Tere, head raadio, kahe kuulajad alustab kinovärgiga mandariin saates on nagu ikka filmikriitikud miile. Toomela tere, Ralf Sauter, tere, Andrei Liimets, tere ja mina mao rehinud olla. Kuigi üsna tugevalt annab tunda juba jõulumeeleolu on enne jõulude saabumist tulemas suur filmipüha, ehk täpsemalt 20-st Pimedate Ööde filmifestival. Tänases saates on väikese sissejuhatusega juubeli PÖFFi programmi tutvustamas kommunikatsiooni koordinaator ja üks programmi koostajad vatest Hannes Aava. Aga enne seda räägime loomulikult sellest, mida juba praegu kinodes võimalik vaadata on, ehk täpsemalt sellistest filmidest nagu hägtioritši, lahing ja valgus ookeanide vahel. Sõjafilm, eriti mis puudutab ajaloolist ehk siis ennekõike kahest maailmasõjast rääkivat filmi on selline žanr, mis justkui ei paku just väga palju võimalusi, eriti loominguliste, eks lahendusteks, seda näitab, see suurem osa sõjafilme on ju tegelikult üsna ühese narratiiviga üsna ühese lõpp-punktiga, ehk siis nende moraalne telg jookseb selle ümber. Et sõda on lõppude lõpuks ikkagi üks väga, väga kole ja väga halb nähtus ja parem oleks, kui neid rohkem ei juhtuks. Sellegipoolest on mõned filmiajaloo kõige tunnustatumad teosed alates juba 30.-test läänerindel muutuseta läbi 50.-te David liini teoste ja nüüd näiteks kas või Clint ist vudi kirja Tiivotšimalt välja. Mõned filmi tuntumad filmid on just sõjafilmid, ehk siis žanr ikkagi pakub väga palju sellist emotsionaalset resonatsiooni võimalust ja kõnetab endiselt. Tead, aga kui ma enne mõtlesin, mis on olnud selle kümnendi nimekamad sõjafilmid siis ega väga palju neid meelde ei tulnudki, kui välja arvata, võib-olla mõned sellised päris propagandateosed nagu Ameerikas snaiper ja võib-olla ainsa sellise tõsiselt hea taiesena või kas need täiesenaga teosena meenus David aierifjevi või siis raev? Mõne aasta tagune film? Selle aasta esimese sellise suurejoonelise ja paljuräägitud sõjafilmi on lavastanud üsna ootamatu domees, ootamata selles tähenduses, et lavastaja, näitleja rohkem näitlejana tuntud Mel Gibson on olnud Hollywoodis juba päris pikalt selline persona non kratta ennekõike selle taga, seetõttu, millised on olnud tema hoiakud kaadri taga. Nüüd on ta siis tegemas oma sellist kambakija lavastanud filmi nimega Xhoriitš ehk siis hägtioritši lahing, mis räägib Okinawa lahingus teise maailmasõja lõpul, milles osales ka selline sõdur nagu Desmond toss, kes sai kuulsaks seetõttu, et läks lahingusse ilma relvata, kuna tema religioossed uskumused ei lubanud tal elu. Ta läks sinna meedikuna. Ja kuigi teil vaadati jutukaaslaste poolt ülalt alla, siis lõpuks sai temast kangelane, kuna ta päästis hulga sõdureid lahinguväljalt. Sa mainisid siin sõjafilmide puhul seda, kuidas lugu on selles mõttes selle algus ja lõpp-punkt on üsna Ta aimatav, see loo telg enamasti kujutatakse sõja tekitatud kahjusid kannatusi. Aga siiski ma ütleksin, et praegusel juhul kinomaailmas domineerib ikkagi selline sõja heroiseerimine või ilustamine. Seetõttu ma isegi natukene, kuigi ma võib-olla sõjafilme liiga suurteks lemmikuteks ei nimetaks, ootasin väga just seda häksooridži lahingut sest tõotas ta olla sellise patsifistliku sõnumiga. Film muide esilinastus Veneetsia filmifestivalil ja teenis seal suisa kümneminutilise ovatsioonide laine, mis küll iseenesest ei tähenda midagi, aga natukene ikkagi lootusi tõstis. Film on siis jõudnud, et ka meie kinodesse ja olles selle ära vaadanud, pidin kahjuks juhtuma, sest olenemata sellest lootusest et ta võiks olla selline patsifistlik, et kuidagi natukene siis teistsuguse lähenemisega, siis tegelikult mulle tundub, et see film ikkagi suuresti takerdub nendesse samadesse probleemidesse, et seda sõnasõda ikkagi heroiseerib ja, ja ilustab. Et olgugi, et seal tuuakse väga jõledamaid ja jõhkraid kaadreid nendest siis hukkunud sõduritest ja, ja igasuguseid selliseid hirmutavaid vaatepilte seal näeb on see põhirõhk siiski hästi patriootlikul ja paatuslikul lool, mis minu meelest kohati läheb isegi jaburaks, näiteks see hetk, kui lõpus seal võitluses Desmantos jalaga lööb granaate nagu tennisepalle eemale. Nii jube hetk, see oli täiesti kuidagi mineeris selle filmi enda jalgealust, ma olen absoluutselt nõus ja ja minu meelest see on niisugune suur probleem, et selle filmi nagu turundus on suuresti üles ehitatud sellele, et ta näitab nagu sõda sellise hästi hästi, valusalt, hästi realisti, hästi brutaalselt siin on tõesti mõned kaadrid, mis tõenäoliselt väga kergesti ehmatavale vaatajale ei sobi, kus inimesed on tõesti, ütleb tambitud täiesti tükkideks. Aga sealt kõrval sellele vaatamata on kuidagi nii vaatemänguliselt esitatud, et see nagu ikkagi on kuidagi nagu esteetiline kuidagi nagu isegi nagu kummastavalt esteetiline ja samal ajal see film, need väärtused, mida see film kannab, ta ikkagi teeb sellest noh, et, et kuidagi. Et filmist ühe suupoolega üritatakse öelda, et seal nagu ei ole kangelasi, eks ole, et, et see on kõik kole ja halb ja tegelikult see on kõik nii mõttetu ja teiselt poolt näideteks ikkagi, kuidas sealt sünnib selline kangelane, eks ole, ja lõpuks on need