Tervist, minul on Urmas Vadi. Ja ma olen filosoofi tänaval Tartus, kell on üheksa hommikul ja ma lähen peeterollikud töövarjuks täna. Sügis on käes, vahtralehed mõnusalt sahisevad. Selline on meie tartu sisse umbes Peetril helistama. Rulliku peale mõtlen siis ma mõtlen, et kui keegi peaks ka küll tegema filmi põrgupõhja uus Wanapagan, vot siis Peeter Allik võiks olla see vanapagan, sest kui ta naerab, siis mulle millegipärast tundub, et on nagu vanapagan, aga no ma ei tea, ma olen tänada töövari. Ma ei tea, kas ta töö juures naerab, niimoodi. Lihtsalt naerad, sellepärast tegelikult ta jõhvika ja maalid on kõik sellised natuke sünged, sotsiaalselt kindlasti. Aga minu meelest ka kohutavalt naljakas, saab näha. Niikaua võib veel lehtedes sahistada. Tere, Peeter, mann Urmas, ma olen siin all. Kas sa saad mind sisse lasta? Ma olen ka filosoofis. Ja ja aga see punane oksul sinna alla kinni. Okei. Selgus, et Peeter Allik on jõudnud juba ateljeed. Ma lähen talle järgi nüüd. Kuidas saab ilma varjuta olla. Nüüd ori jõuabki talle järgi. Õlivärvi lõhn tundma. Kuule, sa, peeter, näed välja nagu see kevade filmis apteeker, kes nagu ahju otsa roninud, sa oled samamoodi kuskil üleval. Kuule, ma tulen ka üles äkki, vä? Ära ei mahu? No tule alla, sul on akvarellid ära kadunud. Kalahunnikutes. Peeter Allik hakkab tulema lae alt alla mööda redelit. Elasin üleval lae alt, jah, miskid 10 aastat. Mul väike televiisor ja siis raamaturiiul. Avasin madratsi, kinkisin ära vahetama, tukastada seal praega kah lõuendihunniku otsas. Raadiokuulajatele võiks öelda natuke kirjeldada seda sinu ateljeed, et see ma arvan, et näeb täpselt selline välja, nagu üks kunstniku ateljee on. No pole siin nüüd mingi kaks kuud koristavad. Vaata, kui on suuremat näituse avamisel, siis tekib seda kola, nii palju pole praegu veel õieti maalima hakanud. Kas sa täna hakkad? Me võiksime koos maalida midagi? Et vaata, ma olen seal ikkagi vari. Läheks homme äkki võiks, kuidas sul aega on? Vastamiseks merele. No teeme nii, väga hea. Võib-olla seal mõni õunapuu otsas, need on nii suured tuulega. Värsked mahlad tehases noh alguses, sest. Siis lähed maale, uusimaid maalne jah, viimaseid õunu korjama, seal. Sa võid kõigi nagu, kellel vähegi kuskil mingi aed on kõigi inimeste selline suur kohustus ja rõõm, et saab veel õunu korjata. Ei tea jah. Mul isa oli sihuke fanaatik, et ta oli eesti aja lõpus jõudis skaut alla ja siis seal tegeleti igasuguse siukse pookimise, aianduse ja pillimänguga. Siis ega ega nad ainult ei marssinud. Originaal. Siis ta eluaeg tegi igasuguseid pookimiseni poolelt puud on sedasi, et pool puud, vaikuid, pool puud on teist maid. Kõlab lahedalt kuidagi kunstiliselt aastas 20 õunapuud suisa ju tegi ka igasuguseid huvitavaid asju, et kas te olete isegi koos ühe töö teinud, kus sinu pilt on Konstantin Päts-ist ja tema on teinud raami või või laua nii-öelda laua peale see sai? Sai ära kingitud tee avarii jättis ta kuskile mingisse Viljandi asutusse. Ise elab nüüd Leedus. Aga see koht, kus õunu korjama, homme lähedata. Vaata, kui Kohjad homme seal töökari oleks, muidu poleks aidanud õunu seal korjata. See, see, kus sa lähed, on kursi, siis saad aru jah, ta seal kursi lähedal küllaltki kilomeetri kaugusele üle põllu, et kiriku torniga paistab. Ja