Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme. Olen täna kutsunud enda külaliseks kirjaniku, kellelt tänavu kevadel ilmus väga põnev, väga mitmekülgne, väga mitmetahuline mitmekihiline romaan, mis räägib Eesti ajaloost. Raamatu nimi on uinuv maa ja kirjanikunimi on Holger Kaints. Tere, Holger. Sinu sulest on ilmunud nüüd juba kuus teost, Sa kirjanikuna alustasid suhteliselt hilja, aga pärast seda oled väga tempokalt hakanud kirjutama väga erinevad Nendest asjadest erinevates žanrites, erinevas võtmes. Ja nüüd on sinult ilmunud selline mahukas kolme ja poolesaja lehekülje paksune teos, mis räägib Eesti 20. sajandi ajaloo kõige keerulisematest aegadest üldse. Kust sul tuli selline mõte? Arvestades, et sa alustasid justkui ulmekirjanikuna ja nüüd oled siis jõudnud ajalukku. Nojah, see ulmekirjanikuna alustamine, see on kergelt, ega, ega see nüüd väga suurelt ulmekirjandus ei olnud tookord, see oli ikkagi lihtsalt niimoodi, et ma tõstsin Ühe ajastu realiteedid lihtsalt ajastusse ja see oligi kogu see ulme selle juures, aga aga nojah, need minu raamatud on siiski tõesti suhteliselt suhteliselt eriilmelised eri teemadel olnud. Aga jah, siis oli siin ajalooraamatu või, või, või ütleme, just selle selle perioodi ajaloo astu, mul on pikalt. On nad huvi ja, ja tegelikult, mis mind kogu aeg takistas seda kirjutamast, ma leidsin, et ma ilmselt ei ole suuteline seda tegema, et, et kogu seda ajastu tausta ja seda õhkkonda, õhkkonda, niimodi taastada. Et noh, ise sellega rahul olema, sest et üldiselt ma olen niisugust ajaloo teemal, sest raamatute suhtes küllaltki nõudlik, et kui midagi häirima hakkab, et see ei ole nagu nagu päris õige või niimoodi tol ajal ei olnud, siis tekitab minus kohe nihukese väikse ropatuse või, või, või õli reaktsiooni, et ja noh, kui sa ise kirjutad, sa tahad ikka kirjutada niimoodi, et sulle see endale kõigepealt meelde või et sulle endale mingisuguseid takistusi ei teki, et et aga, aga lõpuks lõpuks otsustas tegelikult see, kui ma leidsin Rilma tüübi. Tema kaudu oli seda ajalugu natuke lihtsam anda või kirjeldada, sest et temal niuke lihtsakoeline ja, ja maine inimene, kes palju ei mõtle, ütle ja keda huvitavad niuksed, konkreetsed asjad. Ja tema positsioonilt kirjutades võis, võis ette paljud asjad niisugused, mis endale liiga rasked tundusid kõrvale. Kui kaua sa õigupoolest uinuma maaga tööd tegid? Konkreetne töö tegemine, kui ma kirjutasin seal raamatut, aga antud siis oli vist 2010 kuni 2016 see oligi peale uut aastat mäletan jah, et pühad olid möödas ja siis siis mul oli üks teine asi oli pooleli. Aga seda ma tahtsin natuke laagerduda lasta, et, et siis kui ma uuesti mingi aja pärast loen ütlema, kuu-poolteist on näiteks vahet olnud, et siis ma näen vead või kordusena niisugused asjad ära. Ja siis ma nagu muud midagi ei olnud, aga see raamatu idee oli juba nagu olemas ja siis ma siis ma mõtlesin, ma proovin, et kuidas see tuleb ja siis ma siis ma kirjutasin jah, eks võib-olla vähem võib-olla võib-olla jah, kuskil jaanuari keskpaigani või, või selle teise pooleli niimoodi. Et sellest algusest nii palju ja siis ta jäi jälle seisma, sest ma tookord mõõtsin selle teises oli see kõrvalepõige jah, mis oli ka täpselt samuti tükk aega seisnud. Kuna selle materjalil suuremalt jaolt juba mustandis valmis kirjutatud, siis siis mul oli tunne, et selle sellega läheb kuten. Et ma lõpetan selle ära ja siis ma siis ma niimoodi vahepeal kirjutasin ja vahepeal ei kirjutanud. Jana, olen muid töid ka teinud, siin arvustanud ja igasugustes kirjandusriides olnud ja muid asju teinud, nii et, et siis siis ega see nüüd kuus aastat järjepanu töödel ei olnud, aga muidugi see, see materjali otsimine võttis võib-olla isegi rohkem. No vot see mind tegelikult just huvitaski, et kui palju, mida sa pidid läbi lugema näiteks ju oma raamatus kirjeldad, sa võiks öelda piinliku detailsusega bussiliini sõitu läbi Tallinna kesklinna aastal 1938 kirjeldad seal tänavaid ja kohti, mida sellisel kujul enam ei ole ja, ja see kõik on seal niivõrd täpselt Jah, siin ma tegin endale kaaselulist. Poolkirjandust ja kunsti on mul üksainuke hobi olnud ja see on niisugune ühistransa, toodi ajalugu või midagi, midagi, mis nendesse asjadesse puutunud, need bussid ja rongid ja igasugused asjad, et seda, seda ma esiteks natuke juba teadsin varem ka ja mul oli siis niisugust kirjandust koju ostetud, mis nüüd viimasena seal on päris palju ilmunud igasuguste kitsarööpmelise raudtee ajalugu ja nii edasi ja nii edasi ja Tallinna buss, troll, tramm näiteks oli Aare alanderi väga informatiivne raamat ja vaat siis sealt, et seda ära kasutades, siis siis mul oli ka kergem seda asja asja teha muide näiteks ka ilma just panna konduktoriks, sest et noh, ta oleks võinud olla ka mingi mingisugune muu nisugune lihtsa töö tegijad. Ja kusjuures Ma kuju mul tekkiski üks katkuma, lehitsesin ühte niisugust raamatut, vaatasin ühte eestiaegset pilti 30.