Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on sõjaks, aga Isamaa leiab, et ta mulle eestimokk eesti lugu. Tere, väliseesti usu kirikuelu teemat, jätkame välis-Eesti kirikukorraldusest sünnist taas ühinemiseni kodueesti kirikuga. Saates on Välis-Eesti piiskop konna konsistooriumi peasekretär Mart Salumäe ja saate toimetaja Piret Kriivan. 1944. aasta suur põgenemise. Praegu olid pagulaslaagrid juba need esimesed kohad, kus eestlased hakkasid jumalateenistusi pidada. Selle väikese erinevusega, et Rootsis oli eesti kogudus juba 1942.-st aastast ehk baas oli olemas ja Saksamaal alustasid teenimist varem sinna jõudnud baltisakslastest vaimulikud. Siis edasi hakkas juba usuelu korraldama saksa maale põgenenud vikaarpiiskop Johannes, Oskar, Lauri ja Rootsis asus teenimist korraldama piiskop Johan Kõpp. Kuidas usuelu edasi korraldati, kuidas hakati ühise juhtimise alla koondama õpetaja Mart Salumäe? Tekkiski selline olukord, et, et mis staatus on näiteks piiskop lõpul Rootsis? Ja see on, see on üldse üks selline selline põnev asi, et tagantjärgi vaadates kirikukogu ja kirikuvalitsus sellistel segastel aegadel nagu siin olid 40 kuni 44, kogu aeg oli ju sõjaolukord ja, ja kogu aeg kõik muutus. Tegelikult tehti väga palju ära selleks, et, et et kirikuvalitsemise järjepidevus ei peaks katkema. Ja 43. aastal erakorraline kirikukogu andis piiskopile erakorralised volitused. Sellises olukorras, kui kirikukogu ei saa, kui tulla otsuseid teha kirikukoguja, konsistooriumi autoriteediga. Mida see tähendab, tähendab seda, et, et sisuliselt anti piiramatu võim kirikus, kiriku juhtimisel ühele isikule mis on tegelikult täiesti harukordne oma olemuselt Eesti evangeelne, luterlik kirik on ju algusest alates olnud episkopaalsenodaan vaba rahvakirik. Mis on selline selline huvitav nähtus? Lasen jällegi täiesti omaette teema, et, et Eesti kirik üleüldse on üks, üks esimesi rahvakirikud või vaba rahvakirikuid terves Euroopas. Aga see tähendabki seda, et, et, et meil on küll piiskop ja peapiiskop. Aga kiriku kõrgeim võimuorgan on ikkagi kirikukogu, mis on valitud siis kogudustes sinodi saadikutest koosnevas sinodi poolt kiriku saadikute näol. Nii et sisuliselt nagu parlament, tarnejuhtimine kirikus ja, ja noh, see võrdub umbes samasuguse olukorraga, nii nagu nii nagu näiteks mingisuguses erilises sõjaolukorras kus parlament ei saa kokku tulla, siis ühele esindusorganile antakse nii-öelda seadusandva organi funktsioon niimoodi, et, et üks esimesi dokumente, mis välja anti Rootsis kiriku korraldamisel, oligi just, nimelt oligi just nimelt selline dokument. 1947. aastal, 31. juulil anti siis välja esimene EELK piiskop Johan Kõpu Ringkiri EELK õpetaja Ta oli eksiilis kus on siis kirjas nõnda pagulaskirikukorralduse üldine põhimõte olgu et Eesti Evangeelse Luterliku kirikul ehk siis tollel ajal loeti Eesti Evangeeliumi Luteri usu kirik on põhimõtteliselt üks kirik, kes, ehkki ta väliselt ajutiselt jaguneb mitmesse ossa ikkagi igas kohas, seisab samal õpetuslikul alusel ning töötab samas vaimus kirikukorralduse ning tegevuse üldiseks normiks on Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku põhimäärused mille juhtnööre tuleb jälgida ning rakendada niipalju, kui tegelikud olud vähegi võimaldavad. Nii et selline dokument anti siis siis välja 47. aastal ja see on esimene, kõige varasem dokument pärast 40 neljandat aastat, mida, mida mida on publitseeritud ja mille kohta mul on õnnestunud arhiivis mingisuguseid jälgi leida. Aga see ei puuduta siis ikkagi pagulaskirikut ainult veega kodueesti kirik. Et sisuliselt see sõnastus on tehtud niimoodi, et, et Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku on põhimõtteliselt