sellest on see kursi koolkond kunsti siis nagu rühmitusega koolkond nime saanud. Nojah, on jah, aga nüüd sina ise enam ei ole kursi koolkonnas. Ja mina ei ole ja Marko Mäeaega mul ei ole mõeldud, poisid tegutsevad ikka midagi häda ja miks sinu enam ei ole? Ah, lihtsalt ei viitsi ja. Suur-Läti näitus võttis nii võhmale, et see, mis meil siin kaks aastat tagasi oli juba nii kaua sa seda ühte asja teinud või? Ta särava et nüüd on niisama omapäi. Sest kui hästi sa ju teed nende graafikat, neid hiigelsuuri maale sa teed ikkagi üksi kogu aeg, seda küll, jah, ikka üksi. Ja siis mina täna tulin salopi, nojah. Vaatame, mis välja tuleb, väga hea kunstiline kooslusega. Aga me võime mõnda väiksemat trikki teha, siis mul on Saaremaad, oled näitus, paar poolikut pilt, see on vist selle Pärnitsa ja õlivärvi lõhn, mis sul siin hõljub. Nojah, kõige rohkem asja muidugi tärpentiin. Ja et niuke ühtne, nõrk. Et noh, et seal on neid kast juba palju igasuguseid maale ja graafikat siin, et aga mis seina najale toetatud, üks üks vana paljas naine kirvega ja naised on veel liblika tiivad seljas. See on nüüd Andres Keili omandusesse pilt. Et natuke siin ahel. No miks sa sellise palja naise kirvega tegid? Ah, lihtsalt tuli tahtmine. Et ega ma ei küsi, miks ma teen, ei küsi, aga kui tekib mingisugune huvitav mõte või motiiv? Kliendi kinnisidee, siis teen selle ära. Sedasi, aga see on jube lahe, sa seda ütled, sest vaata, sul on, et need tööd ikkagi kuidagi väga sotsiaalsed. Kas niimoodi öeldakse töökodade kohta ikkagi, eks ju, et seal on mingid mingid sellised ühiskondlikud teemad olemas ja siis kuidagi mõtled, et ju sa oled kuidagi kontsert tavaliselt mõelnud neid asju, see sotsiaalsus, äike mõõda tuleb sinna Nendest pealgi erinevatest juurde, mis ma panen sinna noh, mõtlen, et ta sedasi kuidagi kokku sobiks ja niimoodi aga üldiselt jah, jooni, mingi kontsert alaliste ja selles pole midagi, ma olen ikka su töövari. Kuidas nagu ikka torust tuleb, et põhimõtteliselt muusikas ka ei meeldi eriti, kui mingeid mõtteid seal või erilisi kontseptsioon esitatakse. Eriti popmuusikas, rokkmuusikat sa ikka see mingi power'i värk ja et lihtsalt oleks kihvt. Noh, see kõlab ka kreedo oleks kihvt ja lahe Aga kus, kus sa tulid üldse selle peale, et eks siin kirvega vana naine joonistada talvel liblika tiivad selga? Ma siis ei maalinud mingi mingi poolteist aastat ei ole plaaninud ja siis see on selles vanas pärmivabriku kultuuritehases pilt on ja ja siis noh, lihtsalt kogunes siukseid, lolle mõtteid hästi. Siis tegin sellise pildi ära. Mis sul täna plaanis on, et teha noh, võib siis praegu natuke maalida. Siis ma pean poes ära käima ja siis hakkan, teen poistele mingit süüa seal kodus ja mingi pangaülekannet teha. Ma olen lobiks üsna argine värk, selline. Ja teha, mis pilt seal elab nüüd Saaremaal? Seesugused kalad on teha. Ongi päris kalad, kalapeade, latika, pühad, sabad, liiminud, need popi peale ja ära värvinud. Kalasabade kalapeadel ümberringi ja keskel on siis kaks pead, suudlevad, inimpead, peetneri tõstavast hiigelsuurt pilti, sedasama vana paljast naist, kellel on kirves käes, suitses. Väike. See oli väike pilt. Suures pildis on peaaegu peaaegu kaks meetrit kõrge. Kahemeetrine meeter 80 tusk. Kui suured sul suured pildid siseselt? Noh, need on