-te aastate lõpus, mis oli bussi sees tehtud, istusid kaks juhti ja kaks konduktorit ja siis ma hakkasin mõtlema, et huvitav, et mismoodi sa selle, nende inimeste elu võis olla ja vot siis mul hakkaski sellest sellest tekkisid, et selle, selle, selle ajaloolise romaani põhitegelaseks võiks niisuguse lihtsa tüdruku ja bussikonduktor Oma raamatus täitsa ju üsna julgeid ajaloopoliitilisi üldistusi, aga neist võib-olla natukene hiljem. Praegu sa rääkisid sellest, et sind ennast häirib, kui mõni ajaloost rääkiv raamat mõne fakti vastu eksib ja ise oled sa tõesti väga põhjalikku tööd teinud ja mina nüüd neid asju ka nii hästi ei tea, aga mulle tundub, et sina küll faktide vastu ei eksi. Kust see piir sinu jaoks jookseb? Ilukirjandusena? Seda nüüd kindlasti garanteerida ei saa, et ma ei eksi. Aga jah, ilukirjandusena fiktsioon, nii nagu nii nagu võõrsõnana on, nii et mis põhineb ikka täiesti konkreetsetel faktidel ja ürikutele dokumentide, nii nagu akadeemiline ajalugu, see on ajalugu ja kuhu on siis fantaasiat juurde pandud, kas rohkem või vähem see on siis ilukirjandus. Et need on nagu minu jaoks on nad küll üsna erinevates lahtrites. Kas sa pead siis seda silmas, et sa ei taha selliste, kuidas öelda tugevate faktide vastu eksida, näiteks sinu raamatu kaant ehib ju ka püssingi bussi fotol, nagu ma kirjastajalt kuulsin oli sulle väga oluline, et see oleks justkui õige bussi mark. Aga samal ajal, kui sa räägid oma tegelastest, siis sa oled ju pannud neile pseudonüümi ja ilmselt nende psühholoogiaga ümber käinud, noh, oma parema ära. Nägemise järgi jah, see buss sattus tegelikult tänu kujundale niisugune, mida mina nagu alguses ei, ise ise ei avaldanud selle kujunduse suhtes mingisugust soojaga. Kui mulle saadeti kirjastusepoolse kujunduse projekt kavand, siis oligi seal just täpselt see õige buss oli täiesti niisugune kuidagi väga-väga õnnelik juhus, et ütleme, niimoodi etetet alalt kujudel tüüpilist teadis, aga ta leidis just kusagil seal õige õige pildi. Sina teadsid, et nojah, vaat see ongi see ilukirjandus, et, et noh, et kui ajalooline romaan või jutustus või mis ta, mis ta iganes, võib-olla see nagu ongi niimoodi, et see ajalooasi oleneb muidugi kirjanikust, mõni käib aja ajaloosündmustega ka üsna mänguliselt ümber, näiteks Aarne Ruben on viimasel ajal niisuguseid romaane kirjutanud, kas, kus, kus on, aga, aga üldiselt ikkagi ajaloo faktid on või nii palju, kui on. Ja, ja siis need tegelased on just, kes seal ses ajalooliste sündmuste vahel liiguvad, need on siis autori väljamõeldud või, või siis tuginevad mõningatele kindlad isikutele, aga, aga need on siis ka niimoodi vastavalt autori soovile rohkem või vähem modifitseeritud. Sina oled läinud lausa seda teed, et kuigi päris mitu sinu raamatu keskset tegelast on Eesti ajaloost äratuntavad kujud, aga samal ajal sai kasuta nende kohta nende pärisnimesid, vaid oled neile ise nimed välja. Mõelnud jah, vot see on nüüd ka see kõigepealt sellest, et, et noh, on meil ju niisugune liik nagu biograafiline romaan või isegi biograaf, et seal ei tule, see on juba nagu nagu, nagu ajalookirjandusele lähem. Et seal tuleb ikka faktidele põhineda. Aga, aga siin on ka just see, et ma tegin endale elu lihtsamaks, et kuna ma panin neile teised nimed, siis nad ei pea olema need isikud, kes nad tegelikult ajaloos on ja ma ei pea järgima kõike, mis, mis, mis on jama ja tegelikult ei olegi järginud ühe ühel rohkem, teisel vähem ja vastavalt sellele, kui palju mul on õnnestunud mingisugust informatsiooni kellelgil. Üks tegelastest, kes põhineb Boriss kummil, nagu ma aru saan, tema jätab sellise hästi mõnusa ladna mehe mulje. Kas ta päriselt oli selline õlide päriselt? Ja seda ja seda ma ka ei tea, aga iga ta ega ta väga ladna mees ei ole, ta ta seal alguses on päris karm, aga ta hiljem muutub niisuguseks ametnikuks ja siis ta siis ta võib-olla natuke teistmoodi, aga