Tervist Mul on Urmas Vadi. Ma olen jõudnud Viljandisse Viljandi bussijaamas Statoili parklas. Suhteliselt vaikne on, kell hakkab varsti saama kuus, kuus õhtul. Ja ma tulin siia sellepärast, et saada kokku Kadri Tüüriga kellelt töövarjuks ma kohe hakkan. Kadri hakkab peagi siin kultuuriakadeemias pidamast loengut, semiootika loengut, ma lähen sinna loengule. Aga enne seda ma saan temaga ühes kohvikus rohelises pitsakohvikus. Ja räägime, mis täna saab, sest et peale seda loengut Viljandisse sõidab Kadri tagasi Muhumaale. Me püüame jõuda öisele kesköisele praamile. Võib isegi öelda, et ma pole mitte lihtsalt töövari, vaid vaid minust saab võib-olla isegi töövari. Ja nüüd ma lähen kadri otsima. Tere, Kadri. Olengi mõnusa tööori sa minuga ära harjunud. Ja tudengid peavad ära harjuma. See on nagu kõige suurem areng võib olla ka see, et ma hakkan isase tudengiga ja loomulikult sa oledki vahetustudeng Eesti raadiost ja see on jah. Jõin vegan smuutit lihtsalt selle nime pärast, sellepärast et noh, ütleme nii, et asjal on teoreetiline põhjendus. Ja selle, sellel sellele, et ma mõtlesin, et ma pean ikkagi nagu vegan smuutit jooma oli, oli see, et, Me hakkame kohe minema ja et Jah, aga meil meil algab lont, Me peame kiirustama, aga ma räägime kriitilise asja kõigepealt ära. Et kuna nüüd kuidagimoodi on saanud tuule tiibadesse see ökofeminismi jutt, mis kergelt seostub ka nüüd noh mul On hästi toredat juhendatavaid, kes on teinud oma oma kirjanduse uurimistööd, ökoperminismist ja mina olen nagu ka seal keeru keskel, siis ikkagi ökofeministid siis tekib tihtipeale nagu see küsimus, et nii, nii et oled sa siis nagu ka praktiseeriv Donald teoretiseerid. Et noh, sihuke ökofeminismi selline tavamõiste nagu eeldab, et sa peaksid siis loobuma karusnahkadest loobuma liha söömisest loobuma noh, ühesõnaga ikkagi väga tihti see taandatakse mingile sellisele Rooma õigusele ja kergelt ka veganlusele. Et ma siis mõtlesin, et ma võtan sellise õigeuskliku ökofe ministi valiku. Just nagu lugesid mu mõtteid või mina lugesin sinu mõtteid ikkagi vari, eks ole, töövari nagu ma olen ja ma tõesti ennem vaatasin netist sinu Vikipeedia lehekülje peal, seal on kirjutatud ka, et, et sa oled Muhu vallavolikogul liige olnud ja ka esimees ja esinaine ja siis sa oled muuseumitöötaja, oled semiootik ja ökofeminism. Ja vot siis ma hakkasingi mõtlema, et mis ökofeminism on. No vot ausalt öeldes ma ise üllatusin selle Vikipeedia lehe peale, see on tekkinud millalgi vist selle aasta alguses ja ma tõesti ei saa aru, mis, mis puhul või, või mis, mis häda kellelgi oli seda teha. Sest noh, mina ise arvan, et minu esimene identiteet siiski kirjandusuurija. Et seda seal kirjas ei ole, aga tõepoolest ökofeminismi teema on nagu hästi huvitav ja mul on tegelikult jube heameelt. Inimesed sellise väikese tõuke peale on on hakanud, et sellest rääkima või küsima või, või. Ja ja Eino just nimelt seesama vigane asi näiteks, et et tegelikult ütleme, et mina väga väga isiklikult öeldes, mina ei saa tervislikel põhjustel loobuda liha söömisest, ma kukuks kokku. Ma ei saa. Ja ilmselt Muhumaale Viljandist öösel sõidame tagasi sinu autoga ja vaevalt et seegi mingisuguse ainult päevalilleõliga sõidad seal. Jumal, paraku ja see on ka asi, millest noh, loomulikult ma olen sellest teadlik, et see on keskkonnakurnamine, fossiilkütuste kasutamine. Noh, õnneks need muidugi ilmselt riigiisad omalt poolt tõkestavad praamiliikluse takerdamisega. Aga et igal juhul see on jah, ma saan aru, et, et see on keskkonnale kahjulik tegevus, aga samas ma annan endale ka aru, et ma ei saaks jalgrattaga Viljandi vahet sõita. Noh, selles mõttes kindlasti on mõistlik olla teadlik sellest, mida sa teed