Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elav Aserbaidžaan lane, täpsemalt öeldes aserbaidžaani türklane. Kui me aga nii kõrs tuleme kõigepealt selle algusmuusika juurde, kui alailma on ikkagi nii, et eri rahvustest esinejad, kes on meil siin olnud, nad on ikkagi oma rahvusmuusika valinud, saate algusesse agavad. Teie valik oli Koit ja Tõnis Mäe esituses. Ja loomulikult ka nagu teised rahvuse esindajad, minagi eelistaksin nagu oma rahvamuusikast midagi. Aga kui ma nüüd tagant jälle vaatan, et olen juba pooleni kes laseks või eestimaalaseks saama. Ja ei ole juhuslikult valitud Koit ja Tõnis Mägi ja minu siiatuleku aja oligi selline terve eestimaalaste ülestõus. Hääle isegi jõudsid palju kaasas. Ja mina, kui siia tulin, koit on minule väga tähenduslik, ehk sündinud vabaduse sünd, minu, aga nii kaeblee Eestis sündinud minule, et Eestis 26 aastat tagasi just sel ajal, mil Eesti vabanes. Ja ma arvan, et ma olen praegu 26 aastane ja praegugi ütlen ausalt, et kui natuke Ka omaette lauale, siis ma kuulen, Tõnismäe just Koit laule. Kuulete, näete, ja see on minu jaoks Eesti sünd ja minu sündi Eestis. Sellepärast. No see oli suurepärane kujund, paremat ei oska tahtagi. Et te olete sündinud koos koiduga ja koos uue Eestiga võib nii öelda, aga kui me nüüd teie tegeliku sünni juurde tuleme, aga nii, siis see toimus ikkagi Aserbaidžaanis. Tegelikult mina olen neljas riigis sündinud. Ma oma ema sülle olen kukkunud Gruusias inse Aserbaidžaani territoorium, mees, kuid nõukogude ajal annetati niinimetatud. See on küla, mitte linn, alevik, kõik on türklased, kaks kursiin lammast, mini ja ülejäänud on kõik türklased, soomlased kaks grusiinlasest mini, et minia ja meie küla kaks inimest on abiellunud grusiin Vannaga. Kuradi hiinlanna on tulnud meie külalise minijama. Ülejäänud türklased ehk aserbaidžaanlased. Ma tahan sellele selgutuse tuua minu vanaisa passi peal või andi kaart, mis kujusaid tolajal ole, on kirjutatud türklane. Ei mingit Aserbaidžaan, ei mingeid aserbaidžaani, türklane on kirjutatud. Türklane. Ja nõmme viis Stalini ajast on rahvuse nimetus muudetud. Olen siin Gruusiast, hingeliselt nagu olema türklane, olema õpingud jätkanud Aserbaidžaanist. Ja nagu äsja rääkisin, Eestis oleme uuesti sündinud koos vabadusega, mis minu hinge ammu on mind saatnud. Tähendab, te olete sündinud Gruusia külas ja elanud Gruusias siis mis vanuseni ühel hetkel läksite Aserbaidžaanis? Kuni kaheksanda klassi lõpetamiseni, kui mina lõpetasin kaheksanda klassi siis tol ajal lapetas meie külast pärit üks poiss Koolidele anti kuldmedal viie aasta tagant, see ei olnud Gruusia enda poolt välja mõeldud Moskvale talle mõeldud. Ja kui mina lõpetasin kaheksanda klassi, minu kooli direktor, tore on läinud minu isa juurde ja öelnud, et onu Ismail, mina ei saa kahe aasta pärast teie pojale kuldmedalit anda. Palun viige seda Aserbaidžaani. Et lõpetage seal, noh, kiitusega ja sel eesmärgil mu isa tuli ühel päeval, ütles, et pane oma asi kokku ja ma viin sind, Aserbaidžaan Emanutised, miks olid? Sa ei tea seda, ma pean seda ära tegema. Ja see kiitus ja see kuldmedal olid hirmus olulised. Anne tunde, me pidime oma suguvõsa tähtsus nagu edasi kandma sellises suguvõsa väärikuse küsimus jah, mitte minu sugulase väärikuse küsimus, aga kuidas te ise sellesse suhtusid ja siis ma ei saanudki midagi suhtlema, pidin seda täitma, lihtsalt kahju oli ära minna või? Tol ajal ei olnud kahju. Tol ajal ma väga rõõmustasin. Ja