vot see oli üks põhiline asi, mis, mida mina selle raamatu kavandamisel mõtlesime. Et ühesõnaga, inimesed on ju, ühelt poolt vaadates nad ühtemoodi paistavad ja teiselt poolt vaadates paistavad teistmoodi näiteks tihtipeale on ju niimoodi, et et mõni inimene kodus olla täielik nahal ja, ja seal ühesõnaga naist peksta ei lähe, läheb tööle ja kui mingisugune niisugune kodutüli fakt välja tuleb, siis küll keegi kõik ütlevad, et oi, aga see on nii tore mees, temast küll ei usu, isegi kui faktid ette tuuakse. Mõned inimesed ütlevad ikka, et ei, ma ei usu seda, et see on ja ja vot see on üks asi, mida ma tahtsin selle selleks avatusest ette tuua. Ja kusjuures ma arvestasin sellega, et inimesed teavad ajalugu. Et ühesõnaga, lugeja, kes seda loeb, noh, niisuguseid ajaloo põhifakt, et ma ei peal ühesõnaga ajaloo õpikut ümber jutustama, mis need inimesed tegelikult tegid ja, ja kes nad olid. Ja noh, seda ka igasuguseid vihjeid nende tegelikule tegevusele ju on olemas ka selles tekstis, aga, aga see ei ole nagu kõige otsesemas fookuses, et see tuleb naguniimoodi kõrvalt. Võib-olla peakski nendele raadiokuulajatele mõeldes, kes ei ole sinu uinuvad maad veel lugenud, äkki siis paari sõnaga ära ütlema, et millest see raamat räägib, võib vist öelda, et see räägib Eesti kommunistide või nendega lähedalt seotud inimeste saatusest vahemikus 1938 kuni 1940. Kuus jah, teine asi, mis mind huvitas, pikalt on huvitanud ja see oli ka üks asi, mis mul oli ammu enne seda, kui mul see Relma kuju tekkis, mõte, et niisugusest asjast võiks või peaks kirjutama, et et nende niisuguste idealistide ja maailma parandata, sest seda nad ju olid, nii need need päris kommunistid, kes, kes elasid nagu teooria järgi, mis, mis põhines maksismile, mille, mida siis Lenin oma vastavalt vajadustele seal nii ja teisiti täiendas ja noh, mille, mille vahel nagu ei ole, ei olegi õpperis õiget. Minul ei ole õiget aru saama, mis on need marksite endalt ja kui palju seal seda hilisemat hilisemat täiendust on, kes, kes elasid niisuguse teooria järgi ja teised, kes olid lihtsalt Nõukogude liidu imetlejad leidsid, et noh, et siin on nii palju igasuguseid puudus ja, ja vaesust ja viletsust ja et, aga vot seal teisel pool seal on kõik korras ja, ja vaat seda sinnapoole peaksime püüdlema. Oleks küll, oleks väga hea, kui Eesti kiiremas korras ka niisuguse riigi korraldus endale saaks ja, ja nii edasi ja siis kuidas nad siis pärast seda pöördeid ja kõike, kõike seda asja, kes need ikka ikka vanas vaimus teooria alusel ja, ja mõnedel inimestel eriti ka ju üks peategelastest, et tema elas nagu niimoodi, et et kui tegelikkus teooria ei sobi, siis häda tegelikkusele, mitte vastupidi. Et see oli jah nagu ta nagu üks, üks üks mõte, mis, mida me ja ma tahtsin ja tegelikult need kolm osa ongi, esimene osa on 38, siis kui midagi ei olnud veel sündinud 41 käis veel kõva tegelemine, osa asju oli juba ära tehtud, aga, aga ikkagi olid kõik väga optimistlikud või vähemalt selle suuna inimesed. Ja siis 46 kuigi noh, ega siis ei olnud ju ka veel teada, et kõik ongi nii stabiliseerunud, sest et meie tagantjärgi tean, et seesama asi kestis peaaegu 50, kas tead, mis on 46 juba olemas, olina võimureid vahetusid, kord läks reziim leebemaks, kord karmimaks, varem oli karmim, aga, aga, aga ikkagi ikkagi, siis olime kõik asi peale seda paigas. Siis mõni kooli lihtsalt ametlikuks läinud, tegutses nii nagu eeskirjade juhendite oled kuskilt tulid ja ei mõelnudki üldse. Teine nagu Jaagupi kuju, tema igav teoritiseeris ka omal kombel selle teooria järgi, mis ta vanglas oli ja varem seltsimeestelt oli, oli õppinud. Ja, ja siis üks tegelane oli, kellega läks, läks päris kes võib-olla otseselt ei tunnistanud isegi endale seda pettumust, aga kellel tekkisid selle uue olukorraga nii suured, kes ütlesid, et ei taha lõppeda, rääkida, aga juhtus see, mis juhtus. Aga kas seal natukene sellist hirmu ei olnud, et sa lähed nüüd tallama sellisele ajaloolaste tööpõllule, mis peale selle on ju otsapidi Eesti poliitikaga seotud, sa teed ju väga julgeid üldistusi, esiteks üldse see, et sa räägid kõigist nendest sündmustest ju kommunistide silmade läbi. Ja sa teed ka sellise julge üldistuse, et sa ütled, et Pätsi vaikiva ajastust Stalini aega on nagu üks selge perspektiiv. Vaat seda viimast, ühesõnaga, aga mina arvan, et see on, see on võib-olla lugeja Peeter Helme. Julgen sellepärast ütelda, et