Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Maarja Vaino, tere maarjatere. Ning Tartu Ülikooli etnoloog Kirsti Jõesalu. Tere. Tere. Meie tänane teema on nostalgia, räägime nostalgiast, kultuuris, nostalgiast, kirjandusest, teatris, filmis loomulikult igasugustest tootearenduses, mis meid ümbritseb ja sellest, kuidas meie teadvust mõjutab. Aga nagu ikka enne põhiteemani jõudmist vaatame, mida on kultuuri ajakirjandusel meile muidu pakkuda ja ma äkki teen otsa lahti väikese soovitusega homsesse. Nimelt homses Postimehe kultuurilisas arvamus ja kultuur kirjutab Urve Eslas huvitava loos pealkirjaga öises Washingtonis, kus ta on intervjueerinud kodutuid, kes eelistavad Donald Trumpi on lubanud hääletada Donald Trumpi poolt ja siis saab lugeda neid vestlusi ja mõelda kaasa, miks sellised inimesed tahavad valida Donald Trumpi poolt. Aga Maarja, äkki võtame siis sinu soovitused. Mina olen, on siis peamiselt tänasest sirbist mõned soovitused ja ennekõike jäi silma siis sirbi tagakaas või see viimane lehekülg keele elu? Jaa jaa, proseci sulest, päris huvitav ja mõtlemapanev artikkel teemal soome-ugri rahvad venestuvad ka Eestis ja, ja toob siin välja siis statistiliselt selle, et kuidas ikkagi soome-ugri rahvad, aga tegelikult ka teised lähevad Eestis valdavalt ikkagi vene keelt, kellele üle ja toob küll lõpus välja ka sellise huvitava aspekti, et mõned, mõned inimesed on märkinud, keeleks soome-ugri keele jätta ei oska täpsemalt öelda, et mida see tähendab, et kas nad on segaperedest, sest et soome-ugri keelt kui sellist ju ei ole olemas. Ja kirjanduse poole pealt oli tõesti lõbus lugemine või selline vahva lugemine, Andrus Kasemaa inimene arsti juures, et kus ta on siis lugenud arstide mälestusi ja, ja on kade nendele arstidele, sest talle tundub, et nad elavad õudselt põnevat elu. Kirsti. Ja mina soovitaksin sirbist kahte teatriga seotud lugu hoopiski. Kõigepealt Annely rootehtud intervjuud. Manchesteri ülikooli professoriga Chimstompsoniga räägib rakendusteatrist, et ma kujutan ette, et suuremale osale Eesti ka kultuuriajakirjanduse lugejatele on see suhteliselt uus mõiste ja tasub tõesti lugeda, et siis nii-öelda sotsiaalse teatri kõrval hoopis avastada rakendusteatri mõistet, rakendusteatri võimalusi, kuidas siin on palju välja toodud, kuidas teater saab näiteks ka vangidega koostööd teha ja selliste marginaliseeritud kogukondadega hoopiski ja teine, mis ma ise ei ole küll etendust näinud, aga, aga peale Veiko märka arvustust tahaks kindlasti vaatama minna, on VAT teatri uus tükaalias. Ja märka, kirjeldab seda kui silmapaistvalt naivistlik näidendit lapselik, aga mitte lapsik. Et kus siis ka tegeletakse? Väga tundub sellise ühest küljest väga argielulistel asjadele nagu kivirähki puhul, sageli on etendus üles ehitatud. Kui maarjamainis seda arstide mälestusi, siis sellega tuleb meelde mulle, et sirbis on tegelikult kirjandusest veel juttu. Heidi Iivarit kirjutab artikli minu kass, Jugoslaavia ja teised edulood. Olavi allkirjaga mõned tähelepanekud Soome multikulti kirjanduse kohta. Ehk siis räägib nendest soome autoritest, kes kas ei ole Soomes sündinud või kelle vanemad on pärit kuskilt mujalt või kelle identiteedis igatahes on mõni kauge maa sees väga põnev lugemine. Ja jääks veel ainult sirbi juurde, siis juhin veel tähelepanu