rõõmustasin ka siis, kui ma lõpetasin kiitusega ja hiljem rohkem kui paarkümmend aastat hiljem. Mul on väga kahju, et ema. See ei läinud muidugi teisest küljest teise maailma otsa, et Gruusia ja Aserbaidžaan on ikkagi piiririigid ja. Ei läinud ja aga millegipärast tolleaegse ka on selline, et Aserbaidžaan ja Gruusia piiritletud kuigi minu kodukülast umbes vähem kui paar kilomeetrit oli vähem kui paarsada. Aga ma olen nagu võõrsil. Ühesõnaga, te läksite Aserbaidžaani, et lõpetada keskkooli kaheksanda klassi lõpetasin, läksin üheksanda klassi. Olite 14 aastane noormees, kelle juures te elasite? Aitäh. Ma elasin täiesti selline, et ma oleksin mitmes kohas. Üks nendest oli minu ema vend, onu on peres, ma elasin aga nädalavahetustel. Aga enamjaol ma elasin. Kooli juures oli ühiselamu ühiselamu, ma elasin seal 14 aastaselt, aga ma õppisin väga Palvasse seal. Kui tihti te vanematekodus saite käia? Siis ma käisin väga harva, ainult vaar pool aastat. Selles gruusia külakeses nimega kara jep, ja niimoodi tõsis elasite ja kui kool sai läbi. Kuna ma lõpetasin sellise tulemusega, ma pidin ainult üks eksamit sooritama ja viied saama ja teistesse vabana, mida te õppima läksite? Aserbaidžaani keel ja kirjanduspsühholoogiat. Ja paraku ma ei saanud sisse ei saagi, oli ainult üks eksam ja panna mulle nelja-viie asemel ja mina solvusin ja tulen tagasi oma kodukülla ja, ja mis siis sai? Olen kodus kolm aastat ja õnneks see aeg oli mu jaoks väga helde aeg. Ma olen koos vanematega ja ma olin karjapoiss, karjatas meie varanduse ehk lehmi ja lambaid ja kolm aastat aga ükski hetk minu vöö vahelt ühtegi raamat ei olnud puudu. Karjas olles sai lugeda ja väga paljud näiteks Sartre sõnad, ma lugesin seal ütleme praegu pähe tuleb väga paljud Dostojevski Idioot, ma lugesin siis teised ka, ütleme niimoodi, et see oli minule väga viljakas aeg, hunt ei käinud sel ajal karjas, kui ta maailmatarku Ginalasse käis. Kindlasti käis öösiti käisid hundid eriti mägedes, öösiti ma magasin väljas, mitte kodus, seal kodu, niinimetatud kodu on telkides nagu sa, aga sa pead valvama mägedaseid hundid juba otsivat hetki, millal sa uinud siis kohe ründavad? Karjakoeri ei olnud siis ei, koeri on, aga karjapoiss peab olema ise valvel, hunt on selline. Hunt ei ole loom, son Mõttus, nad mõtlevad, millal ja kuidas ja kuhu intermõtleja. Ja mõtlen ma ise meelega, ütles Mõtur. Mattur on Taadorneriteks Seksbee, aga hundid kammutorit. Te saate endale muidugi seda lubada, sõnademäng, selge see. No nõnda, kolm aastat karjas vöö vahel raamatud ja kui te ütlesite kõikvõimalikud sedasi sai. Edasi sai selgeks, et ma olen sulemees sündinud sulemees. On olemas siin filoloogid näiteks iga sõna midagi tähendab inimesele. Aserbaidžaani riiklikus ülikool ja siis te pidite juba kõik eksamid sooritama või? Ikka see üks. Printsiip oligi see, et kui muide teiseks on minu jaoks ei olnud niisugune väga kõva pähkel aga põeb printsiip pole minu jaoks üldse minu elus on alati olnud printsiipi. Siis juba ma olen Aserbaidžaani kirjandusmaailmas tuntuks saanud, minu kirjutusi oli juba avaldatud tol ajal ma ei tea praegu, kuidas on, aga tol ajal ajakirjadest, rääkimata ajalehtedes mingi sinu värsse avaldamine on väga raske. Väga raske oli. Aga õnneks, mida ma olen kirjutanud, kõik on minu enda teadmata. Ühel päeval näidismägedes karjamaalt tulin ja vaatasin, et mu ema käes on ajaleht. Emad andsid, et ma olen luuletaja, jama, aga see on väga selline elamused. Ei