Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Algab kirjandussaade loetud ja kirjutatud. Ning täna on mul külas endine diplomaat ja võib vast öelda, nüüdne kirjanik Kuido Merits. Tere, Guido. Tere. Kuido Meritsa nimi võib-olla ei olegi igale raadiokuulajale nii tuttav just sellepärast. Kirjanikuna astus Guido lugejate ette pseudonüümi Viido Moorits nime all. Nimelt ilmus Viido Mooritsa nime all möödunud aastal jutukogu mullivabalt Eesti mees ametnike salaelust mis koondab siis novelle, jutte, mis kõik ühel või teisel viisil räägivad ametnikest, kes on seotud välisteenistusega. Paljud neist on üsna selgelt äratuntavad. Siin on palju selliseid vaimukaid baktereid keeles mitte ainult Eesti välisteenistusega kokku puutunud inimesed, vaid ma arvan enam-vähem kõik Eesti inimesed võivad ära tunda mingeid avaliku elu tegelasi. Vahest kõige tuntum nendest tegelastest, kelle pseudonüümi tagant pole raske päris inimest üles leida. On sõbralik väliseestlane Kustas William kobras. Nii et Viido Mooritsa nime all kirjutas Guido siis selliseid humoorikaid. Aga oma tuumas siiski tõepäraseid jutte välisministeeriumi telgitagustes. Sellest raamatust tahame tänases saates kindlasti juttu teha. Aga põhjus, miks ma kudusin täna tegelikult siia kutsusin, on sinu viimane raamat mis võbelev kuskil ilu- ja aimekirjanduse piiri peal. Selle pealkiri on võimalik missioon alapealkirjaga märkmeid Ukrainast kirjastanud Ansele Go reisiraamat. Ja selles raamatus räägid sellest, kuidas viibisid 2014. aastal Euroopa julgeoleku ja koostööorganisatsiooni vaatlejana Ukrainas. See raamat on selles mõttes täiesti tõe pähe. Sa räägid asjadest, mida sa seal nägid ja kogesid samal ajal teed sa seda väga heas mõttes ilukirjanduslikus võtmes, ma leiaksin. Küsingi alustuseks lihtsalt, nii et mis ajendas sind seda Ukraina raamatut kirjutama? Sinna missioonile minnes oli mul kahtlemata kuklas selline tunne, et, et see on, see on selline materjal, mis kindlasti vajaks nii või teisiti kajastamist. Lisaks ma pean mainima, et mul oli kohtumine enne Lõuna-Ukrainasse siirdumist ka auväärse Asta Põldmäega, kes soovitas mul kohapeal teha tähelepanekuid ja võimalusel märkmeid. Kuna selline rahvusvahelise missiooni elu ja tegevuskonfliktipiirkonnas on, on tõesti selline temaatika, mis mis võiks eesti lugeja huvi pakkuda ja ja teda kõnetada missioonilt naastes asusingi kogetut kirja panema. See minu rõõmuks ilmuski 2015. aasta keskpaiku loomingus järjejutuna, mille järel meenus mulle, et õigupoolest tunnen maju Ukrainat ja ukrainlasi küllaltki hästi, olles ka töötanud kolm aastat Eesti saatkonnas Kiievis asejuhina. Nõnda siis tekkis, et mõte see kõik kaante vahele panna, seda enam, et minu teada ei ole eestlase sulest Ukrainast nüüd ilmunud midagi sellist, nagu minu Kiiev või minu Ukraina, nii et ma arvan, et et see raamat, kus on siis lisatud veel mitmesuguseid palu ja palakesi ukrainlaste kommetest, nende kultuurist, Ukrainale, naistest, nende kuulsatest poegadest ja nõnda edasi ja siis ma arvan, et see raamat tervikuna täidab selle tühimiku ja ja raha on igati igati kasulik lugemine neile, kes vähegi Ukrainast huvitavad. Võib tõesti öelda, et sedasorti raamatuid ei ole palli ilmunud mitmes mõttes, esiteks ega igi puu ju need eestlased, kes käivad mingisuguste tähtsate rahvusvaheliste organisatsioonide juures tähtsaid ja keerulisi ameteid täitmas, eriti oma mälestustes neid asju lahti kirjutama, osalt sellepärast, et need inimesed tihti äriga seotud selliste organisatsioonidega