Tere Saabe kajalood alustab teist hooaega ja nagu koolialguse nädalale kohane. Me palusime saatesse tehnikakoolipapa seekord loo keskkooli direktori Ants Rebase, tere Teile. Tere. Mina olen Ta just Kaja Kärner. Me ajame teiega juttu esimese septembri nii-öelda eelõhtul ja umbes nädal tagasi te ütlesite mulle telefonis, et loo koolis on esimeseks septembriks, kõik on valmis, kõik on korras. Mida see tähendab, et kuulis, on esimeseks septembriks kõik valima. Mis kõik valmis tähendab seda, et inimesed on valmis maja valmis? Kõige tähtsamad asjad on need, mis tagavad alates esimesest septembrist normaalse tavalise õpetaja kuulan puhas korras. Õpetajad on olemas. Õppealajuhataja, tunniplaani alusmaterjalid on olemas, sest tunniplaan tavaliselt viimase hetkeni loksub. Lõppude lõpuks veel nädalakese loksub paika, aga see on tavapärane. Kooliga ongi niimoodi, nagu näiteks ehitusel kõrge mastiga. Ta ei tohi olla ülearu jäik, kui tal jäiksta läheb katki. Kool peab olema just parasjagu paindlik, et see mast seisab kõrvalt püsti. Kas see loo kool Jõelähtme vallas on Tallinnale nii lähedal, kas see on koolile õnnistus või õnnetus? Kõik asjaolud, mis elus on, tahad olla õnnetuseks ja õnnistuseks. Ja mina koolijuhina olen seda meelt, et Tallinna lähedal koolijuht olla on kergem. Ja see osa on kindlasti õnnistuseks. Et Tallinnasse ja Tallinna ümber on kogunenud inimesed ka raha, ka infrastruktuur. Kui mõnelgi pool on kahjuks kooli õpilaste arvud vähenevad, siis meil objektiivsetel majandusgeograafilistel põhjustel kooli läheb kenasti. Õpilaste arv suureneb. Meie õpilaste arv minu prognoosi järgi kolme aasta jooksul võib suureneda kuni 100 õpilase võrra. 400-lt ma arvan, et võib-olla järgmisel aastal juba 500-ni. Eks ta on õnnistus. Aga kindlasti on ta ka väljakutse. Mulle mõnigi kord tundub, et see, kas mingi asi on elus õnnistus või õnnetus. See on inimese valida. Ja mõnelgi korral valib inimene õnnetuse, nägemata, et seesama asi saab olla õnnistus. Miks inimene on pime? Miks ta näeb ühte rakurssi ja teised ei näe? Küllap on seal üksjagu erinevaid põhjuseid, aga näen ka üsna tihti tee, et ühiskond ja mitte ainult ühiskond, vaid kogunisti koolis ei panda tähele seda, milleks on kooliprogrammis humanitaarained. Aga humanitaarained ongi selleks, et õpetada nii suhtumisi kui inimeseks olemiseks, sest vaadake, inimene teeb elus valikuid ja see, missuguseid valikuid ta teeb, kaasa arvatud koolijuhte, valikuid. See sõltubki sellest, kuidas on tema olemine, kuidas ta saab elust aru, kuidas ta saab inimestest aru, kuidas ta saab suhetest aru. Ja sellist õppeainet ei ole ju olemas, et see ongi ajalugu ja kirjandus ja sellised asjad. Mõned inimesed küsivad. Kuulge, aga see ei anna elus midagi, kas mul läheb tõde ja õigus siis elus vajavaid? Vaadake elus kõige kallimad asjata valed otsused. Kui sa elus alustad suhet või abiellud vale inimesega, kui kalliks inimesel, kui sa valid olemine ja töötad valesti ja enne pensioni, oled hirmus vihane selle peale, et, et kõik on nagu valesti läinud. Kui sa teed elukoha vale valiku. Need valikud ongi inimese jaoks tegelikult vaimses mõttes, aga ka rahalises mõttes kõige kõige kallimad. Nad lähevad kõige kallimaks maksma talle. Ja sellepärast, et kui keegi küsib minu käest, et miks humanitaaraineid õpetatakse koolis, siis väga paljuski ka selle pärast et inimene oskaks neid valikuid teha selliselt, et nad talle elus kõige tulusam madalaks ja et tal ei tekiks elu või teiste inimeste suhtes viha, kibedust, selliseid asju, mis elu ei lase normaalselt elada. Ehk siis küsimus on elus, mida õpitakse millestki. Et kui tihtipeale inimestel on segadused, miks sporditakse, et kui mäletate, eks mitte Voldemar Panso vallatutes kurvides küsis, et aru, miks esimene aga mis need teised võistlevad. Aga see, mida see võistlemine teistele annab, on see, et ühest küljest õpitakse võitma iseennast, aga teisest küljest sport. Ja igasugune võistlus õpetab ka kaotama. Mõned koolitüübid on näiteks sellised, kus püütakse vältida, et inimene koolis on teistest halvem või üldse minemast koolide pingerida. Õpilaste pingerida püütakse seda vältida, sest äkki äkki ta ei suuda sellega hakkama saada, et ta on teisest sellel alal kehvem. Aga tegelikkuses on ju nii, et sport või konkureerimine võistlemine, see õpetab ka kaotama. Ja kaotus on uuevõidu alus. Et sellest kaotusest leitakse see järgmine võit. Kaotuses peitub järgmine võit, aga peitub ainult siis, kui sellest kaotusest osatakse õppida, ehk osatakse kaotama. Kui me seda ei harjuta. Kool saab läbi ja siis on elu koos oma turumajanduse, konkursside ja kõigega. Ja siis selline inimene ei adapteerus kergelt. Jah, ma olen tähele pannud seda, et praeguse selle tohutu edu kultuse juures ja selle kõrval on nüüd hakatud rääkima sellest, et inimesi peaks õpetama