Terve teatrisõbrad. Suvi on kohe käes. Suvi on teada-tuntud eestlaste dekus, aeg. Selle jooksul pidi kõik salved täis saama. Sellega seoses kaob nüüdseks raadioeetrist saade nimega teatrijutud. Tühja juttu, mis kõhtu ei täida ega midagi ei muuda, on räägitud küll. Nüüd on aeg tegudele minna. Kord kahe nädala jooksul toimunud pea tunnine saade teatrijutud saab iganädalaseks teatri kommentaariks teatritegu. Sügiseni. Et on viimane saade ning kogu maailma üleujutamine jutuga liig nii ebaõnnestunud ei tahaks seda enam juurde tekitada. Pigem tahaks koondada mõnede olulised mõtted, mis on poole aasta jooksul välja öeldud ja eetrist läbi käinud. Kindlasti jääb mõni hea mõte välja. Ehk sünnib mõni mõte neid jutukatkete järgi mööda kuulates ka juurde. Liian see igatahes viimane võimalus ka üle aja ruumi teema vestelda või mõtteid vahetada Voldemar Panso, Kaarel Irdil, Heino Baskinil, Anneli Sarol, Andres keelil, Tõnu Lensment, Triin ojal, Alvar loogil, Madiskolgil, Vallestel naistel ja ta koduginal. Et on juba peaaegu suvi ja tegus aeg siis ei ole ka ükski välja valiselt mõtteavaldus pikem kui kaks minutit. Ja siis on ta seal see suur hetk, mille pärast pidulikult riidesse pandi, mille pärast varakult pilet muretseti, võib olla sootuks kaugele kolhoosikülas bussidega kohale sõideti. Ja siis on ta seal see suur hetk, mille kas 40 proovi tehti, mille pärast töökojad teatri keldrist kuni pööningu nii vaeva nägid ja mille pärast näitleja üldse on õppinud, elanud, ennast treeningus hoidnud. See on see suur algame, kus näitleja ande ja isiksuse nakatav kiirgussaali soppideni tungib, saalitäie mõtted ja tunded liikuma paneb ning nende vastuvõtutahtest oma loomingu energia salavarusid akumuleerib. Ärge uskuge, et sel hetkel astub näitleja tuhandepäise lohe ette. Nõnda võib tunda pooldile tank, kes ei valitse rolli ega ennast. Nõnda kirjutab vananenud näitlejanna omas senti mentaalsetes mälestustes. Ei sel hetkel saavad kokku sõbrad, kes koos hakkavad loomaetendust. Sest uskuge, etendus mängitakse laval. Aga ta sünnib saalis. Ilma tuhandepäise loheta, kaotaks teater mõtte. Näiteks ma tahan teatud teha mida, mida, mis on määratud pääsu paljudel vaatajatel. Ma ei taha mingi kitsale väikesed riigid ja. Mul oli sõprusring 30.-te aastate lõpul. Sinna kuulusid väga palju inimesi, kes on Eesti kultuuriajalukku läinud rida inimesi vähe. Paremaid põlvkonnas ja ükskord ma neile ütlesin, et kuulge, kui mina Peaksin teiesugustele teatrit tegema, siis ma ei hakka üldse käinud. Nemad olid intelligendid tahtsid tehtud ja rahval on erakordselt tihe side Eestimaa maarahvaga. Kas see tulebki sellest samast nette Jeveldust sõidule? Algas õieti sellest peale, et kui tuli kollektiviseerimine ja maal, algas, Ja, ja see kõik andis meile linnased, meie linlane on ja ikka maaga tohutult tihedalt seotud kõik. Ja siis läks teatri külastamas rängalt tagasi, mängisime tühjadele maalidega, päriselt ja. Ja siis ma ütlesin kunagi Vanemuises kollektiivile, pange tähele, läheb mõni aeg ja kolhoosid saavad jalad alla ja siis on meie teatri ukse taga kolhoosid, autod, kolhoosnikute. Praegu on Vanemuises inimesi, kes seda tuletavad ise mulle meelde, sa ütlesid jah, sedasi sega malet. Marksismi on tarvis tundra, marksismi mark ühesõnaga tunda, siis võib väga palju asju ette ütelda. Ja päris täpselt, et mul oli õhtu, siis nali, et avastasime Galilei. Aga miks inimesed armastavad komöödiate keelu