osalt võib-olla ka sellepärast, et need inimesed ei ole nii lähedal kirjandusele, võib-olla nagu sina seal minu arust üks asi, mis on tore, teine asi, on just see kama siin raamatus väga meeldiv, et sa ei varjagi oma suurt sümpaatiat Ukraina suhtes. Sinu raamat on heas mõttes erapoolik. No kuidas ma ütlen, samas, ega ma ei ole Ukrainat ja ukrainlasi ka mitte kuidagimoodi ilustanud. Kuid on ju täiesti selge, et sümpaatia Ukraina vastu on olemas. Kaheks raamatu põhipaatos ongi see, et, et me ei tohi unustada Ukrainat mis asub jätkuvalt reaalses sõjas. Ja kui me mõtleme, et, et võib-olla Ukraina ei ole oluline, on harjunud selle selle olukorraga, siis meenutagem ikkagi kas või seda, et et Euroopa Liidu sanktsioonid Venemaa vastu on ju just nimelt Meelsed sõjaline aktsioon Ida-Ukrainas, rääkimata Krimmi annekteerimist. Et see on meile Eestile jätkuvalt oluline, kui rääkida puhtpoliitiliselt, aga ka inimlikul tasandil Aga kui rääkida kirjanduslikul tasandil, siis sa ise ütlesid, et enne Ukrainasse siirdumist suhtlesid sa ajakirja looming kirjandustoimetaja Asta Põldmäega. Kas nüüd see kontakt temaga ja need sõnad, mis Temasele ütles, pani sind Ukrainas teistmoodi tegutsema või näiteks oma kolleege, keda sa kohati päris värvikalt siin raamatus kirjeldad kohe ka vaatlema potentsiaalseid kirjanduslikke kujusid? No mulle tundub küll niimoodi, sest sest et ma, eks ma mõningaid märkmeid tegin ja, ja minu sealsed kolleegid, vaatlejad olid ju olid ju väga rikkaliku elukogemusega erinevatest Euroopa riikidest nadolid värvikamalt kui. Emissioonisiseseid sisepingeid, mis, mis on ikka ja alati nagu varmad tekkima ja edaspidi kasvas, kasvas pinge siis juba suve lõpul 2014 persoonilinnas, kus me olime kui ka oblastis, kui ka kogu regioonis. Mis puutub nendesse tegelastesse, siis nad on kõik kõik on nii-öelda tõetruu ja kõik, kõik sellised sellised inimesed seal tegutsesid. Ankur, mõnede puhul ma pean tunnistama, et mõnede puhul ma olen nende nimede nimesid nii-öelda veidi kohandanud, et mõned figureerivad oma nime all nagu tiimi bossosmol, lipun. Sa oled katsunud selle Ukraina loo ikkagi sellise loona kirja panna, mis sunnibki mind kohe küsima ilukirjanduse ja elu vahekorra üle. Sul on siin selge narratiiv, see lugu algab, areneb, jõuab loogilise lõpuni. Aga nagu me teame, kui me elu enamasti nii selgelt ennast narratiivi suruda ei lase. Sa küsida, et kui palju see on ilukirjandus? Minu meelest see ongi jah, selline huvitav küsimus, et, et siin on selge, et ilukirjanduslikke võtteid, mida sa kasutad, aga samal ajal sa räägid ju asjadest, mis nagu sa juba oled mitu korda öelnud jätkuvalt meile uudistesse esile on väga traagilistest sündmustest, mis hargnevad meie kõigi silme all. Mulle meeldiks seda ise nimetada kirjanduseks reportaaži kiibi all. Niimoodi on öeldud poolaka Marius hiigili kohta, kelle raamat Scotland ilmus ka eesti keeles. Et see on nagu omamoodi reportaaž. Ja, ja on vast ja ilukirjandusliku momente, kuid, kuid teda saab liigitada sinna, sinna ja tänna. Ta on nagu reisiraamatu nime all. Samas samas ma Apollo raamatupoes nägin teda poliitika-teemaliste raamatute all. Nii et seda saab liigitada nii ja teisiti mul on, mul on siin raske seda nii täpselt paika panna. Aga kas sa kirjutada, see oli sinu jaoks oluline. Noh, pigem mitte pigem mitte mulle oli oluline oluline nii-öelda talletada seal googe. Ja, ja nagu öeldud, lisada ka lisada kõike muud, mida ma tean Ukraina kohta, sealhulgas ka oma kogemusi saatkonna