Ja tere vanast keskkonnast tundi kõikidele rahvateenrite kuulajatele austajad jaga vihkajatele igal juhul kõigile nendele, kes meid kuulavad ja on seda teinud, lõi meile lojaalselt juba aastate vältel. Täna siis kolmik siin vikerraadio stuudios Margus Mets Pärnu Postimehes. Ott Ummelas ETV ja 24 ja mina saatejuhina Aarne Rannamäe samuti Eesti televisiooni palgal. Tänane saade on veel natukene lühem ja põhjus on lihtsalt selles, et et kuningas või, või mis kuningas, ma arvan isegi jumal. Jalgpall on vallutanud kõik meie mõtted ja meeled ja tänu sellele ka meie õhtuni kordussaade peab olema natukene läheb väga korda saada, peab olema teatavast sama pikk kui otsesaade, nii et praegu me oleme küll otse-eetris, aga, aga õhtuse saate pärast, siis oleme natuke lühemad. Head kolleegid, ma loodan, et jalgpalli vaatate ja, ja kaelate kaasa nendele miljonitele ja miljonitele. Margus, sina oled väga skeptiline näoga. Ega ometi ma ikka vaatan, aga ma päris esimese mängima ei vaata Saksamaa esimest mängu, Costa Rica, aga ma tõesti ei vaadanud, pean tunnistama, et elus on vähemalt minul on nii palju ka muid huvitavaid tegemisi olgu näiteks kasvõi oma oma oma suvekodu rajamine ja samal ajal vaadata nagu jalgpalli on üsna-üsna keeruline. Aga ma arvan, et selliseid viimaseid kõige teravamaid kohtumisi vaatan, vaatan kindlasti. Ma käisin ka saates hakatuseks rääkisime seda, et Eesti on ikka tõeline maailma jalgpalliriik, et 100 tundi jalgpalli jõuab ta kuu aja jooksul meiega plaanile ja ka lähi lähiriigid vist ei, Soome, Soome, Rootsi, Läti, võib-olla ka Venemaa, nii palju neid riiklikes televisioonis kindlasti mitte üle üle üle ei kanna. 100 oli minu poolt pakutud niisugune arvestuslik number, et kui Eesti televisioon jah, kannab üle peaaegu kõik mängud ja kui üks mäng kestab keskeltläbi poolteist tundi, siis siis noh, niisugune number tuleb kokku küll. Ott. Mina, sa tõstsid ta vabadust saa, Margus tõstsid nagu küsimus, et kas avalik-õiguslike riigi ringhääling peaks nii-öelda jalgpallile, mis kus Eesti meeskonda ei ole ja kus noh, meie, meie tase on nii-öelda maailmatasemest veel valgusaastate kaugusel, et kas peaks nii palju üle kandma ja ott võib sulle vastata väga-väga-väga. Seda küsimust ei esitanud, aga väike küsimus siiski siiski siiski nagu tekivad, äkki oskate põhjendada? Et ei tea, et ma ei, ma ei hakka vist indrek kanniku nii-öelda suuvoodriks sind jalgpalli populariseerima, aga, aga ma arvan, et ilmselt sellest sellest seisukohast võttes, et, et kas me peaksime oma rahvusliku jalgpalli arendama, ilmselt. Ilmselt noh, kindlasti palju seda jalgpalli on vaja vaadata, seda ei oskagi mõõta, aga, aga võimalik, et ta on aeg-ajalt vaja näidata nii-öelda kompenseerimaks seda, seda viitekümmend aastat, kui me eriti jalgpalli ei näidanud. Aga ma ise nagu kuulun ka sellesse kategooriasse, kes vaatab rahvuskoondise mänge põhiliselt ja muidu muidu eriti ei vaata kunagi lapsena küll sai vaadatud neid enne nagu otsast lõpuni, aga aga nüüd nagu haarab arv pigem pigem Eesti koondise mänge, ükskõik kui kui hästi või halvasti õnneks nüüd juba üha paremini mängivad. Kas ma eksin, kui ütlen, et mujal maailmas näitavad jalgpalli otseülekanded rohkem nii-öelda kommertstelevisioonid, et see on väga-väga suur business mujal maailmas, et neid on ta nagu justkui osa riigiharidusest haridusest ja et pandud nagu avalik-õigusliku televisiooni funktsiooniks? Jah, ma ei oska sulle öelda, ma, ma ei saa vastata ju ETV nimel, sest et ma ei ole otsustaja, aga, aga noh kõige viimane argument on see, et igal telekal on omani veel olemas üks nupp, kust saab kas siiski ta ära kinni keerata või, või saab ta teisele kanalile sättida. Aga kui nii-öelda sisuliselt sulle vastata, siis ega ETV juhatuse esimees Ainar Ruussaar ei ole ka nagu saladust teinud, et see tuleb meile suhteliselt odavalt kätte. Ja ei saa osta nii-öelda ainult finaalmängu või ei saa osta ainult poolfinaali poolfinaal või ei saa osta alates play-off idest. Et see paketi hind tuleks nagu selle võrra odavam, saab osta täispaketti ja siis on iga ringhäälinguorganisatsiooni asi, kas ta paneb nii-öelda algusest esimesest mängust kuni kuni viimaseni eetrisse või ta ei tee seda, noh, praegu suvine aeg ja ja Eesti Televisioon ilmselt väga paljuski ju kordaks vanu saateid. Sest et regulaarselt hooajasarjad on läinud puhkusele ja noh, siis võib ju siin nüüd argumenteerida või, või mitte, et kumb on siis parem, kas näidata mingisugust vana telelavastust või, või näidata siis need rasked jalgpall. Põnev saab olema siis, kui juunikuu sealt mööda tulevad nii-öelda vaatajareitingud televisioonide peal, et kas poolfinaal mängib finaalmäng ja ma arvan, ta on kindlasti selle kuu kõige vaadatumate saadete tipus, ma ei mäleta täpselt, kas nad just esikohale esikolmikusse jõudsid eelmise MM-i ajal. Aga esikümnes olid nad kindlasti. Nii et seal võib tekkida selline asi, et kui jalgpallipopp polaarsus Eestis veelgi kasvab, siis võib ka kommertskanalitel suurem huvi tulla, neid samu ülekandeid näitama, näitama hakata, sest noh, nendel sõltub kõik ju tegelikult ikkagi vaatajate hulgast vaatajate hulgast ja samas sõltub paljud ei saanud ikkagi rahast ja, ja see, mis võib olla avalik-õiguslikule ringhäälingule ka Eesti raadiole, eks ole, ja Eesti televisioonile on jõukohaselt võib-olla igale kommertsjaamale ei ole jõukohased, vaid nad otsustavad seda kuidagi teisiti nagu paigutada seda raha. Aga ega nemad saavad tegelikult joosta täpselt samadel tingimustel seda jalgpalli sisse, et et, et ka nemad teistsuguseid otsuseid langetatakse, et ostame kõik. Isegi peast ei tea, palju neid mänge on 63, neli või ja