Et noored Ja nüüd teie eesti lugu. Tere. Luterlikku reformatsiooni saabuvale 500.-le aasta päevale mõeldes teeme kõrvalepõike Tallinna pühavaimu kiriku abiõpetaja Georg Mülleri manu kelle jutlused on eesti kultuuri tüvitekstid ehk siis mõjutanud eestlasi nii siin kui ka seal maailmas ja kelle tähendus ei taandu ainult 16. seitsmeteistkümnenda sajandi sündmustele. Saates on Toronto Ülikooli professor Jüri Kivimäe ja saate toimetaja Piret Kriivan. Georg Müller ja reformatsioon professor Kivimäe, kuidas ajaloolane näeb reformatsiooni? Ajaloolased tihtipeale elavad sündmusest sündmusesse ehk juubelist juubelisse ja aastapäevast aastapäeva. See annab neile võimaluse suud lahti teha, kirjutada ja avaldada, aga tõsi ta on, et kristlik maailm tähistab peatselt luterliku reformatsiooni viiesajandat aastapäeva. See 500 aastapäev võib-olla täpselt kuupäevaliselt täpsusega määratletud küll, sest see tähistab iseenesest Martin Lutheri väljaastumist vana kiriku vastu ja kuulsate 90 viieteisi esitamist 1500 seitsmeteistkümnendal aastal. Seega siis õieti siis peaks olema siis tuleval aastal 2017. Nüüd seda kuupäeva iseenesest, mille üle ajaloolased on palju vaielnud, tähistab ju meie kirikukalendris niisugune asi nagu usupuhastuse püha mida peetakse tavapäraselt 31. oktoobril igal aastal. Aga tegelikult reformatsiooni juubeli ei keskendu üldse mitte ühele päevale, vaid seda on juba hakatud tähistama ja see on niisugune pikk sündmuste jada. See jätkub veel mõnda aega pärast 2000 seitsmeteistkümnendat aastat ja näiteks toon, et juba läinud aasta septembris tee Vilniuses sakslaste eesvõttel küll esinduslik rahvusvaheline kongress, reformaatsin Baltika enam kui 100 ettekandega ja selle aasta sügisel oktoobris korraldab Eesti Evangeelse Luterliku kiriku usuteaduse instituut ka kongressi reformatsioon 500. Nüüd, kui veel norima hakata selle juubeli puhul, siis tekib ju küsimus, et noh, et järelikult kui 1517 siis Eestis käik lahvatas ühele samale hetkele internetti, siis oli veel tükk maad minna. Ja reformatsiooni algus Eestis oli siiski hilisem nähtus, sest et need on õpikud, õed, et esimesed kuue kuulutajad hakkasid siinmail Tallinnas Tartus jutlustama alles 1520.-te aastate algupoolel. Seega ma arvan nii, et ajaloolasele Ma vaataksin reformatsiooni kui ühte pikka protsessi, mis süvenes ja laienes paljudesse eluvaldkondadesse kõigepealt linnarahva hulgas 16. sajandil siis hoopis keerulisemaid teid ja radu pidi jõudis maarahvani külarahva juurde. Ja sellest on miks õieti siis ja siis noh, on väga lihtsalt asjaolud ei saa hetkekski unustada, et siiani kuskile Ida-Euroopa kaugesse nurka jõudsid luteri sõnumid esmalt Jul ladina ja saksa keeles ja linnaeestlaste ja ka muu rahva oskus saksakeelseid tekste lugeda oli ikkagi väga väikene. Nii et siin on peidus reformatsiooni demokraatlikke idee, kui nii võib öelda, et jumala sõna tuleb viia iga inimeseni, seda tuli jutustanud, aga mitte saksa-eesti keeles kirjutada ja tõlkida kirikulaule eesti keelde. Lõpetada eestlaste kogudusi, neid laule laulma. Ja vähe sellest, et katekismuse tulid tõlkida, siis ju ka eesti keelde või paralleelselt saksa ja eesti keeles välja anda. Ja no nagu on mitmed ajaloolased juba kirjutanud, et needsamad eesti poisid, kes linnas ringi jooksid, tulid ka kinni püüda ja kooli panna ja neile tuli kirjatarkust õpetada, vot seal on minu meelest peidus need reformatsiooni ideed ja idud, mis lähevad edasi rahvakultuuri. Ja loomulikult kõik see ei toimunud mitte ühe ööga ühe aastaga, vaid võttis aastaid aastakümneid aegu. Ja Ma arvan, et siin nende ideede, teatava realiseerumise või seda tulemust, mis siis juhtus Õijate reformatsiooni ajal ja kuhu luteri usuõpetusega jõuti näitab äärmiselt hästi Tallinna Püha Vaimu, jutustaja Georg Mülleri ja iseäranis tema 39 eestikeelset jutlust, mis peetud aastail 1600 kuni 1606 607. Nii hilja, kui võiks öelda, siis reformatsiooni juubelist. Aga see on niisugune hea peegel, kust me näeme, kuhu on jõutud. Rääkimata