ikka kolm korda kaks meetrit edasi. Osad on kaks tükki, on neljameetriseid. Aga miks nad seal nii suured on, sest mulle meeldib suur teha? Saab varem oled ka kalu kleepinud, et pildi peale ei ole siin valuti just ja mingi Saaremaateemaline näitus või noh, kus ajaks nagu vannid kalu. Täna on selline suhteliselt pilvine ilm ja üsna külmaks on juba läinud väljas ja taevas on vastu maad, et sellest ju räägitakse, et kunstnikul, kes maalib valgust, kuidas saab, praegu saad maalida Saavik siiani väga tore. Ateljees suur ahven, põhimõtteliselt ma võin elektri ska maalida, üldised paljud kunstnikud hädaldavad jah, et Eestis on vähe valgustada. Tegelikult on siin päris palju valgust, erinevat valgust, suvel on väga pikad, päevad olid välja venna maani, nagu sa talvel on siin hästi ere lumevaldus muna siis lasteaia katus, nüüd ta löödi siukse plekiga üle, kust lumi kukub kohe alla, varsti. Vanasti oli see eterniit, siis. Paistab jah, lasteaed jah, sinna lumi peale tuli siis. Ja päike paistis, siis lõi sind siuke sarvamasin ateljees. Nii, nüüd võrdub Petrollikaavli hakkab ühtede punase värviga poti lahti tegema. Kinni, kui on seest ka kuiva. Ampone midagi. Julge see on väga palju ruumi, liikuda ei ole korralikult, käigud on nende igasuguste kastide ja tööde piltide vahepeal. Nojah, ja on aastatega kogunenud ära. Peeter tahab liikuda, pean mina temaga kaasa, liikum. Noh, olengi vari. Maalimise tegevuse, mis sa praegu teed, lihtsalt, et see lülitab mingitest muudest mõtetest välja, et mõtled seal ka nagu ma ei ta kodus mingi katkine toru või midagi sellist Nonii siis mõtled mingeid Virg inimesest sihukeseid. Ravimi säästipliivitiivseid. Või mõtled kogu aeg ühte mõtet järjest sedasi tunda? Autistid sa oled ikka poolenisti nagu välja lülitatud, Samost tegutseb. No enam ei meeldi selliseid fotod foto, olite pilte sellepärast, et ma käisin siin mõned aastad tagasi Koreas. See on südasid. Käisime nendes kunstikoolides ka vaatamas, mis seal toimub ja seal oli siis mingid sellised väiksed väiksed 18. Seitsmeteistaastased tüdrukud maalisid. Nii täpselt seda fotot järgi ära ei läinud. Et noh, selles mõttes ka, et, et neid oli nii palju väike ja kõik teisiti professionaalselt. Et meie nüüd nooled, hüperrealistid siin teevad neid mustvalgeid pilte ei saa neile näo, nii et põhimõtteliselt, kui tahaks seda tänapäeval teha siukest fotolykvaalis, võiks seda lihtsalt sealt Koreast või hiinast tellida, thedasid teed kavandi. No mis sinu pildid ja graafika on, et, et nad on ju ka nagu päris elust, mingid mingid inimesed ja olukorrad, aga aga ta ei ole seal ikkagi päris eluga. No seda küll jah. Või ütleb, et Vikipeedia ütleb sürrealism. Laupäeval ikka siukest õlis sürrealismi ei eksisteeri. Või arvab, et on grotesk. Mis grotesk seoniks, minge suvel Anne kanalisse. Vaadake seal, et see tädi on väga ilus. Või saunaga kuskile et seal on tõeline grotesk. Peeter Allik panime tundo kalapeadega pildilaua peale. Ta on avanud liimipotiliimid, mida. Vana ära kasutatud värvituubi liimid pildi peale. Aga miks sa ise sellel värvituubi siia liimid? Lihtsalt tiiruga? Peeter liimi pintslit olen kaasas. Variv, käime igal pool. Viitsigi neid valjud, vesta vahendeid, finišeid nii palju kokku ostnud, igalt poolt, kus odavalt saada. Ega nüüd ma pean veest ära