näitab ainult ühte. Et, et noh, see, see vist ei tule nagu kõne alla. Ma lihtsalt. Nii-öelda jätkuks sellele Marguse küsimusele, et kas ja kui palju me nii-öelda välja kannataksime eetris ühte spordiala näiteks jalgpalli, siis ma ütlen Soome televisioonis, kui ma selle kolme aasta jooksul, mis ma seal riis elasin siis Soome kõikides telekanalites domineerib jäähoki näiteks niivõrd palju, et, et isegi kui meil on praegu 100 tundi jalgpalli, näitame, me ei pääse, me ei pääse kuskile lähedalegi sellele, sellele nii-öelda jäähoki fetiseerimisele, mis, mis toimub Soomes, et selles mõttes on arenguruumi küll või noh, ütleme hingamisega. No fakt on see, et jah, kui, kui, kui Eesti tõuseks ka nii-öelda rahvusvaheliselt suureks tegijaks jalgpallis no siis siis ei ole meil enam vist vaja osta kuskile taimi esikaanele, mingisugust reklaami või, või ennast tutvustada kuskil maailmas, siis me oleksime noh, nii nii tuntud ja tegijad, ainult et meid on täpselt palju, kui meid on ja, ja võistkonnaaladest tõusta maailma tipptegijaks on muidugi äärmiselt raske, nii et ma arvan, et lähiaastatel või aastakümnetel ei ole aktuaalne see, et Eesti pääseks näiteks jalgpalli MM-i finaalturniirile. Noh, tõenäoliselt on see, et mõni Eesti mängija pääseb sinna. Jah, seda küll kuskil kuskilt teiste, aga need peavad olema jällegi riikide kodanikud, kes, kes seal mängivad nii-öelda võõrleegionärid on, on MM-idel keelatud, aga ütleme Eesti kui, kui, kui tiim, meeskond noh, vaevalt, eks ole noh, on ka palju räägitud ju sellest, et miks see jalgpalli ikkagi nii populaarne on ja, ja ka noh, ütleme ütleme, et see, selle küsimusele vastamine või selle üle arutlemine jääb meie saate raamidest välja, nii et läheme, läheme oma oma juttudega edasi. No Eesti elu on, on niisugune varasuviselt või hiliskevadiselt ebatüüpiliselt aktiivne. Teada on, miks see nii on. Kõigepealt presidendiheitlus kütab endiselt kirgi ja lõppev nädal tõi sellele olulist lisa. Ja muud asjad ka, ütleme tänagi Tallinnas Tõnismäel pronksmehe juures järjekordne pikett. Võtame sellel viimasel teemal äkki niimoodi taaskord lühidalt lühikeseks ajaks sabast kinni ja ja praegu on nagu mingisugune ka selles vallas nagu mingisugune hingetõmbeaeg ja siin on, sel nädalal toimus ka üks oli see seminar või konverents, ümarlaud ja ümarlaud, jahe, kus, kus siis arutleti selle üle, et et kui adekvaatselt või mitteadekvaatselt Eesti meedia nii eestikeelne kui venekeelne meedia, siis on neid sündmusi kajastanud, mis vaat peaaegu et oleks viinud rahvustevahelise konfliktini või, või ütleme, verise arveteõiendamised. Õnneks sinnamaani pole asi veel läinud, sea ott olid seal kohal. Jah, ma olin kohal, see oli üldse üks väga esinduslik ümarlaud selles mõttes, et, et see oli, noh, ta oli mõeldud nii-öelda meediasisese aruteluna noh mitte nüüd ütleme musta pesu pesemisega, aga ilmselt siis sellise nii-öelda eneserefleksiooni näed, mis moodi ajakirjanikud ise hindavad oma tööd või, või kus nad nagu vigu näevad. Ja noh, eks, eks põhipõhjus sellele oli, oli see selle ümarlaua kokkukutsumise, mis muide kutsuti põhiliselt vene meedia esindajat survel või üleskutsel kokku. Põhipõhjus oli see, et et tundub, et meedia on, on taas nagu unustanud ära või unustanud oma oma rolli vahendaja rolli ära selles mõttes, et jääb, jääb mulje, et, et me üritame ikkagi seda konflikti liiga palju ära kasutada nii-öelda oma See tundub, tundus Vene meediale niimoodi vene, need, kes selle ümarlaua kokku ei, mitte instants. Vene meediale, aga noh, seal oli oli siis nii-öelda Eesti ajakirjandus esindusorgan ja siis samasse integratsiooni sihtasutus ka korraldajate seas ehk siis noh, kõikidele korraldajatele toimus, et müügi nimel tehakse, tehakse asju natukene nii-öelda üle jala. Ehk siis me üritame asja üles puhuda arvestanud sellega, et, et see võib kaasa tuua suhteliselt suhteliselt halbu tagajärgi ja ja seal nimetati teatud meediakanaleid, noh, ma ei hakka siin uuesti nagu üle kordama, et eks inimestel kõikidele on oma arvamused juba väljakujunenud, mis kanal nagu teeb asja rohkem nii-öelda vaatajate ligi peibutamise lugejatega paigutamise huvides ja missugune üritab olla konservatiivsem. Aga, aga iseenesest põhijäreldused, mis seal tehti, olid need, et meedia sees peaks rohkem kaaluma iga uudise puhul eraldi. Kas ja kuidas ja mis ulatuses seda, seda toimunut valgustada ütleme siis noh, mingisuguseid üksikuid intsidente seal pronkssõduri juures noh, kuskil. Värviga ülevalamise ja asju, et kui suureks neid puhuda ja, ja kas on vaja näiteks enne enne mingisuguseid piknikuid teha lugusid stiilis, et kas te ikka lähete sinna kaklema ja kas te olete valmis selleks. Ja teine, teine ikkagi järeldus oli, oli see, et tegelikult Eesti, Eesti ja Vene meedia on, on aastate jooksul oluliselt lähedasemaks muutunud asjade kajastamisest ehk et noh, kõik asjad ei ole väga negatiivsed. Kui nüüd vaadata tagasi 10 või isegi viis aastat, siis, siis need pildid Mis, mis eesti ja vene meediast nii-öelda välja koorusid selliste just nii-öelda rahvusliku iseloomuga probleemide puhul olid ikka väga erinevad võrreldes praegusega, nii et noh, selles mõttes on asi asi ikkagi areneb paremuse poole, aga aga noh, selge on see, et, et pronkssõdurit ei saa ju käsitleda mingisuguse eraldi fenomen linna, et tegemist on ikkagi noh, nii-öelda sümbolina mingisugustele, suurematele probleemidele, ehk siis mõnes mõttes ka nii-öelda jäämäe tipuna. Ehk et kui meil ei oleks teataval määral probleeme integratsiooniga, siis loomulikult toimub, aga, aga iseasi noh, kui kiiresti ja kui, kui hästi ta toimub, kui meil ei oleks neid probleeme, siis siis ei oleks