tänasele Õpetajate lehele. Siin kirjutavad Maili Royo ja Handriba puurin arheoloogid Venemaa loo pealkirjaga otsekui kadunud Atlantise jälil Peipsi-äärset esiajaloolist asustust uurides. Ja tuleb välja, et viimastel aastatel on Peipsi äärest leitud arvukus kalt asulakohti mõnedest suhteliselt hästi säilinud tohutu hulga leidudega. Ja see on selline rikas ja seni vähe uuritud arheoloogiline piirkond Eestis. Aga läheme siis kohe edasi, põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar Peeter Helme koos minuga stuudios Maarja Vaino ning Tartu Ülikooli etnoloog Kirsti Jõesalu. Ja nagu enne lubatud, räägime nostalgiast. Nostalgiat on pühendatud ka suur osa tänasest sirbist. Siin on kohe terve nostalgia lokke. Käsitletakse nostalgiat muusikas, räägitakse ühe konkreetse ruumi, nimelt Tartu Ülikooli keemiahoone toa number 414 näitel Ühe teaduse täpsemalt eesti molekulaarbioloogia ajaloost samuti vaadet, taks, ansambli virmalised ajalugu ja Aro Velmet kirjutab nostalgia filmidest. No see kõik on selline üsna lai teema. Nostalgiat saab käsitleda väga erineval viisil. Ja selle puhul võibki küsida, et miks üldse nostalgia siis praegu nii oluline on. Kersti, sina oled nostalgiat täpsemalt vist nõukogude aja nostalgiat uurinud, miks? Seal on võib-olla isegi kaks erinevat vaatenurka, et ühest küljest, et miks on nostalgia meil esiplaanil siis üldiselt ka argielus või erinevates kultuurimeedia Meediumite väljendites ja teine asi, kuskohas on ka nostalgia, on esiplaanil, on ka ta tõesti tõusnud postsotsialismiuuringutes. Et selle kohta võiksid veerida Bulgaaria juurtega Ameerika antropoloogi marjad, Todoravad kes ühes oma paari aasta eest ilmunud kogumiku eessõnas teatab siis postsotsialismiuuringute kohta, et üks Don't on kummitamas postsotsialismi uuringutest nimelt nostalgiat don't, et parafraseerides siis tuntud ütlust. Et hotelle esilekerkimisel, et miks ta kultuuriuuringutes on nii olulisel kohal võib olla kerkinud, võibki pidada, aga ta ikkagi just seda postsotsialismiuuringud võiksid olla selleks keskseks kohaks, kus ta, kus ta nagu esile tõusnud. Ühiskonnas on loomulikult sellele väga palju erinevaid põhjuseid. Aga võib-olla siis peaks küsima, mis asi nostalgia on. Kui Kerri Kotta kirjutab muusikalisest nostalgiast, siis ta ütleb siin päris palju erinevaid asju üldisemalt. Nostalgia kohta ütleb, et igapäevaelus võib nostalgia avaldada Filgamis aktides näiteks ilm olekutundest, mis on tekitatud teadliku loobumisega tegelikult ikka veel turul saadavast tootest. Samuti ütleb ta, et nostalgia võib olla omalaadne taaskasutus. Siis veel mainib ta, et nostalgiat on peetud ka meditsiiniliseks diagnoosiks. Samuti ütleb ta, et nostalgia on selline psühholoogiline. Toimemehhanism nimelt nostalgia ehk ankurdamisega minevikku saavutatakse see, et ollakse psühholoogiliselt kindlam keskkonnast, mis muutub üha enesekindlamaks. Nii et need on kõik väga sellised, vastandlikud asjad, aga kuidagi nagu. Nostalgia, tegelikult vist päris algselt vist see sõna tuligi seoses koduigatsusega, et selle võttis ju kasutusel üldse üks, noh, ma ei tea, kas teda dollapsühhiaatriks veel juba nimetati, vist? Jah, arst, ütleme ikkagi sisekes täheldas sellist imelikku seisundit kaugel õppivate üliõpilaste ja teiste juures, et alguses oli see tõesti justkui meditsiiniline