ja mis on siin tegutsenud tagajärjed. Aga elada nii kärbselegi liiga ei tee. Buda mungad proovivad, aga neid ei ole ka eriti palju. Aga võib-olla nüüd ikkagi mingil hetkel, kui keegi ei näegi, tapavad kärp säraga oma automaat. Lähme lahingusse, läheme lahingusse. Sa lugesid keelt ja kirjandust, siin Kristi Viiding. Valmis aetud Moora, Vaarandi luule. Sellest praamiliiklusest Debora Vaarandi, st kõigest sellest, mis puudutab nagu Saaremaad ja Muhumaad, me jõuame ilmselt veel pikalt rääkida. Ja nüüd me läheme loendisse. Loengu pealkiri on või mis? Kuursesse loed? Sissejuhatus semiootik, kasse, Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitööosakonnale. Põhimõtteliselt praegu on seal rahvusliku tekstiilitudengid. Nii kadri paneb endale salli kaela ja ja rästiku jope selga. Ei ole ikkagi päris nakke. Ei, see ütleme nii, et see ei ole vegan ja ökofeministlik. See on jah, ussinahkse kirjaga seo nahkne tagi, mille ma sain mitte teise ringi riie, vaid see on juba vähemalt kolmanda, neljanda ringiriie. Aga ikkagi need loomana vahele jäänud kohe esimesel hetkel. Mis ei ole vahele jäänud, see on minut, teadlik valik. Et kas oleks parem, kui ma oleksin endale selga ajanud mingisuguse nafta jääkproduktidest tehtud rohelise fliisi, millel on pealkirjas. Mina kasutan taaskasutusriideid. Mina ka viimasel ajal järjest rohkem. Ma lihtsalt tahtsin sind kiusata, et vaata, kui tore, saate alguses kohe kõik käima läheb. Nii hilja need loengud siis kell kuus. Siin on niimoodi, et kuna need on koos statsionaarile ja avatud ülikoolile ja avatud ülikool käib kaks nädalalõppu, kuus noh, loomulikult see on nagu kõigile niisugune raske, et need kolm päeva siis pakitakse maksimaalselt täis tervist. 50. Oi kui palju, loe. Ühesõnaga palun saage tuttavaks, meil on täna vahetustudeng. Muidugi on, see on natuke seltskondlik sündmus, ka see pole, see pole üldse siuke. Ma jään siia, sellepärast mul on tarvis, mul on tarvis panna arvuti pikki pilduja, sööge, näidake siia slaide aga kõik siis istuvad siin ja teevad oma tööd ja vot see on Viljandi tudengite eripära kõigi teistega võrreldes, et Viljandis noh, ühesõnaga, miks sa nagu imestada, vapustuda, et enamus inimesi teevad midagi käte vahel loengus. Enamus on ka rahvusliku käsitöö eriala inimesed siis aru saada ka. Just nimelt, et see on, noh on, on mulle tudengid öelnud, et ärge ärge pahandage, et ma koon, see aitab mul paremini mõelda ja keskenduda ja tõepoolest ei pahanda. Ja vaata, kahju, et sa siin näiteks mingid kokaneiusid ei ole, siis nad teeksid siia kogu aeg. Ei, sellega oleks seotud nõude kolin, see ei ole hea, aga sihuke vaikne kudumine, punumine, see on hästi. Mind loengu ei ole veel pihta hakanud, aga naised räägivad sellest, et meestudengid on loengust välja langenud. Ei üks poiss oli, kui natuke tätocat analüüsisime jah. Me mälust rääkides peame tegelikult alustama ikka jälle sellest, et selleks, et midagi jääks mälusse, olgu siis individuaalselt või kollektiivselt, see peab. Mis seal olema ei? Üks kuu või noh, sealt sealt funktsioonist tahapoole veel tähendus ja Toropolikuks kuu. Neid kolme tüüpi tähendusi või kuidas need kukkust mingile mingile märgile või märgi kogumile või objektile tulevad tähendused, esiteks siis jälle kuuma Suntestilised ehk need, mis tulenevad loomulikust keelest. Räägime mingisugustest nagu kirjandustekstidest. Aga samas samas. Omalooming või sünteetiline lõng kas ümarpalk või, või tahumata paik või, või noh, ühesõnaga, et materjal juba iseenesest kannab mingeid tähendusi. Lisaks sellele tal füüsikalised omadused. Kadri Tüür, te need objekti analüüsi võtate, Evelin Ilvese leiva, paberi kutsub kõik vaatanud, olengi. Arhailine. Nii. Palun kirjeldage, mida