ameeriklased ikkagi ka need teised ikkagi kangelased ja on hea ameeriklane, siis on mingi selline näotu Jaapani sõdur, eks ole. Et noh, ma lootsin, et sõjafilmid Ameerika poolelt just eelmainitud kirja Tiivotšimaga tegid nagu suure sammu edasi, sest see oli minu arust Grinti ist voodilt kümmekond aastat tagasi ootamatu ja väga sümpaatne käikete pärast filmi Meie isade lipud läheks vabalfathers, mille ta tegi siis nendest Okinawa ka vist enam-vähem paralleelselt toimunud lahingutest jaapani emasega hotell, mille tegi ameeriklaste vaatevinklist, sest kohe otsa filmi jaapanlaste vaatevinklist kahjuks istuvad ise on hiljem teinud yhe Ameerika snaiper, mis, nagu ma ütlesin, on minu meelest täiesti kohutav propaganda ja kahjuks on seda mitmed viimased Ameerika sõjafilmid nagu näiteks üksik ellu jää Lions River. Ja noh, siin Mel Gibsoni lavastus otsa täpselt samamoodi siin on minu meelest siin on tohutult hea lugu peidus, siin on tohtrite tegelane peidus, aga seda näidatakse kuidagi nii senti mentaalselt ja nii melodramaatiliselt ja siis lisaks sellele granaadi jalaga löömises, seal lõpus siis seen, kus teda lastakse sealt kalju pealt alla ja siis kaamera liigub täpselt nii, et näidata nagu justkui teda tõstetakse taeva poole, kui nad on religioosne ja on vist kokkuvõte minu reaktsioonile. See on tõsi, et sa ütlesid väga hästi, et kuidas kulminatsioon on selles, et see kangelane sünnib, et minu meelest sellel filmil on hästi pikk sisse juhatada. Ehk siis see algab juba Desmandi lapsepõlvest. Aga see filmi esimene pool on ka juba selles mõttes väga problemaatika selline, et ta on selline noh, võrdlemisi, mitte väga pikk film, aga võrdlemisi tikk ja, ja ta üritab sinna mahutada siis hästi suure osa selled esmandossi elust, mis tähendab seda, et kõik see tema lapsepõlve noorusaeg, see on hästi konstrueeritud, et seal on ka ainult need kõige vajalikumad killutama elust, et mis siis nagu põhjendaksid tema edasist käitumist ja ja iseloomu, seal oli võib-olla ainus asi. Või tähendab ainus tegelane, kes mulle imponeeris oli Desmondi isa ehk siis Hugo viivingu roll siis esimeses maailmasõjas osalenud sõdurina, kelle puhul oli näha, et oli noh, ilmselgelt vägivaldne ja sõjast kahjustatud aga just selline, et ta ei olnud, et noh, tema üle ei mõistetud nagu kohutata ei olnud, ei, üdini halb tegelane vaid see oli ilmselgelt oli just sõjast kahjustatud. Et selles mõttes, et selle isarolliga suutsin nagu kuidagi suhestuda või tema oli nagu selline haaravam Taas lausa igav, kuivõrd ma sinuga nõus olen, ma absoluutselt mulle ka selle algusosa juures tundus, et ja kusjuures mulle meeldiski see esimene pool tegelikult isegi rohkem, kus näitas tema kujunemist ja tema mingeid selliseid dialooge, mõtte vahetasime vanemate ja kaaslaste ja armastatuga. Et siin oli nagunii hea materjal peidus. See, kui keerulised olid tema suhted oma isaga. Kui keeruline oli isa tegelane selle jälle kuidagi nagu hästi selle filmi, eks ära lihtsustatud kuidagi mulle tundus, et ta ei olnud? Ei, kindlasti ei realiseerunud kompleksist, mis seal peidus oli ja mulle, kas isa tundus nagu just sellepärast, et ta oli kõige niisugune nagu rafineerimata Ta tegelane sellepärast meeldis, kõige rohkem kiidaks selles filmis üldiselt näitlejaid, sellepärast et minu meelest Andrew Garfield, kes tuli pildile minu jaoks vähemalt filmiga social. Network, mis on üks mu eelmise kümnendi, võib öelda vist lemmikfilme. Pärast seda, ta on teinud suhteliselt kaheldavaid rollivalikuid. Ilmselt tema kõige tuntumad etteasted on filmis Amazing, Spider-Man ja selle järjes, mis on minu meelest mõlemad väga kehva teada ei ole väga suutnud veenda, aga siin ta on. Kui nüüd mitte väga hea, siis kindlasti saab selle rolliga kenasti hakkama ja vähemalt tema minu meelest ei muuda seda tegelast liiga sentimentaalseks. Ja kõrvaltegelased on siin kõrvallause näitlejad on mitmed väga tugevad, Hugo viiving muidugi on minu meelest lihtsalt suurepärane aga kõige positiivsem üllatus, kes on muidugi ka varem näidanud seda, et ta ei ole ainult komöödianäitlejanna vints von, kes mängib selle karmi kes ta täpselt oli drill Sachentreisis selle väljaõppe läbiviija rolli, mis on päris palju Fulmetel checketist mulle tähendab šnitti võtnud suudab selle rolli väga hästi välja mängida. Aga näitlejate puhul samamoodi nagu ma ütlesin eelmises saates Anna Kendrick kohta, et Theresa Palmer sageli mängib sellest abitud kannatajad filmides ja mulle tundub, et selles näitlas on palju rohkem potentsiaali ja jõudu, et kandvamaid paremaid rolle välja mängida, et teda mul on kahju vaadata mitte küll viimati vist ei olnud. Tähendab, see ei olnud küll viimane võimalus Eesti kinoekraanidel Teresa Palmerit, et näha, aga kindlasti üks hullemaid siin viimasest ajast oli filmitud Joiskus kus ta mängis, et ma loodan, et ka tema edaspidi saaks vähe paremaid rolle endale. Ma ei oskagi lõpuks nagu päriselt näppu peale panna, mis, mis mulle nagu kõige-kõige rohkem kuidagi selle terviku mu jaoks ikkagi natuke ootustest alla viisat kindlasti hekto hätshoriitši lahing ei ole halb film, minu meelest vähemalt on selline