termin ja ja mulle tundub, et ühiskonnas tihtipeale on nostalgia ka ütleme, müügiartiklina teda kasutatakse kindlasti nagu positiivse tähendusega sõnana, aga sageli on tal antud talle sellist nagu negatiivset, et noh, et nostalgiline inimene on justkui keegi, kes ei ole võimeline oma eluga edasi liikuma, et et see on ju ka üks sellel nostalgiaga tegelikult väga erinevaid tähendusväljasid. Ja ma siin täiesti nõustun ja, ja tõesti nagu Kerri Kotta artiklis on esile toonud, et kõik need väited kehtivad nostalgia kohta, et ta on tõesti väga mitmekesine fenomen, et võib-olla, mida kultuuriuuringutes rohkem rõhutatakse, on ikkagi see, et see nostalgia on seotud igatsusega kadunud aja järgi, mitte koha järgi, et kui, kui siin just ka Johannes ohver oli minu meelest see oli seitsmeteistkümnes andis šveitsi arsti nimi, kes teda esialgu haigusena defini eriliselt, kui, siis seal on just selle läbi koduigatsuse või noh, et sa igatsed sinna kohta tagasi, siis tänapäeval me pigem tõlgendame seda igatsusena möödunud aja järgi, et mitte järgi, et öeldakse just sinna sinna kohta me saame. Põhimõtteliselt me saame sinna tagasi minna enamasti, aga sinna aega me ei saa minna ja siis ongi see seotud sellise magus valu sa igatsusega. Haak, kuidas nüüd sellega, et nostalgia antakse ka negatiivseid varjundeid, et see on tõesti tõsi, et just eriti kaua, kui me vaatame Eesti ühiskonna arenguid alates taasiseseisvumisest siis Sa nostalgia on olnud väga konkreetses kohas väga positiivne tähendus, ehk siis taasiseseisvumise taastamisel kui siis nostalgia Eesti aja järgi oli olemas nii sotsiaalse mälu tasandil, ehk siis elulookirjutajad väga palju tegelesid oma mälestustega mälestustes just selle oma kuldse lapsepõlvega, aga, ja, ja samal ajal võeti see üles ka poliitilisel tasandil, ehk siis võib ka niimoodi lihtsustades öelda, et me kõik olime nostalgilised teatava ühe aja järgi. Seda üritati tagasi tuua ka poliitilisel tasandil. Aga selge see, et sulle ei ole kunagi võimalik tagasi tuua täpselt seda, mis on olnud. Kuid negatiivse tähenduse sai üheksakümnendatel ja kohati kohati ka siiamaani nõukogude nostalgia, et see on tõesti väga sageli seotud just poliitilise nostalgiaga. No aga mitte ainult seal kulunud näide siiski olen sunnitud, selle toome väga menukaks muutunud sari. ENSV, see ei ole üldse poliitiline ega see on ju selline absurdi nostalgia, mis seal tuuakse esile näidatakse mingisuguseid esemeid, tihti idiootsuseni aktsepteeritud käitumismalle, riietumisstiili, mingisuguseid tolle aja ühiskonnas, reaaliaid. Aga poliitikaga selle nad küll midagi. Ei loomulikult loomulikult mitte, aga just, et, et see ongi nagu erinevad tasandid, kes, kes sellel nostalgia parasjagu tähenduse annab, et seda peab alati vaatama. Et ütleme elulugudes linnanõukogude aja nostalgia seltsi hilise Nõukogude raja suhtes me räägime siin 60.-te seitsmendast 80.