ka seda pronkssõduri konflikti võimalik niimoodi üles puhuda. Imetlemisena, see see jutt nüüd on, tundub, et, et noh, et mis see meedias saab siis nüüd teha või võimendada või, või palju ütleme meediast sõltub see, et järgmine päev nii-öelda kired seal kuju ümber oleksid tugevamad või nõrgemad, et. Ma ei, ma ei usu, et, et meedial mõni loomulikult oma oma müüginumbrite huvides teeb. Ta teeb rohkem ja noh, kui me veel teeme sihukese väikese jänesehaagi tagasi meie saate algusesse, siis mõni Sa magusaid nagu liiga palju on, on riigitelevisioonis ka jalgpall, eks ole, siis ma ütlen sulle veel, et mõned kanalid teevad ka otseülekandeid meeskondade oma meeskondade treeningutes ja teevad seda tundide kaupa. Ehk siis eetrisse paisatakse ajalehekülgedele paisatakse kõike, mis müüb ja kui ta ikka müüb ja kui saate eesmärk on on müüginumbrid, siis. Ma ei usu, et, et kuskil toimetuses hakataks nagu nagu risti ettelööma, et ei, seda me ei tee, et, et, et see võib-olla mõjub noh, nii või naapidi ja ja rahvus konflikt läheb sellest nagu sügavamaks või, või neid mõistetaksegi valesti ja ma vaadates ju sõsarkanalite, kui ma võtan selle julguse nimetada oma oma kolleege teistest televisioonidest, siis siis vaadates mõningaid nende teemakäsitlusi, on ju selge, et kõik tehakse nagu ühe püha lehma teenimise nimel ja ja, ja noh, niisugune see meie maailm on. Mina arvan, et meedia tegelikult suudab teatud mõttes ikkagi selliseid üritusi suureks puhuda ja rahvast kokku saada. Aga ma toon teistsuguse paralleeli, et kui mäletate, oli jaanuaritorm, siis meedia kutsus raadio üles, et inimesed, ärge minge tormise merega. Ärge sõitke Pärnusse autodega rannarajooni, mida rohkem meedia hoiatas, seda põnevamaks sündmused tegelikult inimeste jaoks kujunesid ja ma arvan seda, et kui ka eestikeelne meedia kutsuks inimesi mitte minema sinna pronkssõduri juurde ja vaikiks selle maha, mida rohkem salatsemine, mida rohkem me keelame, et ega põnevamaks asi tegelikult inimeste jaoks muutub ja mida rohkem tegelikult eestikeelses meedias neist ütleme, vabalt vabameelselt pronkssõdur sündmustest ette ka räägitakse. Vähem põnevaks need tegelikult noorte jaoks kujunevad, kui seal ümber tekib sinna saladusloor, et seal midagi toimub öösiti sellist, millest räägita. Ja nüüd vot sellel kuupäeval toimub ka midagi, aga see tuleb kuidagi poolsalaja kuskil internetisaiditasse kuupäev ja kellaaeg teada saada, seda suurem hulk inimesi tegelikult sinna kokku läheb. No eks see jah, see nii-öelda et sensoriks muutumise oht on, on tegelikult olemas, on päris päris suur, kui me, kui me hakkame. Loomulikult on vaja neile väljundit, teha otsuseid, nagu keda keda avaldada ja kelle seisukohti ja kelle omi mitte, aga, aga kui me hakkame nagu väga palju valikuid tegema selles osas, et vot selle inimese seisukohti me lihtsalt nagu ei, ei kajasta kuskil, sest et nad on liiga radikaalsed, liiga marginaalsed. Kus sa seda piiri tõmbad? Et. Jah, noh, see on nagu igavene küsimus, et ütleme, ka täna toimub pikett. Tõsine toimetus ütleme, mõtleb kas ja kuidas seda teha, eks ole, noh, ei saa olla minu jaoks nagu versiooni, et, et ei, et ärme, ärme seda teeme või või jätame selle seekord vahele, et, et see ei ole ju esimene kord ega teinekord ja seal seda näidates ja nendele inimestele sõna andes me nagu õhutame kirgi ja, ja näitama asju, mis ei ole tegelikult tähtsad ja nii edasi. Ikka läheme ju kohale ja, ja võtame üles ja, ja nii mõtlevad ju paljud ja siis möödaminev inimene vaatab, ohoo seal on Kaamerat kohal, tähendab, seal midagi toimub. Aga õhtul uudistes ei näe, no see ei ole ka võimalik, et ei näe, killukest ikka peab näitama, äkki jumal hoidku, hakkab veel midagi tõsist juhtuma, siis ajakirjanduse organisatsioon ega, ega toimetus ei taha ju midagi sellist maha magada, nii et noh, nii see on, see on natukene nihukest lumepalli efekti, aga aga, aga paraku, aga minu meelest see lumepalli efekti on see aasta olnud tunduvalt rohkem kui varasematel ja ma olen mõelnud, miks see tegelikult on. Et mida rohkem eestlased näitavad ja meie riigijuhid üles seda, et see on meile nagu tundlik teema ja et kui siin algab kümmekond inimest kokku saavad ja punased nelgid asetavad, et see kuidagi haavomeid seda sagedamini sinna pannakse. Mad, ürituste organiseerijaid ja poisikesed leidnud ühe tegevus sellise väga tundliku koha, kuhu on mõnus nii-öelda valusasti astuda. Nad ei teeks seda, kui see oleks täiesti ükskõik, nii eestlastele endale kui ka ütleme peaministrini välja, noh, peaminister Ansip nüüd otseselt ainult seda, et noh, et see asi tuleks likvideerida ja teda kui eestlast ja riigijuhti solvab selline käitumine pronkssõduri juures seda valusam tegelikult sinna sinna astutakse. Ja tegelikult seal ümarlaual, mis seal kõlas veel see moment just, et noh, probleem on, on ju sellest, et kuidas see lumepall veerema hakkab. Kas me oleme piisavalt pädevad, et me tegelikult vahendame fakte ainult või, või läheb kohe algusest peale lahti nii-öelda hinnangute jagamiseks ehk et, et noh, seesama faktid, üheksandal mail me teame, et on olnud erinevaid tõlgendusi sellest, mis seal nüüd täpselt toimus, aga seal ümarlaual mitmed häirinudki seal ise kohal olid. Ütlesid, et paraku see üks väga suur, kõige nii-öelda tõsisema võetava versioonina liikvele pääsenud, see jutt, et lipu seal rüvetati et seda tegelikult ei toimunud, sest et isegi kui me, kui me räägime sellest, et need lipuga mehed pakkisid lipu kokku ja need nii-öelda kihutati sealt minema noh, ütleme, kihutati lihtsalt politseiautosse istuma ja ära sõitmised. Et, et see ei olnud ju lipu rüvetamine selles mõttes lihtsalt probleem