Mäletan keskkooliajast, et oli niisugune mõiste nagu oma kooli au. See süvendas igas koolis ühtekuuluvustunnet, ergutas saavutama silmapaistvaid tulemusi ka koolivälistel aladel kergejõustikus, sportmängudes, laskmises, males, luules, muusikas ja nii edasi. Tollal polnud praeguses mõttes eliitkoole Inglise kolledž, prantsuse, see polnud kuidagi paremad Westholmi ja Gustav Adolfi gümnaasiumist, Tallinna reaalkoolist või Tartu treffnerist. Tütarlaste koolidest olid oma kooli üle uhkeimad Lenderi ja kommertsgümnaasiumi tüdrukud. Need olid eesti tuntuimad koolid, kuid oma kooli Pärnu poeglaste gümnaasiumi ei pea oma põrmugi raamaks. Olime uhked, et meie vilistlased olid riigitegelased Konstantin Päts, Jüri Vilms, Heinrich Laretei, Jüri Uluots ja paljud teised. Rahvuslik ideoloog Villem Reiman, folklorist, dias Johan Eisen laulja Tiit Kuusik, kirjanikud August Sang, August Jakobson, Johannes Barbarus, Johannes per, mis sest, et viimast kolme Torontos koostatud kooli koguteoses ei mainita. Ärgem olgem nii nõukoguliku, et need, kes meile ei meeldi kustutame ajaloost maha. Kõigist vilistlastele. Tuimad muidugi, Paul Keres ei saa unustada päeva 1938. aastal, kui ta olles võitnud Hollandis afroturniiril kõiki maailma parimaid malet. Käijaid tuli kooli, kus ta alles nelja aasta eest oli saanud lõputunnistuse. Oh seda vaimustust, millega tervitati kooli maleelu, sai otsekohe veel suurema hoo vanadest vilistlastest jutustati mälestusi, nende sekka ka mõni nali. 1910. aasta lennus olid koos uluvad Sparvariususe per. Viimane meenutas Barbaruse lauset, millega too klassivenda narris. Ütle uluots, kumma otsaga sa ulud? Nojah, eks vigurimehi on läbi aegade olnud igas klassis käies praegu harva Pärnusse lähen ikka läbi vanakooli juurest, mille ees Paul Kerese kuju vaatab, mõtlikult kujuteldavale malelauale. Kiirelt. Entroosi aega möödus ruttu. Juba. Lee peale püünikest. Ent näitas saatus mul karmust. Näginud sky laser, mu, mu unelm paarises koormuks. Roosistas.