-test aastatest kerkibki võib-olla esile just sellise selle sajandi alguses ja siis seal on ta hoopis tõlgendatav ka sellise vastu mäluna. Kui kasutasin ühe antropoloogi mõistet keskkonnast ostall kiiga tegelenud fenomeniga siis endise ida Ida-Saksamaa, Saksamaal ja, ja siis ta kerkib just esile väärtustades seda nõukogude argielukogemust. Ja seda me võime tõesti tõlgendada vastu mäluna sellisel ajal diskursusele, kus nõukogude aeg vaatajaid negatiivses mõttes, et see, mida sa nüüd välja tõid NSV näitel, et seda me võime ka hoopis vaadata sellise kaubast kaubastamisena või sellise meelelahutusliku nostalgia, need võib-olla ka sellest, millest räägib tegelikult Aro Velmet oma oma filmile filmidele pühendatud artiklis. Aro Velmeti defineerib ka nostalgiat, muide, võime talle ka õnne soovida. Nagu tänase õpetajate lehe esikaanel teada saame, on Aro Velmeti ühtlasi Õpetajate lehe laureaat 2016, nii et palju õnne. Selline jah, ja Aro Velmet kirjutab võrdlemisi iroonilisega põhjaliku ja huvitava artikli kükitades hiiglaste õlgadel kus ta võtab ette Hollywoodi või noh, üldse laiemalt Ameerika nostalgiafilmid, kõikvõimalikud filmid ja telesarjad, mis kas on siis vana filmida ütlused nagu näiteks tondipüüdjad või mis siis rõhuvad sellisele vanale, ilma et nad oleksid tingimata uus töötlused, vaidlen lihtsalt pungil vihjetest. Mitu korda mainib ta ära menuka sarja kummalisemad asjad, näiteks ehk streintšefing. Aga ta defineerib nostalgiat. Või noh, ma ei tea, kas on päris definitsioone, ta arutleb selle üle järgnevalt tsiteerin. Eriti heast kunstist ootaks muidugi, et see tegeleks nostalgiakeskse probleemiga, mis seisneb asjaolus, et minevik, millega seotud Subliimseid emotsioone kutsutakse esile mingite sümbolite, esemete või taju eestingutega, on täielikult fiktiivne ning eksisteerib selles kuristikus, mida piiritleb ühelt poolt minevik, mis on kustunud nii reaalsuses kui ka mälus ning teiselt poolt olevik, mis tuletab pidevalt meelde meie kogemuste, ajalikuste kaduvust. Ja võttis sõnatuks, selline piki põhjalik definitsioon loomulikult nostalgia tegelebki väga sageli just pigem selle oleviku situatsiooniga, sellega, mis meil. Mis on siis see, millest inimesed võib-olla olevikus puudu tunnevad ja miks, miks, mis, mida nad siis sellest minevikust igatsevad, sa ei pruugi ka sealjuures sedasama tähendada, et ma tahan selle mineviku kordumist. Ma olen lugenud uuringuid, kus öeldakse, et inimesed laias laastus noh, nagu ikka alati on võimalik, jagatakse inimesi mitmeks, et inimesed jagunevad ka muuhulgas nendeks, kes pigem kalduvad nostalgitsemas ja kes pigem ei kaldu sellesse ja et need inimesed, kes siis kalduvad nostalgiast või noh, pigem armastavad aeg-ajalt nostalgitseda, et nende Side oma, kuidas öelda eksistentsi olemasoluga on tegelikult tugevam, et neil on mingi puhvermaailmaga ja et kui tekib mingi kriisiolukord, siis nad saavad sellega paremini toimetulevad sellega paremini toime, et oled sa ka mingisuguseid sarnast tüüpi uuringuid lugenud, et tead midagi lisada. Ausalt öeldes ei ole päris huvitava huvitava vaatenurgana sinna juurde. Et võib-olla see tuleneb ka kuidas ta nostalgitsemist seal defineeritakse, et mis asi see nostalgitsemist on ka väga selline tundub kohati värske kõnekeelne, et ma nüüd olen nostalgiline, ma ei tea selle laulu suhtes. Ja muide, muusika, muusika ja lõhnad olid seal uurimuses esile toodud kui midagi, mis nagu päris noh, mis on kõige kindlamad nähtused siis, mis käivitavad inimeses mingi nostalgia, meeleavaldajad on kõige tugevam, millele ka Kerri Kotta eks ole, viitab oma artiklis on see muusika, peaks tekitama meil selliseid kindlaid tundeid tagasi, toob. Maria, kas sa oled tegelikult mitte ei räägi sellest, et on inimesi, kelle