keskmine siin on tegelikult hästi lavastatud, Mel Gibson haldab seda materjali päris hästi ja nagu öeldud, see on ilmselgelt need lahingustseenid näevad nagu vaatemängulised välja. Siin on tublid näitlejatööd, siin on kui ise natukene ka noh, kaasa mõelda, siis siin on huvitavad konfliktid, aga, aga see film kuidagi just temaatiliselt ei pinguta nagu piisavalt, et päriselt selle algmaterjali ka tööd teha ja selle le reflekteerida ja selle loo nagu erinevaid dimensioone avada, et jääb kuidagi kogu selle vaatemängulisus ja kõigi nende hästi eraldi tehtud detailide kiuste kuidagi hästi pinnapealseks. Ja siit läheme edasi väikesele muusika pausile, seekord tuleb lugu hoopis teisest ooperist. Nimelt on võimalik juba tuleval teisipäeval ehk kaheksandal novembril näha Coca-Cola Plaza suurtelt ekraanidelt bändi Mamfortensans suurejoonelist Lõuna-Aafrikas üles võetud kontsertfilmi Dastan Sander seega väikese isutekitajana kuulamegi nimetatud bändi viimaselt plaadilt pärit lugutitmas. Ja nüüd läheme edasi järgmise filmi juurde. Käesoleval pühapäeval oleme eriti romantilisel lainel ja tuleb välja, et Hollywoodis ei ole enam mitte trend, vaid lausa juurdunud tava vendajate filme erinevad. Minu romaanide põhjal. Ehk siis enne testitakse läbi, et kas raamatu menukas edasi siis võetakse see edu korral kassahiti masinasse ja samasuguse strateegiaga on loodud ka romantiline draama nimega valgus ookeanide vahel, mis meil praegu kinodes jookseb ja mis on arvatavasti üks kõige romantilisem film, mis meil kinovalikus hetkel saada on. Peaosades Me leiame siit Alicia Viceneri maikaga kass Benderi, kes ilmselt suurt tutvustamist ei vaja ja väidetavalt siis just selle filmi valgus ookeanide vahel võtetel säilunud ka tuttavaks ja Zayni siis 2014. aastal, kui seda filmi vändati, sain ikka paar. Ja see film räägib siis ühest kadunud ametist, mõned ametid on tehnoloogilise revolutsiooni ja arengu käigus kadunud, üks neist on siis majakavahi amet. Ma ei ole küll kuulnud, et keegi kuskil seda ametit enam peaks, et võimalik, et kuskilt neid veel saab leida, aga üldiselt on, on selline töö, kus kus üks inimene peab veetma üksi aega, majakas on kadumas või kadunud ja see valgus ookeanide vahel siis räägib sellest, kuidas äsja esimesest maailmasõjast naasnud noorsõdur hakkab majakavahiks leiab endale ka noore mõrsja ja siis nad kahekesi asuvad elama ühele saarele, mis asub täpselt kahe ookeani vahel. Ja see saar on selline, kus leidub ainult kivisid, kaljusid, et võib-olla mõned üksikud kajakad ja ja hästi palju sellist tormise mere häält sugult, et selline tõeliselt isoleeritud paiku, kus ei ole ei arstiabi, pole kooli, aga sellegipoolest selle paari siis eesmärgiks saab endale pere loomine ja esid film. Mina sattusin seda filmi vaatama niimoodi, et seansil olid ainult naised, sellepärast et see oli eesti naise mingisugune eriseanss ja peab ütlema, et ma ei leidnud sealt saalist mitte ühtegi inimest, kes ei oleks see enam-vähem terve selle aja filmi terve selle filmi aja nutnud. Ma mõtlesin film ennekõike põhjusel, et seal mängivad peasy Maikul Fasmenderiaalisse rikkondar, kes tõesti pikemat tutvustamist vajavad nendega karjäär on väga muljetavaldav olnud ja treiler järgi tõesti on näha, et see on väga selline tundeelamuslik paduromantiline, kaunite tunnete mängu peale panustada film ja noh, okei, ma santsialised, võitlesin pisaratega, ma värisen nutnud ja tegelikult ma ei näinud kedagi teist just märgade silmadega olemas sajandi lõpus, nii et jälle üks näide sellest, kuidas tegelikult sendid on erinevad. Ja meil oli ilmselt selline massipsühhoos ka sellepärast, et enne, kui film algas, siis filmilevitaja, kes kohal oli, seal, ütles kohe, et Võrutaskurätte ja see kujunes selliseks eriliseks nutukeks. Mul oli pärast seda, kui ma koju läheksin, siis välja selline nagu täielik Siber ja ma läksin esimesena duši alla ja siis mõistsin vanni ääre peale maha, siis ma töine siin lihtsalt tükk aega ja ma pärast kusjuures ei saanud isegi aru, mis selle puhul nii väga mõnus, et ta on tegelikult emotsionaalselt väga kompleksne filmetut, kuigi ta on alguses jah, siin on selline sügav mõjuv intiimsus kus kujutatud seal armusuhte kujunemist, arengut seal täiesti üksinda seal saarel. Aga samas ta on väga raskemeelne lugude sihukse Tügava nagu kannapöördeid, kui nad siis leiavad rannast paadi, kus on surnud mees ja üks laps, kelle nad võtavad enda omaks ja siis sellest alates hakkab toimuma väga halbade valikute seeria ja film siis kujutab ka suuresti just tagajärg, et traktšamprans filmilavastajad on just hästi peale käsitlenud ka varem just inimsuhteid ja seda, kuidas valikud meie elusid mõjutavad. Ja samamoodi siis ka antud filmis ja. Ma reageerisin igatpidi sellele filmile, esiteks ma olen osalejaid meensifitsmendervat, sa ütlesid juba rahet, et ta läheb üksinda tööle majakavahina, et siin just see tema soov üksinduse järele on ka siin väga mõjub, et just oma süü olles dissõjas käinud ja noh, inimesi tapnud, et majakas ka siin tegelikult sümboliseerib seda tema vajadust üksinduse järele, see on tema, see koht, kus ta saab mõnede