saa nagu midagi sõna sekka öelda, selles mõttes, et siis võib teha stsenarist nii, nagu parasjagu tahab. Oled sa ka kõva raamatu lugeja, on sul öökapi, mõni raamat ka pooleli? Siin mehed ütlevad kohe raudselt šveik. Ma tean, mina ise. Ei, mul on ikka raamatut. Aga nüüd me oleme jõudnud jälle lugeda neid. Pingeline aegsel eksami aeglane. Ütlesime, kas sa kulutad Eesti kirjandus või maailmaklassikat? Üks maailmaklassikat. Ja kriminulle ja kriminulli niukseid kriminulle siis Tšehhovi neid väikseid ütlen. Ma vaatame, meie muidugi jõuab laad läbi kuulata. Meil on veel siin igasuguseid huvitavaid sibul, sünnipäev, sina valid, sina oled saatelt saatesaated, peakangelane, millel nukitsamehe ja Solveegija ja Shreki ära kuulanud, meil on siin Frank Sinatra on, meil on, meil on. Meil on. Joni Mitchell. Mul on natuke midagi rahulikumat, kitadaks, keris päris tempo püsti. Ioni miitserile sinna ka väga huvitavad lood. Kas sinod lumatute mahelist temaga Lord alguses tegelikult ei olnud, tema hääl tundus mulle siiski kile algusesse, aga noh, tema tekstid ja laulud on eriti eriti head, et see, tema hääl käib sinna juurde. See on hea kompott, kas moodustasid terviku kõik see artist kes sulle sellist muusikat nii nurukinatud, kes sulle sellest muusikat on õpetanud kuue pannud või te peate otsa koolist näiteks sellist asja kuuluma mitte ainult tänapäeva tegemiseni? Pea tegelikult seal on, kui ma läksin kooli, siis esimesel kursusel oli afroameerika muusika, Gustaski Kerbands, seda neile. Ja seal me kuulasime selliseid, noh, Louis Armstrong ja sellega lõppeski ära, et seal mingid niuksed, esimesed salvestused, umbes töö, lauluse niuksed asjad, aga eriti kaugel me oleme nagu jõudnud. Põhimõtteliselt otsa kooliharidus on ikkagi, sa pead ennast ise harima, kuulama jah, ikka. Frank Sinatra neid mu kuulasime kooli ajal tegelikult. Et võib-olla ma otsa koolist saingi, mitte riielda päris, aga et noh, mõeldult vanades asjades kinni, sest ma pole nii vanu asju, aga ma arvan, et et nendest vanadest on võib-olla päris palju ammutada endale, et need on tehtud, on juba ja jah just midagi head olema, kuna ta nii kaua püsima jäänud. See ei olnud meie lugu, on siis aastast 73 olemusele bukletisest ja miks seal on selline hipi juurtega lauljatar ja, ja tal on siin muusikat 69.-st ja ma ütleksin üks oligi uut Stokini lugu, mis on 69 kirjutatud laastud siis 70. Minu meelest kuskil, kas ma lugesin, kuulsin, et kirtsele loeta piid sõitma Woodsaklaga midagi seal juhtus, et tema ei saagi minna ja bändi inimesed läksid ja ta oli väga pettunud. No vot Lillelaste elu ja, või ei tõmba, kui oled ka selline matkasell, et lähed metsa, tegelikult sulle sobiks küll, et lähed metsa, jahti lõkke üles ja. Aeg-ajalt tahaks kyll, tegelikult kogu aeg mitte ei, seda küll, aga aeg-ajalt kuidas sa ennast maandud? Pärast sellist pingelist perioodi, kui ütleme, et on palju proove olnud ja kooli lõpetamine ka praegu tegelikult sa ei saa maanteel, sellepärast et seal on kindlasti palju tööd praegusel hetkel. Aga ütleme, kui see periood läbi saab, kuidas sa maandud sa käid shoppamas näiteks kirbutori poodides või? Kirbu taril, ma ei oska New Yorgi tuhnida. Kuidagi lähen närviliseks. Pool tunnivad, unine me mitte midagi ei