Rumblemaatin elu mitte niivõrd raske materiaalselt kui noh, eks ta muidugi on vaeste ja rikaste proportsioonid Eestis on kolossaalselt selles mõttes, et me, me ei ole lausa lindiaagana. Aga banaanivabariik kindlasti ja kõik see poliitiline jahu, mis käib hommikust õhtuni, olid need valimised, ei ole sellega seotud intriigid ja skandaalid vaikselt skandaaliks, et võib-olla küll tüütab nii ära lõbuduruskust, inimene ammendab midagi lehtedest, eks ostab hommikul lee värske kohvi ja loeb lehte ja kui ta näeb iga päev selles mehes niuksed poliitilisi jaburdused, lollus, niuks ebaintelligentset, ma ütleksin idiootsust, mis ei ole üldse, tähendab uusima seeru nihukesele, tõsimeelsele, intellektuaalsele mõtlemisele, siis õhtul tuleb ta teatrisse. Ei taha enam seda kuratamis, Stroomi pleed luges ta lihtsalt natuke lõõgastuda ja meelt lahutada ja sininutioli üks saade, kus öeldi, et 15 minutit naeru päevas annab rohkem. Ma ei arva seda, et teatriinimesed, lavastajad ja näitlejad ja kunstnikud, et nad oleksid nagu läbinisti ja üdini müüdavad inimesed ja neid huvitabki ainult selline materjal reaalne, tulemuslik, sest minu teada on kõikidel, nii lavastajatel kui näitlejatel fikseeritud palk ja põhimõtteliselt neid, meie lugupeetud kunstimeistrid ei peaks see noh, otseselt ei puuduta neid, eksju. Aga et ma olen mõelnud mitmes kohas viimati seda, et, et minu meelest iga rahvas väärib oma teatrit. Ja ma olen eriti nagu suures segaduses, sellepärast et ma olen kuulnud just ka, et näitlejad on hakanud rääkima sellest, et mõnikord täiesti Tõsiste lavastuste puhul inimesed on programmeeritud naerma ja et umbes iga 15 20 minuti järel nagu on saalist kosta selliseid naeru pahvakaid, sellepärast et inimesed tõesti meeleheitlikult ootavad, et kuskilt Läheme naljatulemused on teatrisse tulnud. Nagu ma ka enne oma jutu alguses ütlesin, et et minu meelest on väga radikaalselt muutumas inimeste või eestlaste suhe teatrisse. Kas ja kuidas seda peaks nüüd kujundama või muutma, et ma ei oska seda öelda, aga ma usun küll, et et üks põhjus, miks Eesti teatega on selline, nagu ta on, on just see, et publik mingil määral provotseerib niisuguseid lavastusi, aga ma kindlasti olen seda meelt, et et teater ei peaks püüdma publiku ootustele nagu igati vastate ja meele järele olema. Tuletame meelde, et antiigist alates, eksju teatega peab meelel meelt lahutab tema ja ka harima, et siiski andma inimesele midagi midagi juurde rohkem kas mingi täiesti konkreetse teadmise või, või mingi uue või vana sügava emotsiooni midagi juurde lisama, mitte siis ainult nagu vabastama või, või, või pingeid, pingeid maandama. Te kuulete kokkuvõtvat teatrijuttude saadet. Äsja rääkisid Voldemar Panso, Kaarel Ird, Eino Baskin ja Anneli Saro. Valmis panna. Andres Kiil, Tõnu Lensment, Rein Oja ja Alvar. Näitlejad lavastajad võiksid aru saada ükskord ometi sellest, et, Nad võiksid oma eebenipuust tornist ülevalt alla tulla. Noh, nad ei ole pühad lehmad, teater kui meedium ei ole see mille läbi saab elada. Täisväärtuslik inimene. Et ma olen kokku puutunud, no väga palju kunstnikke, kirjanikke ja muude loovate distsipliinide esindajatega näitlejad, teatrimaailm, õigemini vabandust, näitlejad. Ilmselgelt kõige umbsem, kõige enesekesksem, kõige enese sees, legeteerivam Ma arvan, et põhjus on üks ja väga lihtne. Näitleja lavastaja teatriinimene oli ja on loomingulistest aladest meie maa pool ja mujal ka võib-olla ainukene, mis