te näete? Tunni teisel pool lauda ka ja öelge, mida te siin näete, mis asi, see on? Hästi kõrgete mets, ei, see on põhimõtteliselt ju nagu saba või siis ta tasa. Täitsa poolele lase kanga pealt ning kantse paberi peale oma grilli peale Saaremaa Karja pagari tega. See. Teema ja see on jälle muutis painkam materjali, muld muutis oma seda funktsiooni Nonii kollavate, ütleme siis, on, värvid on muidugi teised. See tikandis tegelikult ei ole võetud mitte kompositsiooni, mis on hästi tihe, värviline, vaid on võetud üksikud motiivid ja laotatud nad siia selle liniku peale laiali. Negatiivselt väljendudes võiks öelda, lõhutud, lõhutud, laiali, pandud peoga siia, eks ole, ta ei ole isegi nagu kuidagi telgsümmeetriline, et ta on nagu lihtsalt pandud siia peale ja siis on siit üks nagu keskosa ära puhastatud. Ja siia keskosal on siis lisatud mitmesuguseid metatekste. Kõigepealt. Personaliseerib selle eseme puusapõlled ei olnud kunagi personaliseeritud, noh samas me näeme seal õigustatud see on, sest teine lüli evelini nimi on müügiargument, ta peab siia oma allkirja panema. Siis on siin kaks teksti eesti ja inglise keeles, mis seletavad selle leiva nagu sellist filosoofilist tausta. Kusjuures eesti ja inglisekeelne tekst on erinevad. Evelin Ilves võiks seda väga rõõmus, et see oli sellises seminaris tema, tema leiva pakendit analüüsiti. Ta on teretulnud Viljandi kultuuriakadeemia semiootika loengutes. Kell hakkab kaheksa saama õhtul. Meie hakkame sõitma vorsti Muhumaale. Vaatame, kas me jõuame. Kas me jõuame 22 vihtist praamile võime, jõuame null null null null praamile. Kuule, mina kui töö, pori, võin ka aidata seal sõita. Ahjaa, või? Aga? Mul on auto seal Selveri parklas, sellepärast et siin kultuuriakadeemia parklas on alati jõle vähe ruumi ja siit on raske välja manööverdada. See on niisugune väike parkla. Mulle ikka meeldib, kui mul on võimalik laiata kaared võtta. Jah. Et ega see loega andmine, see on ikka parajalt kurnav. Sa panid poolteist tundi järjest. Nagu muulased ütlevad, et on kahte sorti inimesi. Minule vastupidi väga meeldib, kui ma saan inimestega suhelda, nendega rääkida loengus või niisama. Mind see ei väsita. Kas sadama sõitma Muhumaale? Muhu, mu väike Muhu? Sõitma helistame lastele. Lapsed ootavad kodus ja on saatnud mulle sõnumi, mis mul mida on. Kusjuures eile vaatasime kõik üle Poeg käib viiendas klassis, tütar käib kolmandas klassis. Mõlemad on siuksed asjad Likud tüübid saavad ise hakkama küll. Aga koolis oled käinud Muhumaal? Ei. Lauri käis alguses kaks aastat Tartus ja siis, kui Roosi kooli hakkas minema, siis me tulime muusse. Nii et rosin ainult muusika endaga, lasteaias, Tartus, et selles mõttes tal on neid lasteaiasõpru Tartus, kellel me aeg-ajalt ikka külas käime ja. Muhu. Tšau. Lahe Laurile võib öelda, et tal on õppida need asjad, mis meile ära tegime ja rohkemast ma ei tea midagi, sest ma pole e-koolis käinud. Teeb niipalju kui teed ja kui midagi vaja, siis vaatame hommikul veel, aga ma ei usu, et on vaja midagi veel hommikul teha. Jah algklassi on juhtunud nii. Hommikul mõtlesin, et laudel rõngast ja jätsin selle yle natuke lahti. Äädikakärbsed on siia tulnud. Eitensiin, pakkisin väga palju. Võta kile ümbert ära, oja äädikakärbsed pealt ära ja nad ei ole selle rosinarõngaga mitte midagi halba suutnud teha. Vabalt võib selle ära süüa ja külmakast, võtke jogurtit ja need heeringad võiks sealt ära süüa. Või nii, no miks te sõite? Väga tublid? Kumbki. Olgu, kuule, aga me hakkame nüüd Viljandist sõitma ja teie võiksite peale hakkavad magama minna, eks ole. Olgu ta selles noh, tegelikult tegelikult me tavaliselt ei tee niimoodi, et nad, et nad omapead kodus on tavaliselt noh, kui kui