kaotusega toime tulema. Aga kes seda õpetaks või kust seda võiks õppida, sest kaotusekibedus tähendab ainult seda, et kaotus on kibevalus ja seda tuleks oma elus vältida. Jaa, aga eks seegi oli õige, et ega siis keegi kaotama ei lähe, kaotada ei taha. Aga kui ma pöördun selle jutu alguse juurde tagasi, siis see ongi see, mis näiteks eduka tõeliselt eduka inimese eraldab kellestki, kes on kibedus, sõjand. Paraku elus käivadki võidud ja kaotused käsikäes ja kui tundub, et mõni inimene on ainult võidukas siis enamasti ei ole see päris nii. Ta on asunud oma kaotustest lihtsalt õppida, ta ei ole seinad kinni jäänud. Kindlasti olete pannud tähele inimesi, kes on oma pika elu ära elanud ja mäletan vanainimest, kes 80 kolmeaastaselt proua ütles, et pidimasele vanamehega abielluma. Kogu see elu oli põrgu. Aga miks, aga miks siis? Ja sellepärast ma tahangi rääkida veel ühest asjast, on see, et ma isegi kaotuse teemat niivõrd ei tõstaks esile, kuivõrd teemat sellest, et inimesel peab olema luba eksida ja oluline on, et ka koolis õpetajad lubaksid õpilasel eksida. Eksimine on normaalne, lihtsalt eksimusest tuleb õppida. Loomulikult mineerit ei, ei õpi plahvatustelt, see on ka selge. Aga keegi tegelikult ei ole eksimatu, on eksimused, mis on lubatud, tavapärane lubatud eksimus. Ja kui keegi ütleb, õpetaja, arst või politseinik ei tohi eksida. Tegelikult ka nemad võivad eksida, aga nad ei tohi eksida, nii et see eksimuse hind on liiga kõrge. Kas te olete nõus rääkima mõnest eksimusest oma elus ja sellest, kuidas te olete sellest? See on natuke raske ülesanne, sellepärast et jah, elus on tehtud valesid valikuid. Olen nõus, aga ma pean ütlema, et ka minul kunagi käis mingi nii-öelda krõks, et kui sa näed, et see on vale valik, siis tuleb sellest valikust lahti lasta. Siis tuleb sellest lahti lasta ja minna edasi. Ja mõtelda nigsusele, vale valiku tegid. Aga kui sa teed valiku oma parema äratundmise järgi midagi pole teha, siis on see õige valik. Ei saa kõrvalt keegi ütelda, et kui tema oleks võinud teha selle valiku, kuna mina ju tean, et see oli parem valik või et ma nüüd tagantjärele tean, et see on parem valik. Mitte et eksimatu, aga ma arvan, et ma olen oma valesid valikuid tunnistanud. Mõni inimene vahetab töökohti nagu kindaid kusagil kaua vastu ei pea, sest talle tundub, et ikka see töökoht ei ole, kas tema jaoks või kolleegid ei sobi või palk pole küllalt hea või töökoha asukoht on kodust liiga kaugel või või kindlasti teame inimesi, kes hüppavad kergelt ühes suhtes, teisest ikka tundub, et see partner pole õige. No kaua võib inimene otsida ja eksida? Jah, me mõnikord kõrvalt vaatame, pidi ta nüüd küll imelik, miks ta küll sellise valiku tegi. Aga kui sa vaatad tema lugu koolist või veel päris väiksest lapsest, kuni mingisuguse omanik, kui me hindame kõrvalt seda valikut siis see on täiesti loogiline, mõnigi kord koolis tuleb õpilasel öelda. Ma ei poolda sinu valikut, ma arvan, et, et see ei ole õige. Aga kui see ei ole kahjulik sinu elule ega tervisele. Mõnikord näiteks noored inimesed elukutse valikul teevad Ebatavalise valiku, kui me seda tagantjärele hinda ei saa me ütelda, et kuule, Ma arvan, et seda nad küll tee, sa tahad väga saada ja siis tuleb välja, et ta oli ikkagi õnnestus kõigele vaatamata, et sa arvasid, et ta ei suuda või ta ei saa või ta ei taha piisavalt või et tal ikkagi õnnestus, see tähendab, et see tahtmine, mis elus asjad paljuski liikuma paneb, et kas on ikka väga suur, siis on üsna suuri mägesid võimalik. Kes on teie elus olnud olulised inimesed, kes on teile õigel hetkel öelnud, et ära nii otsuste otsusta teisiti või kes on teid? No ma ei tea, tänavaliikluses viimasel hetkel auto eest ära tõmmanud või on teil elus olnud niisuguseid lugusid? Inimene on inimene, kes mind kunagi on üles kasvatanud, oli mu hoidjatädi, et nagu Puškin, Olymyanya tädi Anni, mind on kasvatatud ja ma olen oma lapsi ja koolilapsi kasvatanud põhimõtet veel, et kui sa pead seda last, keda sa kasvatad, pead karistama, siis on juba valesti läinud. Ma ei räägi füüsilisest karistamisest, märgin üldse karistamisest. Ja ma oma lapsepõlves praktiliselt ei mäleta, et mind kordagi oleks karistatud. Eriti hea laps. Ja mul on terve hulk lapsi, kellel ma ükskord küsisin, need on enamasti peale täiskasvanud, et kas ma olen neid kunagi karistanud palasele meelde tuletada ja ühelgi lapsel ei tulnud meelde, et ma oleks kordagi pidanud karistama. See ei tähenda, et mingil teol on tagajärg. Aga ma olen püüdnud ka koolis niimoodi, nii et selles koolis, kus ma olen need kuus aastat olnud kas äkki kolm direktori käskkirja karistamiseks on välja antud, mis ma olen seadusega pidanud tegema, sest muidu seadus mõnikord nõuab mult seda. Aga ei olegi pidanud. Ja kui te küsite, kas nii saab? Täiesti saab, aga nii on palju