sellest, et keeleteadlased on ammu nimetanud juba Mülleri jutlused nagu eesti kirjakeele ajaloo üheks suureks mahlaks. See on tõesti suurim tekstikogum, aga kes oli Georg, aga kes oli Georg Müller, seda on hea küsida ja veel raskem on sellele vastata. Sest minevikku kurbloolisus seisneb õieti selles, et me tahaksime teada ju väga palju Mülleri eluloost. Kuid me ei tea, kurbloosus selles, et me ei saagi teada, sest killukesed tema eluloost, mis arhiivist on üles leitud ei anna kokku, ei, ei isegi mingisugust kunstlikku mosaiikpilti ajaloolasi sageli süüdistatakse, et nad loovad oma tahte ja voli kohaselt minevikku, mosaiikpildi ammugi rääkimata, et meil oleks näha Mülleri puhul mingit terviklikku elupeeglit, mis mees ta oli ja mida ta mõtles? Ei, seda kindlasti mitte. Aga ega sest enne palju ei teata, kui 19. sajandi lõpul see oli Tallinna linnaarhivaar Theodor šiiman, kes 1884. aasta algul avastas arhiivis seega siis Tallinna raekojas, eks ole, kus arhiiv tollal asus kimbu käsikirjalise eestikeelseid jutlusi, mis olid siis peetud Ta pühavaimu kirikus 1600 kuni 1606. Ja Siimann oli korralik sakslane kuramaalt pärit ja, ja seda maakeelt ei osanud ta ilmselt mitte eriti hästi. Ja siis ta palus Rapla pastorile malmil. Ta noh, nagu nagu vaataks, mis asjaga tegemist on. See oli siis esimest korda, kui nendest käsikirjadest avalikkusele teada anti. Ja Karl Malm halvas, et see oli väga märkimisväärne avastus, sest see oli varasem kui Heinrich Stahli eestikeelsed vaimulikud. Raamatut. Nii algasse avastuste veel ei olnud, Müllarit identifitseeritud isegi malm arvas, et jutluste autor võis olla püha vaimu pastor Arnold von Huuson. Aga ta eksis nüüd, neli aastat hiljem, pärast seda huvitus sellest ei keegi muu kui Eesti kultuuriloos väga tuntud mees, Kolga-Jaani pastor Villem Reiman kes muidugi taipas vaistlikult, et tegemist on eesti vanema keele ja kultuuriloole äärmiselt tähtsa materjaliga. Tema käis siis Tallinnas 890. aasta suvel, uuris neid käsikirju, pidas siis Tartus õpetatud Eesti seltsis ettekande saksakeelse muidugi mis oli avastatud. Ja siis tekkis kohe küsimus, et kui huvi tõusis haripunkti Mülleri jutluste suhteliselt need tuleb nüüd trükis avaldada. See, kuidas see toimus, on ju ka kultuurilooliselt märkimisväärne, nimelt Villem Reiman võttis oma noored võitluskaaslased Eesti üliõpilaste seltsist kokku. Need olid filoloogiat õppinud tollal Oskar Kallas, arstiteaduse üliõpilane Mihkel Ostrov. Jurist Gustab seen ja usuteadlane Oskar Virkhaus ning nii nad hakkasid ka tööle. Nii oligi, et 1891. aastal ilmus õpetatud Eesti seltsi toimetiste sarjas Villem Reimani ette valmistatud käsikiri. See oli 115. köide, kus on Mülleri jutlused trükitud ja võiks öelda, et tänaseni tänaseni võib seda pidada väga eeskujulikuks väljaandeks teaduslikku publikatsiooni, eks ja vähe sellest. Villem Reiman kirjutas saksakeelse 54 leheküljelise teadusliku sissejuhatuse mille puhul hea küll aeg on teinud oma töö ja midagi on juurde õpitud ja leitud arhiivist aga ikkagi saanud tänaseni oma väärtust sugugi mitte kaotanud uurimus Villem Reimanni sulest aastal 1891, aga siiski see oli siis nagu Georg Mülleri teine tulemine, see oli tema teine tulemine, eks, eks varasem oli täiesti nagu unustatud ja niisiis, kes ta siis oli? Me teame temast vähe, aga midagi. Esiteks üsna kindlalt võime arvata, et oli sündinud Tallinnas. Aga millal, seda me ei tea. Kultuuriloolane Ants Treiman arvas, et umbes aastal 1570 Villem Reiman oli oma väljaandes natukene teistsugusel arvamusel, pakkus viis aastat hilisemat aega 1575. Ja Uku Masing usuteadlane ja kultuuriteadlane kirjutas, et 1565 võiks olla tõenäolisem. Nii et umbes selles vahemikus ma ei oska ise midagi eelistatud, ütleme siis mingi keskmise sealt 1570 nüüd see ei aita palju kaugemale, sest ta oli sündinud Müller või Möller võimuller ja kui me hakkame neid sellist perekonnanime taga ajama Tallinna arhiivis, siis seal on väga palju igasuguseid tegelasi, selle nimega alates