kedagi teist ei ole, siis nad lähevad mul vanemate juurde, aga ma mõtlesin, et täna on ikkagi nii lühikene käik, et et ma hommikul lähen, õhtul tulen. Ei ole vaja, et nad on suured lapsed ja. Ameerikas pandaks muidugi vangi, selle eest, aga. Ootab kogukondlik hukka mõista, kui sellest teada saadakse. Üldiselt, kuhu see jää ikka midagi saladuseks. Me oleme Kadri Tüüriga jõudnud Virtsu sadamasse, kell on 10 läbi ja väga täpselt jõudsime nii, et praam on tulemas. Ukse lahti. Virtsu tormi. Ei, raadiokuulaja kuulake nüüd lippu mastineerid, plats hästi kuulatavad ja kuulame seda ka. Päris korralik tuul on sinna ikka. Laev on tulemas ka sina sealt ju väga konkreetselt sellest laevaliiklusest. Jah, selles mõttes, et kui praegu on see töövarjuteema, siis võib-olla oli praegu Urmas Vadil täiesti viimane aeg tulla mulle töövarjuks, sellepärast et, et ei ole üldse kindel, et edaspidise üle väina tööl käimine saab lähemate kuude või isegi aastate jooksul sama sujuv olema, kui ta on seni olnud. Jättes kõrvale kõik ärilised nüansid, mida ma ei tea ja mis mind kui laeva reisijad ei huvita siis ütleme, et senini oli ikkagi nii, et ma võisin suvalisel hetkel sõita sadamasse ja ma teadsin, et lähema tunni aja jooksul ma saan üle. Praegu ma seda enam ei tea. Me istume siin kaidel tegelikult praegu, sellepärast et eelviimast päeva sõidab vana operaator, kes on siis oma ühe laeva viinud doki, et see korrastada enne üleandmist sõidavad kaks vana ronti mis hilinevad selle ennekuulmatu asi. Daamid ei ole ikka mitmeid aastaid, ei ole olnud selliste asjadega praam hilineb kui ei ole mingeid väga tõsiseid, tõsiseid ilmastikku näidustusi. Ja see, mis hakkab saama, seda me ei tea ja, ja väga tõenäoliselt ikkagi ümberkorraldused võtavad aega siin rohkem kui paar päeva. Ja kogu see süsteem on hakitud ja ebausaldusväärne. Ja kui mul on tarvis ikkagi minna kindla peale ja ma tean, et ma pean kindlaks kellaajaks olema mandril teises kohas siis tegelikult ma ei saa endale lubada seda, et ma nagu passin pool tundi seal ja mõtlen, et huvitav, millal see laev tuleb. Selles selle jutu jooksul laks nagu vihma hästi kõvasti sadama ka veel auto isegi kõiguksin kaipealne. Ja vot see on selline tüüpiline looduskirjelduse värk, et ikkagi noh, väga tüüpiline on see, et ilukirjanduses, loodus moel või teisel väljendab peategelase meeleolusid ja siin väljendab ta küll praegu väga tõsiselt neid meeleolusid Pive öö, vihma sajab kõvasti ja tuul on kõva. Kadri Tüüriga eile jõudsime Koguva külla, jõudsime daamil ikkagi saare peale. Kobidi mannaputru. Võimalikest sele leiavad kliendid sisse, aga fraasile maitsevad siis lindid. Nii et siin on nagu niisugune kunst, et et kunst osata keeta klimpidega mannaputru. Siis. Siis tuleb liiga suur klipp et peavad olema väikesed, ega siis ka klindil on oma selline special selline vorm, mis me tegema hakkame. Kõigepealt teeme mannaputru, jäseme seda. Siis saadame lapsed bussi peale ja peale seda joome kohvi väga töövari peaks tulema minuga, võtma mõned porgandid. Preemiaks mõned porgandid endale, see varigi tahab. No tead, ma vist ei taha, sest ma olen endal porgandid, aga, aga ma aitan sul hea meelega neid üles tõmmata, kuna me siin Koguva külas olema, sest tegelikult Juhan Smuul, naaber. Ja Juhan Smuul on minu naaber, täiesti magamistoa aknast paistab tema magamistoas aken. Jah, siis me lähme, teeme väikese treti, lähme vaatame Smuuli talu ja siis lähme vaatame Smuuli kuju. Ja siis, ega meil tegelikult üleliia palju aega pole. Me peame korra arvuti kütte panema vaatama, et mis kindlasti konverentsiga algas. Ühesõnaga, jah, see konverents on Debora Vaarandi konverentsilt Debora Vaarandi. Esimesel oktoobril saab sajaaastaseks. Koguva