aegadest. Jääga mu eesmärk ei olnud seekord mitte mingisugused paljastused. Raamatu alguses sa ütled kohe ise välja, et ega sa ei söanda aga organisatsiooni suure tähega, nagu sa kirjutad, sa ei söanda organisatsiooni nime kohe alguses välja öelda. Nojah, kuidas võtta, et, et mul ei oleks mitte midagi selle vastu, et veel kunagi missioonile minna. Aga see, see oli äärmiselt suur vedamine, et ma sinna nii lihtsalt sain edaspidi edaspidi ta sellistele missioonidele pääsemine küllaltki komplitseeritud. Samas üks päris hea tuttav, kes on sõjalise taustaga läks hiljutisele samale erimissioonile, viibib praegu kusagil Ida-Ukrainas, noh, see, see ei ole kindlasti minusuguse humanitaari kohta. Jajah, sinusuguse humanitaari kohtumisest pigem rokk-kontserdil, see kirjeldab muuhulgas siin raamatus aga elavalt diste rokk-kontsert ja üldse sa kirjeldad väga elavalt just sellist igapäevaelu. Tõsi, me ei saa teada, kui palju õlu maksab, sest enamasti piirdutud lihtsalt labidaga laarse väite. Õlu ei maksnud peaaegu mittemidagi. Maksimum maksimum euro. Mis sa arvad, mis su toonased kolleegid selle peale ütleksid või äkki mõni neist teab, et sa oled sellest raamatu kirjutanud? Jah, mul on küll kontakt siiani Hollandi kolleegiga hollandlanna, kes lubas lahkesti kasutada oma oma fotosid sele raamatu juures, kuna minu tehtud fotode ja piisava kvaliteediga. Ma arvan, et enamik, enamik kiidaksid, kiidaksid vast selle heaks ega ega ma kellelegi liiga liiga pole teinud. Et kedagi halvustanud ei ole. Ja Osmo Lipponen on, on ütlenud pensionil ma ei kujuta ette. Muidugi oleks ka tore, kui seda raamatut tõlgitakse või ukraina keelde, et see oleks, see oleks vast huvitav. Huvitav ka võõrkeelsele lugejale, ukrainlastele endilgi. No, ma arvan, alustuseks on seal tõesti huvitav eesti lugejale, sest see on tõesti naljakas, et ühest küljest meil oli uudistes, Ukrainast ikkagi pidevalt juttu teisest küljest sina tead seda kindlasti ennast paremini. Ega meie Ukrainast ikka suurt midagi ei tea. No fakt on see, et selleks, et rohkem teada peab, peab ikkagi olema kohapeal ja rääkima kohalike inimestega, järgima kohaliku pressi. Mina harjunud kaks aastat seal viibinud ja eriti süvendatult süvendatud Pole ka Ukraina uudiseid jälginud eemalt eemalt. Retoorika on, on nii-öelda korrektne, et on olemas pöördumatu suund Euroopa Liidu ja NATO suunas. Teisalt, nii palju, kui ma olen kuulnud ei ole nüüd eriti muutusi paremuse poole märgata, et eelkõige eelkõige korruptsiooni osas. Vaevalt et nüüd lähitulevikus saab Ukrainas selline igas mõistes tubli ja korralik Euroopa riik kuid keskpikas perspektiivis ma olen ikkagi optimistlik selles osas, et Ukraina potentsiaal on iseenesest tohutu. Aga lähieesmärk on Ukrainal saada viisavabadus Euroopa Liiduga, me mäletame ise, kui, kui oluline meile oli saada viisavabadus Euroopa Liiduga ja nüüd on lootust, et ukrainlased selle käesoleva aasta lõpuks viimaks saavutavad. See on poliitilise poole pealt, eks, aga minu meelest on huvitav, aga kuidas sa kirjeldad ukrainlaste iseloomu ja ja kombeid ja näiteks lauakombeid ja sest ma pean ausalt ütlema, et ma vabandan kohe kõigi ukrainlaste ees, kes seda saadet kuulavad. Mina olen siiski alati arvanud, et ukrainlased on suhteliselt nagu venelased, aga sinu raamatut lugedes tuleb välja, et nad on ikka väga teistmoodi. Ja kui sul selline mulje on jäänud, siis, siis küllap see, küllap see niimoodi on. No ma räägin seal seal külalislahkusest ja kõigest muust. Aga ma räägin ka. Ma räägin ka oma