lihtsatest kodanikest, kuni raehärradele bürgermeistrina välja eieiei bürgermeistri poeg Georg Müller nüüd kindlasti ei olnud. Ja miski ei viita, et Üllar oleks kuulunud niisugusse Tallinna kõrgkihti kaupmeeste suguvõsasse. Mina pigem toetan vaistlikult küll kultuuriloolase libi Aarma arvamust, et Mülleri isa oli arvatavasti Tallinna saksa soost käsitööline siis ikkagi mitte-eestlane ja ma tulen selle juurde veel tagasi küll. Võimalike Müller jäi pärast vanemate surma orvuks. Miks ma seda nii arvan, loeme näiteks Russovi kroonikat ja näeme, et Liivimaasõja ajal tabas Tallinnat katkulainet ja häda. 1571 oli katk, 1577 oli kat aasta hiljem suur näljahäda ja jälle kat 1580. Kui palju ja kes nende katkuda ära surid, meil ei ole neid nimekirju. Nii siis see on üks asi. Teine muidugi, tulles nüüd tagasi, et eesti keeles rääkides Georg Müllarist kui eestikeelsete jutluste autori puhul tekib ju esimene lühiühendus, loomulikult oli ta eestlane, aga kust me seda teame? Seda ei ole kuskil kirjas, miks ta peaks olema eestlane? Keeleteadlased, jaga Uku Masing on arvanud, et ta oli kindlasti Eesti päritolu. Masing ei ole nii bega kindel, ta mõnikord vaidleb endale vastu. Aga minu jaoks ei ole see nagu üldse tähtis küsimus. Sellepärast see on pagas analisteks Balthasar Hruštšovi niinimetatud Eesti päritoluga. Ja miks ma nii arvan, et tol 16. sajandi Tallinna ühiskonnas ei olnud sellel etnilisel päritolul suurt tähtsust. Ja kui ka oli Müller sakslane emisest, ta jättis meile hindamatu pärandi ja need on tema jutlused eestikeelset, kõige pikem ja ulatuslikum eestikeelne tekst, mis Meie kirjakeele vanemas ajaloos on olemas, kas selle puhul siis loeb nii väga, et ta oli, aga ma tulen selle juurde natukene hiljem ta keeles. Äärmiselt huvitavas ja äärmiselt rikkas keeles küll ja sellest on vähe. Me ei tea, eks ole, täpselt tema päritolu ei tea täpselt tema sünniaastat ja siis tuleb küsimus, mis läheb nüüd edasi. Ta käis ilmselt Tallinnas koolis ja paistab, et ta käis endal vaese koolipoisina, mis tähendab, et ta pidi puudust kannatama, ta oli kas orb või mingisuguses teises moeliselt, tal ei olnud võimalusi muidu õppida. Aga 1587. aastal saadeti ta Tallinna linna kulul seal siis linna stipendiaadina edasi õppima Lübeckis. See on enesestmõistetav, et minnakse Tallinnast Lüübekisse. Siin ma ütleksin, et kui ta oleks ainult üks eesti koolipoiss olnud, siis ta pidi saksa keelt ikkagi oskama, muidu Lüübekisse minna ei saa. Tänapäeval ka ei ole väga viisakas minna Lüübekisse ja rääkida seal ainult eesti keelt. Kui Lübeckis juhtus Georg ega midagi väga imelikku, sest seal linnakodanikele juurde ta saadeti. Albert treenerson polnud nõus talle oma peres peavarju ja ülalpidamist andma. Sellest Lübecki loost me teame väga palju just Livia arma avastatud kirja kaudu mis Tallinna Linnaarhiivis on alles ja mille armaga publitseeris. Mis siis juhtus ülleriga sisuliselt jäida tänavale, raamidel ja laevadel ja oli külmas ja näljas, kuni saabus samariitlane heategija, kes võttis oma hoole alla ja viis kuuli. Mis oli heategija, nime, seda me ei tea. Oletusi võib teha, aga täpselt ei tea. Ilmselt jätkas ta õpinguid Lübeckis kuulsas ladina koolis, mille nimi on Katariina. Imede ime, sama kool, sama gümnaasium töötab tänaseni Lübecki vanalinnas. See oli reformatsiooni käigus muudetud edumeelseks kooliks luteruse vaimus. Ja mis siis edasi? Müller lahkus millalgi Lübeckis, oli ta lõpetanud oma õpingud võib olla usutavalt, 1590. aastal oli ta ametis Riias. Jällegi me ei tea, mida ta seal täpselt tegi. Ja 1595 on ta tagasi Tallinnas. Seal on mitmed aastad lihtsalt tühjad augud. Selle põhjal on võimalik oletada olnud, et ahhaa tegelikult oli, kavalpea käis kuskil, õppis ülikoolis aga senised uurimused saksa ülikoolide matriklitest immatrikuleeritud üliõpilaste nimekirjadest ei ole siiamaani kuskil andnud mingit tulemust, mille puhul me võiksime kedagi identifitseerida kui Georg Müllerit Tallinnast seda lihtsalt ei ole. Niisiis Ta on