mul siin paar nädalat tagasi või natuke natuke rohkem oli ühe teise lugeja nimed, Tiit Aleksejeviga pikem niisugune küsimuste-vastuste vestlus ja, ja siis tundus, et temal küll päris niisugust muljet ei olnud jäänud. Tema küll jah, tõesti selle hääletu alistumise teemal leidis, et see raamat on, aga, aga jah, ma niisuguseid suuri üldistusi üldse ei kavatsenud teha. Ja vaata see, mis, mille pärast sinul võib-olla see mulje jäi, ongi see, et, et vaata, et kui ma oleks tahtnud nüüd kogu seda perioodi üldistada, siis ma oleks pidanud võtma ju igasugusest ühiskonnakihtidest seal Pätsi pooldajad, Pätsi vastased, noh näiteks siis veel vapside taustaga inimesed ja intellektuaalid, kes olid liberaalid ja liberaalse demokraatia pooldajad ja nii edasi, aga mina näite ainult kommunist Nende seisukohta ja nende seisukoht lähtusid teooriast. Ja nende teooria oli see, et peale kapitalismi tuleb vääramatult sotsialism. Nii nagu peale kevadet tuleb suvi. Ja, ja nemad ei saanudki midagi muud muud mõelda. Ja isegi nende nende 38. aasta ennustused nad võisid ju, teoreetiliselt võisid valesti rääkida tulevikust, aga, aga noh, see asi asi läks lihtsalt niimoodi ilmselt. Miks Sa oled ka olnud, et see asi tuleb? Oli see, et ikkagi hakkasid, hakkas väga sõjasaabumise muud välja paista igalt poolt, noh, see Austria anšl, kus oli olnud Tšehhoslovakkias oli väga segane olukord ja, ja ja nii nagu jällegi see Gloria marksism-leninism ütleb, et sõdade ajal kõik ühiskonna lihtsalt kiirenevad ja oli ju näha ka, näiteks esimese maailmasõja järel tuli Vene revolutsioon, enne seda oli olnud Prantsuse-Preisi sõda, siis tuli Pariisi kommuun selle järgi ja, ja noh, siis võis võis arvata, et kui nüüd uus sõda tuleb, siis tuleb ülemaailmne revolutsioon ja siis siis Eesti leiab ka sotsialistid põlve nii või teisiti aset, nii et nemad lähtusid teooriast ja kui nad sellest kogu aeg Travad, siis võib-olla küll võibki jääda mulje, et, et see on otse ja teine asi, mis, mis selle teooria eripära oli see ju, et, et kodanikukorda või ühesõnaga riike käsitati kodanliku diktatuuri. Tähendab, neil ei olnud üldse tähtis, et see pätsil oli nüüd eraldi või ühesõnaga ainuvõim ja, või, või ühesõnaga, niisugune autograatne võim, nemad selle oleksid nimetanud ka ütleme, kui oleks olnud, juhtub nii, et oleks olnud võimul Tõnis või, või keegi teine noh, näiteks fotost randmel või oleks olnud Tõnissoni diktatuurist Anthony diktatuur, sest et teooria rääkis jääd, vahe oli ainult selles, et et kui on niisugune diktatuur, siis kodanlus näitab oma tegelikku palet. Aga kui demokraatia, siis on see kõik looritatud, aga tegelikult täiesti üks kodanlus kehtestanud diktatuuri, selleks, et ekspluateerida Colotojaati see oli, noh, see on, see on ilmselt küll täiesti. Iga kirjanik peab oma kangelasi armastama, muidu ei ole võimalik neist kirjutada. Aga mõnda sinu kangelastest on ikka päris raske vähemalt lugejal armastada. Vaat siin ongi jah, mis ma juba ennem rääkisin, inimesed paistavad ühelt poolt ühtemoodi, teiselt poolt teistmoodi. Ja ausalt öeldes vot siin ma siin kas nüüd selles otsest sidet on, aga iga kord, kui ma nägin, see on üks, 15 aastat tagasi võib-olla laineid lõi saksa film allakäik kus Hitleri ja tema kambajõmmid viimaseid päevi seal punkris näidati ja kus, kus, aga kui ajaloolist tausta inimesed ei oleks teadnud, oleks lihtsalt olnud mingid niuksed vanamehed, kellest võib päris kahju olla. Kes on pannud kogu oma selle ühele kaardile mänginud ja, ja see kaart totaalselt kaotanud ja nüüd on nad hädas, eks ole, aga kuna inimesed teadsid, mis asja need, mis asja korda saatnud on, siis see andis kohe hoopis teise, teise vaatenurga selle kogu selle asjale. Noh, vaat vaat siin on ka, et no ma eeldan, et inimene tunneb ajalugu, kes loeb. Aga sa ütlesid praegu ühtlasi ka südamele, aga ma väga nõus olen, et me ei peaks nende inimeste käitumist hindama tänapäeva moraalimõõdupuudega, sest niimoodi ei saa neist üldse aru. Jah, kindlasti ja üldse üldse on tihtipeale niimoodi, et eriti viimasel ajal ma ei tea, kas kas on ajalugu või lihtsalt Ilu kiirenemine ja informatsiooniküllus või, või see, et järjest rohkem hakatakse ajalugu tänaselt positsioonilt vaatama ja siis ta tundub tõesti igasugused asjad, nii et minu meelest isegi näiteks ka Eesti 30.