on ju selles, et peaminister ka võtab selle asja üles. Paar päeva hiljem räägibki, justkui nagu faktina sellest, et lipu rüvetati ja siis tulevad riigikogu liikmed ja esinevad avaldusega või nõuavad peaministrilt uurimist selle kohta, et miks lubati lippu rüvetada, rüvetada. Aktidega paraku meie peaminister on ennegi torganud silma selliste esimese hetkeemotsiooni ajel välja öeldud asjadega nagu see, nagu see tankeri lugu oli ja lipu tõesti seal ei rüvetatud, aga aga rohkem on ikkagi räägitud sellest, et kui NSV tuli võis rahumeeli jääda lehvima, siis Eesti sinimustvalge oli, oldi sunnitud kokku pakkima ja enamus väljaandeid on nii-öelda ikkagi tõetruud ja, ja faktitruud ja räägivadki sellest, et nii nii see asi toimus, mitte mitte mitte mingist lipu nimetamisest. Mis puutub nüüd nagu poliitikute sellisesse käitumisse nüüd, kus noh, ütleme natukene on, on nagu kired maha jahtunud. Nüüd on ikka päris selge, et, et valitsus selles küsimuses käitub tõesti nagu luik, haug ja vähk või, või, või on see tõesti niisugune koordineeritud tegevus ja ja kõigil kolmel on, on, koalitsioonipartnerid on täiesti ükskõik, mis, mis selle asjaga toimub, peaasi et nii-öelda noh, jamaks ei läheks, verd ei hakata valama, siis on kõik ükskõik. Sest ei usu mina, et ükski kolmest on nii-öelda valmis enne valimisi, enne. Olgu, need kas presidendivalimised, aga veel rohkem, kahtlemata järgmise aasta riigikogu valimised on valmis minema selle monumendi kallale, nii nagu nii nagu seda Ansip on, on otse välja öelnud, et peaks kohe maha võtma. Ja kui me loeme ikkagi Edgar Savisaare intervjuud möödunud või selle nädala neljapäevasest postimehest, siis on täitsa selge, et valitsus on praegu ka ütleme, aja maha võtnud ja ootab ja vaatab, mis, mis edasi saab, aga aga ei lähe keegi nii-öelda oma hääli kaotama vabatahtlikult nendel valimistel ja vene valijate hääled on tähtsad, on nad tähtsad muidugi eeskätt just keskerakonnale, aga on nad tähtsad tegelikult ka teistele. Paraku paraku see nii Olete olete minuga nõus? Jah, nii ta on tundunud juba mitu nädalat, et selle koalitsiooni puhul ei, ei saa nagu olla mingisugust kiirest lahendusest juttu. Ja niikaua, kuni püsib nii-öelda enam-vähem vaata skvoo, mis seal, mis seal pronksmehe juures on, ehk siis et kui jätkuvad piketid ja, ja nii-öelda ööpäevane valve teiselt poolt kasvõi sealt kuskilt eemalt ja politseilindid on ees, siis seda, seda situatsiooni hoitaksegi ja minnakse nii-öelda südamerahus valimistele vastu, nii et ei hakata nagu, nagu riskima. Küsimus on nüüd, selles mõttes on minu jaoks, et kui palju ikkagi see integratsiooniteema kas ta muutub üleüldse mingisuguseks teemaks parlamendivalimiste ajaks noh, just nimelt selle selle asja valgusesse, et me teame, et, et nii-öelda komisjonid ja, ja, ja, ja, ja teadlased on, on ju pikka aega rääkinud ilma küll suurema meediakajastused ta, et, et integratsioon olgugi et poliitikud armastavad rääkida sellest, et sellega on tegelikult läinud väga hästi ja noh, vaatame tõesti Vene kodanikke arv väheneb ja, ja Eesti kodanike arv atraktsiooni korrus suureneb ikkagi, et justkui nagu läheb hästi, aga küsimus on selles, et, et Eesti riik ei ole ikkagi olnud üsna lühinägelik sellest seisukohast, et noh, integratsiooni on mõistetud nii-öelda üheselt ja väga kitsalt, ainult sellena õpetame venelastele eesti keelt ja, ja noh, siis on asi ants. No aga isegi seda untsu ei ole, sest et minu isiklik nii-öelda relvastatud silm igapäevasuhtluses näitab ikkagi hoopis nagu teist tendentsi, et kui siin 90.-te keskpaigast alates kuni kuni 90.-te lõpuni või ütleme, uue sajandi esimese paari aastani oli, oli ikkagi selline situatsioon, kus kus sa ütleme, teenindusasutuses tänaval suheldes kohtasid ikka väga tihti venelast, kes, kes üritas purssida eesti keelt ja mõni rääkis paremini, mõni rääkis halvemini. Siis tegelikult nüüd on, on olukord muutunud nagu ikkagi selles mõttes ja nende integreerijate jaoks halvemuse suunas, et väga palju jällegi inimesi, kes, kes ei, ei, ei, ei vaevu üldse nagu eesti keelt õppinud ka teenindussfääris ka siinsamas, meie riigi pealinnas. Ja ma arvan, see situatsioon üldse kogu maailma mastaabis kolme balti riigi oma niivõrd unikaalne, et puudub tegelikult ka selline integratsioonikogemus, et oleks riik, kus Me läheksime võtaksime kuidagi üksüheselt üle, et mis on siia tehtud, selleks ei ole sellist analoogi mitte mitte mitte kuskil ja mina kipun ka, mida aasta edasi järjest rohkem mõtlema, seda et Eestis, Lätis, Leedus ei ole siin nii-öelda rahvusliku ja vene kogukondi võimalik täielikult integreerida. Et selleks võib-olla peab mööda minema tõesti 50 aastat teatud määral ettevaatlikuks teeb mind see, et ikkagi väga palju on vene noori nii-öelda uut põlvkonda, kes ka ei räägi eesti keelt, kes elavad ka väga oma kogukonna kogukonnakeskselt. Et see võib viidata sellele, et vene kogukond selline ütleme, vaid vene keelt kõnelev kogukond jääb küll aasta-aastalt väiksemaks, kuid ta võib ka isegi mitte viie-kümne aasta jooksul ära ära ära kaduda, et ta jääb siia alles. Jah, iseasi on muidugi see küsimus, et kas nii-öelda pass ehk siis integratsioon nii-öelda paberil ehk kui see hallipassimehi jääb vähemaks ja kodakondsusega isikuid tuleb juurde, olgu ta siis Eesti, noh, enamasti Eesti eks ole või ka või ka mõne mõne teise riigi kodakondsuse ka inimesi tuleb juurde, et kas see annab nii-öelda meie riigile ka stabiilsust või, või, või noh, see olulist mõju nagu stabiilsusele ei avalda, et noh kogu küsimus on tegelikult selles, et hoida ennast, hoida ühiskonda nii-öelda kontrolli all stabiilsena, et ei, et ei oleks, et nii, et on üks