liikuvad petersell tagasi tulla. Kuule sinu ateljees, Peeter, ma olengi täpselt nagu vari, et siin on nii vähe ruumi liikumiseks, et kui sina liiguvad, siis paratamatult ka liikuma, muidu ma jään ette sulle. TTL läheb mööda minust ja see, et see on nagu see ateljee nagunii täis ja niisuguseid asju ja maania ja kõike sellist kraami. Kas see, see, milline ruum on, see mõjutab sind või sinu mingeid mõtteid ka? See olevatki sedasi, et. Ähvaseme koledat kola täis, rohkem keskkond on ümber, seda, seda puhtam tuleb maal. Ja vastupidi. Igatahes räpane, lihtsalt asju on palju. Vaest koristan. See on põranda ära. Aga jah, praegu on ikka sedasi, et kui mina olin, siis siis graafikat teha ei saa, siin akkangaris trükk ja siis Maali asjad kõik kokku korjama, kastidesse, kuskile riita laduma ja seal on siin see kuidas selle kohta nii-öelda suure rattaga troofiko. Press. Ah, see on sügavtrükipress, see on vene pressikoopia siin üks poiss tegi neid üheksakümnendatel ja müüs kõik need. On sul plaan ka, et täna tahad mingisse etappi selle maaliga jõuda? Eriti ei ole kiiret kuskile näitusena novembri alguses? Nojah, kuigi see on juba paari Aga noh, see on niisugune väike galerii, on paesiin, on need hästi suured afilised pildilt ülesanne on sellise komplekti kokku. Näituse nimi tuleb. Mul on üks pilt suuruse graafiline leht, mis läheb üles, kus on niuke kari, laglesid lendav ta siis. Siis inimesed lendavad. Aga sa ütlesid, et sai peale, seda saab õiguse seal Koreas käisid, et sa ei taha enam fotolik pilte teha. Vähemalt päris foto oli ikka asja ei olegi näinud ja nad on ikka siukseid naiiv fotodikud. Mingit fotot maa maalinud kunagi ei ole. Võib-olla mingist fotost inspiratsiooni saanud, tavaliselt sain inspida katsiooni, vaatamistelekavades olid need siuksed, paarisentimeetrised, pistik. Programmi vahele ja need udused väiksed pildid keset. Seal huvitavad motiivid. ÕISis noh, on tavaliselt panen kokku, et mul on siuksed, vihikud ja mapid, kus nagu oma üles kirjutatud ja joonistatud ideed ja aga sa saad niimoodi tööd teha, kui, kui sul siin mingid inimesed on või näiteks mina praegu varjuna ka mulle isegi meeldib, see, keegi on juures, sest muidu muidu muidugi üksi teen, siis on sedasi, et. Selles suhtes huvitav, et sa praegu niimoodi räägid, sest et no millegipärast kujutasin just ette, et kuna seal on ikkagi üsna tihedalt näitusi, uusi pilte, need pildid on suured, et sa pead nagu olema produktiivne asja olema, midagi produktiivne, siin päris palju rohkem produktiivseid. Ma lihtsalt järjekindlalt, teen seda seal rahulikult, et praegu ma teen jah, sedasi kolm-neli maali aastas või? Noh, selliseid väikseid, eks rohkemgi. Aga noh, nagu näed, mul ei ole neid kuskile pannagi. Selgemaks. Noorem, poeg Hallik võttis hoovia, sügab haamriga selgelt. Noorem poeg, kui ta lasteaias käis, siis oli nagu sedasi. Küsiti seal umbes isadepäeval, et et noh, mis teie isad teevad. Minu isa ehitab maju. Ja minu poisid minu visas sügava haamriga sell. Aga kas see ei olegi midagi midagi sellist, mis, mis tegelikult ka on, et nad kunstnikud sügavadki haamriga selga? Jah. See ongi ju tegelikult nagu selline nagu klišeed, mis, mis sa siin ikka teed, on ju, ja Natalja haamriga. Kunstnikud ikka muutekirvepilt Kasel haamri pilte ka on, see on inimene, kes segab haamriga selga. Ei tule ette küll praegu, kuigi kindel ei ole, sest mul on neid pilte nii palju teadvat. Graafikat on juba sedasi, et väiksed ka juurde arvata, siis on ikka mingi üle 300 Elina sildi ja ega neid maale vähe. No siis tuleb ikkagi rohkem kui mingi kolm, neli pilt teostas. Aastal sai rohkem tehtsuse lihtsamaid motiive üha. Et siis läks kiiremini. 