üks kirik, kes ehkida väliselt ajutiselt jagatud mitmesse ossa. Et see tegelikult tähendas ka kodu, Eesti kirikut ja see on selles mõttes väga kavalalt sõnastatud dokument, et see annab kodumaale jäänud kirikul A vabad käed oma elu korraldama hakata nii palju nende 35. aasta põhimääruste alusel, kui tegelikud olud seda võimaldavad. Aga Eestis ei olnud siis veel luteri kiriku Luut pead. 47 noh, ütleme kirikuvalitsus Konsistoorium oli juba olemas ja, ja, ja sisuliselt 47. aastal kiivid seenior oli juba nimetatud konsistooriumi poolt selleks inimeseks, kellest hiljem sai, siis sai siis peapiiskop. Nii et, et kodumaal oli kirik selleks ajaks ennast juba kogunud ja organiseerinud kodumaal oli 47. aasta selline Jaan kiivita oma aastaaruandes tõdes, et et nendest sõja ränkadest katsumustest on kirik üle saamas. Leerid olid väga suured, leerid olid vaata et sama suured või suuremad kui enne sõda. Ja see oli see, see hetk, kus siis noh, ütleme nõukogude võim ka noh, leidis, et, et midagi kogu Vene riigis korrast ära, et kirik elavli käest. Nii aga pagulaskirik, kas siis selle 47. aasta Kõpu ringkirja järgi hakati kirikut üles ehitama? Sisuliselt hakati seda üles ehitama ja ütleme, kõige suurem koguduste loomise laine tuligi kuskil seal 47 kuni 50 sellepärast, et siis hakkasid pagulaslaagritest inimesed oma juba sellistesse püsivamatesse elupaikadesse ja asumaadesse jõudma või asukohamaadesse jõudma. Ja, ja noh, näiteks USA-s hakati inimesi vastu võtma. 48 49 50 Kanada oli üks esimesi maid, kuhu pagulasi hakati vastu võtma juba 48. Niimoodi, et esimesed kogudused Kanadas ongi juba juba 48. aastal asutatud kuskil 50.-te aastate alguseks, on, on nagu suurem osa kogudustest loodud niimoodi, et et 60.-ks aastaks oli 62 kogudust väliseesti kirikus. Ja sisuliselt oli siis ainult Aafrika manner selline, kus neid ei olnud. No ütleme, Aasia ja Aafrika siis mõnes riigis oli mitu kogudust, päris paljudes on ka mõned ja noh, ütleme Rootsis, Kanadas, USA-s, Saksamaal, Inglismaal Austraalias igal pool oli mitu. Nii et et see kirikukogu kokkukogumine hakkas, hakkas jah, kuskil seal 47.-st aastast pihta aga siis on veel üks huvitav dokument ja see on siis 27. aprillil 1949 Stockholmis alla kirjutatud ja siia on alla kirjutanud siis piiskop Johan Kõpp vikaarpiiskop Johannes Oskar, Lauri praost Jacob Aunver, praost Aleksander täheväli ja siis veel Assessorit. Anders on ja, ja nüüman. Ja see kõlab nõnda. Kuna Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku kirikukogu koosolekute protokollid aastate eest 1941 kuni 44 puuduvad Rootsis kinnitavad allakirjutajad, et aastal 1943 on Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku kirikukogu vastu võtnud Alljärgneva otsuse, mille sõnastus on restaureeritud allakirjutajate mälu ja parima teadmise järgi. Otsustatakse volitada Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku piiskopi, juhul kui ei ole võimalik kokku tulla Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku kirikukogul või konsistooriumi otsusi tegema Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku kirikukogu või EELK konsistooriumi asemel mis omavad sama maksuse, nagu oleksid neid otsusi teinud kirikukogu või konsistooriumi. See otsus on vastavas korras omandanud seaduslikku jõu ja maksumuse. Aasta oli siis 49. Nii et noh, kuus aastat hiljem restaureeriti mälu järgi ja mul ei ole nüüd olnud hetkel võimalust täpselt kontrollida, et kas protokoll on kiriku arhiivis, et olemas ja kui palju see sõnastus nüüd täpselt klapib. Ja ma usun, et see on olnud arutelul juba no hiljemalt 80.-te lõpus, 90.