pronkssõdur ja, ja sealt sealt võib tulla niisugune rahvuslik vihavaen ja lahvatada välja, mis, mis võib lõppeda, ma ei tea, millega, mida ei taha kohe mõeldagi. Toks näit näite Soomest, kus on muidugi soomerootslaste vahel hoopis teine, siit ajalooline situatsioon, aga ma olen suvel mööda meritsi käinud väga paljudes väikesadamates just Lääne Lääne-Soomes ja me teame, et Soomes on kaks riigirootsi ja soome ja valdavat kõik soomlased räägivad rootsi keelt, siis Lääne-Soomes tegelikult et needsamad rootslased, kes seal elavad, nad ei räägi soome keelt ja on väga palju neid, kes ei oska seda soome soome keelt piisavalt hästi, aga no täiesti tahtlikult tegelikult ignoreerivad nii-öelda soome keele kõnelemist. Ja minu meelest see on hea näide sellest, kuidas soomlased ise selle probleemi tegelikult lahendavad. Nad ei kutsub konflikti esile, vaid nad lähevad sujuvalt rootsi keele ülle. Parandaksin selles mõttes, et Soomes on väga palju soomlasi tegelikult, kes, kes juba eriti noorte seas rootsi keelt eriti ei räägi, praktiliselt üldse mitte tegudega Soome poliitikute seas on, on ka seda probleemi, et noh, jah, Paavo Lipponen oli nii-öelda suhteliselt ja rootsi keele rääkija, aga noh, kui sa näiteks kuulad praegust peaministrit, siis noh, tema, rootsi keel on ka juba üsna niuke kare ja, ja üha kehvemaks läinud, see läheb nii, et selles mõttes ei ole, ei ole need samased, aga. Sealt tulebki välja, et tegelikult Soome puhul needsamad rootslased, kes seal on, kes okei oskavad soome keelt siiski tunduvalt paremini nagu siinsed venelased, et seal ei ole suudetud ka aastakümnete jooksul nii-öelda neid rootslasi integreerida soomlasteks, et sageli on meil mõtleme niimoodi, et Edukas integratsioonipoliitika tähendaks seda, et kõik kohalikud venelased räägivad vabalt eesti keelt valdavat, räägivad nad ka omavahel eesti keelt, Nad käituvad ja suhtlevad nagu eestlased tegelikult kaks rahvuste ühine sellisel viisil, kaks rahvussaavad minu arusaamist mööda rahumeelselt koos eksisteerida säilitas omale rahvuslikud jooned ja Soomes, kes see minu meelest soomlastel rootslaste vahel väga hästi õnnestunud ja seetõttu minu meelest ka. Me peaks natukene püüdma sealt midagi nagu sellist suhtumist üle üle võtma. Võib-olla eestlasena ka siis aktsepteeriks seda mõnda venelast, kes, kes siis räägib valdavalt valdavalt vene keelt ja ja võib-olla see ei olegi minu jaoks probleem, kuigi siiamaani on ju meie poliitikud ka väga teravalt selle suhtes ei olnud, et kõik venelased peavad hakkama eesti keelt rääkima ja selline survestatud poliitika ei vii tegelikult edule. Vaata, see jutt suuresti kattub selle jutuga, mida, mida Moskvas on räägitud just tuues rääkides Baltimaades, tuues näitena just Soometeks, vaata kuidas seal on, et jah, et seal on kaks riigikeelt ja te peaksite ka meie keele kehtestama riigikeelena, ma ei öelnud seda, et vene keele riigikeeleks situatsioon on siiski oluliselt teine ja, ja see on nagu see, mis Soomes näiteks tõid, on nagu ajalooliselt välja kujunenud ja ja ja no ütleme enamasti rahumeelsete vahenditega. Ja pealegi rootslaste rootsikeelsete hulk on seal näitab järjest kahanemistendentsi, palju see praegu on, neli protsenti või ligi viie kandis seal ja noh, meil on, eks ole, muukeelseid, terve, terve kolmandik ja, ja see rahvastiku jaotus muudeti vägivaldselt väga lühikese aja vältel, nii et et noh, põlvkonnast on ilmselt vähe ja kahest ka vaata et neli, viis põlve läheb enne, enne kui nii-öelda noh, lepitakse selle selle asjaga, kui, kui üldse kunagi ei, ma ütlesin ka seda, et see balti riikide situatsioon on maailmas unikaalne, aga ma tõin selle Soome näite pigem sellest, kuidas noh, ütleme eos püütakse neid konflikte omavahel vältida, aktsepteerida teist kogukonda sellisena, nagu ta on. Nii, aga et sa Margus juba pikalt sõna võtsid, siis räägi edasi, et mis teil seal Pärnus toimub. See on juba mingi hüppajate armee tekkinud enne presidendivalimisi. Tegelikult see sai alguse sellest, et, Kui Isamaaliit ja Res Publica otsustasid ühendada oma jõud siis Pärnus tekkis kahessele ühendparteis parteist nagu linnavolikogus kõige suurem fraktsioon, mis oleks 11 liikmeline olnud. Ja muidugi see on Keskerakond, kes oli seni nii-öelda kõige suurem fraktsioon, ei kannatanud seda välja, tal oli vaja kuskilt lisaliikmed saada. Ja kuna volikogus oli tõesti ka kolm meest, kes ei kuulnud mitte ühtegi parteisse, vaid olid niivida selle soosaare Pärnu linnakodanikeühenduse liikmed siis karri Suuk, Asso kommer ja Jaanus Ots siis härra viisitam kavala noore poliitikuna tegi neile ettepaneku, millest oli raske keelduda. Me ei tea Pärnu Postimehes seda, mida täpselt nendele meestele pakuti. Noh, ma ei usu, et see oli mingisugused materiaalsed väärtused, nagu sageli kiputakse arvama, pigem sellised moraalsed väärtused millega mehi peibutati. Huvitav, millised võivad olla need moraalsed väärtused, mida linnapea viisitamm on, on valmis pakkuma? No räägitakse seda, et ühele neist kolmest, et on pakutud linnavalitsuse liikme kohta. Et see on selline piisavalt, ta ei öelnud abilinnapea kohta, vaid ma ütlesin, siis meil on ka selline nagu koht, et linnavalitsus on linnavalitsuse liikme kohta. Et on ka see võimalus, kisub sinna materiaalse Kaia iva näiteks moraalseks selle ja, aga eriti pikantseks teeb olukorra see, et Asso kommer, noh, me tunneme teda kui sellise vabadusvõitleja ja isepäise mõtleja ja kunagise jäägri konflikti ühe võtmeisikuna. Et temast võib saada Keskerakonna liige ja, ja seda ei neela mitte kuidagi alla selline keskerakonda nagu Koit Pikaro, keda nimelt Asso kammeraastal 1993 Pärnu maanteel oma isiklikust relvast