jaoks minevik on jätkuvalt olemasolev reaalsus ja neid, kelle jaoks läinud ja sellega pole enam vaja tegeleda. Ja kindlasti on, ma arvan, et selle taustaks on mingi selline eluline hoiak, et need, kes väärtustavad minevikku, kes kes tahaksid, noh, tegelikult see nii-öelda kadunud aja ihalus on ju üks osa sellest, et, et sulle loomulikult seal on erinevaid aspekte, et üks on psühholoogiline, et meil alati tundub, et lapsepõlves olime elu turvaline, kena ja nii edasi, et, et seal on see, see aspekt, et järelikult ka nõukogude ajal, aga lapsepõlvetooted võib-olla tekitavad minus nostalgiat mitte sellepärast, et ma igatsesin seda reaalsust tagasi, vaid seepärast, et ma võib-olla igatsen oma isikliku lapsepõlve tagasi. Aga, aga teistpidi on just nimelt see mingisugunegi ajalise järjepidevuse tunnet tunnetamine ja sellele siis nagu toetumine. Ja, ja noh, võib-olla tõesti nostalgitsemist niisugune oli nagu natukene vale vale sõna, aga teistpidi ta võib-olla kirjeldab ikkagi seda meeleolu selles mõttes. Just noh, natuke kergemeelse mana, et, et kui me ei mõtlegi sellele nostalgiat kui sellele haigusele, mis võibki olla nagu noh, lõpuks lõppeda peaaegu depressiooniga, eks ole. Et kui me mõtlemegi sellele, kui meie niisugusele igapäevaeluga kaasas käia, võib-olla aegajalt üles kerkivad meeleolule ja teda võib ka vaadata sellise grupi kinnitusena või et me jagame, eks ole ühe ühesuguseid kogemusi ja me siis meenutame neid kogemusi ühes grupis, sedasama nõukogude lapsepõlveteema, kas või et teatava kuni sünniaastaga inimestele Eestis omavad ühtseid kogemusi ühtsetest tekstidest, olgu need siis ka filmid või, või, või ka ühiselt loetud kirjandus. Et mis on võib-olla tänapäeval palju rohkem fragmenteerunud, siis lisaks tuleb sinna juurde nostalgia selle materiaalse kultuuri suhtes. Aga kas konkreetselt Eesti selle nõukogude nostalgia teke ei ole siiski seotud nii-öelda poliitika ja, ja noh, muidugi ka majandusega, et, et see on selline noh see, selle on äratanud ellu need inimesed, kes tunnevad, et nad ei ole uuelt ühiskonnad saanud seda, mida nad ootasid. Siin peab jälle täpsustama, et ma nagunii laialt ei saaks seda asja võtta, et see on täpselt see, et need on väga erinevad grupid, kes räägivad või keda me võime seostada nostalgiaga. Et kindlasti, nagu ma korra ütlesin, et et need inimesed, kes oma elulugu 70.-te alguses kirjutasid ja kus tuleb see hilise nõukogude aja nostalgia väga tugevalt esile, siis väga paljud neist on tõesti need, kes nüüd üheksandate kiirete muudatustega ei suutnud kohaneda. Et see on teatav selline vastureaktsioon. Et maine, et Eestis poliitilisel tasandil oleks selles mõttes nagu nostalgia äratatud, nagu mõelda Teie poliitilisest tasandist ma pigem mõtlesin seda sellise mitte nii täpselt sõnastatud protestina ümbritsevale. Ja aga kindlasti Peeter on siin ikkagi taustaks ka lihtsalt toote müümine, et, et seesama põlvkond seitsmekümnendatel noh ütleme laias laastus, siis seitsmekümnendatel sündinud põlvkond on jõudnud väga maksujõulise ikka ja neil on nostalgia oma lapsepõlve limonaadi, jäätise muu asja suhtes võib-olla, eks ole. Noh, aga tundub, et on, sest et ega, ega siis ei toodeta seda, mida ei taheta osta, nii et ma arvan, et seal kindlasti selle taustaga natukene, lihtsalt sihukest küüniliselt arvestamist