raskem. Karistamine on väga lihtne. Karistamise kaasa, vastutuse. Kui sa kasvatad kedagi või õpetada, siis sa selle vastutuse iseendalt lükkad ära tema peale, tema on süüdi. Aga kui sa saad aru, et ta pisike laps nutab, väike laps, siis tal on midagi viga, mingi arg, igav mis iganes probleem, kõht tühi. Ja see on sinu probleem, kui sa nagu ei saa sellest aru, missugune koolis on täpselt samamoodi, kui näiteks lähed täiesti võõrasse kooliõpetajana õpilasena täiesti võõrasse kooli siis käin mööda koridori ja vaata, missuguse õpetaja uks on ära lõhutud. Ilmselt sellel õpetajal on probleemid. Ei ole niimoodi, et selles koolis on kõik head lapsed, aga vaata ühes tunnis millegipärast on. Järelikult sellel õpetajal on midagi, kas jäänud tegemata, ta teeb valesti. Pange tähele seda, kuidas lapsed koolist ära tulevad. Pärast koolipäeva lõppu pärast kooli võik pärast klassitunni lõppu, kui lapsed tulevad klassist rahulikult välja siis on selles klassis on üsnagi hapeta või pärast koolipäeva lõppu koolimaja ukse taga, vaadake kuidas, kui nad tormavad kiiruga läbi, nii nagu oleksid kõrvetada saanud. Järelikult seal on mingid probleemid, täiesti elementaarne. Väga huvitav tähelepanek ja pange näiteks tähele seda, kui teda klassiruumides käib. Vaadake, missugustes klassides on klassilauad sõditud ja kus mitte kus on midagi kriibitud või too koolist, ütleme näiteks algklassiõpetaja. Meil on osad pingid 30 aastat olnud mõne lõpetajal ja ei ole ühtegi kriipsu peal lihtsalt nad on plastikust, kunagi soome abina tulid, nad olid seal pikalt tulnud, nelja tundnud, 15 aastat olnud seal plastik hakkab murenema. Või meil on umbes 500 komplekti üle 500 komplekti on koolipinke kuus aastat olnud ühtegi pinki, ühtegi tooli ei ole tulnud remontida laste tõttu. Ja ma praegult ma käisin klassides, ei olnud ka kritseldatud ühtki ja see tihtipeale ei tähendab ka seda, et ega siis õpetaja, kellel sellised asjad juhtuvad ja võivadki juhtuda ja noor õpetaja, uus ja igasugused variandid on olemas siis tegelikult seda õpetajat tuleb aidata. Vähemalt Meie koolis me oleme, kui tuleb alustaja õpetaja ja siis määrame talle mentori. Ja kui juhtub ka seda, et tuleb õpetaja niimoodi kooli, et ta ei ole varem õpetaja üldse olnud ja tuleb nagu teiselt erialalt, siis vähemalt korra on ka õnnestunud abiõpetaja vald, Jõelähtme vald on kenasti melt toetanud ja, ja siis lähebki kõik korda. Ja kui lapsel läheb halvasti, siis on vaja teda aidata toetada, selleks on tugimeeskond, selles sotsiaalpedagoog, psühholoog, psühholoogi juurde minnakse, kui mure sotsiaalpedagoogi juurde minnakse, kui on jama. No igas koolis neid kahtlemata ei ole, ega koolipidaja, alati ei saa seda luba. Ja selle tõttu need vallad, millel on võimalusi rohkem siin ümber Tallinna aga neid võimalusi ka mõnel pool kasutatakse rohkem, mõnel pool vähem. Mõnel pool kitsastes oludes tehakse imet. Me rääkisime sellest, kes on olnud teile olulised inimesed, aga rääkige, palun mõni lugu mõnest õpilasest, kelle jaoks teie olete olnud väga oluline inimene, kes on kas muutnud tema käekäiku või või muul viisil aidanud järje peale. Oli üks väga keeruline lugu. See oli seotud sellega, et meil oli mitu last sellest perest koolis see oli juba varem, mitte selles koolis ja, ja seal oli tõsine mure selles osas, et üks vanem oli ilmselt teise vanema. Ühesõnaga, et seda teist vanemat enam ei olnud ja need lapsed käisid edasi koolis, elasid oma teise vanema juures ja kuigi oli selline kahtlustus, et see vanem, kelle juures lapsed elasid, ta oli, oli olnud teise vanema suhtes, et see oli erakordselt keeruline. Ja me suutsime neid lapsi aidata ja toetada. Ja üks neid nendest kõige vanem laps minu arvates 10 aastat pärast kooli saatis siis väikse talu kirjas selles osas. Ja ma mäletan, üks on päris palju ka klassijuhataja olnud, et siis üks minu klassi tüdruk saatis ka selliseid, vist ütles midagi, olime pätid, tüdrukud ja Tarandi midagi niisugust, et oli nagu mind tänatud selles osas. Meie poleks meid mõistnud meie olukorrast aru saanud. Siis me kindlasti ei oleks need, kes me praegult oleme. Aga enamasti neid kirju ju saavad, õpetajad ikka pigem vähem, sest et väga paljuski nad jäävad saatmata, need on kunagi vilistlaste kokkutulekul käepigistused. Ja ma tahan ära õiendada veel väga paljude õpetajate eest, ma arvan, et selle, et tõepoolest, et kui sa keerulise lapse suudad ära päästa, sest et pered on katki, juhtuvad igasugused halvad asjad. Kui palju ühiskond võidab selle lapse või selle noore inimese päästmise eest. Mul kunagised kursusekaaslased, kes töötavad vangivalvuritele, ütlesid, et need, keda ei suudeta aidata, need aktiivsus-tähelepanu häirega lapsed, autistid, asbergerid, nede, jõuad vanglasse, kui need ei suudeta. Valik on selles, kas nad suudavad endaga hakkama saada. Ma ei