tulistas jahist jala jala jala lima. Jah, Lees on küll 93 jooksnud läbi, aga ja purustas tema jala artalini. Et äärepealt oleks Koit Pikaro oma elu jätnud sinna, siiamaani vaevab teda nii-öelda jala jalahädad ja kujutage nüüd ette, et need kaks meest istuvad siis nii-öelda Keskerakonna suuri üritustel peaaegu kõrvuti. Et nende maailmavaated on muutunud aastatega sedavõrd sarnasteks. No sinu jutust tuleb nagu välja see, et linnapea viisitamm talitas nagu omapäi, et siis enne parteis üleritega Tallinnasse ei hakanudki nõu pidama, et võttis lihtsalt suvaliselt kolm linnavolinikku ja ja meelitas nad üle ja, ja avalikkus sai õige pea kuulda sellest, et avaldused on juba esitatud keskerakonda astumiseks. Härra viisitama alati öelnud seda, et tema ei konsulteeri sellistes küsimustes peakorteriga ja temal on antud täielik, oli ise otsustada. Aga selles situatsioonis võibki oodata, lahendas isepäiselt nii-öelda situatsiooni Pärnus ei, kavatseb selle lahendus. Pärnus on see situatsioon väga hea, Keskerakond sai volikogus kolm kohta juurde või saab kolm kohta juurde. Ma arvan, et mehed muidugi hakkavad juba praegu vaatame selle Keskerakonna liikmed ei ole hääletama nii-öelda Keskerakonna taktikepikepi järgi. Aga kuidas nüüd täpselt need regionaalsed isepäised mõtlejad ühenduvad nii-öelda suurde sellesse Keskerakond see on minu jaoks see küsimus ja Keskerakond, millel on siiamani tundnud. Kui öeldakse, et Saksamaa jalgpallis on distsipliin, distsipliin, distsipliin, isepäised mõtlejad sinna ei sobi, siis Keskerakond on ju täpselt samasuguse põhimõte olnud, üles ehitatud. Ja kui nüüd sellistes tingimustest võetakse selliseid väga isepäiseid mõtlejaid parteisse juurde, eriti regioonidest. Et kuivõrd nii-öelda selle partei raudmasin suudab nendest meestest üle käia ja nad üldisele saksa distsipliinile allutada. Vot see on minu jaoks nagu kõige suurem küsimus. No kolmest räägime siis, kuidas need nimed olid, otsia suuke olid need kaks, eks ole. Vaat neid kahte inimest ei ole mul au tunda. Ja, ja noh, nende üle ühe hüppamine ütleme niimoodi ei, ei ole ka nagu meie avalikes mingisugust probleemi tekitanud. Mul ei ole au tunda Ossa kommerit, aga, aga temaga seostub ikkagi mingisugune selline mässumeelsus vähemalt, kui sa kasutasid siin enne sõnavabadusvõitleja, ma kujutan ette, kuidas mõned mõne tooli all hakkasid kümned Kalad elama seda väljendit kuuldes, aga ütleme, teatud mässumeelsus ja ja ühiskonnale nii-öelda ühiskonna peavoolu, mitte mittearvestamine ja mitteaustamine, on, on see külm, mis kuulub tema nii-öelda imidži juurde. Et mul on väga, väga, väga raske siit Tallinnast niimoodi öelda, et et noh, Assa kaamera on endiselt see, kes ta oli seal Pärnu maanteetulistamise ajal või äkki äkki ta ei olegi mingi probleem, äkki ta ongi niisugune noh, juba üsna taltsas kohalik munitsipaalpoliitik ja, ja ongi juba nii-öelda ammu juba sarved maha jooksnud ja, ja ta ei tekita nii-öelda pealiinile Keskerakonna peakorteris mingisuguseid probleeme. Aga vastupidi, see tekitab, sest et Koit Pikaro väidetavalt Edgar savisaarega kohtunud selles küsimuses väga resoluutselt välja oma seisukoha, et sellist asja kõne alla ei ei saa tulla ja ma arvan, et see oli isiklik asi, seal isiklik asi, aga, aga ütleme, ma kujutan küll ette, et kui Asso kom ära niisugune taltsas väike mehhiklane, kes enam nagu ei ei kujuta mingit ohtu, siis mis saaks olla veel paremat reklaami, näete, isegi kommer tuli meie juurde. Ja mõne jaoks, kelle jaoks kommerali iidol või on siiamaani, eks ole. Siin ma olen lugenud, et ta vahepeal õpetas poisse metsas toime tulema ja Naudi oskusi väikestele poistele lastele ja, ja kindlasti oli ta nende jaoks ka suur iidol, nii et kui, kui selline mees ära tõmmatakse, siis on see ainult ainult pluss see, et, et et Pikaro ei saa nii-öelda oma vana vihavaenlast aktsepteerida. Noh, see on loomulikult mõistetav, aga, aga ma usun, et ka Koit Pikarol on, on partei huvid tähtsamad kui, kui isiklikud. Karu ise on ka suhteliselt raske isiksus ja sageli öelnud ka välja oravaid oma isiklikke seisukohti, mis nii-öelda partei pealiiniga kokku ei lähe. Ma sugugi alustaks tegelikult praegu tõesti kommerit ja vaata seda, ta kindlasti on muutunud selline üle 10 aasta jooksul väga, väga väga palju, aga ikkagi ma ütlen seda, et kui sellises suures parteis hakkavad olema ühe teki all väga erinevad isiksused, väga erinevad isiksused ja väga raske iseloomuga isiksused. Sest mäletan seda, et Res Publicasse tulid ju kokku üsna keerulisi isiksusi ja tegelikult need konfliktid lõid varem või hiljem välja, lõppesid siiski parteist lahkumisega nii mõnegi mõnegi mehe jaoks. Et ma ei usu seda, et nende meeste sisemine maailmavaade tegelikult nii nad võivad küll alluda distsipliinile, aga täitsa siiralt nende maailmavaade, üks selles, ma julgen küll sügavalt kahelda ja, aga võib-olla tänapäeval ei peagi enam suures parteis ka maailmavaade täiesti üks olema. Jah, väga keeruline on eemalseisjana seda öelda tänapäeval Eestis elavad küsitajad ja küüditatud suhteliselt rahumeelselt koos ja aga see on see tolerants, pleki, seda, mida me oleme otsinud. Keskerakond ka tõenäolist on saavutanud selle kriitilise massi, no ikkagi nii suure parteina noh ka Eesti mõistes teistega võrreldes liikmeskonna mõttes, et noh, ega neid ei jää nüüd suurt midagi üle. No eriti, kui nende partei koha peal peab, peabki üritama ju põhimõtteliselt nii-öelda kohalike prominente või siiski nii-öelda kohalike inimeste seas tuntud tuntud isikuid. Kahtlemata on just, et ma arvan küll, et, et selles mõttes Keskerakonna ilmselt on, on enesekindel, et noh, mis ka ei juhtuks noh, nii palju