tagasi 1595, kooliõpetaja ametis kuni aastani 1599, midagi jällegi juhtus. Kas ta lahkus ise ametist või lasti lahti, seda me ka päris täpselt ei tea. Ja samuti on kummaline, seda on seda tõsiseks faktiks peetud, et Georg Müller on olnud aastal 1599 lühemat aega Rakvere linna kooliõpetaja. Aga see palju ei aita, sest 1601 on ta tagasi Tallinnas pühavaimu kirikus pidamas proovijutlust ning selle aasta aprillis määrati Püha Vaimu jutlustaja ametisse ja sellest ajast peale ongi need esimesed eestikeelsed jutlused tareid. Võiks öelda, et see on nii trafaretne, igast biograafilisest leksikonist võib seda lugeda, see on tõsi, kuid milline aeg see oli? 1000 601603 oli eest Eestimaal suur näljahäda ja iseäranis 1603. aastal möllas Tallinnas suur katk. See oli üle-euroopaline. Londonis oli kat, Tallinnas oli kad. Ja tol samal aastal tan kirikuõpetaja ja teeb oma igapäevast tööd, see tähendab, matab katku surnuid. Päev päeva järel. 19. juulil 1603 on katku surnud ka tema abikaasa kiretult moel. Ta kirjutab oma arvepidamise raamatust seda fakti. Me ei tea tema naise nime. Ja ime on üldiselt Müller ise ellu jäi. Ütleme, et kui vana ta siis oli, toetudes oma oletusele sündinud 1570 pidi teda siis olema järelikult kuskil 30 33 aastat vana. Pärast naise surma on ta uuesti abiellunud Tallinna kodaniku tütrega Kertgen monstrupiga muinsdorfiga. Ja ega me sealt palju ka ei ole välja selgitanud, mis tal vahepeal juhtus. Müller sureb 30. juunil 1608 ilmselt siiski noores eas. Tema jutlustas vilks avad niisugused vihjad mingile haigusele just nagu millest ta nagu tervenes agamist, kas päriselt tervenes? Aga ma olen siiski kuidagi veendunud, et ta oli, ta oli suhteliselt noores eas, kui ta, kui ta lahkus siit ilmast ja seda kuidagi arvamust toetab ka Mülleri käekirja jälgimine seal niisugune hoogne kaldkirjas kuidagi kindla käega kirjutatud, mitte et ta oleks mingis mõttes kuidagi haiglase käega kribides krabides väga selge, väga mõnusasti loetav käekiri, oli tal siis on paus, nüüd tuleb Mülleri järgmine avastamine. 1610 juhtus Tallinnas üks mõrv ja nimelt Mülleri lesk koos oma teenijaga Gretega tapeti öisel ajal ära. Ta peaks, oli keegi noormees, kes oli vanasti teeninud Müllerita juures ja ilmselt oli raha võlgu jäänud. Segane lugu igal juhul, aga fakt on see, et Mülleri lesk sai surma, jäi ellu tütar, kes oli samal ööl kodus, kuid miskipärast mõrvar halastas tema peale. Või jõudis ta põgeneda, nii et aga kelle nime me ei tea, nii sellega kõik lõppeb. 1610. aasta kohe varsti pärast kergeni mõrvamist hakatakse varandust üles kirjutama ja sealhulgas nii-öelda niilese varandus, aga ka õndsa Georg Mülleri varandust, tema riided, tema rõivad, tema raamatud ja sellega võiks jälle punkti panna. Hea küll, aga vahepeal siiski midagi on teatud sellepärast, et juba enne seda on Müller siiski tõusnud päevakorda juba varasematel sajanditel, sest tema kohta teatakse ta kummalist asja. Nimelt. Tallinnas 1715. aastal trükitud eestikeelse uue testamendi sissejuhatuses on kirjas, et alates 1558.-st aastast kuni 1595. aastani, miks niisugused aastad ei saadud eesti keeleharimise alal palju ära teha? Mõned põlevad siiski oma hoolt lasknud käest minna, iseäranis Tallinna pühavaimu pastor, just tema pastoriks nimetatud Georg Müller, kes enne oma surma Anno 1608 kõik õige andnud Tallinna ministeeriumile, see tähendab see ministeerium on linna vaimulike ja koolmeistrite ühendus üle eestikeelse teose saksa keele kirjutatud seal sissejuhatus ainestes värk ja soovitanud selle trükki anda. Nii sellega teade lõpeb. Me ei tea, millise tööga oli tegemist mis juhtus selle käsikirjaga, miks seda ei trükitud. Kõik see on oletuste valdkonda, see on 1715, nii et seda isenesest teati nüüd jutt osad, mis nüüd siis avastati ja mida on loetud ja loetud ja ma olen natukene mõnikord mõelnud, et see on nagu keeleteadlaste ja vana kirjakeeleuurijate päris omandus olnud. Aga jutlused on fantastiliselt huvitavad, millest nad räägivad kõigest. Son Mülleri