tea, paljunud keskeltläbi elu jooksul näiteks miljon-poolteist eurot, kindlasti, keskmiselt on see SKP-s panus, et see võit, iga sellise lapse võit, et ühiskonnale on niivõrd suur panus mitte ainult ühiskonna vaimsesse tervisesse kogu ühiskonna vaid see on puhas raha. Kui mõni minister või president või keegi dünaamise, siis me peame neid nüüd ülevaadet, kui palju sinna raha läheb see, kui palju sealt tegelikult ühiskonnale tagasi tuleb. See, mis juhtub 10 20 30 50 60 järgmise aasta, see on nii suur vahe, et üks võimalus on see, kui ta on siis vanglas või sotsiaalmajas ülalpeetav. Ja teine võimalus on see, kui ta endaga hakkama saab. See vahe on kui me võtame head pedagoogi, ühte koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogi või, või keegi, kes nende raskete lastega toimetab karaskete laste koolides. See on nii suur rahaline võit ja see, kes seda ei näe, selle sealt natuke selline jõmblane, kes tahaks kohe kätte saada sularahat. Mulle tuleb meelde üks, üks lapsevanem, see on juba aastaid tagasi lapsevanem, tema tütar oli jõudnud kaheksanda klassi lugemise, kirjutamisega oli ikka raske. Olgu pealegi. Ja mina siis lapsevanemale ütlesin, et noh, kui praegu kodus veel aitaks tagada. Kui kaugele ta siis elus jõuaks, teie laps? Mis mind huvitab, mina pean endaga praegult tegelema. Või mõnikord tööandjad, näiteks Tööandjate liidud, esinevad, et me tahame kohe selliseid, selliseid, selliseid, et miks nad lähevad keskkooli, mis kutsekooli kohe lähe, pärast üheksandat klassi? Teeme mõlemad stsenaariumid läbi. Ma ei laida kutsekooli valikuid, aga ma lihtsalt ütlen, et Meie tänapäeva lapsed vee, kuhu nad parasjagu lähevad, see on nende esimene amet. Nad peavad viis, kuus, kaheksa ametit elu jooksul pidama ja see on nagu kunagi oli auruvedurijuht. Ta sai väga palju palka. Ta sai väga palju palkad, oli suur spetsialist, ta oli keskealine spetsialist, arvedurtgadusse. Keegi ütleb, et aga valmistame ette nüüd neid, keda meil homme vaja läheb. Ja siis ma kuulen, et palgatase on nii kõrgele jõudnud, et need töökohad kaovad üldse äragi. Sellepärast on mul väga hea veel koolis, meil on 12 komplekti roboteid, tahame väiksest peale, hakkavad nendega tegelema, see on see, millega nemad hakkavad tegelema, see on see, mis laias maailmas on näha. Kui nemad lõpetavad näiteks 10 aasta pärast ülikooli, siis see ongi see, et kui me ütleme, et no miks ma siis ei ole kangrud kalatöötlejaid ja veel ühte ja teist sellist ametit, vabandust, aga, aga 10 20 30 aasta pärast vähemalt üldhariduskool ei saa nii lühikesel mõtelda. Ja vaene auruvedurijuht, kes on 50 aastane ta peab hakkama uuesti kutsekoolist peale ja hoopis teise palgatasemega jutu algusesse tagasi. Kibestunud, kuidas siis mind, mind ei lubata. Ma tahan auruvedureid tagasi. Ühiskond on selgunud, tahavad auruvedurid tagasi, kahjuks maailm läheb mööda ja maailm paiskab vaesusesse. Kas teil on hea retsept selle vastu, et enamasti poisid jätavad põhikooli pooleli? See on üks selline asi, sellest rääkimine nõuab ka natuke poliitilist korrektsust. Põhjus on selles, et poiste seisund koolis on seotud meeste seisundiga ühiskonnas. Ühest küljest, et paistab, et see on kõik väga hea ja tore aga teisest küljest see päris nii ei ole. Koolis naisõpetajat, kelle peal tegelikult lasub kogu koormus ja ma arvan, et oleks tegelikult meie õpetajatele tõeline suur mälestussammas püstitada selle töö eest, mida on tehtud selle tohutult hea töö eest siis minu tähelepaneku järgi on teatavad soolised iseärasused algklassides teismelise eas millele tuleb reageerida. Ühest küljest naiste moodi, mis on normaalne ema moodi, aga teisest küljest meeste roll koolis, see on see võti tegelikult mina isiklikult ei tunne ühtegi meesterahvast, algklassiõpetajat, ma tean, inimest, veab inimest, aga kümmet algklassiõpetajat nende tuhandete või ma ei tea, sealt tuleb võib-olla üle 10000-ni õpetajat, nende hulgas ei ole ju meesterahvast ja kui vaadata näiteks algklassiõpilaste kokkupuutumist koolis meesõpetajatega algklassiõpilaste seda peaaegu ei ole. Hea on, kui kehalise kasvatuse õpetaja on. Ühesõnaga, poisid langevad põhikoolist välja sellepärast et koolon feminiseerunud. See ei ole ainult kool, vaid see on ka ühiskond kodudes juhtub ka nõndamoodi. Üks asi, mida ma olen pannud tähele ja reegel 30 aasta jooksul kehtib. See on see kõikidel poistel läheb koolis hästi oma võimet Ta kohaselt hästi või isegi väga hästi sellisel juhul kui isa või mõni muu meesterahvas, on see siis kasuisa, onu või keegi nendega tegeleb. See on väikeses koolis, kui ta kunagi töötasin Hiiumaal suuremõisa põhikoolis, siis selleks väga täpselt kõik need, kellega meesterahvad tegelasid. Teatud east alates peavad poistel olema mingisugused eeskujud ja tüdrukutel samamoodi. Kujud võivad olla kodus. Ja kui kodus juhtub, et