-te alguses, kui, kui Välis-Eesti ja Kodu-Eesti kiriku ühendamise läbirääkimised algasid peapiiskop Konrad Veemi ja ja peapiiskop Kuno Pajula ajal. Nii et, et, et siin on, siin on huvitav jälgida seda, kuidas neljakümned seitsmendal aastal kutsutakse üles kogudusi ennast organiseerima ja ja antakse nii-öelda see põhiline oma löök sellele välis-Eesti kiriku kokkukogumisele, mis ühtlasi puudutab ka kodueesti kirikut ja annab ka kodueesti kirikule täiesti legitiimse tegevus. Võimaluse kunagi valitud piiskopi ringkirjaga aga tähendab 49. aastal ilmselt siis tekkis ka näiteks pagulaskirikus mingisuguseid noh, ütleme hääli, kes küsis, et aga mis volitustega kõtt siin toimetab, mis volitustega teie siin toimetate. Nii et, et see on, see on jah, huvitav, et kahjuks ei ole õnnestunud leida seda tagamaad, miks selline otsus tuli teha ja miks seda sõnastust oli tarvis siis viis aastat pääle seda 40 seitsmendat aastat ja, ja noh, ütleme siin siin noh, oluline aeg pärast seda otsuse tegemist üleüldse kuidagimoodi restaureerida. Aga kas siis, kui hakati erinevates uutes asumaades eestlaste uutes kodumaades kogudusi asutama, siis olgu Rootsis, Saksamaal, Kanadas, kus iganes, kas see läks igal pool ühtemoodi või olid mingid erilised jooned mõnes riigis? No väga oluliselt on ikkagi kohalike asukohamaade seadused ja kirikuelukorraldus mõjutanud ka kohalike koguduste loomist. Ja üks huvitav näide on ju näiteks Rootsi, kus alguses Rootsi kirik igakülgselt aitas ja toetas pagulaseestlaste teenimist ja kuna Rootsis on ikkagi noh, kirik ja riik üsna tihedalt seotud, et siis sellest hetkest alates, kui Rootsi riik oli valmis teatud kriteeriumitele vastavaid pagulasi välja andma nõukogude liidule noh, ka see suhe kirikute vahel jahedas. Nii et, et sealt edasi on, on, et Rootsi kogudused pidanud üsna iseseisvalt oma oma eluga hakkama saama. Kuigi noh, hiljem on olnud erinevaid aegu ja ütleme niimoodi, kirikujuhtide tasandil ja vaimulike tasandil on läbikäimist olnud palju ja, ja noh, igasugustest poliitilistest kukerpallidest on ikkagi kirik ei suutnud suutnud üle olla. Aga võtame näiteks Saksamaa, Saksamaal on küll niimoodi, et seal on, on mitmeid kogudusi tänase päevani toimivas, kuigi kuigi mitmel pool on ka koguduste tegevus vaibunud, sellepärast et pole enam eestlasi koha peal kuigi palju. Ja mitmel pool on tulnud uusi kogudusi arvutada vahepeal. Aga seal ei ole eesti kogudustel oma liikmeskonda, sellepärast et kõik kuuluvat saksa kirikusse kõik on selle suure Eegaadee siis, seal on küll ainult liikmed ja eesti kogudus ongi ainult selline noh, teatud, et koguduse töö vorm teatud keeles teatud etnilise iseärasustega töö vorm. Ja sellepärast näiteks ei ole ka Saksamaakogudused kunagi maksnud, et välis-Eesti kiriku konsistooriumi üle, seda, kes kassamaksu, sellepärast et neil ei ole ka liikmemaksu, sest nemad maksavad oma liikmemaksu kõik saksa kirikusse. Või siis näiteks Kanada, kus riigi poolt on selline selline seaduslik regulatsioon, et luterlikud kogudused ja ükskõik millisest uskonnast olevat, millises konfessioonis olevad kogudused peavad ikkagi olema registreeritud ühe kohaliku sinodi kaudu ja seal on näiteks luterlik, sina tõid, on, on üks on Lovren, George Kanada, mis alguses 40.