-te aastate sündmustele üldse võiks natukene teistmoodi teistmoodi vaadata näiteks kas või seda, mis ma olen mõelnud, eriti kui ma selle aastatega tegelesid patriarhaalne süsteem oli ikkagi väga inimestel sees ja sellepärast Pätsi ainuvõim noh, see tundus nagu taluperemehe võim oma jumala suve suure töö, selle, selle siis olid ju kõik seal elasid ju tihtipeale taluperes mitmed põlvkonnad ja, ja lähisugulased koos, et noh, et see oli lihtsalt natuke natuke kõrgem ja laiem, et sellepärast niuke lihtne inimene võib-olla ei võtnudki üldse seda, et kes protesteerisid tööga, palju olid intellektuaalid ja ja need poliitikud, kes olid noh, kõrvale jäänud. Et seda võib ka niimoodi vaadates, et mitte nüüd heaks kiita seda asja. Aga et noh, et miks tol ajal just see uinud maa, et miks oli, kui Jaagup tuli vanglast välja, miks sa näed, et, et ümberringi maak, revolutsiooniline tegelane, minema ärandatud kodanlik diktatuur temale leidis, et ükskõik missugune kodanlik diktatuur, diktatuur aga, aga noh, tegelikult et miks keegi nagu midagi hiljem üksi ei käi, miks ei streigita, miks ei tehta seda, käid käida koosolekule kihutuskõnesid ei peeta, et seda, seda, seda kõik ei ole ja ja see Jaagup on rahva suhtes edaspidigi kriitiline just just selles suhtes, et ta leiab, et 41. aastal, siis on juba alguse vahepeal, töölised tulid kaasa, aga nüüd jälle uinuvad ja 46. aastal ka ikkagi ikkagi seda, seda, mis teooriadele ütles, et töörahvas tuleb kaasa ja teeb selle pöördära. Et seda ta seda ei näinud, et see tekistust mina olen kogu aeg niisuguseid dissonants, aga noh, ta ei mõelnud mõelnud ka sellele pikemalt, sest et tema, tema nägi ikkagi ikkagi seda, et teooria on kõige õigem ja praktika tuleb sellele teooriale siis kuidagi kuidagi allutada. Jaagup on tõesti üks väga problemaatiline kuju selles mõttes, et ta elab ju jah, ainult selle teooria järgi kohati ma raamatut lugedes küsisin endalt, et mis siis ometi ikkagi paneb ilma seda armastust. Et aga jah, tegelikult niukseid teooria järgi inimesi praegu tundub see nii-öelda vabas maailmas, kus igalühel on võib-olla mitte üks arvamus Et see tundub väga imelik, aga kui seda nõukogude aega tagasi mõelda, siis olid ikkagi väga palju, oli paljud inimesed niukseid nii nagu laiaagubki küll lihtsat asjadest. Ei on ta ju päris niuke mõist mõistlik mees, eks ole, ja see ilmselt imponeerib silmad ka, sest et tookord aeg oli ikka niimoodi, et naisel peab olema niuke mees, kes ühesõnaga pere ülal peab ja, ja kes on niisugune asjalik ja Jaagup jutt Talle tundus asjalik ja temale, kuna silma ise oli ju väikse väikse haridusega ja ta ei olnud ühiskondlikele probleemidele nagu eriti üldse mõelnud, siis temale tundus Jaagup jutt ka väga tark. Ja tihtipeale ta ei hakanudki seda üldse selle peale pikalt mõtlema, mõnes mõttes, et, et kui, kui seal tekkiski temal mingisugune lahkarvamus, siis ta arvas lihtsalt, et tema on nii rumal, et ta ei saa aru sellest asjast, et mis, mis on, see on üks asi, mis ma arvan, et, et hõlmatuis imponeerida niisugune tark ja tubli poiss lihtsalt tihtipeale. Ega tänapäevased tüdrukud lähevad ju ka liimile tihtipeale mingisuguse niisuguse poisi peale, kes, kes paistab väljapoolt ühesõnaga millestki niisugune atraktiivne, atraktiivne, mis, mis on ju täiesti see, aga pärast tuleb välja, et on igasugune paskaak. Silma on ju tegelikult üsna romantilise meelelaadiga ja, ja sellest tulenevalt valisid sa ju saatesse ka muusikat, nimatele ilmale meeldib plaati kuulata sellesse kirjutatud ka ju, et Jaagup ei saa sellest aru, tema peab seda kodanlikuks jamaks lihtsalt. Jah, siin on üks jan, Kepura plaat, mis on firma suur lemmik ja mis, mis viimases osas on jäädavalt kaduma läinud, kuidas seda ei tea teha. Nii nagu sellistel segastel aegadel ikka asjad kaduma läksid. Aga keppusega on see, see, see asi, et see miks me teda üldse või, või miks ma temast üldse Diaal seda meenutasin, vot see oli see juba kirjutamise ajal, eks, minu ema hea tuttav. Ühesõnaga inimesel on 70 aastat meeles see, et ühesõnaga, kui vahva see see või hea hääl ja, ja kuidagi ilusti ta laulis, järelikult siis see muljeid ikka pidi niivõrd tugev olema. Et ma usaldasin, siis kuulsin, kes ta on ja panin siis selle, selle firma firma seda plaati armastama, et, et ma usun, et olla, seal oli ta filmides laulis ja ja, ja mitmel poolplaatidel, et küllap teda armastasid päris paljud eesti tütarlapsed. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme. Istun stuudios koos Holger kantsiga, kelle sulest ilmus tänavu kevadel Eesti ajaloo pöördelistes taastatest kõnelev romaan, uinuv maa. Oleme nüüd päris palju rääkinud ka kommunistidest nende tegevusest 30.-te Eestis nende ideaalidest ja pettumistest ja sa mainisid niimoodi hästi ettevaatlikult ära ilma tegelase nime nimetada tõmmata, et üks neist pettub nii totaalselt, et kogu see asi lõpeb väga halvasti. Ma kujutan ette, et ajalugu veidi teadvad inimesed juba aimavad, kesse tähtis Eesti kommunist, õli kelle saatuse suhtes on ju jätkuvalt liikvel erinevaid legende, seda, kuidas tema elu lõppes, kas juhtus siis tema omal käel või oli seal äkki julgeolekuorganitest keegi tubli abimees? Ega seda ei saa vist iialgi teada. Aga jah, et siis tegelaskuju, kes põhineb Vares, Barbarus, seal on sinu raamatus üsna olulise tähtsusega ja kui me rääkisime enne teisest peategelasest Jaagupist, kes on suur idealisti, kes elab kommunistliku teooria järgi, siis tema suhtub juga sellesse siis tol hetkel eesti esikommunistika põlglikult. Temale Need intellektuaalid, kommunistid ei meeldi, ta peab neid sellisteks Edistajateks ja arvab, et ega nad mingid õiged kommunistid pole. Jah, ja seda rõhutavad ka täiesti need akadeemilise ajaloo raamatut, mida ma siin lugesin selle kirjutamise ajal ja enne enne seda tausta uurides ikka Angla kommunistid oli üks tsunft nii-öelda ja siis need vasakpoolsed, kes siis nagu alguses üles tõstetud, sest et, et noh, Nõukogude Liidu poolelt taheti ikkagi, et see oleks nagu rahva ülestõusust ja, või rahva poolt olnud initseeritud see pööre. Ja, ja siis siis ei tahetud nagu alguses kommuniste sinna etteotsa panna, et need vahetati nagu jooksvalt välja nende nende vasakpoolsete noh, seal oli nii rituaale kui oli ka lihtsalt tavainimesi, aga need jah, ikkagi kommunistid vaatasid nendele nendele viltu ja, ja ma ei tea, kuidas vastupidi oli ilmselt mitte nii väga. Aga jah, kommunistid arvasid, et nemad on ikka need õiged ja ja need, kes ei ole revolutsioonilises võitluses osalenud vaid on istunud kuskil kuskil päris hea koha peal ja Need ei ole kõige selle peale selle noh, nende taust oli ka teine, nad olid kas omal ajal vene revolutsiooni ajal kas Mentševika pool või Esseeride poolt ja sinna näiteks vaarikas vaarikas andamine Eugen vaarikat bulastavad ütleb, et endine SR, et, et noh, see oli nagu niukene. Loomulikult bolševikud ei sallinud silmaotsaski ja nad Venemaal tehti nendega väga kiiresti. Lõpp. Aga see, see vaarikas kellas võib ära tunda Vares, Barbarus on sul muudetud kohe erakordselt sümpaatseks inimeseks. Kui ma mõtlen samas näiteks Jaak Valge uurimuse punased peale, siis tema kujutab seal Vares, Barbarus, sellised parajast Noobina kes võib-olla ei olnud nii selline kena pappi nagu, nagu sinu raamatuvahemikes. Vaat see ongi jälle see üks nimede muutmise põhjus, et ega ma alguses või tähendab jah, ei, tegelikult vähese peama mõtlesin, mõtlesin, on juba väga varases staadiumis aga, aga, aga tema, see kuju jah, see pidi ikka olema niisugune üldistus, et noh, et mitte ainult mitte ainult ise, vaid ka ka teised, tema, tema niisugused lähedased tegelased, kes seal olid noh, kas siis tähendab või kruus või mõned mõned niisugused, ütlen, see mõte oligi, et ta ei ole ikkagi üks-üheselt identne selle selle ajaloolise ajaloolise koju. Et ma tahtsin teda just just katse on ka just see, et näidata et inimesed haistavad ühelt poolt ühtemoodi ja teiselt poolt teistmoodi ja noh, teisest küljest jälle jälle siin erinevad erinevad allikad näiteks Helsbed Pareki mälestused ja noh, paraku ei olnud miskitpidi kommunisti noh, kuna ta aresti perekonnaga lähedalt läbi käis, siis ta siis tõsistad teadis, et ta ikkagi oli selles mõttes niisugune lahke käega, et näiteks abistas andis, andis abiarstina niisugustele inimestele, kellel ei olnud jõudu nii palju maksta, näiteks kui ta nüüd ütleme, keskklassi käest oleks küsinud ja, ja nii, et see see rihmale raha ümbrikusse sokutamine, see, see, see tundus, tundus minul selle, selle informatsiooni põhjal, mis ma, mis ma varesest olen lugenud, päris, päris mõistlik ja teisest küljest noh, siin võib ka see olla, et, et ta tahtis mingit pidi. Ta teadis, mida Jaagup, sina temaga rääkima tulija, et võib-olla võib-olla on tal edaspidi kasulik, et ta siis niimoodi head suhted on nende vanglakommunist. Tõdeda ka tahes-tahtmata jääd sinna raamatust ikkagi mulje, et sa püüad neid vanu kommuniste rehabiliteerida. Kas sa ei karda, et