96. aasta kunstihoone galerii näituse ma tegin sedasi, et ikka kuus tegin ühe pildi. Kuule maani aga need olid niuksed noh, lihtsustatumad asjad. Natuke niisuguse niisugused Vene sõjaväest stiilis tehtud mitte ideoloogilises mõttes, vaid sihukses plakatlik. Aga noh, oi pilt on siin niisugune ka, mis on hästi pikalt tehtud. Vaatan siin üks pilt, mis seal seisab, üks minu lemmikuid, mis on sinu sinu töid on see, erastas dokumentide põletamine erastamisdokumentide põletamine, see seened muidugi pooliksini figuure peale. Pimedas öös on lõkked, punased värvid ja mingid inimesed jooksevad ümber lõket, noh sellega kanis vahva, need on siukesed, üsna pikaajalised pildid tegelikult vaatama, et need figuurid ei korduks ja nad jookseksid edasi-tagasi. Mulle meeldib selliseid liikuvaid inimesi figuure teha, kui ma veel kunstikoolis käisin, kohe kui sõjaväest tulin, käisin kaks aastat kunstikoolis Tartu selles kunstikoolis. Siis oli see bussivärk valida sedasi, et noh, kui ma koju sõitsivad, et kurssi siis kursis ja siis pidi selle pileti, kes päev varem Äraos või kolm tundi ennem ja bussijaama ja siis seal ost said veel selle pileti kätte, siis ootasid seal kolm tundi. Aga siis oli see avaturg oli kohe seal üle, tee on seal bensujaamas. Siis ma läksin sinna joonistust kaasas ja istusin seal kuskil mingi tühja leti peale, joonistasin neid liikuvaid figuure kogu aeg. Sa teed ühte mooli mitu korda siis seesama erastust dokumentide põletamine, et sa teed seda jälle. Maailmas ongi üldiselt sedasi, et läänes ma mõtlen, et kui keegi on nagu mingi galerii kunstnik siis nad teevadki umbes umbes ühesuguseid pilte eluaeg sellele galeriile ja saavad selle eest nagu mingit kuupalka umbes. Suudakski. Kus see pealkiri erastas dokumentide põletamine, noh see on lihtsalt meelevaldselt jälle maalimise ajal surnud selline totter mõte, et nagu see, et mõju oleks lihtsalt selline huvitav motiiv. Jaanituli, ilu. Inimesed ümber lõkete jooksevad panna sinna täiesti vastuoluline pealkirja, siis tekib lagune, isegi konflikt. Teksti osas järele pildi juhtes tekib küll, jah. Seal lahe. Seda oma otsin igal pool niukseid imelikke pealkirja. Pealkiri on lihtsalt üles kiiresti. Kaustikutes igale poole näita. Ma ei tea kasvus, nii ta on. Tõuseme püsti, liigume jälle koos, et saaks liikuda mööda koridori. Asjade kõrvale. Jajah või siis panen lihtsalt sedasi tuimalt, et kui pildi peal on traktor, siis peadki traktor. Muuseum mererannal reaalselt territooriumite hõivamine, paljud need on sellised asjad ka, mis on tarbetud nüansid, mis on võetud, võisid ajalehest mingi katke. Kirjutanud. Ilmselt tahavad muutumist, teised ehitavad stabiilsust. Muutuste tuul, küll, aga Peeter Allik, ütle, mis sa selle pildi pealkirjaks pole, et mis on need täna siin teed, et need kalad peade kalasabad ja ja liimisin värvituubi siia veel peale. Vaarikapunane vaarikas. Mis sa tegema hakkad, Peeter Allik nüüd