mingi omapärane kalduvus koostada ja kirjutada jutlused kuidagi elavas keeles ja see skeem ei ole sugugi mitte lihtsasti loetav. Toon mõne näite, see on nüüd siis teisel septembril 1603, mõelgem seal väga traagilisel ajal. Müller on ise kaotanud oma abikaasa, sügisel veel on septembri alguses soojad ajad, ilmselt katk ei olnud päriselt lõppenud. Tema üheteistkümnendas jutluses kirjutab järgmist. See esimene Orsak aer A R lühendatult ei ole mitte eesnimetähed, vaid see on armas rahvas. Ning pärast mina sentsinad seal laulu ning need laulud enese te ette tahan. Foto on see esimehelt, et kõik need laulud, mida meie siin medi maa saksa ning rodse keelel laulame jumala sõnast ning kirjast omad voetud. Et nüüd küll needsamad laulud neist inimestest omad tehtud ning lauletud, siis epida meie needsamad palja inimeste sõnade edest mitte pidama. Eks ole, see kuuldub ju väga raske, teda on lihtsam lugeda, aga mitte ette lugedes mõista, mis see on. Ja meil on ju suurepärane kirjastuse Ilmamaa väljaanne, kus on nüüd Mülleri jutlused uuesti trükitud pärast Treimani trüki selles Mülleri algupärasuses eesti keeles ja halastatud ka eestikeelse lugeja peale. Ja nüüd ma loen sedasama kohta tänapäevases eesti keeles. Ma kordan veel, et see esimene Orsak siis mustas saksa kellas Uursahe ehk põhjus, seega siis eesti keeles peaks olema esimene põhjus, armas rahvas. Miks ma nii selle kui ka teised laulud tahan ette võtta? Ta on see, et kõik need laulud, mis meie siin meie maa saksa ning rootsi keeles laulame, tähendab maakeeles saksa keeles ning rootsi keeles. See on väga huvitav tähelepanek. Nende keelde on võetud jumala sõnast ning jumalakirjast. Ehkki need laulud on küll inimeste tehtud ja lauldud, siis ei pea me neid paljalt inimeste sõnadeks pidama, vaid me peame teadma, et jumal, püha vaim ise on õige meister olnud, kes need sõnad inimkeeles on kirjutanud ning neid inimese oma armuga valgustanud, kes neid laule on laulnud ning pühale risti kirikule seadnud ja nii edasi. Nii et siin juba sellesama tsitaadiga näib mulle, et me oleme kuidagi liiga vähe tähelepanu pööranud sellele, kuidas Müller oma kogudust laulma õpetas ja laulma pani. Nii et see on nagu üks selline näide samast jutlusest ja nüüd tekib kohe küsimus, täiesti arusaadav küsimus, et ta pidi olema tõeline polüklotsis saksa keelt ta oskas. Kuidas oli tema rootsi keelega selles suhtes? Me päris kindlad ei ole, me ei tea seda. Aga nüüd edasi, ta mainib siin oma eelkäijat, kohe tuleb, nüüd eb olle seesama nende õnsade molembade kirko isandate süü et teie nii valsiste laulate, minu vanaisa rääkis falskist Vaiskust valskust tegema just nimelt seesama tunnistuse tahan mina nende onsade molembade surnu suu pääle andada ning kaaspajatada ja mina oma korvade kaasolen, kuulnud korvade kaaskõrvadega tähendab kaasaütlev kirjutata välja kaaset, õnnis härra Balthasar ning herr Johan teid, rumalad lambad sagedasti ning mon korda omad nuhtelnud ja nii edasi, ehk teistpidi ja veel kord sealt edasi suhtelnud teile kaasneed sanateedi suu sisse pannud ning hapnud, kui teie nende soole poisside hale ning salapärast pidate laulma. Nüüd tänapäevases keeles, see ei ole nüüd kahe õndsa kirik isanda süü, et nii valesti laulate, selle tunnistuse tahan ma anda nende õndsate eelkäijate kohta ning ka pajatada, mis ma oma kõrvadega olen kuulnud, et õnnis härrabaltsar siis Balthasar Russo, kes suri 1600 ning härra Johan. Teine püha vaimuõpetaja teid, rumalaid lambaid sagedasti nii mitu korda on suhelnud, teile need sõnad suhu pannud ning õpetanud, kuidas te koolipoiste hääle ning sõnade järgi pidite laulma. Või kui sagedasti olen mina ise teid heani kurjaga õpetanud. Kuidas te neid laule peaksite õppima õigesti laulma? See on väga tore, kuid nüüd tuleb küsimus, et sama jutlust edasi lugedes ma jõuame Mülleri väitele, kust need laulud on tulnud, kust see eesti keel on tulnud? Sedasama tahan ma teile nüüd praegu näidata teie endi sõnadega. Mis ma teie suust olen kahe ja poole