küla, tuul ja me lähme lapsi koolibussi peale saatma. Teisi koolilapsega. Mida see auto loovutab, okei, kui sa tahad sinna tiigi äärde minna, seal peavad olema ju? Ei tihtipeale ma võtavad punaseid kummarid vä? Ühel lapsel olid kummikud ja teisel ei olnud kadrile tuppa veel kummikuid otsima ja jookseme bussile järgi. Sõitsin koolibuss jookseb väga hästi. Ja harjutan seda. Aga üldiselt peab ütlema, et meil iga hommik olen sihuke ekstreemia bardakk seal oli väga ilus ummik lihtsalt, et niisugune edasi-tagasi ja need asjad jäid maha, need asjad jäid maha. Nüüd paneme neid kotti, aga kas see on kaasas, et üldiselt me saame natuke organiseeritumas korras, aga, aga kuna täna lähevad lapsed peale rooli Leelustiku retkele ja peale seda Kuressaarde spaasse, kuhu ka mina peaksin jõudma, pidades meeles, et ma unustan muikareid maha siis lihtsalt seda sisendit on nagu kohati natuke liiga palju. Ja noh, teine asi on loota, et nad ei unusta oma asju koolibussi. Sealt väljuvad. Aga võib-olla ei unusta? Me oleme jõudnud tagasi Kadri Tüüri rehetuppa. Nagu öeldakse lihtsalt tuppa, see on tuba. Tuba on suur ruum, mille ühes nurgas on pliit. Täitsa nii on ja istume siin mõnusa pika laua taga ja hakkame kohvi jooma. Vot mul on hea meel, et sinuga samal ajal ärkasin või need koos lastega, et et see on ikkagi hästi huvitav, nagu vaadata, kuidas mingid noored pered, kellel on lapsed, kuidas nad nagu suudavad enda nagu sellist tööagendat pere edu kuidagi ühildada, et mulle tundub, et seal tuleb jube hästi välja. Õid tänan, tegelikult loomulikult on see ikkagi seotud pingutustega, aga selles mõttes seda pingutust kahtlemata ei vahetaks mitte millegi vastu nagu me, nagu me enne rääkisime ka, et, et tegelikult lapsed on hästi oluline osa kogu tööpäevast ja selles valguses on nagu huvitav, et kuidas Facebookis tekkis diskussioon peale seda, kui Kersti Kaljulaidi oli käinud presidendikandidaadina aktuaalsem kaameras, et miks Ta alustas enda tutvustamist sellest, et ta on nelja lapse ema ja kondid olid siis, et et kas ta tahtis endast nunnut muljet jätta. Sellised võimalikud põhjendused, mis nagu ei lase seda seda asja nagu hästi positiivses võtmes interpreteerida. Aga, aga tegelikult noh, mulle meeldib väga, mida ütles minu kunagine ülemus virve sarapik, kui tal oli mingisugune atesteerimine, te pani sinna kirja ka, et nimetatud ajavahemikus on tal sündinud kaksikud. Et tegelikult see on hästi oluline osa nagu tööst tööpäevast, see põhjendab seda, kuhu Soed läheb. Et sa mitte ei, ei vahi niisama lakke. Sul on vaid, sul on selle tööpäeva jooksul ka need lapsed, kelle eest sa pead hoolitsema kellega on niimoodi hea õnne korral ka muidu vägagi koos olla. Sa panid juba arvuti endale siia laua peale ja sa hakkad vist ette valmistama seda või noh, ju sul on valmis juba see Debora Vaarandi ettekanne, mis siis täna täna peatselt Debora Vaarandi konverentsil, millest sa räägid? Välja on kuulutatud Sis muldi, Aet Debora Vaarandi luules muldpinnas mullaga suhestumine ja aed, see, kuidas meil on selles mõttes, et vaata nagu seda pelgalt niimoodi kujundiloome seisukohast, et mis sümbolina aed seal kajastub või mis Naia sümboli kultuuriloolised taga põhjad, et seda ma ei tee. Et pigem ma vaatan just nimelt seda, kuidas Vaarandi on kujutanud sellist sellist füüsilist kontakti mullaga aiaga, noh muidugi tal tuleb noh, mingi mingi selline sümboli maik tuleb ikka juurde, ega, ega luules ei saa kunagi sellest mööda. Aga kuidas Debora Vaarandi luulesse muld siis kajastub või mis osa sellel on? No tegelikult nagu väga paljude oma asjadega. Ma seisan varasemate hiiglaste õlgadel. Maie Kalda suur Eesti Kirjandusteadlane, kes on uurinud tarandit, teinud