-te aastate teises pooles kandis veel nimetust Lovren, George, Kanada Missouri sinod ja, ja teine oli siis emakeele kelluforenczuetasin Kanada. Ja ongi niimoodi, et osa eesti kogudusi on siis sellel siis i Rostris või nimekirjas ja osa on siis eelse EAS-i. Tänasel päeval võime küsida, et aga võib-olla meil oleks nende väheste kogudustega põhjust kõikidel kuuluda nii-öelda Kanadast samasse sinodisse. Et ei tekiks selliseid noh, ütleme et, et ütleme, kohalike kirikute erinevus, et või iseärasused meid meid ei mõjutaks, eks ole, vaid et me oleksime seal ka nagu, nagu ühes samas. Või siis ütleme, näiteks USA-s, kus koguduse asutamiseks ei ole tarvis rohkem kui kolm inimest. Ja kolm inimest võivad asutada endale mitte ainult koguduse, vaid nad võivad asutada usulahu natuke taltsutada kiriku, nad võivad ennast nimetada noh, igasuguste huvitavate nimedega, nad võivad ise välja mõelda oma põhikirja. Nad võivad kasutada mingisugust tüüp põhikirja ja niimoodi ongi näiteks, et et mulle teadaolevalt mitmete USAs tegutsevat luterlikku koguduste põhikiri, mis on kohalikus osariigis registreeritud, ei ole üldse mitte luterliku kiriku põhikiri, vaid on näiteks presbiteriaanide koguduste põhikirjade pealt maha viksitud, nii et et kohandatud siis noh, nii palju kui võimalik. Ja sellest tulenevalt ka ütleme näiteks koguduste juhtorganites, et noh, ütleme volituste määratlemine. Jaa, jaa, jaa, sest paljud sellised asjad on, on täiesti täiesti teistmoodi, kui ta kui ta näiteks eel ka omaaegsete põhimäärust või praeguste põhikirjade kohaselt peaks olema. Nii et, et sellist sellist väga ühtset Selles väliseesti kirikus ei ole tegelikult kunagi olnud ja ka see väliseesti kiriku Konsistoorium ei ole kunagi olnud selline noh, selles mõttes juriidiline isik, nagu ta näiteks kodumaal on kogu aeg olnud ta ongi rohkem selline iseseisvat kogudust vaba tahte alusel koos püsiv osadus. Siis kõik nad vabatahtlikult kuulavad ka seda, mis pagulaskiriku juht ütleme näiteks köögis oli kõps kõps ja vabatahtlikud kuulasid. Ja, ja just nimelt tähendab see on ka mitmel mitmel korral ajaloos tekitanud mitmeid selliseid selliseid üsna üsna üsna tõsiseid eriarvamusi, aga, aga üldiselt on ikkagi siiamaani siiamaani suhteliselt hästi hakkama saadud, et noh, kuni selle hetkeni, kui, siis 2010. aastal see Kodu-Eesti ja Välis-Eesti kirikute vahel kirjutati alla nähtava ühtsuse deklaratsioon mis sisuliselt kopeerib täpselt sedasama 47. aasta Kõpu ringkirja. Et me oleme üks olgugi erinevates kohtades ja ainukene asi, millest see siis ja nüüd noh, nagu nagu erinevust on, on see, et, et selles nähtava ühtsuse deklaratsioonis või kokkuleppes on siis lepitud selles kokku, et kirikul on üks pea ja asukohaga Eesti. Selleni läks veel tükk aega, oi palju aega ka, kuidas näiteks kui need, kes siit lahkusid, need, kes siit põgenesid alustasid seal jumala teenimist, kuidas nad endale järglasi kasvatasid? No esimesed nii-öelda paguluses ordineeritud Eesti vaimulikud olid kunagised Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased kellel oli usuteaduskond noh, praktiliselt lõpusirgele jõudnud, aga jäi lõpetamata, sellepärast et esiteks 40. aastal Nõukogude võim usuteaduskonna ülikoolis lõpetas ja teiseks, et saksa ajal siis Saksa võimud Eestis ei avanud uuesti Tartu Ülikoolis usuteaduskonda. Konsistoorium, mis, mis siis kiriku kõigepealt oli siis ERK komitee ja hiljem siis ta organiseeris Stockholmis konsistooriumi selle juurde, asutati siis selline usuteaduslik katsekomisjon. Mis siis tunnistas Tartu ülikooli usuteaduskonnas õppinud inimestel, noh, need õpingud lõppenuks, kui nad olid vastavat eksamit sooritanud seal selle selle komisjoni ees sisulised proministeeria eksamid, mis on siis nii-öelda vaimuliku ametis valmistumise küpsuse katse ja, ja siis juba seal 40.