nad arvavad, et kui kommeri maailmavaade Ehk ilmneb, et ta ei ole maailmavaateliselt nii-öelda keskerakonnale kõige lähemal, et siis ometi sa oled parlamendivalimisi silmas pidades, noh, ta suudab ikkagi nii-öelda oma oma töö ära teha. Vaata ütlesin, süvendati ja sellist inimest nagu kari suutma ütleks niipalju ainult seletuseks, et ta kord Keskerakonnast välja astunud ja keskerakonnas varem olevat olnud selline põhimõte, et ülejooksikuid tagasivõetav. Et see juhtum tegelikult näitab seda, et ka siin ollakse nüüd varasemast paindlikumad ja see, kuidas kari Suuk ise kommenteeris oma oletatud vastuvõtmist keskerakonda loen sinu tsitaadi, usun, et kui meid sinna põetakse, tekib tõenäoliselt ahela reaktsioon ja paljud ühinevad. Et tegelikult selline teatud keskerakonnapoolne ärganud tolerantsus on üsna üsna üsna intrigeeriv ja võib põhjustada veel üsna palju selliseid üle ülejooksmisi. Nii on, kahtlemata võib ja ma ei näe tegelikult siin ka midagi muud, kui ainult, et ikkagi valmistumist nii-öelda vara sügiseseks valijameeste koguks, selleks et Estonia kontserdisaalis valida president ja, ja kui me iga päev loeme lehtedest uudiseid, et üks ja teine vallavanem või vallavolikogu liige on, on üle hüpanud ja järjekordselt ja ikka keskerakonda, siis noh, see erakond oskab teha oma oma tööd ja ja, ja kogub vajaliku hulga hääli, sellepärast et olla otsustajate esiridades, kui mitte peamine otsustaja, kes on siis Eesti vabariigi järgmine president, president ise teatas, et on valmis kandideerima valijameeste kogus. Et Riigikokku ei tule ja ega selles avalduses nagu üllatavatist midagi ei olnud peale selle nii-öelda väikese show-elemendid, mis, mis seal juurde korraldati, et kõigepealt avalikustati sõltumatu analüüsikeskus ehk Turu-uuringute aktsiaseltsi populaarsus, reiting, et meie president on jätkuvalt väga populaarne ja noh küll duši oli muidugi see, et konkureeriv firma ütles, et ta nii väga populaarne ei ole, aga ükskõik kumba armume nagu eeskujuks ei võta noh, nii 68 kui ka 76 protsenti muidugi enneolematu toetus. No oleme ikka täpselt ette, et üks oli presidendi institutsioonile tähendab siis uuring uuring institutsiooni toetusest, mida noh, ma ei tahaks olla nüüd erapoolik siin, aga mina võtaksin tõsisemalt. Või, või noh, ühesõnaga ei samastaks päris sellega, et kaht uuringut Saar Polli oma oli nagu selles mõttes õigem ja õiglasem, et Ta püüdis anda hinnangut konkreetsele istuvale presidendile, mitte siis institutsiooni. Vastupidi, ehk siis Saar Poll oli just institutsiooni uuring ja turu-uuringute oma oli konkreetse isiku, no nii või teisiti, ma tahtsin seda öelda, et kui Ameerika Ühendriikide presidendi populaarsus on praegu seal kuskil 30 protsendi juures, siis meie president, olgu ta siis institutsioon või aurik või inimene, eks ole, ta ta naudib ikka enneolematut populaarsust ja, ja tegelikult noh, niisugust väikest jama korraldada ei olegi vaja, et tulla välja mingite enneolematute numbritega ja siis siis öelda, et võtavad vastu, eks ole, rahvaliidu selline avaldused, härra president, palun kandideerige veel ja mõni tund hiljem siis Eesti televisiooni kaamera seal, jah, ma kandideerin, sest et seal on mulle suur au. Et noh, see tsirkus võib-olla olemata president on populaarne ja las ta siis olla ja tal on täielik õigus ka teiseks ametiajaks kandideerida. Nii et mina olen mõelnud seda, sa ütlesid, et sellest ei olnud mingit üllatust-üllatust, oli natukene ikkagi sellesama nelja partei suhtes, kes püüavad nii-öelda riigikogu tasemel kokku leppida ütlema viiet ja et nad vaikselt ikkagi lootsid seda. Rüütel ise ütleb ei, et rahvaliit teeb küll ettepanekuga, Rüütel ütleb, et jah, et ma olen siiski selles, kas mul on ka oma pereelu, tahan minna oma suvekodusse Saaremaale ja püüda seal oma vanaduspõlves kala, mõelda tarku mõtteid ja anda teile nõu nii-öelda distantsilt. Et vaikselt ikkagi seda tegelikult loodeti ja see oli nüüd Rüütli ütleb rahvaliidu avaldus kõigepealt, et see oli ju teada, et rahvaliit on tegelikult, oli ainus poliitiline jõud, kes teda väga teravalt või väga tugevalt toetab, Keskerakond lepib sellega kui paratamatusega ja mängib seda mängu kaasa. Ja seesamarüütli nüüd. Avalik ütles, et jah, ma kandideerin, teiseks, Ajax lõpetab igasugused võimalikud spekulatsioonid, et siiski ütleb, võib veel ümber mõelda. Siis šanss ikkagi väike üleval oli kuni viimase viimased noh, nii nad lootsid. Aga ja kas nüüd enam jah, eks need, jah, võib-olla see oli sihuke õhkõrn, õhkõrn lootus, need enam, aga see kuudepikkune vaikimine ilmselt rääkis rohkem kui, kui see, et mida, mida president noh, nüüd nagu ütles välja ja ja kõik need vastutusest kõrvale hiilimiseks, korduvatele küsimustele küsimistele vaatamata noh, oli eriti viimastel nädalatel sai ikka üha selgemaks, et president ütleb jah ja annab järele nii-öelda teda mõjutanud seltskonna pidevale pealekäimisele see teda mõjutati, see vot see oli küll nähtav ja selles selles päris kindlasti ei olnud nagu mingisugust üllatust. 