alal omandatud kõrgharidus garanteerib piisava olemasoleva sissetuleku. Oma leib ja näpi vorst on laual, kunstnike maalikunstnikke lõpetab aastas sama palju kui kahe aasta peale näitlejaid. Ükski neist isegi minimaalset, sellist 6000 kroonisest näitleja palka kuus, terve maailm siin, meil on nii umbne ja nii ennast täis. Aga mis on ka loogiline, millel on täiesti loogilised põhjused, kuivõrd riik on väike koolitatute arv tegelikult. Aastas on ka väiketeatreid, on otsatu hulk vabatrupp veel rohkem kui neli aastat koolis ära. Tead seda, et, et kui sa lähed laval publikult paremale, siis sa oled rohkem mees, kui sa lähed laval publiku poolt vasakule. Rahu majas, noh. Lihtne. Olemasolevas ühiskonnas on kuidagi kui välja kujunenud selline arv teatreid ja inimesed käivad neid vaatamas, et siit edasi filosofeeriks juba sel teemal, et huvitav, et kas nagu üldse Hayden, mitte ministeerium, vaid seda, see valitsus ja parlament hakkaks äkki mõtlema sel teemal, et äkki hakkaks reguleerima rahvaarv. Võeti, et mõõta neid Eestimaa leiutaski, mingi valem, et mitu inimest ühele hektarile sobib, hakkaks kontrollima seda, et noh, see on umbes läheb samasse nišši, jumalaid, Gret valemid võib igasuguseid treida, mida iganes on ju. Aga Ma ei tea, noh, autoteede laiuste pikkust saab hästi mingi valemi järgi mõõta palju autosid ja palle leid kuradi ühes ajahetkes läbibene mingisugust lõiku, et ja vastavalt sellele saab asfalteeritud pinna vajadust välja sild. Teatri puhul on see, et mida rohkem neid on meie idaelujõulisemad talitavad ja aktiivsemat elurõõmsamad, seda uhkem olla. See on alati jõulude ajal, vaatad, mida rohkem hapet täis topitud, igast helkivad sodi, enne seda ilusam pilt. Katsetatud paralleeli teatriga tõmmata ei saa, aga igasugune, nii-öelda rõõmust sündinud mitte praktiline tegevus näitab ühiskonna hingelist ja vaimset tervist. On ja tore. Tegime kolmekrossiooperit siis tegelikult saab piro ütles, ütles, ütles sellel ajal, et ilmselt on praegu see aeg, kus varsti kohe tuleb see aeg, kus kohas teater läheb nagu väikestesse väikestesse kohtadesse. Sest et seoses noh, ükskõik interneti, infotehnoloogia kõige selle arenguga inimestele on tegelikult vaatemängud väga kättesaadavad, nad võivad need ise kokku panna ja, ja noh, kaugelt kogu valgustehnika, kõik see muu on, on nagu noh, niivõrd palju domineerib, et näitleja ütleme, osakaal suurel laval muutubki väiksemaks, sest on vaatemänguaeg ja sellepärast teatriväärtus seisneb selles, et mängitakse seal, kus publik saab olla tegelikult ütleme näitlejale väga lähedal. Et tema väärtus hakkab tulema sellest, et see on see nii-öelda see on ainus ainus sisuliselt ainus elav kunst, eks ole, kuskohas kus kohas noh, kõik toimub siin praegu tõepoolest hästi, et ma tahan seda peaaegu katsuda, mis on siis mis on tegelikult nagu linnateatri pikaajaline voorus juba olnud, et noh, et inimesed peavad jalad eest ära võtma siukseid, näitleja möödub parasjagu, et aga, aga võib-olla on selles tõde jaheta. Et nende väikevormide peale noh, teatri teatri mõttes peabki, peabki tulema, aga kahjuks selle juures, eks ole, see, mis, mis nüüd puudutab seda teist poolt, et nendes samades väikestes hästi lähedasel olevas kohas. Ei, ma ei mahu väga palju publikut ja kindlasti on nii-öelda institutsiooni poolt ütleme, riigi poolt on, on, on ikkagi see, et noh, et, et võimalikult palju publikut näeks seda teatrit. Ja siin on väiksed