-te aastate lõpus üsna mitmeid ordinatsiooni jumalateenistusi peeti ja piiskop käis ordineerimas mitmeid erinevaid vaimulikke ja hiljem, kui õppul aastad ikkagi juba rohkem turjale vajutasid ja ta enam väga reisida ei saanud, siis siis need ordineeritavad, et pidid Rootsi tulema selleks, et saada ordineeritud. Millal oli pagulaskirik kõige tugevam, kõige teokam, kõige suurema arvu liikmeskonnaga? Ma küsin just minevikust, sest praegu jah, seal ei ole. Ei, praegu enam ei ole jah. No ütleme, eks see langes täpselt samasse aega, kui see väliseestluse hiilgeaega üleüldse ütleme seal kuskil kuuekümnendad seitsmekümnendad kaheksakümnendad kuni laulva revolutsioonini kodumaal siis oli seda tegevuse indu ja eesmärk oli kõigil üks oli ju Eesti vabaks saada. Ja kuidagi kuidagi see Eesti iseseisvuse taastamine mõjus mõjus selliselt, et, et see aastakümneid igatsetud ja taotlejat võideldud ja, ja, ja väevõimuga vaatamata läbi halli kivi aeti seda Eesti vabadusasja ja see korraga jõudis kätte siis noh, siis oli, siis oli see auk sisse puuritud. Eesmärk oli nagu eesmärk oli saavutatud, eks ole ja siis hakkas vaikselt, et vaikselt see, see hind väsima. Aga ka koguduste kõige suurem aktiivsuse periood jääbki jah, just nimelt sellesse kolme aastakümnesse. Kui ma vaatan tagasi erinevate koguduste noh, selliste aastapäevade puhul kirjutatud just viiekümnendat aastapäevad olid ikka veel koguduste hiilgeajal siis on enamuses kogudustes välja andnud päris uhked trükised selle kohta, mismoodi koguduse ajalugu on siis olnud ja, ja mis seal on toimunud ja ja Blairi pildid, kus on suured suured leerigrupid ja, ja laste pühapäevakoolid ja laulu, koorid ja kõiksugused, muud tegevused. Kogudused olid ju ka sellised paigad, mille juurde koondusid need skaudid ja gaidid ja, ja see laste ja noorte tegevusele üldse ja just eriti algaastatel. Ja, ja siis siis asutati ju ka Torontos usuteaduslik instituut. Ja, ja sealt on aegade jooksul läbi käinud ligemale poolsada inimest, kellest umbes 20 jõudsid siis lõpuks sordinatsioonini. Ülejäänud olid sellised, et noh, vabakuulajad ja ja lihtsalt huvilised. Aga, aga ütleme kuskil seal seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel, suur osa kogudusi teeniti ära nende vaimulike poolt, eriti just Kanadas ja USA-s, kes olid Torontosse rusudes, kus instituudis käinud. Nii et, et sellel hiig ajal oli ka oli ka pealekasvu vaimuliku töö tegijatele. Aga kui siis 25 aastat tagasi Eesti sai uuesti iseseisvaks, kas siis algas kohe kas suhtlemine kahe kiriku poole vahel ikkagi läks siis kohe aktiivsemaks või juba enne oli märke näha? No neid märke oli tegelikult näha juba enne laulva revolutsiooni kätte jõudmist sest noh, sidet kodu- ja väliseesti kiriku vahel peeti ka tegelikult nendel aastatel kui seda sidet ametlikult ei oleks tohtinud olla. Ja siin on, on mitmeid selliseid, selliseid huvid, Ta vaid inimesi, kes seda sidet on pidanud. Ja, ja seal on ka sageli müstiline, kuidas seda sidet on peetud. Ma olen lugenud kunagi ühest väliseesti ammusest ajalehest, kui ma õieti mäletan, see oli vaba eestlane kus oli neljakümnendatel, kas 49 vist oli oli kirjutatud artikkel pealkirjaga punapiiskop? Ja seal räägiti sellest, kuidas siis Jaan kiivid seenior valiti piiskopiks Eestis nõukogude võimu heakskiidul. Ja, ja tagantjärgi ma olen seda ütelnud, et et kui ma seda artiklit lugesin, siis ma siis ma vaatasin, et huvitav, huvitav, et tegelikult see artikkel ja selle artikli sisu oli täpselt selline. Et nii hästi usuasjade nõukogu volinik Moskvas kui Tallinnas kui ka igasugused KGB asjamehed, kindralid, kes olid siis nii-öelda kiriku järel Luhkimiseks mõeldud rõõmust käsi hõõrusid. Sest kui selline artikkel seal seal paguluses ilmus peapiiskopi Angeeviti kohtad punapiiskop, siis on selge, et no vähemalt nende käest Emaaduge ei saa. Aga hiljem on mulle jällegi mõnedki ütelnud, et too ja et see oligi tegelikult noh, niimoodi petuvärgiks tehtud, et et see oligi tegelikult meelega selline selline hoiak kirja pandud. Et selle varjus oli siis võimalik suhteid hoida. Keeruline aeg, see oli keeruline aeg, aga samas jällegi kui