temaga palju vestlusi, neid üles kirjutanud, kirjutanud raamatute pore, vennad seal on ta siis natuke ka vaadanud, garantii noh, sellist isiklikku elu, aga rohkem nagu sellist kujundi loometi kujundite taga, põhjad, kust mingid kujundid tulevad. Ja üks väga huvitav asi, mis mind nagu natuke tagant tõukas, oli see isamaa kodumaa nagu sõnakasutuse muutus. Et noh, see ole mullaga, see otseselt mitte, aga sealt hakkab asi pihta. Et see on tõesti nüüd selline hästi ideoloogiline konstrukt. Et, et kui enne sõda ikkagi eestlased viitasid oma päritolu kohale kui isamaale, siis peale sõda järsku nagu see sõna enam ei sobinud ja selle asemel tuli kasutada sõna kodumaa, mis oli siis nagu märksa laiema geograafilise haardega, et see võis tähistada Eestit või Saaremaad, aga see võis tähistada ikkagi, kuhu nõukogude liitu või kogu kogu idabloki või kommunismimaid või kogu progressiivset ühiskonda. Natuke huvitatud, kui mõtlema hakata, igavest kodumaa ei kasuta, küll ongi, et on emakeel ja isamaa. Jällegi, eks ole peale taasiseseisvumist, see pendel tegi väga, järsu väga järsu põike teise serva. Et nagu ma ka eile Viljandis loengus rääkisime, et, et need mälumehhanismid mingitel hetkedel toimivad ka väga aktiivsete unustamis mehhanismidena või aktiivsete kustutusmehhanismidena või ülekirjutamismehhanismidena. Et, et kui nagu nõukogude saabudes jõulud kirjutati üle nääridega, siis iseseisvusest taas saabudes kirjutati nääridele jõuludega. Samamoodi on kodumaa Isamaaga noh, neid neid sõnu, väljendeid, kõiki neid asju, neid on palju, aga neid lihtsalt keegi ei võtavad, arvaks niimoodi näpuga näpuga järge ajada ja nende nende muutumist nagu dokumenteerida. Selles mõttes luule on väga hea, väga hea näide, et seal noh, ütleme tundlikus sõna suhtes on seal ju hästi suur. Ja vaat siis sealt edasi selle kodumaa mõiste juurest on juba see samm edasi, et millest see kodumaa koosneb? Tarandil, selle kodumaa üheks väga oluliseks komponendiks on muld. Ja, ja seda Kalda välja toonud, et et vaarandil mullaga eriline, peaaegu erootiline suhe. Seal on mõned sellised üsnagi jah, hero'd, hästi erootilised tõlgendatavad motiivid. Aga see on eriline, seda väga paljudel ei ole. Ja siis on küsimus, et millest see tuleb. Kui sa rääkisid sellest nagu ülekirjutamisest või et milline see Vaarandi retseptsioon üldse on, et kui palju seda enda algusaegade luulet nagu kommenteeris hilisemas eas Mina ütleksin, et ta tõenäoliselt ikkagi kasutas suuresti võimalust mitte mäletada, mitte kommenteerida, vaikida maha. Tänavu sellist ideoloogilist jura kirjutas. Jah, et, et selline väga eestlaslik käitumine, kui midagi on valesti, siis olen vait ja loodan, et see läheb ise ära. Et saan aru küll, et midagi on valesti kõikale täiesti vait. Et väga tõenäoliselt muidugi, eks kõik nad said aru, Smuul samamoodi mingil hetkel tekkis selline nagu pohmelus, mida ma tegin, mis ümberringi toimus, mis maailmaga juhtus, mida ma tegelikult kiitsin. Et noh, ega luuletajad pole lollid inimesed, nad enamasti nagu jagavad selle asja ära. Ja, ja tõenäoliselt suudavadki enda jaoks seda sõnastada. Aga võib-olla iga kord ei taha. Ja asjade seis on nüüd niimoodi, et Kadri Tüür on oma suure pika köögilaua taga arvutiga ja mina tema töövari varjusin kõrvaltuppa enda arvutiga, mõlemad teeme natukene tööd, sest väljas hakkas sadama, ei saagi pist porgandeid minna üles võtma, aga me lähme smulile varsti külla. Naabrimehel. Aga Kadri tegi ühe huvitava avastuse, millega seoses Debora Vaarandi varajane Vaarandi siis kasutab seda Isamaa mõistet. Tegelikult jällegi, see on Maie Kalda avastus, ma lihtsalt hetkel kontrollin seda. See ei ole küll otseselt teemasse muldi aed, aga ma mõtlesin, ma