tuttavatest ukrainlastest näiteks kahjuks lahkunud saatkonna raamatupidajast hulgast, kes kes oli lihtsalt fantastiline inimene ja kes, kes ütleme reaalsuses ja perfektsuses, andis paljudele Eesti diplomaatidele silmadeta. Ja see on seal tõesti väga ilus ja liigutav kirjeldus, mis tuleb selle peatüki lõpus, mis kõneleb ukraina naistest. Aga tundub tõesti, et ega see töö seal OSCE-s Euroopa julgeoleku ja koostöö organisatsioonis kontivisti murdnud sulle ja ega seda elu ja olu seal vaadelda. See oligi jah, selline kummaline situatsioon, et, et mingil põhjusel oli meid saadetud sinna Ukrainasse Hersooni linn mitte kuigi kaugel Odessast tervelt, et rohkem kui 20 vaatlejat, ehk ma pidevalt mõtlesin niimoodi, et kui Eestil oleks Hersoonis saatkond, siis piisaks ühest, Maksim kahest diplomaadi, sest tegelikult piisaks hästi ja siis siis sekretär-ist võib-olla palakesi teda vaja, et, et oleks ainult selle kõik ära ära katta. Kõik valdkonnad ja, ja kõik muud. Kujuneski selline situatsioon, et tuli tihtilugu ka endale ise tööd välja mõelda. Millega me saime muidugi jah, edukalt hakkama. Käies patrullimas ja inimestega kohtumas üle Hersoni oblast ja ka Nikolajevi oblastis, aga tõepoolest. Ühes neist neist kogemustest oleks saanud kahtlemata teistsuguse raamatu, kuid kuid meie pantvangi sattunud eestlanna Tõnis asson ei ole, ei ole sellest kirjutanud. Minu asi oli kirjutada enda kogemusest. Loo moraal ongi see, et need, kes teevad, teevad ja need, kes ei tee, kirjutavad siin raamatu lõpus. On sul veel epiloog, kus sa tegelikult üsna süngelt mõtisklevad ta ainult iseenda, vaid üldse OSCE tegevuse mõttetuse või mõttekuse üle ja jõuate pigem järeldusele, et ega sellel suurt mõtet seal ei ole. No nii ja naa nagu ukrainlased ise ütlevad, et rahvusvaheline kohalolek on meile ikkagi oluline ja OSCE on selline organisatsioon, kes kes on tavaliselt kohal seetõttu, et Euroopa liidul on muud tegemist ja nato hakkame teistegi sekkuma. Kuna Ukraina pole mitte mitte sugugi liikmesriik võib ennustada, et see OSCE missioon igal aastal teda järjest pikendatakse ja see tõepoolest jätkub veel aastaid ja aastaid. Küsimus on lihtsalt selles, et, et, et see mandaat on küllaltki piiratud, nii et põhiline on ikkagi vaatlemine, jälgimine, raporteerimine, seetõttu ei ole kuidagi võimalik sündmusi positiivselt mõjutada. Mina ütleksin pessimistlik väljavaade asjadele aga tegelikult kuidagi muutus nüüd ise oma küsimustega pessimistlikuks, tegelikult jäädi sinu raamatust Ukrainast selline hästi segane mulje. Ühest küljest on mingi kaos ja korruptsioon ja nagu ma aru sain, tol ajal, kui sa seal Herzonis olid, seal ei olnud ka päris selge, kellele näiteks vägivalla monopol kuulub. Ühest küljest on küll kohalik võim olemas, aga samal ajal mingid vabatahtlikud, maakaitse üksused, patrullivad tänavaid ja ja samas elu üldiselt on ju helge, nagu. No muidugi naheks ukrainlased praeguseks ma arvan, on harjunud selle selle situatsiooniga, et et nende ida pool käib, on idaosas käib sõjategevus. Teisalt ukrainlasest on alati nagu osanud saanud elu nautida endiselt endiselt maitsvaid roogasid valmistada ja maitsvat märjukest rüübata. Aga jah, et mulle ikkagi tundub, et et seoses seoses euromaidani sündmustega on ukrainlaste eneseteadvus ja uhkus oma riigi üle ikkagi kordades vähem, kui, kui enne seda. Seetõttu olengi, olengi mõõdukalt optimistlik. Seda on rõõm kuulda. Aga äkki sa loed jupi siit raamatust ette, et sa valisid vist välja ühe katkendi, mis natukest seletab ka