oleks paar tundi möödunud. Ja Peeter Allik võtab mis varjud mustavad. Truu Humbra. Syndeemiade kiilakas. Ühesõnaga, kalasabade kalapeade keskele kõlavad inimpead mida sa joonistad mooditanud. No, mul on see häda, et sa tegid kõrvatoidud, segavad sedasi, värvisin almises panevada. Mina maalin põhiliselt ainult sedasi, et segan siin pildi peal, värv. Peeter Allik punast värvi, hakata selle mehega paela värvima. Punase kaeladed andeerida punaseks, lahustamisele pruuni siin ära. Selline võikski tegelikult terve saade olla. Vaikselt nagu ei räägi eriti midagi. Ja Peeter lihtsalt maalib hiina vaatanud. Kaks tundi vaikust. See kuluks vahelduseks sõnadega. Raadioeetris oksnad vaikus. Sõber, kolleeg Jaan Tootsen küsib tihti inimeste käest, et kas sa oled õnnelik. Kas sina, Peeter Allikolate nende kunsti tehes õnnelik, et on see sinu jaoks nagu ideaalne, mida teha? On see parim asi? Oh aiavaest olen maast ei ole seda. Pildimotiive meeldib küll välja mõtelda. Kiitsin assid teatri hakkama kuskilt koreast tellima. Aga sa mõtled, kelle jaoks sa teed? Sa mõtled, kellede pärast vaatad seda pilti? Nii mehe nägu on valmis. Aga mis me siis teeme, kui sa selle Moliga kuhugi etappi ära jõuad piima ostma? Siis lähme koju, Porsis õpipoistel isegi sööks hea meelega boršisupp. Et selle purgipurgisupi baasil panen sinna igast vorsti ja küüslauku, siis. Kuule, kõlab väga hästi. Olen selles ka sinu vari. Ta ei taha, et ma olen siin alati märgnena, arvan. Sendi saaja Poloinimine, tema. Rõõm naasnud nalja ka väga hästi, suhtlejad. See tänav ja ma ei tea kus kohast. Ahvi alake. Albert kultinud näitas, kuidas sa selle Kivastiku kohvikus Domenaadiviisiana kes härrasmees oli. Jaanus Nestor augu tegelikult talis huvitavaid pilte. Siis, kui teda tuleb maa alt ja maa sedasi korralik välja kukuksid jooma aasta täpseti tuh, nuppine. Koodi ootan piima ja noh, see on nii kallis. Tänaseks olemas. Kõnnime Peeter Alliku kahtlaselt soovitame lehtedes ja siis hakkasid rääkimata. Jah, see on niisugune kolmekümnendatel ehitatud maja. Tuli jah sedasi, et õnneks olid tühjad õuna vangesid nii palju et ma mingi pesuvann ja laotasin terve toa. Vahest tuli välja, siis lahendas selle olukorra ära. Seal on väga hea õunalõhn. Oi kui palju õunas on siin. Noh, see on kõigest neljandik. Tahab supi tegemiseks. Potti taas. Suurun. Urni suppi soolas. Salongi rutiin, no päevas süüa tegema edasi kunsti enam-vähem ja on küll nii. Vahel ma lihtsalt pikutanud päev otsa. Tundub võtumas mõnus supp, rammus ja mõnus. Täpselt sellise külma sügisilma vastasup. Pursti kuulsime Hiljuti tegelikult mooninud, millise graafika teinud liha? No miks sa need lihased tegid, ah tead? Oled kõik pildid, siuksed, kingitus, mingi kiiksuga, sellised et osadele selliseid, tõsiste graafikute näitust ei tahetud neid enam võtta, neid lihapilt ta ei, just vastupidi, igast neid teisi asju. Ja siis ma mõtlesin, et ma teen siukse tehnilise pildi afaas materjali tabamine, liha, no miks pilt ei tahetud siis võtta näiteks tuleb ei noh, osad latuse, need liinid on lihtsalt niuksed, vanemad, hästi tõsised inimesed. Nende jaoks on see lihtsalt mingisugune mõttetu nalja lihabelningud siis talt liha pildid. Seal koht natuke. Podiseb. Peale supi söömist tegi Peeter Allik mulle ettepaneku, et me võiksime minna