käärid küll asjal. Et ühelt poolt liik tahab nagu publikut teiselt teiselt poolt tahab nagu kunstiet. Kunst praegusel ajal, noh kui muu on kõik kättesaadav, võiks sündida väikses saalis. Ja samal ajal seda vaatemängu ei peaks nagu noh, ei peaks ei peaks nii väga toetama. Noh, ütleme neid asju, mis toidavad ennast ise, ma mõtlen näiteks Musicale mingisuguseid komöödia, mida on võimalik suurtes kohtades teha. Ja mille peale siis peaks ka publiku saada. Teater peaks olema selline selline raamilisem protsess, mida, mida ju tegelikult ikkagi väga-väga pika aja peale ei saa ette arvestada. Kuna kollektiiv on muutumises, teatripublik on muutumises. Ja suur osa ikkagi praegusest tegevusest peaks olema homse publiku kasvatamine ja ütleme, kui suurlinnades ma arvan, ei ole sellega eriti probleemi, kuna inimesi on niikuinii palju inimesi on erisuguseid ja sõltumata sellest, millist teatrikeelt sa parasjagu pakud, kui sa teed seda hästi atraktiivselt, sa leiad suuremal või vähemal määral alati publiku. Väike Linnateater on selles mõttes kahtlemata kuulaski. Seda saadet äsja rääkisid Andres geim, Tõnu Lensment, Rein Oja, Alvar. Edasi arendama teema. Te kuulete kokkuvõtvat teatrijuttude saadet. Äsja rääkisid Andres Keil, Tõnu Lensment, Rein Oja ja Alvar Loog. Edasi arendavad teemat. Madis Kolk, Valle-Sten Maiste ja Taago Tubin. Igas õukonnas aga kes kokkuleppel tõdesid välja ütleb ja selles mõttes, et seesama publik, kes saab äratundmisrõõmus, naerda seal Ansipit ja ja kogu muu selle kaadri üle. Et kas, kas see mitte nagu ei ei tõmba nagu seda noh, seesama asi, et miks India filmid on, on ajast aega nii pikad, et, et rahvas ei läheks mässama, et, et kas mitte ei. On ju lihtsam hakata mõtlema siis, et näed, need on, need on lollid, need on süüdi, mis mina sinna parata saan, kuigi võib-olla sõnum võiks olla just selles, et just mina saangi siin parata. Mina Ma valimas käin, mina, kes ma valin, mis prügikasti panna, patareid, kuhu ajalehed tähendab, et see, millisele südametunnistusele nuputada, et kas, kas me naerame koos mingi väljamõeldud süüdlase üle, kes on ju kogu aeg, kogu aeg on need ühed ja samad või me üritame nagu inimest äratada lähiajaloost näiteid Pärnu uue kunsti muuseumitemaatika on natukene liiga spetsiifiline või tähendab seda, seda ma ei tahaks siia nagu segada. Küll, aga paar aastat varem oli Tallinnas probleem raamatupoega rahvaraamat. Ja noh, jällegi nagu selline asi, et probleem on valus ja tõsine, aga selle saab nagunii abstraktseks üldistada, et lõpuks jäävad nagu tavateadvuses nendeks vastasleerid, eks raha võim ja siis see kannatav humanitaar, Saarne vaim, mis kumbki ei tähenda ju tegelikult reaalsuses mitte midagi, nad on abstraktsed vaenlased ja siis on üks osa inimesi, kes piketeerib võib-olla isegi uskudes, et, et sellest on tõepoolest abi. Küll aga küll, aga olles kindel, et see pikett läheb ajalukku. Aga siis on mingisugune käputäis tolvaneid, kes noh, tõepoolest mõtlevad, et mida nüüd teha, kuhu need raamatut panna oli ja, ja see seltskond, kes siis neid reaalseid lahendusi nuputab. Ta jääb alati vähem populaarseks, ma ei haletse siin inimesi, tahan lihtsalt öelda, et seda tüüpi asjadest, kus ühe käega lubatakse koputada publikule südametunnistuse peale aga tegelikult hakatakse naeruvääristama asju, mida on sedasama teatrilaval tehtud juba 20 aastat. Et, et kus, kus seal on tegelikult see piir selliseid, sellise tõelise, selle sõnumi