seda, mida sa seal ikkagi õigupoolest tegid, et me oleme nüüd sellest rääkinud, aga ma miskipärast arvan, et ilma raamatut lugemata võib see mõnele raadiokuulajale natuke segaseks jääda. Ma loen siis küllaltki raamatu algusest peatüki väljaõppe algust meid missiooni peakorteri Heda Office koosoleku saalis kokku paarkümmend. Oleme täienduseks vaatlejate kontingendi ele, kes saadeti poolteist kuud tagasi asukohtadesse Raina. Kõik algab tutvustusest, nagu ikka, enamik minu uusi kolleege on osalenud mitmesugustel rahvusvaheliste organisatsioonide missioonidel Sudaanist kuni ida Timorini välja. Paljud Lähis-Idas, enamik mitmel pool, palun, kanil. Enda tausta puhul mainin pikaajalist diplomaadikarjääri nelja välislähetus, neist kolm aastat Ukrainas vene keelt, valdan vabalt. Aga ukraina keelt, küsib kreeklasest operatsiooni juht. Vastane mõistan seda umbes 70 protsendi ulatuses. Kogu seltskonna jaoks olnud põletaivamaks küsimusest, kuhu meid saadetakse. Küsingi loengult pidevalt ametnikult naiiv sel moel. Kas meil okeischeni osas valikut või tuleb lihtsalt oodata oma saatust. Vastaseks öeldakse, et asukoht määratakse vastavalt operatsiooni nõudmistele seejuures arvesse võttes iga missiooni liikmessenist, kogemust ja tausta vestlustest hakkab tasapisi kooruma ita meid vististi ei saadeta. Ruumis on lausa füüsiliselt tunda, et olukord püsib. Tõsiseks vastutavate ametnike on piiratud julgeolekujuht, ranko telefon heliseb ikka ja jälle. Veel üks patrollinud meeskond on Luganski lähistel kinni peetud ja keegi neist närvitseb seal toru otsas. Ajutäsking, miin, lõika Branko kuivalt vahele ja räägid telefoni häält tõstmata. See on teie vastutusala, nii et käituge vastavalt juhistele kokkuleppel tule. Ranko jätkabloengut. Missioonile on olulisim selle liikmete personal, maalse julgeolekuohutuse tagamine, seonteri rateet, alles seejärel tuleb ülesannete efektiivne täitmine. Kui siin näiteks peetakse kinni ja ähvardatakse, siis säilita rahu ja tee kõik nii, nagu ründajad käsivad. Küsivad mobiilil. Palun, võtke, tahavad raha, siinse on vööveldee keerasid leida. Peame enam kallaletungijaid ärritada, nad on isegi juba ärritatud. Võid ise terveks jääda. Nojah, kui ma katsusin vahepeal siin siiski rõhuda sellele, et sinu raamat on ikkagi ka optimistlik, siis see katkend minu meelest kohe raamatu alguses andis mingi kammertooni kätte just selle organisatsiooni. Ma ei taha öelda võimetuse, aga ütleme väga piiratud võimaluste kohta. Mis ma oskan öelda jah, et noh võib-olla tõesti, et kõige tähtsam oli isiklik julgeolek, et vältida kõikvõimalikke ohusituatsioone ja mitte minna minna mingisugustele massiüritused üritustele, kus, kus väiksemgi oht valitseb. Aga nagu ma hiljem ka raamatus kirjeldan, läksin ma hoolimata sellest rokikontserdile, mis oli aga äärmiselt turvatud, nii et ma ei ole elu sees käinud rohkem turvatud rokikontserdil kui see, mis toimus Hersoonis jalgpalli staadionil. Võib-olla räägigi sellest mõni sõna, et siis mängime ühtlasi ka ühe muusikapala sellesama bändi esituses, kes seal esinesid. Jah, tegu oli legendaarse valgevene bändiga liaapist rubetskoi kes lõpetas oma tegevuse tegelikult pärast kahtekümmend viit aastat 2014. aasta lõpus. See bänd on olnud alati võimudele pinnuks silmas koid Ukrainaga ja nüüd ta seostub niimoodi, et nende palav oinas veeta ehk valguse sõdalased kujunes nagu euro meie Taani hümniks ja see muusikaline pala siis eriti koos videoklipiga annab, annab nagu kõige paremini toob kõige paremini esile nagu seal euro Maidanil valitsenud meeleolu, kus, kus mitte ei tegutsenud mingisugused hirmsad fašistid, jubedat panderalased vaid, kus oli terve läbilõige kogu Ukraina ühiskonnast, seal võitlesid. Tundsid vajadust sinna tulla panustama nii isa kui poeg vend ja õde ja, ja ka rastapatsidega tegelased. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios endine diplomaatia, praegune kirjanik Kuido Merits. Kuulasime äsja Valgevene bändi Liapist rubetskoi lugu võime Sveta, mis oli omamoodi euromaidani hümne Ukrainas. Rääkisimegi saate esimeses pooles, Guido võib öelda siis reportaaži raamatust, võimalik missioon. Märkmeid Ukrainast ja selle jutu vahele said paar korda märgitud seda ka, et enne kui kui too sa olid 2014. aastal Euroopa julgeoleku ja koostööorganisatsiooni vaatlejana Hersoni linnas Lõuna-Ukrainas. Politsei on tegelikult ju mitu aastat varem Kiievis Eesti saatkonnas. Ja see on oma sellise kõverpeegli kujutise kaudu esindatud ka sinu esimeses raamatus Viido Mooritsa pseudonüümi all ilmunud jutukogus mulli vabalt eesti mees ametnike salaelust siiani kaasada ukraina kogemust natuke sisse jõudnud, võib vist nii öelda, eks. Sinna on jõudnud sisse natukene Moldova kogemust tegelikult ja kõiksugu kõiksugu muud kogemust siiski mitte kohe päris 90.-te algusest, kui mind välisministeeriumisse kutsuti ja võeti vaid, vaid pigem siis perioodist mis hakkas rohkem Euroopa Liitu astumisega. Selle sajandiga. See on periood, millesse sa vist ülemäära optimistlikult ei suhtu. Samas kogumikus on üks lugu nimega kunstnik, Vidoon räägib just sellisest etableerumisest ja nüridusest ja sellest, kuidas kõige huvitavamad inimesed on ametist lahkunud ja asemele on asunud karjaristid ja ja tegelased, kellega lihtsalt on igav. No see on ju, see on ju mõnes mõttes täiesti paratamatus, samakselt ütleme, kuidagi ei laida praegu ametis olevaid inimesi, kuid fakt on see, et võrreldes 90.-te aastatega on tänane elu välisteenistuses ikkagi nagu öö ja päev. Et tollal oli nii mõndagi lubatud, mis, mis enam mitte. Ja seda rõõmu ja lusti. Fanny oli, jagus ikka igasse päeva. No kui mulli vabalt möödunud aastal ilmus, siis kirjutas Priit Hõbemägi Ekspressis selle raamatu kohta arvustuse, mille pealkiri juba iseenesest kõnekas. Võitjate põlvkonna aeglane allakäik. Kas sa oled selle väitega nõus? No ma arvan küll, et vähemasti, mis puudutab seal mitmeid minu minu raamatus esinevaid Siguleerivaid tegelasi kes on siis ütleme sellised loomingulised bürokraadid et see nüüd ei puuduta kogu põlvkonda, ehkki praegu mul lihtsalt tuli see mõte, et, et kui ma vaatan puhtalt enda generatsiooni, siis kuuekümnete alguses sündinud inimesi, siis, siis, siis nad on küllaltki vähe esindatud näiteks tippkohtadel miskipärast et uus põlvkond on, on nagu nad kõrvale lükanud ja seda on välisteenistuses võib-olla vähem, aga isegi no tegelikult ka seal seal on, on sama situatsioon. Mis mõttes me oleme juba 25 aastat olnud iseseisvad, aga aga tundub jällegi nii, et nii nagu iseseisvuse taastamise järel noor põlvkond võtab kohad ära ja, ja vanemad peavad taanduma, siis, siis mõneti jätkub siiani. Aga millest see tuleb, et just selline välisteenistus kipub nii meil kui mujal omamoodi sellise põneva praegu oleme ja inspireerib kirjanikke. Sedasama mulli vabalt, onju võrreldud ka 20 aastat varasema Mihkel Muti romaaniga rahvusvaheline mees oleks justkui needsamad tegelased, aga nüüd on neist saanud kasutada Hans Luige väljendit vettinud mägrad. Värdus Mihkel Muti rahvusvahelisem mehega