tulla tagasi sellise isiku juurde, nagu näiteks Jaak Taul, kes luterliku maailmaliidu erinevatel istungitel ja erinevatel rahvusvahelistel kohtumistel alati võttis ka ühendust kodueesti kiriku esindajatega ja alati leiti selleks kohtumiseks mingisugune täiesti ebaformaalne pind, kas otsiti kuskil üks saun ülesse ja mindi satuti sauna samal ajal või, või midagi sellist, siis tema on ütelnud oma kohtumiste kohta kodu Eesti kiriku esindajatega, et kõvad poisid, aga väga raskes olukorras töötavad. Peapiiskop Konrad Veem kirjeldab näiteks ühte sellist kohtumist Eesti kiriku peapiiskopi Edgar hargiga. Ma tuletan meelde seda, et Edgar hark oli enne sõda eesti kirikus ordineeritud vaimulik Tarmo koguduses mobiliseeriti koos oma leeri poistega. Sõitis rongis Venemaa poole. Poisid küsisite käest, et kuule kas põgeneme ära. Ja siis ta on ise rääkinud seda, et tema mõtles sellel hetkel, et kui ma ütlen poistele, et põgeneme siis on väga suur tõenäoline, et meie pihta avatakse tuli ja mõni poiss saab surma. Ja rindel. On väga tõenäoline, et kõik ei lange. Ja nad sõitsid edasi. Ja tema tuli tagasi kapteni aukraadis. Teenis laskurkorpuses, oli veteran ja, ja veteranina pani kirikus korra maksma. Niimoodi, et isegi vana auväärne peasekretär August leepin ühe korra läks endast välja. Korratega polgu staap ei ole. Aga Edgar hargiga kohtumist on peapiiskop Konrad Veem niimodi kirjeldanud. Minu esimene kohtumine ja kokkupõrge assessor Edgar hargiga kulgeb kirikute maailmaliidu nõukogu viiendal täiskogu koosolekul 1975 Keenia pealinnas Nairobis. Meie konsistooriumi oli varakult koostanud inglisekeelse brošüüri kiriku olukorra kohta kodumaal ja eksiilis. Need saadeti kolmes eksemplaris kirikute juhatustele üle maailma. Mina kuulun viiendasse jazzezzarhark kolmandasse sektsiooni. Kolmandas on arutamisel kirikute ühtsuse probleem, viiendas inimõigused. Helsingi deklaratsiooni tõttu asuvad üldsuse tähelepanus just nimelt inimõigused ja nendega seosnevad küsimused. Pealegi oli delegatsiooni koostamine nõudnud aega aastaid, püsides maailma tähelepanus. Lõppakti allakirjutamine oli vastselt ja pidulikus vormis toimunud esimesel augustil 1975 Soome pealinnas millest dokumendi nimi viiendale sessioonile on reserveeritud avar koosolekusaal rõduga kolmel küljel pealtkuulajaile. Selle foorumi ees puhkeb kohe alguses äge diskussioon Eesti pagulaskiriku ja Moskva patriarhaadi suure delegatsiooni arvukate esindajatega mis oli üleval kolmel üksteisele järgneval koosolekul. Kajastust aga maailma pressis. Tõstan üles Nõukogude Liidu vägivalda kallale tungina neutraalsele Eesti Vabariigile, millele on järgnenud sõjaväeline okupatsioon ja annektsioon. Mitmed rahvusvahelised paktid on jõhkrad kombel rikutud. Eesti rahvast on saamas vähemusrahvas oma kodumaal slaavi rahvuste elama asumise tõttu Eesti pinnale. Kui Moskva patriarhaadi esindajad sellele tõttavad vastama. Eitades toime pandavat vägivalda ja õigustades Nõukogude Liidu rahupoliitikat annab see võimalusi uuteks repliikideks nüüd juba vaimuliku sisuga. Eriti viimaseid on rohkesti tsiteeritud-refereeritud teostes, kuid ka Pealt kuulajad avaldasid innukat poolehoidu. Suur on imestus, kui kolmanda päeva istungi arutuse algul antakse sõna assessor hargile. Tema esitab vastulause mu sõnavõttudele vene keeles rahulikul ja soliidsel viisil, mida tõlgitakse simultaanselt viide keelde. Piinliku momendi vältimiseks jätan mad alla vastamata. Mõned päevad hiljem palun maa-ametivenna õhtusöögile. Pärast kättpidi teretamist ja laua äärde istumist tõuseb hark ja sirutab uuesti mulle käe. Tõusen ka ise ja surun seda. Kuidas, miks? Oled hoopis teise sektsiooni mehi ega kuulnud ise, mida ütlesin. Aga