aasta sees üles kirjutanud. Kui ma kooris või altari ees olen seisnud ning usinasti teie laulu kuulanud, et teie ühtki laulu õigesti ei laula ja nii edasi, küll ta nuhtlasema kogudust. Aga siin on kultuurilooliselt väga huvitav fakt, kuidas Müller kirjutas üles oma koguduse poolt räägitud koguduse liikmete räägitud eesti keelt. Ma ei tea, ma ei taha seda kuritarvitada seda pisikest fakti nendes jutlustest. Aga see annab mulle küll pigem mõtte. Kas kas eesti keel oli esimene keel Mülleri suus, võib-olla ikka ainult saksa keel aga see ei tähenda, see ei tähenda sellepärast, et samas ta räägib ka, et et nõnda laulame meie kooris ning needsamad sõnad ning tänu tema armu eest seisavad kirjas ka meie kirikuraamatus Meti kirkoraamat. See on see kuulus koht, kus räägitakse, et see pidi midagi erilist olema. Põrand sull lauluraamat, suur lauluraamat, mis oli käsikirjas, millest me ei tea rohkem midagi. Georg Müller räägib väga palju, siis laulmisest on püstitatud ka küsimus, et kas just mitte nimelt sellest ajast ja Georg Müller vist ei ole meie koorilaulukultuuri juured kuskil otsapidi. Kirikulaul kindlasti sellepärast, et veel enne Georg Mülleri me ju teame hantsusi ja Püha Vaimu õpetaja bestselleri üritusest kirikulaulu kirjutada ja nii et see nähtavasti on väga oluline aspekt. Sellepärast et kui nüüd puhtpsühholoogina, mina ei ole erialalt psühholoog, vaadelda seda, siis kirikulaulu õpetamine on üks hariduse andmise viis ka nendele, kes ei osanud lugeda ega kirjutada, aga nad juut suutsid midagi meelde jätta, kui neile ette lauldi ja neid harjutati. Aga nii, et see on nüüd üks niisugune väga oluline kirikulaulu küsimus, mis Mülleri jutluste pidevalt vastu peegeldav. Aga veel mõtleme edasi, 24. jutlus, 14. juunil 1605. Mina nüüdne paganat, sest vaese inimese sugu Villetsusest oma omad kirjuta, sest tahan mina lühidalt mälestada. Mis Essyson, tõlgime, mida nüüd paganad on kirjutanud vaese inimese viletsusest, seda ma tahan lühidalt meelde tuletada. Targad raamatute kirjutajad, paganad on suure hoole ja uusinaga usina murega kirjutanud inimese hädadest igal ajal. Nad ei ole teadnud, mitu nime nad inimesele peaksid andma. Soolona ütleb Heroodotose raamatuses croisusega kõneldes hoc tootum kvidest homo kallaamita, sest see tähendab kõik, mis inimene on, on ainult häda, kurbus, vaev, südamevalu mure ning viletsus. Kui ütleme nüüd seda pilti ette ja selliseid tsitaate võib väga palju veel leida. Georg Müller, noor jutlustaja pühavaimu kirikus räägi oma eestikeelsele kogudusele. No see on nüüd see, mida me nimetame siis, kas siis kultuuri edasi kandumiseks põib, teiselt poolt me nimetame seda ka hariduseks kõigeks muuks. Loomulikult tekib küsimus, et kus siis kõik pärit on, kus ta on ta võtnud Roodotos kus ta on lugenud veel teisi autoreid. Ta räägib antiikautoritest palju mitmel pool järelikult on ise neid lugenud. Ja me jõuame siit tema raamatukogu juurde. Lõpetuseks, see ei ole päris nii, et ta oleks kõikkuma nii-öelda peast kirjutanud. Tema töö oma jutluste kirjutamisega on täiesti võrreldav nii nagu tänapäeval, inimesed, kes kirjutavad jutlusi või kirjutavad loengute tekste. Meil on hulk raamatuid. Juba 1900 kolmekümnendatel aastatel kirjutas noor kirjandusteadlane Liisi Tohver Tartu Ülikoolis magistritöö ja ta luges Mülleri jutlusi selle pilguga, et leida sealt, missugused olid need raamatute allikad, mida Müller kasutas, sest jutlustas on serva märkusi väga palju autorite nimesid. Ta leidis väga suure hulga huvitavaid autoreid, ka antiikautoreid. Ja siis jällegi unustati see asi ära tegelikult samal ajal Paul Johansen, Tallinna linnaarhivaar juhtis tähelepanu juba, et vabandust, meil on Kertgen monstorpisele Mülleri lese pärandvara loetelus kirja pandud ka Mölderile kuulunud raamatuid. Aga raamatuid endid ei ole olemas praegu ainult loetelu nendest. Ja mõnikord neile aitab ka selles suhtes, et raamatut ei ole ja tõepoolest ei ole, see on 104 lehe sissekannet, erinevaid asju, millest on kaks, kaks