saa, millega lasen. Te kirjutasite luuletusi, aga te kirjutasite ka muud kolumne, mingeid. Ja ikka ikka, aga enamasti ma ikkagi kirjutasin luuletusi. Kuidas te siis Eestisse sattusite? Jah? 1989 mind Aserbaidžaan Kirjanike Liidu poolt saadeti. Moskvas oli tol ajal, ma ei tea praegu kas eksisteerib või mitte. Egorki nimeline kirjandus, Instituut, literatuurne sõdimine, koor, kõva, saadeti sinna. Kahe ja poole kuu pärast. Ja tema nimel oma olen pühendanud eesti türgi vesiniku üks minu õpetajatest Aserbaidžaan suurkujudest. Aiden, Madov petlased, ära ole sa Moskvas. Tule tagasi, saadame sind Eestisse. Tol ajal lõpetas Jüri Lotmani kursuse. Üks minu tuttavatest on seal. Ja tema soovitusel tähendab aserbaidžaani haridusministeerium, aserbaidžaani, kirjanike liidu taotlus seal et saata Eestisse. Mina olen esimene Aserbaidžaan lane ja Öönce türgi rahvaste seast, kes on omandanud eesti keele baasil ülikoolihariduse. Te olete seda lugenud, siis andisse keeles? No Kalevipoeg nagu epos iga rahusa Teneb kultuuri raames on kindlasti üks eepos olemas. Kui ma tulin siia, Jüri, valged on üks keeleteadlane, auväärne inimene temaga nagu natuke mõtlesime, et ja seal oli kivisid. Mind motiveeris element kivi, kivi viskamine, see on kivi. Ühes mõttes on tavaline elemente loodus, üks selline väike elemendaga. Kividest saab maja ehitada. Näiteks minu isiku elu. Kygo on väga tähtis. Kiviga saab tolajal omal ajaloole rünnata kaitsta oma kodumaad ja samas maja ehitada. Ja siis ma kalu poega. Päris niimoodi tol ajal alguses nii praegu ka ei oska, aga siis ka nii ei osanud eesti keelt. Ja kivielemente vaatasin, et meie rahvuseeposes ka on samad elemendid, samad viskamisel see ole minule motivatsioon. Et ma väga tahtsin. Ja tahan ka praegu, loodan, et mu elu võimaldab kalevipoega tõlkida nii nagu tegelikult Kalevipoega. Aga sellest me ei räägi, praegu ei ole meie. Praegune teema, aga see soov tekkis teil siis, mis aastal see oli 91, mitte viis, 25 aastat on see soost teis elanud, aga te pole jõudnud veel, sest teil on siin olnud nii palju tegemist, te läksite ja siis kohe tööle Tartu ülikool ja, ja olete praegu Tartu Ülikoolis türgi keeleõppejõud, mis te veel Tartu Ülikoolis kõik olete, et võib-olla loetlete siinkohal. Ei, mis Tartu Ülikoolis minu nime alla võib uhkelt kirjutada. Mina olen esimene türklane, kes on lõpetanud Tartu Ülikool Eesti keele baasil. Ago Künnap poole, kes on minu juhendaja Peeter Tulviste, tolleaegne meie rektor Jaak Aaviksoo, kes toetas mind väga kõvasti kui Tartu Ülikooli seinte vahele. Ma tõin türgi keele ja kultuuri arendamist võimalus näiteks siis tee elanikud, eestlased, saiturkoloogiat ainult Peterburis või ma koos. Aga siis tuli võimalus koju kätte just see näiteks kindral tänuväärselt pean nimetama Seppelit ja peent nurme kond polüClaude, tõeline polüClaude, kes on minu jaoks üks eeskujudest. Tema andis mulle raamatut, et mille alusel ma võiksin õpetada ja tema sama raamatut aluse lõpetas kuuekümnendatel aastatel. Ja 30 aastat hiljem. Baas Tartu Ülikooli seinte vahel kõlast türgi keelt. No see on, kui ma räägiksin mitte iseennast kellelegi teisest räägi, siis on väga palju. See ei ole niisama. Siis näiteks tol ajal meie president kadunud Lennart Meri puhaku rahus märkis seda ja Türgi president, kui käis siin Eestis siis oma kõnedes nimetas, mitu korda mainis. Aga see aeg oli selline, et mis oli puudu, oli vaja seda täita. Aga tänu paljudele headele inimestele see