kastani tänavale ühte galeriisse. Kuule, aga Peeter, räägi, kuhu me lähme praegu? Lähme galeriisse. Aga see galerii on selles suhtes eriline, et sina näiteks enda töid, mis jube suured lahmakat su maalid eriti ja graafika ka sinna ei mahuta. Ei mahuta jah, aga praegu on seal ümbrikud kollektsioon, mille nimi on siis kirjad Rahva Häälele. Sa oled kirjutanud kunagi Rahva Häälele. Ei, mina ei ole. Kõige huvitavam osa sellest ongi see, et seal on need erinevate asutuste templid. On seal nagu selles saatja odossina üles löödud. Ja neid on tohutult poisu. Ja siin on ainult kolmandik sellest kollektsioonist. Mis on kirjad Rahva hääle. Aga see galerii on põhimõtteliselt selline väikene Kumko, mingisugune meeter korda meeter vä? Endine peldik, endine peldik ja välikäimla, jah, aga miks sa sellise galerii tegid? Aja õitaks, vahel harva. Kastanigaleriiks jah, kastani Kora viiks, aga kuna ta muuseas, seal oli seal pärmivabrikus oli. Piero trummi, viime ferrotrumm. Ja siis on siin praegu sadu. Ferrotrumm tähendab, raudtünn sellepärast et seal oli see koht, kus me tegime seda, seal oli üks suur rauast tünn. Pärmi keevitati. Seal on jube palju võtmeid, miks on nii palju võtmeid? On? Sest mul on maakodu ka. Seal mõtlesin seda aidad ja kuurid ja värgid ja kõik sarnaseid jube raske on leida tõesti. Jube jah. Näed tabalukuga lahti, nii, hohoo ühesõnaga siin on tõesti nagu välivälikemps ühe maja nurga, no sees. Peeter tegi ukse lahti ja sinna üle ühe inimese sisse, ootame mahugi, aga tõesti selliseid nõukogude aegseid ümbrikke markide ja siis toodestsitega on, noh, kõik kõik seinad täis. Ja siis pakkide viisi siin põrandal ka. Kus sa need ümbrikud said endale, Peeter Allik, Rahva Hääle kolhoosi raamatupidaja andis, saatsin talle ema peale, nüüd ema ütles, et peab andma minule ümbrikud, kõik, mis tulevad Rahva häälele. Aga kui tihti sa, Neid näituseid vahetad siin väga harva mingi paar-kolm näitust aastas, esimene aasta tegime võib-olla mingi kuus või seitse näitust, aga raevu ei viitsi aega kah enam. Nii palju jama. Peeter Alliku ateljeesse tagasi Õhtusse jõudma Peeter Alliku ateljees tagasi. Siis sa hakkad Nintendo maali signeerima. Nüüd on ta valmis. Nata, mis värvi? Ja esimese klassi laps. Võib-olla sellise kirjelduseks isegi ära kustutad öeldut uuesti. See kõht oli küll väga viletsalt ja sellest ei saa arugi, et kõhn ajades kritiseerida. Nii. Või siis on 2016. Aabidinaalsetel näit Soone oi kellani kuus tähendab sealt ikka läbi püsiv omadus on, et saan, on, muidugi, võib ka helistada Alberti külalised ateljees ja neil on seal jah, mingi see, kui mingid mingid palgapäev, mingid värk kestab seal hullu asbesti titt tulevat Alberti ateljees kogu. See lugu reaalselt hotelli eest, et see muidugi kamp seal istus jälle koos ja aknaga olid tellingud ja ehitajad tegid seal mingit krohv, isid seda maja, väljastan. Noh, ja niisugused noored kutid esita, vaatasid kadedalt nägudega ja siis tuli äkki üks uks neiukese sinna ja võttis paljaks. Albert hakkas iha maalingut tegema ja siis üksi ehitaja viskas kellu nurka, ütles kurat, aitab sellest. Seal hoidis Alberti aknast sisse. Sel nädalal olin ma Peeter Alliku töövari. Saate, mida te kuulate, panid kokku Viivika Ludvig ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni nädala pärast.