sulle jääb selline kommunistide sõbra kuulsus kyll? Seda, seda ei saa kunagi välistada, sest et noh, kui kuuled, kui kummaliselt inimesed mingeid raamatuid või filmidest aru saab siis ei ole muidugi võimatu, aga igal juhul võin ütelda, et otseselt mul küll sellist kavatsust ei olnud. Noh, ma saadet alustades küsisin ka selle kohta, et näed, et oled kirjutanud enne mõned raamatuid, mida võib lugeda kui ulmeraamatuid. Aga noh, võib-olla sa ise ei ole nüüd ulmeraamatutele mõelnud, lihtsalt sa oled mingisuguseid reaaliaid muutnud ja nüüd oled sa siis tegelenud ajalookirjandusega, et kas see on sinu jaoks kuidagi mingi hüpe mingisse uude valdkonda või näed sa neid asju siiski ühe ja sama nähtuse eri tahkudega? Ühtepidi on nad kindlasti igaüks ise ise tahk, sest et nad ju jah, on päris päris erinevad, aga aga enda jaoks ma nüüd mingisugust erilist seda neid ajaloos. Kusjuures see on ka kassat. Kas sätid siin mingit asja tulevikku või ajalukku, see ajalugu on ikka ka nagu ulmet mingil mingil määral, sest et katsuda seda enam ei saa ja ja ikka ikkagi tuleb fantaasiat sinna rakendada, et selle seda asja mõista ja, ja sellest sellest kirjutada. Oleks vist natukene raiskamine, kui sa sellega enam edasi ei tegeleks. Kas võib oodata, et sa kirjutad ajaloost 30.-te Eestis teisest maailmasõjast, Nõukogude ajast veel? Vot endal on küll praegu niimoodi, et nagu, nagu nagu on küllastunud jah, seal tõesti ma seda ise vaatan ka, et ma ju lugesin ikkagi väga palju rohkem, kui, kui mul üldse üldse vahe oli ja vahel näiteks 38. aasta ajalehed olid lihtsalt nii huvitavad ja noh, kuna mul mul kohutavad kiiret ei olnud ja ma ei teadnud üldse ja mul ei olnud ju veel kavatsust, et mis sellest raamatust läheb, et siis ma neid ajalehti selles suviseid ajalehte lugesin kohe niukseid asju ka, mis oli kohe algusest peale selge, et seal selles raamatus kindlasti vaja ei lähe. Aga seal oli väga palju huvitavat ja kusjuures tegelikult nii nii nendest ajalehtedest kui hilishilisematest ajalehtedest mitmed seigad tulite raamatusse sisse, ilma et ma enne üldse niisuguse asja peale mõelnud oli näiteks kasvõi see Rolandi loo algus, kus ühe ajalehe artikli peale poisid sõnaga see Hispaania kodusõjas oli üks Eesti piloot, kes käis seal raske raha eest pommitamas see, see uudislehes on see täiesti artikkel olemas, läbi mitme lehe ilmus nii et see tuli mulle täitsa sealt sealt, et niisugune asi, asi on reaalselt olemas olnud. Seda on tunda tõesti sinu raamatut, lugeda ka üksikasjadest, sa oled väga sellesse perioodi sisse elanud ja ja need meeleolud on kuidagi nii kaasahaaravad, kui sa kirjeldad seda 40 esimest aastat ja talveilma ja kuidas kõik läheb järjest närvilisemaks. Kuidas inimesed on rahulolematud, see on väga. No vot jah, meeleolude taastamine, kuidas ütelda, see on, üldiselt oligi kõige raskem, sest et noh mälestusi on ju päris palju, aga mälestustel ei saa loota, et inimene, kes mitukümmend aastat hiljem kirjutab, siis ta siis ta ei mäleta seda meeleolu, ta võib noh, mõne mõne sündmuse juures küll see meeleolu nii nii sügavalt meeles olla. Ta oskab seda kirjutada, aga ikkagi aga jah, siis mõned mõned päevikud ja niisugused asjad olid, mis, mis ja noh, lihtsalt tuli siis oma kujutlusvõimet rakendada. Jaanus Roosi päevikud olid muide 46. aasta selle olude jaoks väga head seda päeviku niisugune asi, kus inimene kirjutab selle sisse siis, kui ta kirjutab, hiljem ta enam seda ei muuda. Seal Roosipäevikutes oli ka nii, et et mingi paari nädala varastamist omale täiesti vastu rääkida. Et, et noh, see juba tõestab noh, et ta ei ole midagi midagi seal eespool muutnud. Et muidugi mälestusi kirjutav inimene muudab selle endise seisukoha kindlasti ära, et või siis tasandab seda kuidagi, et noh, et see ei olnud ikka nii nii mõeldud või midagi, midagi, aga vajalikud, aga päevikute muidugi väga vähe sellest ajast ja see, see oli just, et ikka ikkagi tuli fantaasiat rakendada, aga kui sa näiteks näiteks võtsid ka need 46. aasta lehed näiteks noh, ega sealt palju midagi võtta ei ole seal seda, seda kommunistlikku propagandat täis ütleme, nelja neljaküljelised lehed olid nii nagu nii nagu minul on lapsepõlves, kes on väga palju midagi isegi selline lehe lehe ülesehituses, kuidas materjal paigutatud oli selle 46. ja ütleme 86. aasta vahel väga palju vahet ei olnud, ausalt öeldes. Aga lõpus olid noh, vaata, kust nad tulid, kinokuulutused ja, ja siis