langes, ütleme, minu nimele. Õnneks või noh, kui ta on minul väga suur austus ja tunnustus. See tähtede seis on teile ikka aastate jooksul ülimalt soodne olnud. Te olete kokku puutunud meie vaimueliidiga, kes on teile omakorda andnud neid tõukeid, seda inspiratsiooni olete tundnud? Aga loomulikult, ma arvan, et see, mis mina kandsin, see oli selline püha ja et pidigi selle missiooni täitmisel sinu eluteed ristuma selliste kujudega kes tegelikult on valitud isikud. Ja ma olen väga õnnelik selles suhtes küll, et omal ajal mu eluteed ristusid väga-väga eriliste isikutega, eriliste sulgkujudega nad elanud isikud, nad on suurkujud. Ja on suurkujusid tänagi teie kõrval, kellel on õnn ja rõõm koos töötada, aga nad eile kui keeleinimesele see ju siis ei olnud, suur probleem, aga ikka oleks huvitav teada, et et no kuidas eesti keel niimoodi vaikselt tulema hakkas ja kas oli ikka alguses mingi selline tunne, et oi, oi, oi naase midagi, nii erinevat on raske ette kujutada. Või siiski asusid nii suure innu ja õhina ja huviga asja kallale, et mingeid probleeme ega raskusi ei tundnud. Kui naljakam ma iialgi ei tahaks õppida eesti keelt, on kui tõsiselt ratsionaalselt mõeldes, kui ma vaatan, tegelikult soome-ugri keeled on üks raskemaid üldse keeleteaduses üks raskemaid käändeid, kas või ainuüksi see iseenda kohta juba rääkimas. Et käänet näiteks türgi keeles minu emakeeles on kuus käänet õnnelikud inimesed siis on teised asjad, on seda sõna ja nii edasi. Aga Eesti keel ise? Ma võin öelda seda, et südame peale panna eesti keel. Ma õpin praegugi iga hetk eesti keel aga kasutamata mingit teist ega kolmandat keelt. Aga eesti keelt saabki Londonis õppida ära omandada. Aga kui lingvistilisi sealt meie vaatame seda, eesti keel oli minu jaoks niisama teineteise sisse pugenud. Ma ei saanud eristada, mis seda, millal algab, millal lõpeb, mis järgmine algab aja jooksul tänu Renate pajusalule praegu tardil pools, professor, keeleteadlane. Ja tema õpetas mulle eesti keelt. Ja huvi türgi keele vastu on Tartu Ülikoolis loomulikult tänagi täiesti olemas, kuskile ei kao. Täiesti olemas, ütleme niimoodi, et türgi keel oli Tartu Ülikoolis kuni 2004 number üks võõrkeelte seas, huvitav, millega seda seletada? Ma ei teagi, ja 95. aastal ametlikult mina hakkasin õpetama Tartu Ülikoolis 93.-st aastast 17. Aprill, aga siis ma ise olin ka Üliplane ja kaks aastat ma õpetasin täiesti tasuta täiesti omavoliliselt huvilistele. 95. aastal märkas seda Tartu ülikoole rektoraat. 95. aastal, ametlikult said Tartu ülikoolist türgi keeleõpet eitamine, nagu üks aine valgkandja tähendab 1995 kuni 2004. See oli võõrkeelte seas Tartu Ülikoolis Türgil olnud number üks ja siis minu järele tekkisid jaapani keeled, jaapani keel ja leedu keel. Ja siis on viimastel aegadel õpivad ainult huvi pärast need, kes on kunagi Türgis kokku saanud, türklasega need tütarlapsed õppida. Aga ma väga loodan, et kindlasti nüüd see on laineline malate. Nüüd 2018 2019 minu prognoosi kohaselt türgi keel uuesti läheb Eesti keelemaastiku sellele timinessioonile, mis teadlikult juba läheb. Vajadus sellele, sest sel aastal juba valiti ka türgi keelt Euroopa keeleks. Üks Euroopas kõnelavates keeltes, ametlikult see juba ma usun, et edaspidi läheb ka nii Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna ülikool seal etapile, et nõudmised on jälle tõus. See on väga huvitav, aga räägiks nüüd natukene ka sellest, et teie aga nii olete Eesti Aserbaidžaani ühingu esimees. Mida see tähendab eesti türgi kultuuriseltsi juhatuse liige ka ja nii edasi, aga millised on teie tegemised selles liinis? Enne mind oli eestlasel visioon, ühingu esimees, üks koosneks skulptuur kes lõpetas Tallinna, kus akadeemia, tol ajal haradinal. Aga ta läks Aserbaidžaani tagasi 94.