raskemate tunnetega tegeleda ja üldse siin on väga palju sellist sümbolismi ka, et, et noh, kui ma ütlesin, et väga mitmest küljest nagu võlusse film näiteks see klaver ka, et et ei saa pelgalt alguses saabub Jaanus Saaremäe, siis ta leiab sealt klaveri, mis on häälest ära. Siis see on põhimõtteliselt nagu ta emakas. Ta ise ei saa lapsi kanda, et seal õnnistus täiuslik klaver, juskui, noodilehed on olemas, aga seda ei saa mängida. Ja siis, kui ta esimese raseduse esimene rasedus katkeb, siis ma ikka presidendile tom kutsub klaveri ühe inimese klaverit parandama. Ja siis see töötab ja paraku jah, vähemalt need mina lugesin erinevaid asju filmist välja, et, et seal on ka teisi väga mõjuvaid selliseid sügavaid hetk, et kui nüüd oma varastatud lapsega teevad perepildi, siis Alissa Vikander võpatas hästi ehmunult, et siis ta võpatas selle välgu pärast, võtab, lõpetab sellepärast, et ta teab, et see hetk või see vale on igaveseks jäädvustatud. Seal filmis on üks stseen, mida Ralf nüüd otsapidi natuke juba kuhu juurde juba otsapidi jõudis, kus, kus siis nimetatud paar ühe ühe oma lapse kaotab, kus siis Alisse Vikanderon seal all selle majaka all ukse juures ei saa sisse ja samal ajal Faskanderi tegelane pahaaimamatult istub seal üleval ja kirjutab oma raporteid ja niisugune kurb muusika selle saatele. Terve aegu ütlesime, kuidas võiks olla kõrvaklapid peas ja seal võiks mingisugune metal-muusika mängida, kuidas ta istub seal ja siis samal ajal kui see pikem personal, ehk siis minu aju kahjuks töötab niimoodi, et kui filmis pannakse mängima hästi kurb muusika, rõhutatakse sulle kogu aeg, et nüüd on kurb see nüüd sa pead kaasa tundma, nüüd sa pead kurb olema, nüüd on hästi-hästi nukker. Siis ma kuidagi hakkan siin hoopis mingit täiesti Teist allteksti juurde ketrama mingeid nalju, mõtlen mingeid kohatuid asja mõtlema ja minu jaoks sellised hästi tundelised melodramaatika draamad lihtsalt sel põhjusel ei tööta. Ka see kahjuks ei töötanud ja selles mõttes on see üsna huvitav käik lavastajad Chia France'i poolt, et ta sai tuntuks 2010. aastal oma filmiga Blue Mountain, mis oli selline, ta oli äge selle poolest, et ta oli kuidagi nii toores ja nii vahetu ja kuidagi nii produtseerimata ja, ja nüüd on kaks järjestikust tema filmi pidanud painz ehk siis New Yorgi varjus ja siis nüüd värske. Värske film on mõlemad sellised kuidagi natuke üle kirjutatud ja sellised tunnetest ülevoolavad ja see kogu see selline toorus on sealt ära kadunud, nad on hästi nagu tugevalt lavastatud, aga natuke nagu ülelavastatud. Kas oli, säh seda filmi nüüd tema kõige uuemaid filme vaadata, siis mina mõtlesin sama, et et see käekiri, mis talle enne omane oli, et osalt on seda muidugi tunded, et ka tema varasematest filmidest, nagu sa mainisid, kysis Preis pidanud painzia bluubelenud, saime me näeme tegelasi, kes järjest teevad hästi halbu valikuid ja ja kuidagi neil võiks isegi minna hästi, ega nad ise kuidagi keeravad selle metsa ja neil ei tule see elu elamine nii hästi võib-olla välja ja tihti just kannatavadki lõpuks nende peresuhted ja nad samas on, kästi südikad ja ohverdavad oma oma omaenda elu ja au siis armsama nimel. Aga samas see valgus ookeanide vahel on jah, selline hästi klassikaline armastusfilm ja mulle tekkis nagu selline tunne, et et režissöör on üritanud luua sellist uut Notebuki. Aga noh, selge on see, et uut Notebuki tegelikult siit veel ei tulnud, et see film valgus ookeanide vahel on hästi, meeldib film imest filmina, ta töötab päris hästi, et tal on päris hea rütm ja selline hea tasakaal sellise looduse vaatlemise ja samas inimsuhete lähivõtete vahel. Aga samas sellist ikoonilist armastusfilmistaatust ilmselt. Ma kahtlustan, et jah, et ei, ei saavuta. Ütleme nii, et kui siin oleks valminud mõned aastakümned tagasi, et siis seal mängiks pääsi Robert Redford, Meryl Streep, täpselt selliste pisi ja tõesti, kusjuures sõitsivad sina tahad või sa ei teki, et tahaks nagu naerda natuke mul esimeses poolfinaalis selliseid kohti, kus ma nagu naeratasin kaasa kerges piinlikes kuidagi näitlejate pärast, sest see ilu on siin hästi postkaardi lekkeni ja aga muidugi, ma pean ütlema, et operaatoritöö, siis ära narkopoolt, kes filmis ka Mike pesi, mis oli minust väga hästi Losvetud. Ennustan sellele Oscari nominatsiooni muidugi, Aleksandr. ESTpla aksandudes bla muusika samamoodi. Üks märksõna, mis minu jaoks seda filmi kandis, mille kaudu hästi palju mõtlesime sellel filmil, iga ajatunnetus siin kahte asja mainitud delt kõik kolme, mis, millele ma mõtlesin. Esiteks see, et see film, ma isegi läheks veel kaugemale, et see film mulle tundus, et ta ei oleks nagu aasta 2016 film mingilt stiililt, vaid ta võiks vabalt olla 100 aastat tagasi Hollywoodis tehtud, mulle meeldis, meenus täiesti Murnau, Sandra Taylor psüühi omadus, mis on aastast 1927 mustvalge film. Osalt see on sellepärast ja teiseks, et milline on selle filmi enda selline mingi temporaalsuse ajatunnetus, et see, kuidas nad seal saarel eraldatuses elavad, see film hästi suuri ajasid päid pidevalt ja samas ta nagu ei viita neile kogu aeg kuidagi, et nüüd on jälle mingisugune viis aastat möödunud, kaks aastat möödunud ja see töötab paljudes filmides nagu ei tööta, kui hüpatakse liiga palju korraga edasi ka siin filmis kõik kuidagi toimub ühes loogilises siukses kontiiniumis. See on muidugi Françylähest jumala tunnused, bluuransaini ja päis tähendab Aintsi puhul ta kasutas sama meetodit ning sind meeletu ajaline ulatus on annab väga palju kaasa. Ja kolmandaks lihtsalt ajastu, kus ta toimub, ehk siis sealt 20.