leia. Kuulge. Ma lähengi nõmme eest, Kilingi-Nõmme seal on päris, on seal oli eriti mõnus, kuidagi on see sinu koht. Ja mingis mõttes küll, et olemise mõttes küll seal on mul kõige parem lihtsalt olla. Aga kui mul läheb see lihtsalt olemise tahe üle, siis kontakt teha juba. Et siis peab natuke kuskile mujale vaatama, siis natuke kitsaks. Nojah, sealsamas seal võiks ka midagi teha, aga jälle ma ei tea, kas ma olen nii suur. Niuke organiseerija, et ma nüüd võtan mingi asja üles, muidugi kirjutamine projekti ja siis mõni absoluutselt ei Angelus seda asja tootlikkeurofonides kuskil. Jah, et et. Ma olen niisugune. Ma kuidagi ei jaksa siukseid asju teha või ma olen asja ajanud ja saamatu ja ma ei huvitu sellest üldse. Kuidas sul? Kuidas sul nagu rahadega on, kas raha läheb nappuvad ära või jääb külge, sa oled äkki selline koguja tüüp, kellel on suured? Ei oska üldse koguda? Tegelikult kogu ei teagi ta kuidagi ära libiseda. Sarnased kuidagi ei jää külge, see raha käsi on väga puhas, käsi peaks olema mingisugune inimene täiesti usaldan 100 protsenti ja siis tema ohja minu raha asja, tema annab mulle iga kuu natukene kulutada nagu lapsevärk ja just ma tunnen ennast küll lapsena sellel alal hästi. Ikkagi jumala seal nii-öelda, nagu. Vaatame filmides Ameerika miljonäride vahendusel ma Oblooja osad tema teab, kõik panka, seal antakse talle mingi raha, mis arstile ja ülejäänud ega tegeleb siis see nii-öelda advokaat ja haigutav niukseid. Ei ole advokaati vaja. Aga mine tea, mis tulevikus tuleb, äkki võib-olla oskaks ilusti, igatahes oleks juba midagi kogu nendega. Aga ma olen. Kus raha läheb, suses, suured miljonid, kõikuv, puhas milleid koole, kuhu nad siis kaovad? Ma ei tea, mis osta. Esiteks see, et ma elan nii mitmes kohas me elame Tartus ja siis me üüri meil Tallinnas ka korter, selle peale läheb päris palju aega tekkis selline kolm võitmine, päris kulukas ka ja, ja noh, kui ma siin Tallinnas elan, siis ma ei viitsi niimoodi kopikaid lugeda, nii-öelda. Kui ma elan siin, siis ma, kui ma tahan minna kuskile peene, mis koht, see ma siis ma võin seda vahel ka teha. Soojendo ei, ostan ikka vahel, ma söön vahel mul on raha küll, aga maitsed ei jaksa poodi minna, siis ma neid makarone, mis kapis. Veidike Erithoidsi olen kodus, siis noh Me ei pea teiste peale ka mõtlema ja siis ma tõesti mõtlen, et ah, mis, mingi kuivik, närin, teda ei viitsi minna kuskile. Küll jumal, tütreke, missa veel. Ema neid linnas hästi ära, ma käin seal. Ta harva, aga ikka tihemini kui nemad siin minu juures, et. Ema on ka siuke töönarkomaanid. Et ega nemadki ei jõua väga palju niisuguseid nii-öelda maaelu elada, põldu harida, nad teevad küll seda, aga siis lähevad jälle ruttu tööle. Tegelevad selle ajada oma äri. Nortras me rääkisime siin juba koolipõlves, kuulasid front. Poiss, ole hea, oli väljunud, siis mõni see lugu, mida sa kuulasid siis koolipõlves juba nii-öelda ma ei tea, kas siis algkoolis villazakkasid, mitte alkoholist päris. Aga käisime emaga reisil jälle mingisugune laulureis oli vist Rootsis või kuskil ess, ema ostis mulle Franklin plaadi ja selle plaadi kõik lood peas absoluutselt. Seda ma kuulsin iga päev vist ja üks lugu oli seal. Liikaalseik through šammy, väga ilus lugu, kuulame. Ka sulle