-st aastast, ma olen selle ühinglesi mees. Meie tegevus, sama. Ei olegi midagi muud võimalikud Eestis elavate soomlaste kultuuri ehk ema-isa kultuuri ehk aserbaidžaani kultuuri ehk türgi kultuuri. Kuidagimoodi see säilitada, mismoodi säilitada aastavahetustel? Meil on üks kõige suurem pidu kevadpüha noorus. 18 20. Märts mis on kogu türklaste uus aasta. Nii et see on siis märtsis Novorusson, siis teie uusaasta ja 31 detsember, see on ka kindlasti, see on meile kalendrivahetust. Aga novoros jah, sellest ma olen ka kuulnud ühte teist, et see on asi, mis peab kindlasti olema. Ja seda te tähistate ja kus see toimub, Tallinnas, Tartus igal pool enamjaolt Tallinnas ja Tartus ei ole. Vähesel määral olnud väheste kogustega, aga Tallinnas mõista, kui on väga palju, minu rahvuskaaslased elavad muidu Tallinna omased, on tublimad, väga tublimad. Muide, meie noorte seas on väga paljud inimesed, kes on täiel määral juba integreerunud Eesti ühiskonda, sa minul ainult tekitamas rõõmu järel, põlvkonnad on, on tunne, et kui meie meie tegime omal ajal nii palju kui suutsime ja nemad teevad edasi, nemad teevad ja peavadki tegema edaspidi veelgi parimal kujul mitte nii nagu meeldegi. Meenutame natuke, mis seal Novorussi pidustustel toimub, täpsemalt nooruses. Pidustused jälle, mis võiks toimuda, kui rahvakogunemine erinevatest Eesti regioonidest elavad tasume, saarlased kogunevad Tallinnas ja üldse taoliste kogunemiste sinna põhiprintsiip, pigem säilitades seda traditsiooni, et meil on aurus uus aasta meie rahva traditsioon ja samas siis noored tutvuvad omavahel. Nad ei pruugi iga päev iga nädal iga kuu teineteisest midagi teada, peame niinimetatud ühtsust säilitama ja hoidma, see on see eesmärk. Aga täpsemalt Teil on seal oma rahvustoidud, oma tantsud, laulud, meil on oma tantsud. Ja siis seal on kolm nädalat enne nooruse. Me istutame teravili, siis see õitseb. Läheb rohelisemaks, nimetame seda same nii, ehk iga pere toob taldriku istutatud ehk õitsenud selle teravili, see on kevade sümbol. Elu uuesti ärkab son viiendast sajandist saadik meil türklastel, kuigi türklased võrdlesime seda sumerlaste käes. Rohelise niinimetatud kasvatatud teravilja ümber pannakse punane lint ja iga pere toob, paneb lauale ja küünlad panevad ja väga maitsvad rahvustoidud ja pidutsevad, tantsivad, laulavad ja see on omaette juba rituaal. Paraku siin ei toimu see, aga meekülades. Oli selle rituaali puhul oma laulud, kes oskasid seda laulda, aga paraku ma tunnistan seda, et siin elavad tavalised, seda tegid enamjaol naised, ükski naisterahvas, siis ei oska neid laule laulda. Soola ja kuidagi iidne folkloor. Aga ma kahtlen, et keegi oskaks seda. Teie kodu, aga nii on Tartus ja olete Tartule truu ja Tartu patrioot. Ja ütlen ausalt, et kuna Tartu ülikool lõpetasin aga muidu ma lõpetasin tartiga, olla ühel ja samal ajal kahte erialalt ajakirjandust ja eesti filoloogiat pärast, ühesõnaga, kuuendal aastal ma tulin Tallinnasse välisministeeriumisse tööle. Ma ei suutnud Tallinnas elada, tol ajal oli niimoodi, kuidas praegu on, ei tea. Astusin bussi või trammi peale vene keeles, väga palju ropendamine oli. Siis ma järgmisel peatusel tulin maha, läksin