-te algusest, kuni ta jõuab 50.-teni lõpuks on kuidagi nii teistsugune võrreldes tänapäevaga, et alustades sellest, et mul lihtsalt paratamatult mul esimene mõte seda film vaadata, kas saarel wifi on. Et kuni selleni, kuidas nad üldse omavahel suhtlevad, nii kuidagi meie võib-olla juba võõras noh, ma ei ütleks, et nende vahel oli mingit nagu klassikalise armastuse või ütleme, mitte klassikalise võitis tänapäevase armastuse mõttes siukest hullu keemiat kogusid dialoog oli juba selline natuke nagu võõras tänapäeval vaadata tänapäevast vaadates kuni selleni välja, et millised väärtused neid tegelasi kannavad mul siinkohal isegi natukene. Aga mulle mulle hakkasin ühel hetkel vastu käima see, et need naised käitusid kuidagi nagu irratsionaalses. Bender oli niisugune nagu vastutustunde, ratsionaalsuse majakas natuke seal keskel, kes oli nõus ennast ohverdama. Mulle tundus just vastupidi, et mõtlesin isegi selle peale, et kuna see oli täiesti teisest ajastust, et siis oleks võinud ju kasutada seda ajastut ka selleks, et näidata, kuidas mehed-naised olid ebavõrdsed. Aga siinse naisfiguur oli ju tihti see initsiaator ja brutagonist, kes pakkus välja ideid, tema tahtis seda last, see oli tema plaan kogu aeg ja tema ise ju ka algatas selle suhte selle mehega, et et kuidagi temaga kogu karakter mõjus sellise hästi elujõulise ja tugeva, näed ma ei, ma ei tea, nad mõlemad käitusid hiir ir irratsionaalselt, et ma ei oskaks isegi öelda, kumb neist rohkem seda tegi, et oligi sihuke tohutu melodramaatiline lugu. Kusjuures ma pidasin silmas just seda, et, et Faspanderal isegi ütles vastand tegelane ise, kes ütles, et anname teada, eks ole, ja siis üritan adopteerida seda last, eks ole, aga Vikanderil ei saa, et siis keegi laseb meil siin last üles kasvatades, mõtlesin Ottaga ükski ametilase teil seal nagu adopteerida sinna lastesse ei ole õige koht lapsele kasvamiseks, siis miks sa tahad seal nii väga seda last saada? Nojaa, aga hiljem kogu see lugu, et, et okei, et see tuli välja ka see, miks tuli välja see lapse noh põhimõtteliselt ikkagi pihta panemini tuli ju sellepärast, et mees hakkas mingeid kirjakesi saatma, et ta justkui tähtis märku anda, et kõik on korras, et sinu lapsega on hästi, andis seda emale kirja teel teada. Aga samas see oli ju täpselt ebaloogiline tegu, et kui ta oleks tahtnud lapse tagasi anda, siis ilma politsei sekkumiseta oleks saanud seda kohe teha. Aga kokkuvõttes just tema nende kirjakestele sellisel segasel käitumisel, et esialgu ütles, et jah, et jätame selle lapse endale. Aga hiljem ta mõtles ümber, et minule mõjus see kuidagi oluliselt süsteerilisemalt. Kata ja minu arust ongi see, et selle loo traagika surenesti tuleneb sellest, et suuresti otsuste pärast, mis pas Benderi tegelane teeb oma isiklike deemonite pärast isekat otsuste pärast ja kõik tegelased on selles mõttes ratsionaalselt, et isegi selle lapse õigema kuidas ele lapsega jälle kokku saab, siis ühel hetkel seal on mingi flash back, kus ta näeb aega, kui ta oli oma mehega, kes neil on surnud, et see laps on tegelikult lihtsalt mingi elav tõestus sellest armastusest, mis tal endal surnud kunagi oli. Seda küll jah. Aga ma ei tea filmi kohta. Kokkuvõtteks minu meelest kohutavalt ilus film, väga hea, näeb välja, ma arvan, et on väga palju inimesi, kellele see film tõesti väga meeldib ja korda läheb, kui siin tuli välja, et, et see on emotsionaalselt väga suure potentsiaaliga puudutada väga sügavalt hästi, mõlemad näitlejad on oma tippvormis väga-väga head ja siin on väga hea muusika. Aga jah, sellised natuke küünilisemale või sihukest sisutihedamat silmi otsivale vaatajale võib jääda natuke liiga melodramaatiliseks. Aga et meeleolu siin liiga nutuseks ei kisuks, siis kuulame vahepeal natukene rõõmsamat muusikat, milleks on ta libert. Hainsi takintode Sandmis kõlas pisut tugevamas filmis, milles samuti Maicel Faspenber kandis peaosa. Ehk siis eelmisest aastast pärit eluloofilmis. Steve Jobs. Ja nüüd oleme jõudnud oma kolmanda saateosani ja meil on stuudios külas Hannes Aava, kes on PÖFF-i programmi kostajatest. PÖFF algab meil juba järgmisel nädalal, 11. novembril ja enne seda just ongi paras aeg natukene sõeluda PÖFFi programmi saate täpsemalt teada, mis filme PÖFFi tegijad ise soovitavad ja veidi küsime Hannes sinult ka PÖFFi korralduse kohta. Tiina Lokk festivali juht mainis siis neljapäeval toimunud PÖFFi avapressikonverentsil, et et juubelifestivalid on tema jaoks alati kõige valulikum, on tulnud, et 10. rehv oli väga raske korraldada ja nüüd sel aastal, siis tähistab PÖFF oma kahekümnendat sünnipäeva ja ta ütles, et seda festivali oli ka äärmiselt raske korraldada. Et Hannesid, mis sina arvad, et miks see, miks see juubelifestivalidega niimoodi läinud on? Ma arvan, et see on tõenäoliselt seotud sellega, et 10. puhul on niisugune emotsionaalne surve natuke suurem, kuna see on juubel ja siis sa eeldad, et kõik eeldavad, et sa teed midagi palju suuremat ja ägedamat kelm kord. Ja sel aastal ma tean, et meil ka natuke langes eelarvemuutus väiksemaks, et panin kohe sellise. Muutis nagu keeruliseks selle eelduste täitmisel. Teil on nüüd viimased aastad olnud ka fookusriik, et eelmisel aastal oli siis gruusia kino fookuses üle-eelmisel poolagina, see oli ka väga hea fookus ja nüüd, 20.