vaatan üle selle poeemi alla mari 49, mis siis räägib Saaremaa naisrevolutsionäär ist selline päris päris hull lugu jälle. Ja nagu Maie Kalda ütleb, et isa oma esineb tarandil ainult sellel selles luuletuses üldse, nendes varastes luuletustes ainult niimoodi Eesti vabariigi halvustavates kontekstides. Ja nüüd ma vaatasingi, et, et jah, et siin on alla mari poeemis, on siis isamaad riimitud sõnaga kisavad. Kisavad Neilt muudkui elu pole võtta siis saarlastelt, kuid kodanlased kisavad kõik enamlaste vastu. Ta kõik kaitsma valget isamaad. Järgmine nagu selline mõtteline osa poeemist ja siin on täpselt samamoodi. Aastasadu on imenud verd meilt timuka paar usu ja isamaa nimel, mõisnik ja tsaar. Kohutav manamine ja tõesti see isamaa nagu on siin täiesti täiesti halvas kontekstis. Ühesõnaga päris korralik tuul on siin Muhumaal, Koguva külas ja me lähme, Kadri Tüüriga, alustame nüüd oma kultuuriloolist matka ja me lähme naabrile külla, juhatus muulile, ma saan aru. Praegu me lähme siiski vastassuunas, me läheme praegu vanatoale. Et vaadata, kas see imetabane sinine pink, millest ma rääkisin, on siin. Niikaua, kui me sinna pingini jõuame, räägi Muhu inglitest, sinul ja Urmas riigil on üks hästi suur, hästi värviline, punastes toonides, väga uhke raamat välja tulnud suurte piltidega ja sinu tekstidega. Ja ongi pealkiri Muhu inglid. Ja see on nagu perekond siis, kes on justkui inglid. Et kes need inglid siin Muhus on. See on jah, perekond, mis koosneb seitsmest naisest. Kas seal mehi on või ei ole, need mehed esinevad seal selliste marginaalsete serva kaunistustena. Kui sa tähelepanelikult loed, siis jah, tegelikult see, seda asja raamidki, see, et kõige tähtsam inimene peres on kõige vanem naine võrkuses. Sest tema läbinägelik, temal on elukogemus, tähelepanelik pilk. Ja kui ta ära sureb, siis saab kõige tähtsamaks järgmine naine, kes on kõige vanem. Jah, ja kes, või noh, see võib olla ka lihtsalt niimoodi, et kes on kes on selline piisavalt tark, rahulik ja läbinägelik ja selles mõttes selle raamatu mõte ongi rääkida tarkade naiste lugusid. Tarkade naiste pärimuslugusid. Jube kõva tuul on, ikka, loodan, et soode kuulaja ikkagi kuuleb, meie jutt kuulab seda mõnusat tuult ka. Aga nüüd me oleme jõudnud ühe ringini ja ma saan aru, et see pink on Kadri Tüür, sinu lavastas selline kultuurilooline oluline leid, räägi. Ühesõnaga kui kirjeldad pinki, tavaline, selline pikk pink. Ja sellise noh, hele helesinine värv on sellel lingil. Külm meresinine, värv, tavaline, muidu tavaline robustne puidust pink. Ja iseenesest ta on kogu aeg olemas olnud ja ta on olnud Juhan Smuuli paadikuuris. Ja tegelikult selle pingi praegune peremees ütles, et jah, ta vaatas küll sinna põhja alla, vaatasid mingi kuupäev on, aga ta ei pööranud sellele tähelepanu. Mina arvan, et sellele pingile jah, esmalt. Vaata aga vaata, mis siin põhjal keerame ümber. Ja nüüd me näeme, et see selle pingi põhja alla on sellesama värviga siukse jämeda ümmarguse jäikade karvadega. Pintsliga on kirjutatud kuupäev 15 null kaheksa, 68. Ja pingi ühe otsa juures on nime e-N Ellen Noot. Ja teise pingi otsa juures on nimetähed J. Ehk Juhan Smuul. Mis tähendab seda. Jah, et 15. augustil 68 Ellen Noot ja Juhan Smuul olid rõõmsasti koos ja siin koguvas värvisid pinke. Naabrid ütlevad, et Ellen oli väga kõva asju värvima ja tõenäoliselt see värvitoon on tema valitud, see on selline natuke siuke karge ja põhjamaine, kuna ta ise töötas Oulus eesti keele lektorina sel ajal ja see oli siis nagu ilmselt nende selline ühise kodu rajamise sümboolne katse, Juhan Smuuli ka, nagu me teame, see nagu lõpuni ei õnnestunud. Aga, aga see pink on siis selle, selle sümboolse katse, mingisuguse, sellise helge hetke mälestus. Aga vaata, kui hästi on see värv säilinud 68.