ei ole ja ongi üksikema ja ongi keeruline olukord ja võib-olla teinekord juhtub ka seda, et üksikema natuke kibestunud kogu meessoo peale mis on tausta võimendav tegur, siis tal on vaja ikkagi ühte ühte sellist kangelast, tegelikult ka ei ole mingit vahet, kas on positiivne või negatiivne, see peab olema kangelane. Ja kui teine kangelane, arvamusliider, kuidas iganes, kui see on olemas, see võib olla kas filmist Brad Pitt, kelle järel käia, see on kindlasti poistele vajalik ja oluline, ma ei ütle, et sa tüdrukutel ei ole. Aga kui me räägime poiste teemal eraldi, siis positiivsed eeskujud kindlasti mõjutavad minu pedagoogilises praktikas oli eelmine, taasta kui loo koolis ei olnud 420 õpilase kohta ühtegi suitsetajad. Minister vangutas pead, ei tea, ei ole võimalik, ei ole võimalik, lihtsalt ei ole võimalik. Oli küll võimalik, aga see tähendabki see kasvatus, õhkkond, et seal ei ole mitte see, et sina ütled, et nii vaid nad peavad ise tundma, et see ongi mingi jama ja käivad seal seal mingi. Mäletan aegu viis või kuus aastat tagasi, kui neil seal kolm, 40. Ja pange tähele, ma selle õppeaasta kohta ei ütle, et ei ole ühtegi suhteliselt, ma arvan, et kaks, kolm võib-olla ainuke asi, mida kindlasti ei tohi kasvatuses olla, see on, ei tohi anda lapsele või kasvavale inimesele vastukäivaid signaale. Kiiskis kütt, see on see, mis võib noore inimese elu lõpuni ära rikkuda. Mõnikord on laps näiteks ema ja isa vahelise tüli puhul siis selliseks, kellele üks pool annab teisele, siis teise kiusuks lapsele selliseid vastukäivaid signaale, vot see on see, mis saab. Moodi ei tohi, kuulan ta vastuvõtt, et ühed õpetajad nagu nõuavad ühtemoodi ja teised nagu vastupidi, kui see eesmärk on sama ja need väärtused on samad, siis õpetajad ei pea ühtemoodi olema. Aga kui see vastukäiv, et see muudab kogu töö tühjaks ja see miinus veel võimendub. Ja selle tõttu ausalt öeldes ei ole koolil kunagi teist võimalust kui vanemaga hästi läbi saada, selleks et seal kaasada kahvlit ei tekiks. Tema põhimõtted on mitte väga head, et siis ikkagi tuleb vältida vanematega niisugust tülimis läkski mõnegi asjaga on vanemal raske leppida. Kui näiteks sünnib eriline laps peresse, kas siis sünnitrauma autistlikud jooned või veel midagi, siis kool peab andma endale aru, et vanemad väga pikalt harjuvad selle mõttega, et see laps on teistmoodi. Kano vanemaid loomulikult igasuguseid ja meelogistust lugu kui üks ka kaheksanda klassi tütarlaps, kelle elu oli nässu minema, see, kelle vanem kunagi, see on juba 10 15 aastat tagasi ja vanem oli kooli kutsutud ja hakkasime rääkima, et katsume siis ikkagi niimoodi, et need kodused tööd ja asjad ja püüame ikkagi seda toetada. Ja vanem ütles siis sellise lihtsa lauset, see on teie laps, kasvatage. Ja järgmine lause oli see, muide kas te odavalt kardinaid tahate osta? Venegi vanemaid klienti. Et vanemaid on loomulikult igasuguseid, aga seal jah, tüli, selline tüli, mida ei saa enam lahendada. Või olen pannud tähele ka seda. On väga oluline süveneda selle lapse loosse, kuidas üks laps läheb nässu. No näiteks oli üks selline juhtum, kui noormees, kes sisuliselt koolis ei käinud, mäletan, ta käis jällegi 10 15 aastat tagasi, siis koolis, kus ma tol ajal töötasin, noormees, kes ei olnudki koolis käinud, ka jõudis kaheksandasse klassi ja selles klassis vist neljal päeval jõudis kooliaasta jooksul. Ja kohtusime siis vestlusringis ja, ja see ema oli nagu heitunud ja poiss oli ka sealjuures pois, paistis, et tema üldse ei kartnud. Ja siis hakkasime korraga, et kus ta siis oli, sellel ajal, kui ta koolis ei olnud, oli vanaema juures. Nagu ma ütlesin, siis lausega kutsume siis vanaema kooli siis poiss, kes oli täiesti apaatne, elavnes, vanaemad mitte mingil juhul. Tuligi välja, et peresuhted olid keerulised ja kuna kool ei saanud peresuhetest aru, siis me ei osanudki last aidata. Ja kui kool näiteks ei pane seda tähele sest õpetajal on klassis rohkem lapsi. Vaat kui te küsisite, et kuidas poisid kukuvad välja näiteks kukkuski selle pärast isegi ei tea, kas, kas ta põhikooli suts lõpetada või ei. Et võimete poole pealt sellest sõelast läbikukkujaid ikkagi on väga vähe, enamasti on ikka see, et kool ei suuda kohast abi koda. Aga pange tähele, et see on nagu natuke sihuke murelik noot, aga PISA testidest tuli välja, et selliste lastega ju Eesti terves maailmas veel kõige paremini saab hakkama. Kõige paremini, kui Saksamaal või Portugalis nad tihtipeale neljal isegi veel probleem. Eesti koolile on ühiskond pannud mitte ainult hariduslikud ülesanded, väga paljuski sotsiaalsed ülesanded. Ja siis ongi niimoodi, kui keegi midagi head või halba teeb, tihtipeale meil isegi äralt avaksed, mis perest saab? Koolis ta käis, keegi teeb mingisuguse asja tänaval näiteks, et oi, et kes, kus isa ema, küsi Isamaa kohta, mida