10, aga mis üleval veel on? Millist, millise kaardi nii-öelda avab siis ikkagi Keskerakond lõplikult. Et ta võib ju kaasa mängida nii-öelda selle riigikogu valimiste peale, kui ka rahvaliiduga. Ja noh, selge on see, et ega keskerakonnal minna ühte paati nii-öelda rahvaliiduga on üsna-üsna keeruline, sest siis ta peab mängima täielikult nii-öelda Rüütli kaardi peale seda nagu Edgar Savisaar öelnud, et ta ei lähe valijameest ette nii-öelda rüütli rüütli vastu. No ootame, vaatame ära need sõelumised ja, ja vaatame, mis siis siin lähi, lähinädalad ütleme, lähikuu-poolteist toob, et, et missugune on Keskerakonna nii-öelda. Aga nii või teisiti on Keskerakond mänginud ennast jällegi selles ka selles vallas põhitegijaks, nii et et vaatame meiega, tahtsime täna rääkida pikemalt veel ühel teemal, aga meie seda ei jõua, nii et räägime lühemalt. Hollandi suursaadiku ootamatu lahkumine Eestist on asi, mis, mis kindlasti palju kirgi küttis. Saates oleme rääkinud täna palju tolerantsist. See on ka üks. Väidetavalt on see üks tolerantsi küsimus, kuigi asjasse natuke süüvides ja Hollandi saadiku Hans Klaubitsi enda kirja avaliku avaliku kirja tuttavatele sõpradele tähelepanelikult lugedes. Siiski jääb mulje, et, et seda nii-öelda tolerantsi Eestis tolerants Eestis ei ole, ei ole see peamine küsimus, et seal mängisid siiski rohkem mingit isiklikku laadi asjad kaasa kuigi sellisel kujul esitatuna kindlasti see asi nagu oma jälje eesti mainele kas või pisikese plekikese, olgu see see plekikene kui, kui väike, kui tibatilluke tahes mingisuguse jälje ta ikkagi jätab või mis teie arvate ainult kuulajatele 10 sekundit nagu tutvustuseks, et Hollandi suursaadik homoseksuaal ja tema elukaaslane, keda meie ajakirjades nimetatakse abiga lisaks, kes siis ikkagi seaduslik abikaasa ei ole, vaid on tema elukaaslane, mustanahaline Kuubast toodud härrasmees keda siis väidetavalt on ahistatud ja tänavatel sõimatud, nii tema seksuaalse orientatsiooni, aga eeskätt ikkagi nahavärviga. Seda, et Hollandi välisministeerium tegi pea selle nii-öelda paari siiasaatmisel, et ma arvan, et Holland ei saada näiteks ka lesbidest abielupaar islamimaadesse et natukene natuke tuleb nende asjade üle tegelikult mõelda ja see Eesti on homode suhtes suhteliselt tolerantne riik, aga seda, et ühtegi konflikti selle aja jooksul siin esile ei tule, selles suhtes see oli vähetõenäoline ja minu meelest oli see kõige pead ikkagi kolonel endaviga. No mina saan aru ka sellest Klaubitsi kiiresti, et need juhtumid mille põhjal nad siis oma otsuse tegid, olid pigem suunatud selle tema elukaaslase nii-öelda nahk nahavärvist tulenenud solvangute Solvangute tõttu siis siis see asi noh, nende nende karikas täis sai, et ja, ja noh me teame, et nahavärvi küsimusi on ikka olnud Eestis ja mitmeid aastaid tagasi siit ma mäletan, Tartust lahkus üks mustanahaline õppejõud ja kes ka siis hiljem heitis ette et, et noh, et Skin, helid ja neonatsid harja punaseks ajasid, ma ei mäleta, kas seal oli, oli tegemist ka mingisuguste füüsiliste intsidentide ka, aga noh, vähemalt siis talle nii-öelda solvavaid märkusi tänaval karjuti. Ja selles osas ei saagi, ei saa, ei saa nagu väga eeldada Eestilt, kus mustanahalisi tõesti ei ole kuigi palju, et, et me hoobilt muutuksime tolerantseteks ja tänaval keegi mitte midagi ei ütleks ega jõllitaks. Jah, vene, vene inimese vene keelega meil harjutatud koos elama, eks ole, nüüd üle poole sajandi 60 aastat ja tahetakse, et selles vallas, mis poole ka Euroopa on väga suurte valudega liikunud palju-palju kauem, kui meie meie järsku oleksime nüüd noh, selles mõttes valmis ühiskond, aga, aga siiski, mulle tundub, et valmis ühiskond selles mõttes, et me oleme, oleme valmistunud tolereerima, homoabielusid homosid teatud ametikohtadel, avalike kui meie enda homod ei ole, eks ole, suutnud veel kapist välja tulle sel nädalal populaarne väljend kõikjale seondunud seepärast et ühiskond ei ole valmis, aga, aga antud juhul mulle tundub, et härra suursaadik nagu, nagu pingutas kõvasti üle ja ja noh, tegi Eestit ikka ikka ütleme, rahvusvahelise maine seisukohalt inetult täis. Et see, kui ta suudab üles loetleda üheksa juhtumite, mis on, viidates ameeriklaste raportile Eestis 2005. aastal üldse juhtunud kõikide värvilistega, kes siin on üldse olnud. Noh, see on ikka naeruväärselt vähe. Mihkel raud selles mõttes kirjutab Päevalehes väga õigesti, et minge, minge Londonisse või või minge Berliini ja, ja, ja vaadake, mis seal toimub, missuguseid inetusi tänaval noh, lausa iga päev kuuled, et et see, see ei ole. Selline probleem ja naised, kui keegi hakkab nii-öelda meie välisministeeriumile etteheiteid tegema, siis minu meelest Urmas Paet välisminister, siis vastas päris õigesti, et välisministeerium ei saa mitte midagi ette võtta, kui, kui, kui just Eesti välisministeeriumil ei ole ühtegi kaebust esitatud ei ole kasu. Ei välisministeerium ega meie politseile ja nende juhtumite kohta väidetavalt saaliks. Oma ministeeriumile siis Hollandi välisministeerium tegi, ma ei mäleta, kas kaks kahel korral nii-öelda mainis, et sellised ja sellised probleemid on, on tekkinud, aga noh, mis, mismoodi siis nüüd meie peaksime teada saama. Nonii selles mõttes me oleme üsna ühte meelt ja üldse Eesti ajakirjandus on, on minu arust täiesti normaalsete korrektselt selle asjale üksikute niukseid äärmuslikke hüüatustega neid arvesse võtmata, et Eesti on ikka õudselt ebatolerantne maa ja siin ei, siin ei austata vähemusi, et, et nii see tegelikult ei ole. Et ma lihtsalt tahaksin öelda neile, kes, kes arvavad, et me põhiliselt välismaalaste silmis jätame mulje sellepärast et me ei ole tolerantsed, jaokey tolerantsus, on selge, et see on, on, on probleem ka Eestis, aga küsimus minu meelest, millega me ikkagi nagu silma paistame, välismaalastele on nagu kohutavalt halb teeninduskvaliteet on, on see, millega noh, loomulikult mitte ainult Eesti, vaid ilmselt kõik Ida-Euroopa maad silmapaistvad, aga noh, see on see, mis, mis minu nii-öelda välismaalastest sõprade seas on nagu põhiliselt esile toodud asi. Nonii meile eraldatud aeg on nüüd ümber Margus Mets ott, Ummelas Aarne Rannamäe olid täna siin rahvateenrite stuudios kordus õhtul ja järgmine laupäev juba uus kolmik Mart kummerase juhtimisel. Ilusat nädalavahetust.