-ks sünnipäevaks on siis jõutud tagasi kino hällini, ehk siis PÖFF-i fookuses on Prantsusmaa, et kus teil selline valik tuli ja miks te võtsite Prantsusmaa oma festivali fookusesse? Kas see kuidagi läks ka natuke kokku selle juubeliga, et ta tahaks seal 20. juubeli rohkem nagu tähistada filmiga kui sellist ja Prantsusmaa on ikkagi filmi? See on täpselt sama küsimus, kes leiutas telefoni leiutada kahes kohas korraga, et filmi kohta väidetakse sama. Üldiselt Prantsusmaad käsitletakse kui ühte filmi, sünnivad. Kui ma olin veel noorem ja naiivsem, siis ma unistasin kogu aeg sellest, et PÖFFile saabuks näiteks Tarantino, mõni selline maailma nimi, juhiksin žüriid, oleks kohalikele ajakirjanikele kättesaadav ja kõike seda pärisnimega kaid, külalisi on festivalil sellegipoolest. Kuigi Tarantino ei ole veel tänaseks ennast näole andnud ühelegi PÖFFile kes on kuulsamad tegijad, ägedamad nimed, kes sel aastal siis punasele vaibale mustale vaibale jõuavad? No ma ei tea, minu jaoks on, ma arvan, üks nimesid on kindlasti, Pavel Lungin, kes on põhivõistlusprogrammis, on filmiga Padaemandat. 100 üheksakümnendatel kõvasti kanni võistlusprogrammis osalenud ja saanud selle parima režissööri tiitli ja siis teine, kellel on isiklikult olen ka väga õnnelik, et me saime koreast, saime selle ka või põhivõistluses oleva filmi vaikne unelm režissööri Jong luu, kes on ka käinud Locarnades ja Shangai des dokivates siis meil on tulemas näiteks Valgevene. Esimene president. Stanislav Šuškevitš, kellest on eestlased teinud väga huvitava dokfilmi, millel on meie maailmaesikas ja siis tuleb ka pressikonverents ekspresidendiga kes pidi väga-väga huvitav inimene olema. Kui palju see on üldse miski, mille nimel te töötate või millele te mõtlete, tuua siia neid filmimaailma Tarantiinasid ja kui keeruline või lihtne on saada neid kõige nimekamad nimesid siia Tallinnasse. Aga see on väga keeruline ja sõnu väga palju raha üldiselt sellega käivad kaasas nõudmised nagu business class siis mingid teatud hotellide nõudmised, teatud nagu promoürituste nõudmised teatud skaaladel, üks, mida me kõige paremini oleme võimelised täitma pressi kohalolu, et sellega meil on hästi nagu rahvusvahelise pressiga, aga ultrakallist lennupiletit nõudmistega nagu natuke keerulisem tegelikult säästa nimesid käis läbi küll ma võin, võin vist öelda, et näiteks hooliverstonali selle oma uue ukraina tokiga libanagu peaaegu kinnitatud aga kuna seal oli vist õnnelikult väga ebaniuke asjastablišmendi vastane ja väga selline USA poliitika kriitiline, et siis, aga ootamatult pidi oma selle promokampaania vahele jätma, et tõenäoliselt sellepärast, et ta ei saaks võib-olla enam nagu toetust oma järgmistele filmidele. Et see oli, see oli nagu natuke valus kaotus meile, siis oleks see üks, üks nii-öelda sinu Tarantiina näidanud. Mulle vahel tundub, et, et PÖFFil on mingis mõttes nagu kaks sellist suunda, üks on selline glamuurne suund, ehk siis tuua siia hästi palju siukseid filmitööstuse inimesi. Teine tund on just talle niisugune aasta retrospektiiv sihuke hästi publikukeskne festival. Me arutasime ka siin stuudios, et kes see selline peamine PÖFFi tarbija võiks olla, et kas on keegi, kellele te mõtlete, kellele see festival ennekõike võiks nagu kuidagi, kelle järgi ta kõige rohkem disainitud on, kas on filmitööstuse inimene, on seal tavaline eesti vaataja, kellele ta ennekõike teete seda festivali? Neil käib see nagu meil endal ka hästi palju on see jutuks tulnud, see on justkui ka turunduslikult, on niisugune, seal peab olema sa nagu proovid olemas, kes on sinu, noh, me me ka tänapäeval nimetame nüüd kliendiks, tegelikult mind natuke ennast häirib see nimetus aga suht paratamatu, sest nad kõik ostavad pileti. Escon kliendid, nimetagem neid siin klientideks. Üldiselt meie põhisõnum on see, et tegelikult PÖFF on kõigile, sest et tegelikult iga inimene, kes on vähegi võimeline filmi vaatama, siis ta peaks olema, nagu ta leiab endale siit programmist midagi. Sest et meil on kõik alates mingitest isegi need nii-öelda jalaga sinna kohta komöödetest kuni kõige sügavamate kunstifilmide nimed, need on meil kõik esindatud erinevates programmides. Iseasi, kas inimesel on palju jaksu ja ja see kindlasti, et need õiged filmid just endale üles leida. Aga jah, ma ei tahaks, ma ei tahaks siinkohal seda mingit vanuselist või ealist või soolist või seksuaalset orientatsioonipõhist nagu määratlus tuua. Ma tahaks uskuda, et ta on kõigile No nii, aga nüüd