küsitakse, mis koolis ta käis või kui keegi saab kuhugi peaminister vaadatakse Haadakis ka selles koolis aadunud reaalkoolist muutunud staatuse küsimuseks ja staatuse, et pere ei ole staatus, mis iseenesest on hea, sellepärast et Eesti kool on terves maailmas vist ka kõige võrdsustavam või kõige võrdsem, kõige võrdsemad võimalused. Näiteks meie need valid koolid või ütleme, nii-öelda eliitkoolid. Mina näiteks ei ütle midagi eliitkoolide vastu, sellepärast et seni, kuni nad on eliitkoolid, on kõik hästi. Siis, kui nad hakkavad eliidi kooliks, kuhu saab kas suguluse mingisuguste selliste asjade kaudu siis on see juba hoopis teine asi ka meil on näiteks üks sellisest materiaalselt nõrgemast perest, aga see poiss on väga tubli ja ja miks ta ei võiks, miks ta ei võiks kunagi käia ka sellises eliitkoolis, kus füüsika kursused ongi kolm korda rohkem, kui ta füüsikat tahab, niisugust asja ei võiks. Ja meil ei tule kunagi kolm korda rohkem füüsika kursusi näiteks. Ja siis ta on endiselt kõrgkool. Helge õpetaja Ants Rebane, kas õpetajal on koolis turvaline olla? Siin minejalt tagasi ma leidsin Õpetajate lehest Allar Jõksi artiklist viite ühele loole ühes Tallinna-lähedases gümnaasiumis, kus õpilane sõimas naisõpetajat valimatute sõnadega. Ja ta tegi seda niikaua, kui õpetaja kaotas enesevalitsemise ja suu Sass ja kätega lahendama ja seal vist keegi veel filmis ka seda kõike. Kui turvaliselt õpetaja ennast. Koolis tunneb, kui nüüd rääkida sellest, kui turvaliselt, siis kui Judge käib nüüd gümnaasiumiõpilasest, siis gümnaasiumile kohustuslik ei ole. Eesti vabariigi seadused kehtivad koolist täpselt samamoodi nagu kuskil mujal. Ja juhul, kui on mõni õpilane, kes korda rikub seaduse mõttes. Ja juhul, kui ei piisa heast sõnast. Ja mina ei arva, et õpetajal peaks olema õigus kedagi füüsiliselt mõjutada, see on selge. Kui õpilane oma tervislike eripärade tõttu kaotab enesevalitsemise, siis on täiesti normaalne, kui õpetaja hoiab õpilast kinni, kui ta on endale või teistele ohtlik. Punkt edasi politsei. Ja nii lihtne ongi, siis tulebki politsei kutsuda. Ja noh, kui rääkida õpetajast, kes võib enesevalitsuse kaotada või see on professionaalsus, see on professionaalsed. Kui õpetaja näeb, et need asjad on niimoodi, siis tas pöördub tugimeeskonnale loomulikult juhtkonna poole, pöördub ja ei usu, et selline juhtum korraga nagu välk selgest taevast. See tähendab juba midagi on päris põhjalikult maha magatud. See tähendab, et sellest sõelast midagi on juba läbi lipsanud midagi sellist. Ja kui rääkida ühest või teisest vägivalla juhtumist vaadake selliseid asju või pikk ka kuskil juhtuda, sest ei ole võimalik prognoosida ette, mis kellelgi on mingi väga halb päev mis iganes on oma tervise ja muudel tingimustel. Aga kui rääkida kiusamisest, siis kiusamine igal juhul selline asi, millega noh, nagu kool peab nagu eelnevalt tegelema, siis kui juba juhtub, see tähendab, et midagi maha magatud. No näiteks paljud koolid meie koolis ka me ikkagi kogu aeg monitoorime. Vaadake, on tore klass, esimene, teine, kolmas, neljas, viies on ka tore, aga siis tuleb ju murdeiga murrab sisse ja selleks peab olema valmis. Ja sellega peab siis hakkama tegelema ja eelnevalt tegelema. Missugused suhted, kuidas on suhted? Eks, selline menetlus on nagu, mida me ikkagi püüame kasutada, on leppimis menetlus. Keegi õpetaja arvatavasti võis paun natuke vale hinda. No siis ta tuleb, ütleb oi, see oli nüüd vaatame koos üle, mis see siis oli, kas tegelikult oli, kas pidin, ei ole. Selleks, et see süsteem toimiks veatult, peab olema sinna sisse programmeeritud paindlikkus. Kui õpetaja näeb, et ta eksis, siis temal peab olema julgust oma viga tunnistada. Kui aga õpetaja ei suuda seda, siis oma sädalvast siis tekivad pikemalt tülid, mis ei taha kuidagi ära lahendada pika aja jooksul ka ja need on juba üsna halvad asjad. Kas loo koolis on politseid kutsutud teie direktoriks olevat? Kohal ja on, ma mäletan juhtumit, kus sa tegelikult ei kutsutud mitte sellepärast, et probleem oleks koolil olnud õpilasega, vaid sellele, et kooli ruumides oli vanemal õpilasega. Meie ei olnud selle õpilasega sellisest tülised. Selliseid asju teinekord võib juhtuda. Ma pean küll ütlema oma suurest murest, et on teatud lapsed, kellele minu arvates on üks koolitüüppuud ja kui me praegu tappa või valge jää või kuidas me seda nimetame, seda kooli ja sinna lähevad kohtuotsusega lapsed siis olles ise lõpetanud Tallinna spordiinternaatkooli, ei olnud selliste laste kool, aga oli täiesti tavaline, et vanemad, kellel on kasvatamisega kodus või lapse järje peal hoidmisega probleem et nad võiksid hoida last internaatkoolis, nii-öelda õpilaskoduga koolis ja õpilaskoduga. Kool võiks olla selline, kus nädalavahetusel mäletan, nädalavahetusel käisin kodus, kõik oli hästi, aga samas