on võib-olla käsikirjalised asjad, kaks on mingeid identifitseerimata, ütleme kuskil 100 raamaturingis. Need kirja pandud raamatute pealkirjad on lühendatud. Me ei tea. Ta oli üks või teine raamat oli trükitud, need on trükitud raamatut. Nende hulgas on ladinakeelsed, nende hulgas on saksakeelseid, nende hulgas ühtegi eestikeelset, kuigi võinuks olla mõni katekismuse variant. Aga meil ei ole neid. Ja iseenesest valik on väga huvitav, loomulikult vaimuliku raamatukogus, aga mitte ainult vaimulik, vaid ka kooliõpetajaraamatukogus on suur hulk piibleid, katekismuse erinevaid katekismuse jutt näidisjutluste kogusid, mida nimetatakse postilladeks, ladinakeelse mõistega mitmesuguseid teisi ideoloogilisi töid ja no suur hulk ka vaimulik dioloogide, mitmesuguste tuntud tegelaste töid peamiselt Saksamaalt. Martin Lutheri muidugi esikohal, Filipp melaton, Martin Lutheri parem käisid teisel kohal väga huvitavate ja mõnusate töödega. Aga ei, mitte ainult mitte ainult vaimulik kirjandus, selle kõrval ka terentsust, selle kõrval ka mitmeid teisi antiikautoreid. Selle kõrval humanist, Erasmuse töid, selle kõrval leiame ootamatult Itaalia naishumanisti ladinakeelsed koopera. Kuidas raamat sattus nüüd Mülleri kätte, kas ta selle ostis või tellis või kuidas see temani jõudnud, siin ei saa isegi oletada midagi. Nii et meil on tegemist suure harvu huvitava kirjandusega, mitte ainult usud geograafilist rehkenduse õpetust raamatupidamise õpetuse raamatuid, hingehoolduse väikesed raamatukesed, erakordselt huvitav ja põnev valik, millest hiljem sügisel peaks ilmuma üks eraldi artikkel Rahvusraamatukogu teaduslike toimetiste sarjas. Kuid nüüd on täiesti selge, kust tuleb see tema tarkus ja kirjatarkus, mida ta siis õpetas, nüüd võtame selle rivi nagu kokku. Me suudame nüüd näha, mis on Georg Mülleri raamatukogu. Kindlasti oli tema õpingute ajast Lübeckis võib-olla juba Tallinnas tal säilinud mingisuguseid märkmeid kus ta omandas seda materjali nagu tänapäeval inimesed teevad, kirjutavad konspekte ja teevad ülestähendusi, kopeerivad meie tänapäeval isegi kirjutame juba kopeerima kopeerimismasina kaudu. Ja siis, kui tuleb kirjutada jutlusi kokku siis kasutatakse seda materjali, aga see ei ole veel kogu tõde. Sest et Mülleri jutlused on elav keel ja küll ta natuke kummaline ja arusaamad. Sest tema jaoks ta kirjutab ja need targad pagana raamatu kirjutajad, need on siis antiikautorid. Loomulikult on selge, targad on kõrge hinnang, paganad, nadolid, muidugi, raamat on raamat ja kirjutajad ka, ta hindab seda. Ja lisab sellele kirja tähele, mida ta raamatutest lugenud oma koguduse käest kuuldud eesti keele ja sellest sünnib täiesti omapärane sümbioos. Suur eesti kirjakeele ajaloo esimene suur vaal Georg Mülleri jutlused. Seda ei saa lihtsa sõnaga ümber jutustada. Ma kutsun üles kõiki, kel asja vastu rohkem huvi on. Võtke kätes raamat, lugege neid jutlusi veel ja veel ja veel. Ja avastada on sealt väga palju. Kas 100 raamatut ühes kodus tol ajal, see oli vist päris suur hulk. Ta keskmine, tan keskmine selles mõttes, et meil on vähemalt kümmekond Tallinna vaimulike raamatukogu inventarid või loetelud 16.-st sajandist seitsmeteistkümnenda sajandi algusest ka säilinud on erineva mahuga, neid on kuskil paarisaja ringis 300 ringis. Ja eriti suured on muidugi raamatukaupmeeste inventari, kus on olnud mitmeid sadu raamatuid ja üksikuid raamatuid mitme kümnetes eksemplaride müügil, mis avab uue hoopis teistsuguse pildi ja aru saama, et ka Tallinnas olid need raamatupoeletid, kust oli võimalik osta kas katekismus või ma ei tea või hiromant õpikut, mille autor oli 15. sajandi itaallane, aga seega siis juba saksa keelde tõlgitud või Aisopos väes või, või muud sellist. Need, need raamatukogud olid üllatavalt rikkalikud siiski üllatavalt. Missugune kurb tõdemus sellest tuleb, sest kõik pingelised otsingud, et kas leida kuskil ühte raamatut, kuhu on Georg Müller oma nime sisse kirjutanud ei ole andnud tulemusi. Hea küll, oletame, et