õhtuleht oli tol ajal Tallinna linnaleht, kus olid linna niisugused tead, ja vahel kõige pisemas kirjas oli seal, et vat selle talongiga saab nii palju mannat või, või võireise või mingisugust asja Asjed ja näiteks mis, mis mind, selle ma võtsin ka, isegi see, see kõige lõbusam seal tuleb mainimisele. Täiesti hämmastav, kui Angelda katsioneeriti, hektari energia. Ta vist seal oli ühes väikses teatris, ma lugesin, et 15 ruutmeetrilisele toale need summeeriti elus terve korter või elamispinna viieteist-, kuni 15 Rutmisel toal on ette nähtud viis kilovatt-tundi elektrienergiat kuus, mis tähendas see umbe umbes, et et kolm-neli tundi võis 40 latis peani kui iga päev võib oletada, et sellepärast on, et miks, miks rooni väga nõutud oli need mingile päris pimedas toas ei saanud istuda. Et või siis emb-kumb, kas küünlavalgel hoidjat, hooli valgemat seal. Väga kõnekad faktid tõesti. Selles mõttes kiidusõnad sulle, et sa oled osanud selliseid pisikesi, aga elukohta nii palju ütlevaid detaile ära kasutada. Tuli nagu iseenesest, et kui sa seda seda asja loll oled, siis jah, tuleb lihtsalt üles kirjutada ja kunagi ei tea, mis, mis, mis vaja, on päris palju informatsiooni niisugust, mis, mis, mis sinna sinna jäigi, aga aga jah, ma püüdsin küll nii palju, kui kui oli, siis kasvõi näiteks ilmad 40., kuuenda aasta seal see võib, seda võib kui mõelda, et, et see on noh, niimoodi raiundidaatajates noh, et olid väga sünged ajad ja selle selle Hekvil endine nagu halb ilm ka. Aga kuna kuna see tegevustik pidi teatavate sündmuste pärast tõesti novembri lõpus päädima siis jah, tegelikult olidki väga viletsas sügis oli 46. aastal ja näiteks, kui vaadata kroonikafilme, kus näidatakse seda oktoobri pahaasi. Tõesti noh, see film on muidugi kehva kvaliteediga siis otseselt aru see, kas, kas ta nüüd sajab otseselt ei 100, aga suured loigud maas, inimesed on kuidagi niisugused kössi tõmbunud ja noh, igal juhul teatrites paraadi ajal oli väga, väga vilets ilm ja noh, lehe niisuguste nupukest kuskilt kuskilt saab ka aru, et varakult tuli lumi maha ja sulas ära varese matuste ajal lund maas ei ole seal kroonika filmis mehhanism, mis, missugune ilm siis siis oli ja kuidas, kuidas siis see onuandi, mis ta oli kuue valge hobuse veetavale kada Falkile või et seda, seda, seda, seda igaüks võib vaadata, need on kõik internetis kroonikafilmid ja, ja kõik, kõik saadavad. Ja kui sa oled tolle perioodi ängistavaid olusid praegu kirjeldasid, siis ma saan täiesti aru, et seal on sellest teemast kõrini, niiet ma küsingi, et millega sa siis praegu Ai, ma ei saa ütelda, et nad kõhini oleks, aga ma tunnen lihtsalt, et on ammendunud ja jah, võib-olla ma ühesõnaga, ega ma midagi niimoodi konkreetselt praegu nimetama ei hakka, sest nüüd kõik asjad toored ja kunagi ei tea, mis üldse millestki tulevad. Aga üldiselt jah, ma vaatan küll natuke ajaloo poole, tähendab mina enda Juhk kohta ei saa ütelda ajalugu, sest et kui ma ise sel ajal elasin, siis minu jaoks ei ole ajalugu. Aga ikkagi kuskil seitsmekümnendad aastad, kuuekümnendad aastad, et midagi võib-olla tuleb see sellest, et et niikuiniisugust asja väga, aga, aga kunagi ei ole võimattuvad. Vaat novellid on niisugused asjad ja novellides ma olen ju ka ajalugu ajaloost natuke kirjutanud ajaloolise taustaga lugusid, et et võib-olla samast perioodist tuleb, tuleb mingi mingi novelli idee, veidi ideed on niimoodi, et äkki nad äkki nad on ja siis ta tuleb kiiresti-kiiresti maha kirjutada. Aga kahju on see, et need need ideed ei tule. Kuigi kellele ja kui tulevad, siis ma peaksin poolikud ja silma lõputav innu alguseta ja vahel mul on niuksed arvutifailidesse midagi kirjutatud, aga nüüd need jäävad ikka ilmselt kui neil ei teki järsku kuskilt mingit algus, algust või lõppu või mida sinna vaja ju juurde on, et aga jah, see, see, see on, selles mõttes on, endale on, väga huvitav oli seda tegelikult seda tööd teha? Seda uinuvad maad oli ka väga huvitav lugeda ja ma soovin sulle jõudu edasiste tegemiste juures. Holger, sa valisid siia saate lõppu veel ühe muusikapala. Kas sa soovid selle kohta midagi öelda? Kõigepealt aitäh sulle heade soovide eest ja siis ma lihtsalt mõtlesin, et Kalle Randalu võiks lõpetada Mozart. Saagu siis nii. Veelkord aitäh, Holger kants selle vestluse eest, mina olen Peeter Helme, sellega lõpeb loetud ja kirjutatud. Oleme taas eetris nädala pärast kuulmiseni. Loetud ja kirjutatud.