mulle räägiti, on hargi vastus. See juhtum ei seganud meie vahekorda, vastupidi, see lähendas meid aegapidi ikka enam ja enam. Järgnevad veel teisedki kokkupõrked ise kohtadel aegadel. Neist kerkib esile meie mõlema eripära, aga alati jääb peale õiglus. Esineb koguni südamlikke liigutavaid hetki. Veel enne surma kirjutab peapiiskop hark, et ootab meie kohtumissterlingi Šotimaal. Kahjuks ei jõudnud see kohtumine iialgi tõeks. Kuna peapiiskop park lahkus surmateel 23. oktoobril 1986 hoian teda soojas mälestuses. Ja veel see võttis ühinemislepingu allakirjutamine võttis ju aega. Oi kui palju aastaid. Siis väga kaua aastaid aega, sest noh, ütleme 80 seitse-kaheksakümmend, kaheksa võib-olla isegi juba 86 kuskil seal niimoodi Gorbatšovi võimuletulekust alates, kui välismaalased pääsesid natukene vabamalt liikuma Eestis ja, ja eestlased said natukene vabamalt liikuma juba läänes. Siis juba Konrad veel oli väga, vägagi usinalt kontaktis meie meie kodueesti kirikujuhtidega ja ja, ja noh, kas või näiteks see, et 88 on Ta on kirjutanud selle teose Eesti evangeelne luterlik kirik mis käsitleb siis kiriku ajalugu juba juba noh, selliselt et, et siin on sees ka see nõukogude aegne kiriku tagakiusamise periood kodumaal ja see tähendab Ta et temani on jõudnud väga palju sellist üsna adekvaatset informatsiooni otse allikast, nii et, et see suhe on olnud, on olnud täiesti täiesti juba enne seda olemas, kui laulev revolutsioon pihta hakkas. Ja noh, sisuliselt kuskil seal 89 90 siis siis juba käisid vastastikused kohtumised ja arutelud siis kirikute ühendamise üle. Hiljem juba 90.-te aastate alguses, kui peapiiskop Jaan keevit juunior valiti Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskopiks, siis oli juba juba arutusel see, et välis-Eesti kiriku peapiiskop Udo Petersoo äkki võtaks siis terve kiriku juhtimise enda õlgadele, et oleks pool aastat Torontos pool aastat Tallinnas. Tollel hetkel ei oldud nagu, nagu kodumaal sellest väga huvitatud taheti ikkagi inimest, kes oleks siin kirikutöös väga pädev kõikide nende, selliste selliste nüanssidega isiklikult Ta on, mille keskel kirik töötab. Et ma ei tea, kas see oli siis õige või vale, aga noh, vähemalt tollel hetkel jäi siiski veel niimoodi, et, et, et ei olnud, ei olnud väliseesti kiriku piiskopil võimalik siia. Et kodumaal teenivad vaimulikud ei, ei arvanud, et ta on pädev neid asju siin siin toimetama. Aga teiselt poolt te rääkisite, kuivõrd erinevad olid erinevates riikides Eesti kogukondade ja koguduste lood ja see kiriku haldusküsimused, et need olid erinevad, et kas see leping, mis nüüd siis sõlmiti, kas Eesti erinevate koguduste suhtumine sellesse oli ühene? See ei olnud ühene ja see tegelikult vallandas lõppkokkuvõttes Ameerika mandril päris korraliku kirikulõhe. Niimoodi, et tänase päevani on, on teatud hulk kogudusi, kes otsustasid, et et kui konsistooriumi seadis kirikukogule otsustamiseks küsimuse kas ühineda kirikuna ELK, aga kodumaal siis nemad leidsid, et nende käest küsiti, et kas nende kogudus ühineb või mitte. Et, et, et, et on, on terve hulk selliseid kogudusi, kes, kes siis peale 2010. aasta kolmeteistkümnendat ja 20 kaheksandat novembrit, kui siis nähtava ühtsuse kokule alla kirjutati Tallinnas ja Torontos on siis kirjalikult teatanud konsistooriumi, et nemad selle ühinemisega kaasa ei lähe. Siiski hiljem 2013. aastal välis-Eesti kiriku konsistooriumi otsustas, et noh, et me siis arvame või kustutame, elad siis meie koguduste registrist siis nad jälle korraga avastasid, et neid on väljaheidet, nii et noh, ühesõnaga selline selline huvitav situatsioon seal käib, et tänaseks päevaks on nad siis mingil määral ka omavahel organiseerunud, et ma