oleme rääkinud veidi siin PÖFF telgitagustest ja teie töö muidugi käib aasta läbi. Eesti kinopubliku jaoks saabub aga PÖFF siis järgmisel nädalal. Ja nüüd, kui vaadata juba piiluda, siis PÖFFi kodulehele, siis ma vaatasin, et programm andil täismahus üleval ja mis on need filmid, mis sel aastal, mille üle te olete kõige rohkem ise uhked ja mis on võib-olla kõige suuremat maailmanimed, mida me PÖFF-i kavast leiame. Jällegi hästi keeruline küsimus oleneb sellest kontekstist, et ütleme, et võistlusprogrammid on need, kus saab nagu kõige värskemaid silmi näha, kus on nagu tõesti maailma ja rahvusvahelist esikat. Samas meil on esindatud kõrvalprogrammides kõik nagu üle vaada. Sellest, mis meie programmi meeskond peab parimaks. Aasta teises pooles olnud suurfestivalidel nagu esitatud filmidest, ehk siis meil on seal Veneetsiast, programmist on enamasti tugevamad teosed Locarnast ja siis muidugi on kohustuslikud, eksis Berliini ja kanni võidufilmid, mis me näitame alati ära. Tuli merel on siis Berliini dokumentaalfilm, mis oli ka mul isklikult üks lemmikfilme seal programmis oli tõesti-tõesti-tõesti väga liigutav ja ilus lugu ühest Itaalia arvest pagulaskriisi keskel. Ja siis kanni võidufilmi, Kelloutši filme ma ei ole veel näinud, mina, Daniel Blake, ma ei ole teda näinud ja ma vist jätangi selle nagu ma loodan, et see festivali viimasel päeval linastus, et siis ma saan seda lihtsalt Raus vaatama minna. Mida ma tahaks siinkohal eriti esile tõsta, on millega, nagu mingis mõttes julgen öelda, et ma olen natuke isegi ületanud ennast. On öised värinad, programm ehk siis need seda filmid, kus žanrifilmid, õudukad, zombid, vampiirid, et see programm sai see aasta kuidagi eriti mitmekesine, seal on jällegi kannistulnud suured, mingit korea žanrifilmilt zombidega ehk siis rong pusanisse siis tulnud sihuke eriti lahe siin sümbolistlik, mingid religioossed, religioossete sümboolikat, aia jaga jälle zombiteemadega mängiv elling, ehk siis hala. See oli mul kann kannis üks suurimaid elamusi isiklikult tegelikult, et see, see on seal programmis, samas seal on igasuguseid igasuguseid veidrikud, niukesed, kõige veidram on filmi, mida sa üldse seda ette kujutada, mis on täiesti HÕFFi materjal. Kõik need on esindatud ja meil on, ma arvan, et ma ei tea ühtegi festivali, kus sa mid näiteks siis žanrifilmide programmi näidatakse ainult imaks, siis meil on see nagu see on päris äge. Ma arvan, et meil selline programm on kõik, kõik need isikud on seal kosmosemakses. Jäätist Tiina mainis, et see programm saigi alguse kosmosest ja hiljem seda programmi ei saadud tagasi tuua, sellepärast et ei olnud kino, kes oleks nii kaua lahti olla, et nüüd kosmosel taas avatud, saab ta jälle näha. Aga mis, mis, mis sa läksid sinu enda isiklikke top kolm filmiparemik, et ma arvan, et kõik teie programmi koostajad on ilmselt erinevad peaosa näinud võib-olla kogu nendest sadadest filmidest, mis PÖFFil on. Aga ma usun, et teil igalühel on oma selline maitset, mida sa ise kõige rohkem täna soovitaksid. Tegelikult vist nagu mingi juriidilise, eetiliselt ei tohi vastutusega võistluspraamide kokku panjana, ma peaksin nagu kõiki neid filme võrdselt sooritama. Mida ma võin öelda, on see, et need filmid ongi kõik väga head, aga kõik nad ei ole võib-olla minu maitse, aga ma saan aru, miks nad on väga head ja see ongi see, et miks 15 inimest seda programmi kokku panema, et 15 erinevat maitset loovad nagu mingi sünergia. Võib-olla siis ma küsiks poliitiliselt korrektselt, et millised on kolm filmi, mis kõige rohkem sinu maitsele. No nagu ma ütlesin, mu üks lemmikuid on seal Korea film põhivõistluses ehk siis vaikne unelm. Super selline unelev draamakomöödia natukene, mina tulin siseselt nagu Chimi ära. Tiina muidugi meeldis mulle vastu, ütles, et seal ei ole jälgegi seal, kus, sest jah, see on, ma arvan, mu number üks ja siis hästi äganud püütides Ansa valge kuningas. See oli ka üks filmi meil väga suuri vaidlusi tekitas, sest et seal oli täpselt sama palju vaenlasi, kui tal oli nagu poolehoidjad. Siis soovitaks kindlasti kolmanda filmina meelde tüütidest veel Pariila plaanši. Prantsuse ja tegelikult nad Liibanoni väikese aga tehtud ta väga väike draama mis räägib ühest umbes seitsmekümneaastasest naisest, kes läheb oma mehele järgi Prantsusmaale 40 aastat pärast seda, kui see mees on lahkunud ja samas saatnud raha oma perekonnale aga mitte ühtegi kirja. Ja see on täpselt selline nagu heas mõttes vastikult ketrab emotsiooni järjest juurde kogu hästi vaikne draama, mis nagu kui sa tahad teada, mis edasi saab, aga samas sa kardad, et see on nii valusid, mis edasi saab siis su kõhus vaikselt krutib sellist emotsionaalset pinget. Hästi superteekonnafilm. Ja tegelikult neljandat filmi, nagu ma tahtsin veel rääkida selles samas võistlusprogrammis olevast iraani filmist duett. Dali Abas kirased daami õpilane ja tal on ka tunda seda eriti head oskust, kuidas tegelastevahelisi pingeid kanda üles üle keskkondade kasutamisega, et filmis ei toimu mitte midagi üleloomulikku, samas kõik, kes kõik kontekstid, mis luuakse rikk, visanud sõnnid, kuidagi kannavad