kasvatajad ja kõik need kodused tööd ja see pool, et see suudeti joone peal hoida, kahjuks on nähtud erinevatel põhjustel ei tule vanemate kasvatusega toime ja siis tavakool ei suuda seda rolli täita. Selle tõttu, et neil puuduvad vastavad ressursid selle jaoks. Ehk siis meie ruumid ei ole sellised, et me saaksime hoida last ööpäevaringselt. Kui ta läheb ära, siis ta läheb nagu hulkuma või, või kui ma mäletan hästi Peterburi, et nelja reaalsel seitsmenda klassi poiss tõukerattaga pool 12 korjasin üles, viisin ta öösel. Öösel korjasin ta koju, sest ta läks tõukerattaga 15 kilomeetrit kodu poole. Täiesti mõistlik oleks, kui selline laps oleks olnud õpilaskoduga koolis tavalises õpilaskoduga koolis, aga see kool oleks selline, kus ta nädalavahetusel käiks. Side koduga ju ei, ei kao kuhugi. Ja siis ta loomulikult läheb ta koju tagasi, seal on nagu on, on halvad seltskonnad, on vanemad, kes ei jaksa ei, igasugustel põhjustel. Selline koolitus nagu puudub. Samal ajal, kui me mäletame ajaloost, kui teine maailmasõda oli tohutu hulk vanemateta lapsi siis selline koolitüüp tundus nagu täitsa tavapärane kõigist said inimesed ja ja tänapäeval oleks see veel hulga kvaliteetsem. Selleks pead sa tegema mingi hirmsa asja, et sellisesse kooli sattuda. Ühiskond ütleb, et mis sest, et seal on lapse jaoks kõik on ebasobiv ja halvasti ja valesti aga ikkagi perekond seal, ma ei saa sellest aru, mis mõttes ikkagi perekond. Kuid perekond seda osa ei suuda kanda, võiks võtta riik selle võtta, oma kanda. Ja koduga side ei, ei kaoks, ei oleks lastetu. Mina ei olnud viis aastat Tallinna spordiinternaatkoolis lastekodus ja keegi ei olnud lihtsalt. Viis päeva nädalas oli, tegevused, olid kõik ja need on enamasti poisid. Need on enamasti poisid. Kui ma võtan, võrdlen mõned teised demokraatlikud riigid, vanemlikud õigused võivad ära kaduda, sellepärast et lapse üksi läks tänaval, meil käivad üksi kõik koolis, kuidas lapsed käivad koolibussiga ise ja, või käivad ise koolis jalgsi või hoomadonama, tähendab lapsed siia, sest siin on lastel nii julge olla. Mul on tunne, et lastekaitseõigused on vanemate poole natuke liiga kaldu lastekaitsega seotud õigused peaksid olema rohkem laste õigused, mitte sellised umbmäärased, õigused, konkreetne sööt, kord õppimine, kõik, kõik see asi nagu ära seda ei suuda, siis peaks peret selles osas toetama. Ja kui sellised noored, kes oma hariduslik erivajadus pluss käitumine ka veel. Kui lapsel nagu mitu erinevat muret, siis ongi väga raske vahetada, tead, mis on tervisega seotud ja mis on käitumise või kasvatusega seotud. Aga nad mõlemad. Ja kui üks ütleb, oi, see on meil nagu paha poiss, selline. Ei, aga võib-olla tal on Aspergeri Aarton aktiivsushäirega tegelane samas hoida on ainult aktiivsushäirega, aga tegelikult on, seal paistavad kaugelt silmaga kasvatus. Ja see on keeruline. See on keeruline, vahet tegi ja ma olen kuulnud nüüd öeldavat, et paneme sellised lapsed tavaklassi. See suund on jah. No aga kui mina oleks selle tavaklassilapsevanem, siis ma küsin, kuidas, kuidas küll ja ma ei näe muudkui rahakoti kõrvu sealt tagant. Ja see on nagu kimbatus, et oi, mille peale me nagu raha kulutamiseks pahade pahade laste pahade laste peale hakkame vanglas ja sotsiaalmajas tunduvalt rohkem terve elu. Hakkame neid üleval pidama. Seda nimetatakse investeeringuks praegult, et et kui, kui me seda suudame, keegi maailmas pole suutnud, meie oleme suutnud. Ja nüüd me kunagi ütleme, et ei, et, et meil on nagu väga tähtsad muud kohad. Jah, on küll tähtsad muud kohad. Kas narkopolitsei ka käib loo koolis kui politsei? Käis siis, kui veel oli lubatud käia käis viie aasta jooksul 10 korda elamas enamasti minu kutsutud, mitte ühtegi, mitte ühtegi korda, ükskord minu meelest oli 17 politseinik, kui viis koera, vist seal oli selline uhke operatsioon. Nemad treenivad oma koeri, eriti kui need koerad viidi, siis ma eraldi nõudsin, et korrata oleks ka väikestes klassides esimeses, kolmandas, teises, sest et vaadake, koerte õpetamine käib niimoodi, et politseinik läheb korraga välja ja siis lapsed peidavad narkopala ära, kuhugi koti või kuhugi laua alla või ja siis tuleb koer, koer leiab selle üles. Mis järelduse lapsed teevad? Õige järelduse, kui juba kaer tuleb ja nad olid alati hästi populaarsed, nüüd kahjuks tänu ühele riigikohtu lahendile, millest mina aru ei saa. Lapsevanem kaebas, et ei tohi koertega käia koolis, ta sai riigikohtus õigust. Ma panen selle riigikohtu südamele selle, kui kootikumid levivad Eesti koolides. Ma panen selle riigikohtu liikmete südamele. Sellepärast et veider küll. Lennujaamas korraga võib kõiki nuusutada, aga vot koolis ei või. Mis erinevus siis on? Vaadake, kui hull asi, kui gootika lennukiga veel, aga kui koolis on narkootikumid, sellest pole, pole hullu midagi. Ja ma olen