ei oskagi täpselt öelda, palju neid kogudusi seal seal tänase päeva seisuga on mingisugune kümmekond kogudust, kes siis on asutanud USA-s päris oma, et kirik kokku ja valinud endale ka piiskopi Toomas Vaga. Nii et, et nemad arvavad, et nad on niimoodi õnnelikud. Ja noh, midagi pole ütelda, las nad siis toimetavad niimoodi, sest sest sõna otseses mõttes on ju terve selle aja vältel Välis-Eesti kirikud ja kogudused olnud tõepoolest igaüks oma asumaal iseseisev juriidiline üksus ja see kirikuosaduse hoidmine on olnud meie noh, vabatahtlik ühine soov. Ja kui seda soovi nüüd tänasel päeval ei ole mõnel kogudusel siis no midagi pole parata, aga, aga samal ajal ei saa istuda nii-öelda kahe tooli peal tuleb ikkagi valida siis, kus tooli peal istutakse. Et ka Kanadas on üks selline kogudus, mis, mis on siis täiesti iseseisev ja peab ennast siis ainult selle kohaliku sinodi koguduses. Aga kui palju eesti kogudusi üldse praegu on? Praegu hetkel on kunagi siin, kuuekümnendatel aastatel oli neid 62 ja tänaseks päevaks on siis kui kõik need pisikesed ka kokku koguda, kus on veel noh, ütleme seal paarkümmend liiget siis neid on 41. Nii aga see nähtava ühtsuse kokkulepe, mida see tähendab ja missugune siis hetkeseis praegu on ikkagi üldplaanist. Ta praegune üldplaanis hetkeseis on nõnda, et need 41 kogudust väljaspool Eestit, mis on siis kunagi pagulaste poolt loodud kuuluvad Eesti Evangeelse Luterliku kiriku Välis-Eesti piiskopkonda ja kuni 2010. aastani välis-Eesti kiriku peapiiskopi ametit pidanud piiskop Andres Taul, kes on selle Välis-Eesti piiskopkonna piiskop. Aga tänasel hetkel on nüüd olukord edasi arenenud Euroopas asuvat Välis-Eesti piiskopkonna praoskonnad Saksamaal, Inglismaal ja Rootsis on väljendanud selget soovi kuuluda Tallinna konsistooriumi alluvusse. Sellepärast et Euroopas olevatel kogudustel Jabraskondadel on Tallinnaga palju lihtsam suhelda kui trantoga. Lihtsalt see see suhe loomulikult saab kirju vahetada, saab email'e vahetada, aga, aga suhe konsistooriumi ja praostkonna vahel ei ole ainult kirja teel ja ainult selline kommunikatiivne, vaid see on ka noh, ütleme sageli väga olulisel määral ka seesugune suhe, kus konsistooriumi aitab korraldada nende koguduste teenimist, mis seal piirkonnas on. Ja kui me räägime sellest, et on tarvis kedagi teenima Inglismaa kogudusi või Saksamaa kogudusi Rootsi kogudusi, siis noh, ikkagi ainult, kus praegu hetkel eestikeelseid vaimulikke võtta on ikkagi Eesti. Nii et, et see on, selles on oma loogika. Ja, ja hetkel on siis Välis-Eesti piiskopkonna konsistooriumi noh, ütleme sellisesse tuumikusse jäänud või selle selle haldusalasse jäänud siis sisuliselt põhja Ameerika praostkond ja Austraalia Saates esines Välis-Eesti piiskopkonna konsistooriumi peasekretär Toronto koguduse õpetaja Mart Salumäe. Saate toimetaja on Piret Kriivan piiskop Johan Kõpu lahkumiskiri 20.-st septembrist 1944. aastal. Mart Salumäe sõnul oleks see kiri pidanud olema arhiivis piiskopi 1944. aasta kirjavahetuse kaustas kuid see oli igaks juhuks peidetud muude paberite hulka ja tuli päevavalgele alles mõni aasta tagasi seoses arhiivi põhjalikuma korrastamisega. Piiskop kirjutas, kas EELK konsistooriumi le teatan, et kujunenud olukorra tõttu lahkun Eestist. Loodan, et ajutiselt. Minu aset täidab esialgu vikaarpiiskop Johannes Oskar Lauri ja tema lahkumise järel assessor Anton Eilart. Jumalarohke arm olgu meie maa ja rahvaga ning kirikuga. Johannes Kõpp. Piiskop. Heliloojast dirigendist organistist, maestro Roman Toi tuleb juttu järgmises saates pealkirjaga Kanada eesti kogudused. Nüüd kuulame Roman Toi Aranseeringut tuntud Eesti laulust Mei laiali äärne tänavas. Esita orelil Ene Salumäe.