ja siis pisut sellise publikule naha alla. Ega näitlejatöö ei ole iseenesest midagi suletud, see, see koosneb väga paljudest komponentidest ja muuhulgas näiteks ka tekstist ja teksti kui valida kahel väga üldtunnustatud moel. Üks üks üldtunnustatud mood on see, et sa tõlgid ära mingi well meid play ja, ja tihtipeale see noh, iseenesest võib-olla hästi naljakalt konstrueeritud Velmeid play tegelikult kui sa paned lavale, ta mõjub kunstlikult, aga vokaal on valinud nagu selle teise tee praktiliselt ju suurem osa Von Krahli lavastusi, tekst on spetsiaalselt selle lavastuse jaoks kokku kirjutatud ja ta on kokku kirjutatud teinekord isegi lobbytööna või antud juhul ta noh, Taavi Eel. Me võttis isegi uuesti selle põhiteksti ära tõlkide kui põhiteksti sobinud, siis võeti täiesti suvalistest kohtadest just need sugune tekst, mis tundus nendele inimestele, kes konkreetselt seda lavastust teevad elusana ja noh, loomulikult see asi mõjub, Need omane ja, ja niimoodi ka näitlejana näitlejatöö tulebki sellest, et ta räägib seda teksti, mis, mida, mille ta on ise sinna pannud ja millesse ta konkreetselt usub, et see ei ole mingisugune Edward Olby kuskil New Yorgis 92. valmis treitud tekst, vaid see on see tekst, mis on täpselt tõlgitud, nagu tema sellesse usub. Ja kui see tekst, mis seisab autori nime taga ei sobi, siis mõeldakse grupi loominguna välja selline tekst, mis sobib ja millesse näitleja usub ja, ja mul on nagu hästi kahju, et tead, ma mäletan kindlasti Madisoni seal, aga et kunagi tegid ju niisugusi asju. Jaanus Rohumaa ja Mari Tuuling ja ja see oli nagu 90.-te aastate linnateatri nagu selline sisu või kese ja mingil hetkel noh, rohumaa deklareeris seda, et ta nüüd nagu enam niivõrd ise ei mõtle lavastajana selle peale, mida ta teeb, vaid vaata tema lavastabki, et ta lavastati Taijoloolbit lavastanud, aga no ütleme, ta lavastab seda. Actonahhitada lavastab täpitajate, lavastab nagu nende tekst, et mina nagu ei usu sellesse, ma usun rohkem sellesse, et et lavastaja, loovus ja ka hea näitlejatöö tuleb ikkagi selle tagant kui hobusekollektiiv, kes seda asja teeb, et igaüks on nagu sellesse haaratud ja haaratud ka igast komponendist, mitte ainult selles komponendi Zeta nüüd mõtleb näitlejavahendite peale, vaid ta on mingis mõttes osaline ka noh, ütleme siis dramaturgidele. Kõiv liigub ju oma loomingus väga laiadel radadel erinevaid mõõtkavu mööda. Et ta väljendab justkui kõige paremini kõige ehedamal kujul seda hoiakut, mida võiks nimetada siis lokaalsusest sünnib globaalne kontekst või et hakates minema kusagilt kusagilt väga isiklikust plaanist just nimelt sellesama kohavaimu pealt omaenese lapsepõlvest jõuata välja maailma filosoofeni rematurgiani. Lihtsalt see lähtepunkt on vist kõige olulisem, mis, mis seob teda Lõuna-Eesti kontekstiga. Kui näiteks kõivu loomingut teatris lavastatakse kusagil üle lombi hoopis teisel kontinendil teises keeles, siis on võimalik ka teistkümneile liikumine näituseks filosoofi päeva puhul läbi. Ühesõnaga maailmafilosoofia pärandi liigutakse siis lokaalsesse konteksti, tuues ta euroopasse Hollandisse, mis keskkond oli, oli selles konkreetses näitemängus ja sealt juba ütleme siis kui leitakse ülestunnetus, mis on aluseks näitemängule, siis võib-olla ka Eestisse ehk lõunasse. Te kuulsite kokkuvõtvat teatrijuttude saadud saade ja Sari on nüüdseks läbi. Jutud samuti. Kohtumiseni kommentaaris teatritegu. Toimetas Ivar Põllu.