veidi praktilisemat ja no ma ütlen, et mulle tuleb meelde kohe selline neljakümnendat viiekümnendat Ameerika ja suured autod ja selline glamuur ja. Mingi lõhn tuleb kuidagi ninna, kuigi ma sellel mandril pole käinud, oled sa Ameerikas käin? Käisin eestsikaagas eesti majas, vaata nagu ikka käiakse. Ja siukest asja eriti tunda ei saanud, et trefil saab oma koha, paluks pool aastat vähemalt seda lõhna tunda. Me olime kuskil äärelinnas ka tegelikult seal. Korraks sõitsime läbidikaavast. Frank Sinatra, kuidas sulle meeldib? Ta meeldis mulle tegelikult varem kõvasti rohkem, et nüüd ma nägin. ETV näitas ühte dokumentaalfilmi tema tema seostest maffiaga. Ma teadsin küll tegelikult, et ta on, oli mingil määral nendega seotud, aga ma tõesti ei teadnud, et ta nii on. Et ta nii oligi nende alluvuses ja laulis nende klubides ja nemad upitasidki ta lugu areenile ja seda müüa või ma ei tea. Tegeldaks olemagi niimoodi, et kui sulle meeldib mingisugune artisti, keegi ei tohiks tema eraelu teada üldse, sest et see võib ära rikkuda selle ilusa kas või noh, kasvõi mõne näitleja või mõne muusiku siis sul võib-olla jälle ei meeldi tema asjad, see on nii kurb nagu pleki tema sellele tavalisele valule siis võib-olla ei tahagi enam tema asju näha või kuulda. Et pigem nende eraelu võiks olla nii halb on ju pettuda mingis asjas, mida sa pidasid nii ilusaks, pühaks tegelikult muidugi samas, eks ju, kui ma nüüd ütleme, et Frank Sinatra ikkagi valimata sai ikkagi need oma selle talendi nii-öelda meieni tuua. Jah, seda küll, aga et lõpptulemus on see, et meil on ta siin niukseid plaadikarbis ja me kuulame seda. Ma hea meelega seda ta vist tahtiski maale, et sõdades igaveseks jäetaks. Vot seda ma sain, mis siis nüüd tulevik sulle toob ja siin juuni algus ja kuidas sul suvi on suvel seal ühtegi mängukontsert seal. Kusjuures juunikuus ei olegi eriti mingid üksikud asjad, aga võtsin, võiks natuke puhata, midagi nii põnev, räägi. Ei no ma ei tea, kuidas uhkelt. Aga aga helmed ja vanemad tohid, ma arvan küll. Su ilusad valged näpud lähevad ikka mulda ka absoluutselt bonne ja oled sulalisena puga ja selles mõttes, et lille, kas ma ikka saan, ma käin seal. See on küll tore kuusk õppimas iialgi seda peerumad sellel mullu kõrvale. Teened hakkavad murruks ümber minema, peenrad lähevad tõesti muruks igal pool ümber suvilate kääbuslihaste kasvatajatega tulid need on juba kõik muru all ja ja linnul laulu sekka kostab muruniiduki helinaid. Saadaga kahjuks laiusama väga tore, tsaliisike aeglased sünnipäeval siia meie juurde tulla veel kord palju õnne ja ja New York Voices on seal viimane valik kollektiivile, aga mis lugumiselt küll kuulaksime? Kuulame lugu Carterit hell ja miks just seda? Võib-olla sellepärast, et et ta on väga hästi kiire lugudele ja see on hästi kiire tekst ja oma eksamil ma plaanisin ka, kas ma teen seda lugu või siis Shreki luud? Ei, eks farmes Margitta on üks teine lugu, mis sarnanes hästi kiire teksti käes. Traditsiooniline teema. Ja hästi seda lugu oleks Eesti raske ära õppida, sellepärast pole aega. Lõpuks selge on siis, siis on nende rusikaga vastu rinda lüüa. Jah, just see oli üks selline lugu katsetel aitäh sulle, Liisi ja veel kord, palju õnne ja aitäh, et sa tulid külla meil aitäh.