teeb mulle igati au. Mihkel Mutt on vast kõvasti rohkem kasvatanud groteski. Sõnale irooniline stiil on meil meil kahtlemata ühine ja ja ma ei ole kuidagimoodi soovinud nüüd Mihkel Muti kuidagi jäljendada, vaid vaid see on lihtsalt lihtsalt niimoodi kukkunud välja, kuna, kuna minul loomuses on iroonia esindatud juba juba kaua aastaid. Ja võib-olla ma olen ka kohati küünilisem, et mis ei ole ka kuidagi taotluslik. Aga täpselt nagu Ukraina raamatu puhul pean ma ka sinu jutukogu mulli vabalt puhul küsima sedasama asja, et kust jookseb väljamõeldise ja tegelikkuse piir. Väga raske küsimus, kahtlemata mulli vabalt raamatu puhul on ju selles selles osas pole kahtlust, et tegemist on ilukirjanduse fiktsiooniga. Tegelikult siis siis mitte tingimata tõepärase looga või tinglikult tõepärase looga võib, võib öelda, aga pigem ikkagi väljamõeldise, ehkki ma ei salga, et on olukordi, situatsioone, mis ma olen, pea aeg on elust maha kirjutanud. Aga tegeluskujusid, millede puhul tõesti paljudel on otsesed äratuntavad prototüübid olemas. Siiski on ka terve alles kudusid muidugi modifitseeritud nii-öelda ning ning olukordi kombineeritud, et nii see ilukirjandus minu teada käib. Nädal aega tagasi oli mul siinsamas stuudios Tarmo Teder, kes ühes intervjuus on varem nentinud, et neid lugusid, mille ta on elust maha kirjutanud, ei kipu lugejaid uskuma. Aga välja mõeldud absurdi peavad kõik, kes tõepäraseks. Jah, ma, ma olen ise ka niimoodi mõelnud, ma olen ise ka niimoodi mõelda, aga seda parem kui niimoodi välja kujuneb, et tõesti pakub ju elu kaasa arvatud välis, välisteenistuse esinemas situatsioonid, seda, mida, mida võib-olla. Beagle Mihkel Muti on ju tõepoolest välisteenistuses pakkunud materjali mitmetele teistelegi autoritele. Tegevust Afganistanis ja seal on samuti äratuntavad prototüübid, vähemasti minu jaoks. Samuti on Tõnu Õnnepalu oma raamatus hind kirjeldanud naeru, väärse, diplomaadi, selliseid tundeid naeruväärse riigina, naeruväärses välisministeeriumis kuidagi väga skeptiliselt. Ja, ja näidanud veel muidugi ka minu hea sõbra ja kolleegi raamat Marina Elba saare varjunime all kirjutatud slummidiplomaadid, nii et nii et ma olin absoluutselt motiveeritud nagu seda rida jätkata. Mis sa arvad, kas rida on need otsa saanud, kas nüüd on ministeerium täis nii pühendunud ametnikke, et enam ei ole rohkem loota, et sealt kedagi tulla võiks? Ei, no kindlasti mitte, ma arvan, et kui praegused diplomaadid lähevad pensionile, siis on, siis on kindlasti oodata mälestusteraamatuid eriti just jällegi see 90.-te esimene pool. Ja üldse üheksakümnendad olid ikka niivõrd põnevad, et viimaks viimaks võib-olla siis pensionile minnes võetakse julgus kokku, räägitakse nii mõnedki asjad välja, kas siis mälestusteraamatute vormis kuidagi teisiti. Aga minu üle 20 aastane karjäär sisaldab isegi sellist ainest, mida, mida ma ilmselt kavatsen edaspidigi kasutada. Tulles veel korraks tagasi sellesama Priit Hõbemäe artikli juurde Ekspressis, siis seda täna hommikul üle lugedes jäi mulle selline mulje, et võib-olla ei peakski neid sinu justkui proteskseid iroonilisi lugusid vaatlema, mitte kitsalt välisministeeriumi Lukov tänavaid. Äkki see on mingi laiem sotsiaalne kommentaar ja oma väite toetuseks ma tsiteerin veel korra. Hõbemäge. Nimelt tema ütleb, et sinu lugude tegelasteks on meesisikud, kes pole oma vanuse või reaalsusega veel sinasõbraks saanud ja teesklevad paarkümmend aastat nooremaid, kui nad tegelikult on. See ei räägi ju kitsalt ametnikest, vaid