edasi tegelaste mingeid vaimseid, draamasid. Ja selles mõttes hästi väike, aga lihtne, sihuke natukene kammerlik lugu kahe paari kahe kahe paari kohtumisest. Ja sellest mida kuidas mõjutab suhteid see, kui ei lõpetata eelmised suhted korralikult ära. Et need filmid, mis nimetasid, on kõik väga erinevatest riikidest siin käis läbi nii Iraani kui, kui Liibanoni, prantsuse ja nii edasi filmega. Mõtlesin, et PÖFF-i toimumislinnade nimekiri on sel aastal muidugi ahtakeseks jäänud, et filme näidatakse siis PÖFFi jooksul Tallinnas ja Tartus, aga mis nende ülejäänud linnadega juhtus? Sellega on see probleem, et kui me saame selle kategooria statuudi, siis tegelikult seal on, on reeglid, nõuavad seda, et see peab olema ikkagi linnapõhine. Enamik festivale maailmas on linnapõhiselt ja siis me saimegi aasta kira, et kuulge, mis teil toimub, toimub üheksas linnas. Kuigi peaks olema nagu ametlikult, see peaks olema Tallinna festival ja siis. Ma täpselt ei mäleta, mis juriidiline põhjus oli, et me saime ikkagi Tartu alles jätta, aga me pidime praegu ülejäänud Lindast loobuma. Aga tulevikus meil on niuksed plaan, kuidas võib-olla ikkagi PÖFFi filme saavad ka teised linnad samal ajal näidata. Nii et see ei ole nagu ametlikult PÖFFi osa, et me oleme nagu levitaja vormis põhimõtteliselt. Aga see on võib-olla alles järgmisel aastal. Aga hüppaks kähku tagasi selle Iraani teema juurde äkkist riikidest. Mul tuli meelde see, et, Kilosed Taaniga seoses, kes see aasta kahjuks lakkus meie hulgast. Ta tegelikult sai valmis oma viimase filmi, mis koosneb kolmest lühifilmist. Ja ühel nendest tiimidest tuleb PÖFFil esilinastus välvikel sa seda näidatakse, kus temast tehtud dokumentaalfilmiga. Ja järgmisel kevadel kannis on esimene, kui terve maailm läheb nagu selle filmi selle nende kolme siini koos nagu siukest tühistada lõplikku, nagu seltsi. Siin-seal palju räägitud erinevatest võistlusprogrammidest, see tähendab seda, et lõpuks tuleb kellelegi anda kätega auhind kui just PÖFFi parima parima filmi eest. Me kõik teame kanni, võitjaid, Berliini võitjaid, Veneetsia võitjaid kui suurkapital on filmimaailmas, et sa oled võitnud Pimedate Ööde filmifestivali preemia. Et jällegi selline suhteline teema, aga ma tean, et oma kaal on juba sellel, kui sa oled isegi sinna programmi valitud. PÖFF on juba jõudnud ka sinna kohta, kus see on nagu filmitööstuses ja filmiturgudel on nagu oluline, et näiteks eelmine aasta meil oli selline tore india film meedia püütudes nagu armastus kolmerryga loeb inglise keeles. Et see režissöör, ma alguses ei saanud aru, miks ta nii väga tänu nagu tänas meid kogu lehte, talunik ütles, et see on, kui super uudis meie praami sai ja siis ta läks edasi sai sinna Ostionis toimuvasse essikses veesse. Ja nüüd ta on käinud 50-l festivalil üle maailma ja ta isa, noh, ma suhtlen temaga Facebookis ikka välja, siis ta ütleb, et nagu poolt seda ei oleks toimunud tõenäoliselt kui see oleks nagu toimunud PÖFFil ja ka tänapäeval meil on juba osad Briti ja briti filmitegijad, kes on võistluses kirjutavad, et kuulge, palun pange jendades üles, nagu et me oleme selles võistlusprogrammis, et me lähme kohe Ameerika filmiturule. Ja seal see on nagunii suur argument. Kahjuks ei ole veel siiani neid uuendusi üles panen, ma loodan, et see toimub enne, kui see Ameerika filmiturg läbi saab. Lõpetuseks, me oleme nüüd palju rääkinud sellest, mis on hästi ja põhjustest, miks PÖFFile tulla, aga kui sa nüüd korra oma ameti püüa tunnustada ja vaatad kriitiliselt seda programmi ja korraldust ja seda, mis PÖFF oma 20 aasta jooksul saavutanud on, siis millest kõige rohkem puudu jääda, mis võiks olla see järgmine suur väljakutse või eesmärk, milline võiks olla 30. No esimene loogiline vastus, mida meilt ma tean, et toodetakse, on seal, et et rohkem kuulsusi ja kindlasti oleks turunduslikult väga hea. Ja see kindlasti annab mingit elevust juurde. Jaa, jah, seal ma arvan, et see oleks üks und. Ma arvan, programmi mõttes me, see aasta tulime niigi vastu inimestele ja tõmbasime programmi mahtu väiksemaks 50 30 võrra. Aga sellest väiksena me kogu praami time leiab, et nüüd on see optimaalne koht saavutatud sinna 200 ringi võiks jääda. Aga kuidas areneda? Ma arvan, et veel rohkem külalisi ja meil rohkem suuremaid külalisi pigem fänn välismaalt siia meelitada. Ja seda saab ka kahjuks nagu kahjuks või õnneks seda saad just nagu nende suurte nimedega, et see on, see on kindlasti see järgmine koht, kuhu hüpata üritame. Aitäh meie saatekülalisele Hannes avale sellises üks nendest, kes aitas PÖFFi programmi koostada. Tema valikutest me kuulsime täna kuulsime PÖFFi telgitagustest ja täpsemalt saate nüüd ise juba vaadata PÖFFi kodulehel pohh poee. Festival algab juba järgmisel nädalal, 11. novembril ja nüüd paras aeg minna vaatama, millised piletid on veel saadaval ja kuhu seanssidele te saaksite minna. Kindlasti räägime PÖFF vist veel ka järgnevates kinovärgiga mandariinisaadetes, aga praeguseks on aeg saatele joon alla tõmmata, seega soovime teile jätkuvalt häid kinoelamusi ja kohtume juba järgmisel pühapäeval kell viis raadio kahe eetris.