kuulnud, et kootikumitest kirjutav kirjanik on käinud ka Eesti koolides ja rääkinud sellest, et päris tore, onju, et narkootikume võtta, et seal ju alkoholi asemel ju päris hea alternatiiv ja noh, ennem 20 kolmandat või neljandat aastat lihtsalt ei peaks seda tegema. Ma ei kujuta ette, et keegi käiks eesti koolides ringi, ütleks, et noh, alkoholi täitsa hea võtta ja pärisjaan purjus olla. Maga, ärge seda siis tehke ennem 18-lt eluaastat. No ma ei tea, ma ei ole konservatiiv, aga ma arvan ja tean seda, et nii kui narkootikumid kooli tulevad erakordselt raskem välja saada erakordselt raske, see võtab aastaid aega, kui puhastada kool sellest. Ma ei mõista seda optimismi siin kanepi legaliseerida, ma ei kujuta ette, kuidas üldse siis? Mina näiteks esitaksin ühe lihtsa küsimuse, et Eestis on narkorehabilitatsioonikeskused. Mind huvitaks, mitu inimest on viis aastat pärast seal käimist veel narkootikumidest võõrdunud? Ma oleks üllatunud, kui neid terve Eesti peale oleks üle 10 üle 10 inimese viie aasta pärast. Ja narkootikumid, muide, esmased narkootikumid tarbimised on neljandas kuni kuuendas klassis, kui nad on. Kui te seal nendes samades keskustes nende narkomaanid aga räägib, et miks me vaatame, et väikestel ei oleks ja kes ei suitseta, nendel on see risk tunduvalt väiksem. Mina küll ei arva, et me peaksime selle etapi läbi tegema. Me võiksime selle vahele jätta. Ja kui ma räägin üldse mõnuainetest või sellistest keelatud tegevustest või natuke keerulisemalt riskikäitumisest, siis riskikäitumine on enamasti noortel inimestel seotud sellega, et nad tahavad seltskonnast tegijad olla või üldse tegijad olla. Ja kui kool suudab oma ringid spordi ja kõige muuga lapsele pakkuda seda, mida, mida tal tegelikult vaja, siis riskikäitumine ei olegi huvitavana. Meie kooli alguse jutt on saanud kuidagi murelik, võib-olla minu küsimuste pärast, aga aga öelge palun lõpetuseks õpetaja Ants Rebane, mis teid koolis ikka veel hoiab nende murede ja valude peale vaatamata? Vaadake ajakirjandusega ongi niimoodi, et muredest rääkimine on, on nagu pigem selline ajakirjandusärakasutamine selleks et oma mingisuguseid asja teatavaks teha. Aga kui võtta näiteks need õpetajad, koolijuhid, kes on ametis, siis ma arvan, et kõigil kõigil on hea selja taha vaadata selle üle, mis on olnud. See töörõõm ikkagi on see, mis hoiab kinni või see, et et sa suudad mõjutada väga palju, sa suudad väga palju ühiskonda mõjutada paremuse suunas ja aidata inimesi. Ma arvan, et see on see, mis hoiab kinni või noh, see, see ei olegi kinni hoida. Enamik inimesi meie majas, usun, et kõik ütlevad, et see meeldib. Ja veel üks üks moment on kogu selle asja juures Eesti koolis on see, et õpetaja töö on minu arvates erakordselt loominguline. Ükski päev ei ole teisega samasugune, iga kord on midagi täiesti erinevat. See on töö inimestega, see on noorte inimestega, kes on see ja tulemused on ma ütleks alati positiivsed. Et kui ma siin peatusin niisugustel keerulistel olukordadel ja ja need ongi need üksikud Need on tõeliselt üksikud üle aastate, mis nagu meeldejäävad. Kui me üleeile lugesime kokku näiteks meie koolis, kuidas lastel koolis läheb, siis õppealajuhataja ütles, et noh, 70 protsenti, 70 protsenti, 420-st õpilased, kell ei olnud ühtegi kolmetunnist seal. Mõtlesin, et no vaatame ikka uuesti, kas ikka niimoodi päris on? No on küll, sest juba siin, eelmisel aastal, kui me olime riigieksamitulemustest, olime seal teises 10.. Et siis ma õpetajate käest küsisin, et ega te ometigi liiga kergelt hindeid ei pane. Karmimalt hinde pannud? Nad ütlesid, et karmimalt, et paneme ausalt isa karmimaks teha. Kui ta nagu minu oma seisukohalt ja loo kooli seisukohalt siis maakool, kus ei ole valik, õpilased on sellised tulemused mida ma siin nimetasin, et noh, me oleme riskikäitumise suutnud üsna miinimumini viia. Keegi ei usu, et sõitsime suitsetamisega alkoholiga, meil võib olla või narkootikume üldse mingeid probleeme olnud. Mina, hariduselt ajaloolane, ma arvan, et elu käib tõusude lainetega olla igavesest ajast igavesti, aga need tulemused on need, mis loomulikult teevad mul kuidagi sellise südame soojaks. Sealsed nagu kooli juhtalastide teinud. Mul on suurepärased õpetajad, kasvõi see meie õpetajatest, praeguse seisuga on kuus õpetajat, tan õpikuid kirjutanud. Maakooli kohta on nagu hea tulemus. See ongi nagu minu meelest puhas rõõm. Ja mulle tundub, et vald ja kogukond on meiega sama meelt, et rõõmustamas ka, et ei ole nagu vigagi. Nagu üks klassik ütles, et pole paha. Ilusat kooliaastat teile, koolijuhataja Ants Rebane kõikidele loo kooli õpetajatele, õpilastele, lapsevanematele ja, ja kõikidele inimestele, kes esimesel septembril tänavu jälle või esimest korda kooli läksid. Tänases saates oli külas õpetaja Ants Rebane ja saatejuht Kaja Kärner. Kuulmiseni.