-st aastast. Et Ellen oli ikkagi väga hea värvi ja siis järelikult Ei tea jah, kuidas see neil nii hästi õnnestustest, sest kui ma seda pinki vaatasin siis minu esimene reaktsioon oli see, et see on nii värske värv, see ei saa olla õige aastaarv. Aga ometigi ta on. Väga lahe, leidis Ellen Noot, oli Smuuli viimane naine, aga nüüd me lähmegi siis tänase päevakangelase ehk siis Smuuli eelmise naise radadele. Jah, sest tegelikult ikkagi hästi pikalt olid, olid koos Juhan Smuul ja Debora Vaarandi ametlikult siis 50 teises 70. aastani, aga nagu me näeme, see aastaarv 68, märksa varasem, kui see lahutuse aasta 70, nii et seal toimub, toimub üle kattumisi, mis ilmselt kõigile ikkagi nagu puhta rõõmu aastad ei olnud. Praegu Kadri Tüür sõidab autoga, aga sa ütlesid, et sa oled rändjutlustaja. Kui uue eesti aja alguses hakkasid ilmuma sellised põnevad raamatud, mis olid tõlgitud teistest keeltest teemadel, mida Nõukogude ajal ei saanud hästi avalikult käsitleda, siis üks esimesi neist oli Linda Goodmani päikesemärgid. Ja ma arvan, et see oli seal, kus oli siis eeldud, et minu sünnikuupäevaga inimesele üks nagu sobivaid ameteid on rändjutlustaja. Ja praegu mulle tundub, et seal täpselt, see on täpselt see asi, mida ma teengi. Et ma olengi praegu rändjutlustaja. Eile Me käisime Viljandis, mul oli seal loeng. See oli semiootika jutlustamine. Täna me sõidame Kuressaarde, räägime Debora Vaarandi luulest ja luule tõlgendamisest, see on täpselt samasugune rändi otsustamine ja see on tegelikult asi, mis mulle õudselt meeldib. Ainuke probleem on see, et sellega nagu väga ei ela ära. Aga samas ma võin ennast lohutada sellega, et ega rändjutlustajad pole kunagi jõukad olnud. Rändjutlustaja ongi selline, kellel maist vara on vähe, aga lendamine meeldib. Kirjandusteadlase amet on nagu hästi ehedal kujul just niisugune rändjutlustaja töö, et sa kas ülikoolis õpetades, konverentsidel käies või, või kuskil kuskil esinedes, et sa ikkagi nagu just nimelt levitad seda levitad seda mingisugust usku sõnasse. Seda, et sõnad suudavad maailma muuta ja, ja seda peabki seal käima ja inimestele meelde tuletama meelde tuletama ka seda, et oma sõnadega tuleb olla ettevaatlik, et ei ole nii, et sa võid öelda mida tahes ja sellest ei muutu midagi. Et natuke nagu selline maagiline värk ikka ka. Kindlasti Maandi kõige tuntum krestomaatilised luuletus, lihtsad asjad siis 50 seitsmendad kirjutatuna tähistab seda nii-öelda otsustavat pöördumist sellest jälle meiega sõna kasutades nahke stalinistlikuks retoorikast sellises õõnsa spaatuslikust luules. Ja valan selliseid lehti teenäitajaks kes ütles, et noh, kes selle luuletuse põhiliselt ütleb, et olge normaalsed, elage oma elu. Sellesse elusse kuulub ka näiteks selline asi, tsiteering, lebada kastusel muul ja tunda maad nagu elusat ellu. Siin ei ole meiegi sõna muundamise maa ja kastmisel. Aga mine ja, ja see hellus, mis selle kehalise kogemusega kaasa, et see on ka asi, mida, mida me sellises, aga tolle ajaloolis üldiselt ei kohta kehaliste kogemuste kirjeldamist, Vaarandi, aga selles suhtes üsnagi erandlik, et ta päris julgelt kirjeldab just nimelt selliseid kehalisi füüsik, kogemusele paneb nüüd oma luuletustes sisse. Et see hello libamine on siis ütleme selline selline esimene nagu miinikene, mis annab meile suuna kätte, kuhu vaadata. Debora Vaarandi konverents kestab, Kadri Tüür räägib. Inimesed kuulavad, aga mina hiilin nüüd siit ära. Bussi. Ja loodan veel täna õhtuks jõuda mandrile. See saade, mida te kuulete, selle on kokku mänginud Anna-Maria korrel ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni nädala pärast. Töövari.