Georg Müller ei kirjutanud oma oma nime sisse oma raamatutesse, vaid, nagu paljudki tänapäeval teevad, hoiavad raamatut lihtsalt ilma teda nagu signeerima. Aga ikkagi ka neid raamatuid, mille puhul võiks olla kuskil serval mingit Georg Mülleri käekirjaga kirjutatud märkmed. Neid lihtsalt ei ole. Praegu tundub küll olevat võimalik sõnastada üks väga-väga kurb järeldus. Georg Mülleri raamatukogu paljude teiste tema kaasaegsete raamatutega on jaganud ühte ja sama saatust seal igaveseks kadunud. Kas ta on hävinud, niiskuse käes, raskuse käes, litsalt mädanenud, tuleroaks sattunud või laiali kantud või müüdud ära üksikute raamatute kaupa ja läheb edasi? Seda me ei tea. Ka varasemad otsingud raamatukogudest, Oleviste juures olevast raamatukogust ei ole andnud siiamaani tulemust, et seda oleks näiteks kingitud sinna. Nii et see on üks kurb järeldused, et see raamatukogu on hävinud, sest kui meil oleks kõik Tallinnas erakogudes olnud raamatut 16. sajandil säilinud, siis ma ei teame meie rikkalik kogu oleks Briti muuseumist suurem ja uhkem. Aga seda ei ole. Nii, et mis meile on jäänud, see on tänu Villem Reimani publigatsioonile ja tänu deodoshimoni avastusele ja see elab edasi. Need on Mülleri jutlused. Kui me nüüd kokkuvõtteks vaatame eelolevale reformatsiooni juubelile ja vaatame tagasi Georg Müllerile ja vaatame raamatusse tema jutlustele, et siis mis on Georg Mülleri tähtsus eestlastele? Kõigepealt on see, et meil on tegemist sidusa eesti keele tekstiga elava keelega, mis on kirja pandud mis on vaatamata oma kummalistele sõnadele, mis on sageli mõistetavad saksa keele oskuse kaudu. Sest emaihu ei osanud Georg Müller kirja panna, vaid kirjutas selle asemel muterlaib saksa keeles ja väga-väga palju muid asju, kuid samas kõrval näeme tohutu üllatusega sõnu. See on nii meeldivad nii ilusad ja mis annavad meie eesti keele võlu edasi. See on nagu, nagu kõige tähtsam, teine muidugi küsimus, mida õpetatud usuteadlased. Millist pädevust minul ei ole, peaks hindama, et kuivõrd ketserlik või kuivõrd vallatle oli see usuõpetus, mida Georg Müller oma kogudusele edasi andis või mida arvasid tema teised ametikaaslased, kes näiteks ei osanud nii hästi eesti keelt, kuigi me ei tea, kui palju saksa koguduse õpetajat eesti keelt Tallinnas tollal oskasid ja kui palju nad ei osanud. Ja nad ei suutnud ka võib-olla neid lugeda neid, mida, mida oli kirja pannud Georg Müller. Nii et siin on tegemist nagu väga mitme poolsega keeleteaduslikult, usu teaduslikult, aga ma ütleksin siiski ka keele, ajaloo seisukohalt keele, sotsiaalajaloo. Kuidas keel käib ja kuidas kirjakeel sünnib? Ma arvan, et see, mida kirjutas Georg Müller oma jutlustesse, ei olnud ju tänaval räägitud keel ja väited, kui ta kasutas tarku raamatuid ja see on see, kuidas kirikus sünnib eesti kirjakeel sellisel kujul. Aga see tee on veel väga pikk, sest see on alles algus, ongi Arp Mülleril. Niiet need eelnimetatud tahud on see, mis Mülleri tähtsust ta igaveseks on jäädvustanud või selle pitseri pannud. Ja veel üks asi, ütleme siis niimoodi, et seesama eelnimetatud eroodotose rääkimine kantslist tähendab ju seda, et sonit eestlase kuigi veel harimata, kuigi veel sugugi mitte kirjaoskaja, eestlase kokkuviimine suure euroopa kultuuriga antiikkultuuriga, humanistliku kultuuriga, mis sünnib nüüd reformatsiooni ajal. Sest et siin tekib luteri usuõpetuse põhitõed, on see suur koor ja see iva, mis seal sees, seal on paljud ideed, aga selles selles pähklikoores peitub ka kogu Euroopa vaimukultuur, mis jõuab nüüd esimest korda sellises ulatuses, mida me nüüd jutluste kaudu teame ühe Eesti inimesele, ükskõik missugune linna eestlane, maa, eestlane, aga nii on see algus. Kirikuõpetajast ja kirjamehest Georg Müllerist, kelle sõnavararikkad ja kujukad jutlused on esimene suur eesti keelemälestis, rääkis Tanto Ülikooli professor Jüri Kivimäe. Saate toimetaja Piret Kriivan. Kuulmiseni nädala pärast, kui räägime jälle eestlastest maailmas, seekord õige lähedal Soomes.