Tartusse tagasi. Sest ma tahtsin elada Eestis ja mul kogemus Venemaal elamist. Aga ma tahtsin elanud Eestis ja Tartu oli eesti. Niimoodi piltlikult, ma kujutan praegu ette nagu filmis, et tulite selle poisi pealt maha, läksid bussijaama kaugliinibussi peale, läksite Tartusse ja kohe-kohe tööle, aga. Minu elu ongi kogu aeg niimoodi olnud nagu film. Ma olen välkotsuse langetanud ja minu ütle minu teesides elamine. Just Tartule truuks jäämine külgneb sellest, et Ma armastan oma rahvusväga kõvasti ja armastus on samamoodi teisi. Ja samamoodi ma olen Eesti patrioot, on üks minu elu, teondrisson sellesse inimestega. Aga kui praegu ma vaatan minu Eesti. Ma igatsen väga 90.-te alguse Eesti jälle. Milli ei olnud kihistunud. Ja minu Eesti on sama. Ma tahan, et uuestisünniks mingi erakonnas või kusagilt Lennart Meri uuesti kindlas on olemas sama vaimu kandjad, aga vot see on minu eest. Miks ma jäin Eestile või Tartule truuks? Tartu, minu kodulinn, seal on selline intiimne. Ma armastan Tartut. Tänu teatutel inimestele teatritel üldse selle, et on hetk, kaob kõik ära jäätise endaga, kuhu ja siis sa leiad uuest. Need inimesed on õnnelikud, kes alati saavad uuesti leida. Kas te kodus teete ka süüa või sööte rohkem väljas väljas mees kodus alati, mis toitu te kodus teete? Mina ei oska ise omletti valmistada, aga tänu armsatele tänu valmistajatele, kas seal midagi rahvuslikku ka ära igatsus, ema, tud igatsus, ema, tehtud on alati. See on vaieldamatu näiteks minu arust ema tehtud tol maa maailmas keegi. Ja see oli viinamarjalehtedesse keeratud hakkliha. See on päris türgi toit, asi pidanud sõnad täitma, tolmak jah, mee kodus. Õnneks valmib küll. Kui muul ajal ei valmi selliseid või taolised toidud, aga aastavahetusel ehk noorusel kindlasti. Mõni eestitoit on ka lemmikuks saanud või, või on mõni toit, millest üldse ei saa aru, et kuidas seda süüa on võimalik. Eesti köök, ma arvan, et pärinebki kahest toiduainest kapsas ja kartul. Aga need on mõlemad väga tervislikud. Tee midagi muud pole eestitöödest söönud. Kunagi ma kirjutasin, ma kirjutasin ajalehes ka tolajal, ole edasi. Bosnia asemel edasi, ma kirjutasin, et Eestis sült, selle valmis kavand, ühe inimese ema ja ühe inimese ema valmistab ja kõige paremini sült. Valmis saab Eestis üheni. Niisiis on süldiga sellised lood, no aga nii, mida ütlete kokkuvõtteks? Ma õpetan oma kasvatan oma järeltulijaid nõndaviisi et nad jääksid oma identiteedile truuks. Nad nendes võivad saada maalaseks või eestlasteks sarnasteks aga kindlasse Nende südames peab olema vooruslik täis. Nemad peavad säilitama inimlikkus. Nemad peavad sama põhitõed edasi kandma. Mida ma olen oma vanimate Alt saanud? Ole salliv teiste vastu see on minu rahvuse identiteet ja seda ma olen, edasi sammud ka oma lastele. Kindlasti, kui mu elu võimaldab nende lastele ka edaspidi ütlen, et kõigepealt olla inimene salliv, tolerantne, aus, son 21. sajandi rahvuse identiteet. Te saate lõpetuseks ühe loo välja valinud, mida me. Ja linn, see on tekkinud väga emotsionaalse käitumise järgi. Türklane on armunud, mitte türklasesse. Ja Ta on nõus olnud seitse aastat karjamaalaseks saamises teenindajat selle tütarlapse isa juures, ehk ta saaks oma armastatu kätte ja see laul räägib sellest, et sind ei anta minule. Su vanemad tulgu vooruslikule, et mõistagi mind. Suur tänu, aga niigajev lõõm saatesse tulemast. Ja stuudios olid ka veel Haldi, Normet-Saarna ning Maristomba. Kuulame siis seda lugu ja.