pigem räägib see Eesti ühiskonna hetkeseisust. Nojah, see on, see on natukene ootamatu küsimus, et küllap küllap ta siis räägib, et sellist inimest tüüpi muidugi kohtab siin ja seal. Kuid räägi mitte kui majandus, mitte ainult sellest, mul on ka tegelasi, kes kellele ikkagi karjääriredelil edasiliikumine on elu ja surma küsimus. See on ka selline moment, mis mul on, nagu kuidagi ei andnud rahu. No kui sa juba asjadest niimoodi räägid, siis kuidas sinu tolleaegsed kolleegid mulli vabalt vastu võtsid? Nojah, siin on, siin on nüüd raske moment, et ma olen ikkagi mõnele inimesele haiget teinud et üks üks prototüüp tundis ennast ära ja ja küsis, küsis, et miks, miks, miks ma teda ikka nii hirmsasti vihkan, millele ma vastasin, et, et mitte sugugi, et ma armastan absoluutselt kõiki oma oma tegelasi, keda ma sinna raamatusse on meil siis loonud? Jah, et ma ei, ma ei ole nüüd nii väga palju küsitlenud, aga ma tean, et minu endised kolleegid väga palju neist on seda lugenud. Ma arvan, et vähemasti ütleme pooled minu endistest lugedes, kas nad on siis praegu ametis või hoopis mujale suundunud. Olen seda lugenud ja, ja üleüldse vastuvõtt oli minu jaoks üllatavalt hea, et et häid sõnu on öelnud nii nemad kui ka inimesed ühest kesklinna baarist või kohvikust. Mis siin raamatus samuti sooja sõnaga äramärkimist leiab? Aga kas sa praegu ka kirjutad? Jõudumööda seal selles mõttes, et et kuna ma alustasin niivõrd hilja, siis ja nii-öelda hammas olnud tõepoolest verel, siis sa tõepoolest tõepoolest nagu selline Araabia või narkomaania. Et jõudumööda Ma muidugi kirjutan jah. Ja, ja Ideesid jagub. Ja mitmed asjad on laagerdamas. Loodetavasti tuleb, tuleb peagi veel lisa. Ja nagu ma aru saan, ei ole välisministeerium inspiratsiooniallikana ennast sugugi veel ammendanud. Nojah, tõepoolest, et ma olen ju näiteks ka viibinud kolm aastat New Yorgis, aga kui ma näiteks sellest kirjutan, siis kuidagi juba hakkavad, see on nagu rohkem rohkem formuleerida. Ja võib-olla rohkem fantaseerida, kui seni. No selge, eks ma olen põnevil, hea, jään ootama ja soovitan seni kõigil raadio kuulajatel, kes ei ole veel raamatuid lugenud lugeda nii märkmeid tainast, ehk siis raamatut võimalik missioon, mis ilmus nüüd tänavu suvel. Kui siis möödunud aastal ilmunud jutukogu mulli vabalt eesti mõis ametnike salaelust, mis ilmus pseudonüümi Viidohmooritz nime all. Aga kuidas ma tänan sind selle vestluse eest ja siia saate lõppu valisid sa veel ühe muusikapala, millel ei ole nüüd ei Ukraina ega üldse vist diplomaatiaga väga midagi pistmist. Äkki sa ütled mõne sõnaga selle Sparksi loo kohta, mille sa valisid? Melomaanina niipea kui ma puberteedi eas kuulasin, olles juba ennem kuulanud igasuguseid hard rockibände esimest boksi, kuulasin, sest siis maalin koheselt lummatud, sest tegu on niivõrd eris eriskummalise bändiga ja niivõrd niivõrd veidra veidra muusikaga, samas geniaalse, aga kus on selline absurdne ja keeruline nihkes huumoriga lüürika samuti samuti täiesti täiesti unikaalne helikeel kus boks on ju inspireerinud ja mõjutanud tervet rida hiljem hiljem väga kuulsaks saanud häid bände. Et ma valisin seisund aastases paksist võiks võtta peaaegu iga lauaga, maalisin 1974. aastal ilmunud albumi propaganda lõpuloo. See lugu on siis ilmunud 42 aastat tagasi, aga, aga. Aitäh saate lõppu, jääb siis kõlamas poksilugu Bonvoiaas aastast 1974 veel kord, suur tänu, Kuido Merits selle vestluse eest. Mina olen Peeter Helme ning loetud ja kirjutatud on taas eetris nädala pärast.