ka. Aga kas sinul on, ausalt öeldes, kui ma näen regati jäätist, mulle tundub lihtsalt naeruväärne. Kamašokolaad mulle küll meeldib õõnes. Heaks iseloomustusega siiski sovjetliku näruses. No ei, ei tea, ei, nii ei saa öelda, et see ikka ongi täpselt nii nagu seotud, et võib-olla siin tulebki see lõhe või kogemuste vahe sisse, et kellele, kellele ta millega seotud, et kui veel rääkida, sest seitsmekümnete põlvkonnast, siis väga palju me oleme koos koos sotsioloog Rally nukiniga, me oleme seda natuke vaadanud, et kuidas see kultuuritekstides näiteks ka avaldub, et siis seal sealjuures on see nostalgia väga mänguline. Aga selline just. Reflixiivne ja ka samal ajal täpselt sedasama Estonia on sealsamas olemas, mida, mida sa võib-olla siin just ka väljendasid selle regati jäätise ja kamašokolaadi suhtes. Omal ajal nendes samades tekstides. Ega seda üldistada üldist Nõukogude diskursus küsimuse alla seada, täpselt sellele lähenetakse ikkagi läbi sellise mängulisuse ja pööratakse võib-olla vint üle, kui te mõtlete näiteks disko ja tuumasõjafilmi peale mis ka ühest küljest esindab ühe põlvkonna selliste lapsepõlvekogemuse nägemust, et mille, mille autorid on siis ka sündinud täpselt seal, seitsmekümnendatel. Aga kui veel korraks pöörduda tagasi selle Aro Velmeti artikli juurde, siis tema käsitleb siin tegelikult Hollywoodi Ameerikat, kus nostalgialaine on väga tugev tänapäeval. Et seega ei saa sellist tänapäeva nostalgiat seostuda ainult nii-öelda idabloki traumaatilist üleelamistele. Kindlasti mitte jah, et näiteks just paari kuu eest ilmus ka sellise ajakirjanikud joronofinist tädis erinumber nostalgiast ja käsitleb hoopis 1009 viiekümnendaid aastaid Soomes. Et täpselt samamoodi on ta ka läänemaailmas, ütleme siis niimoodi olulisel kohal, aga seal ta tuleb ka ikkagi rohkem läbi kommertsrealiseerimise või, või läbi ka nendesamade toodete taas esitluse esile. No sellega, mul tuleb meelde üks täiesti absurdne näide, mida kunagi mulle rääkisid prantsuse ajakirjanik, et kui Prantsusmaal näidati ka suhteliselt suure menuga saksa filmi Lenin, kus siis üks noormees oma emale peab tema korteris etendama Ida-Saksamaad ja põhjustas süüvima, aga ma usun, et enamik inimesi on seda filmi näinud, siis igatahes prantsuse kinokülastajad pärast vangutanud pead ja öelnud, et ja meil on sama probleem. Ei leia enam neid vanu häid kaupu, poodidest. Tõlgendasid seda filmi niimoodi. Ja selle selle filmiga muidugi on huvitav aspekt see, et see on tegelikult, eks ole, läänesakslaste tehtud, et sinna tuleb jälle see tegelikult läänevaade ida asjadele juurde, mida sageli seda filmi vaadates analüüsides ära unustatakse. Aga loomulikult no ma siin hidden viitan mõningatele Androloogidele sageli oma jutustuses on ka just välja toodud seda, et nostalgiauuringutes on tahetud nii-öelda kohati ida marginaliseerida, kuigi lääne ühiskond täpselt samamoodi tegeleb oma minevikuga või tegeleb täpselt samamoodi nostalgilist ja toodetega või nagu Aro Velmeti artikkel ju sellele põhimõtteliselt põhinebki, et ka filmitööstuses tahetakse taasesitada ideid, teemasid ja motiive, mis olid siis väga populaarsed. Seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel. Aga kui vana see nähtus nostalgia on. Kerri Kotta muusikast rääkides ütleb, et 19. sajand oli nostalgia suur aeg muusikas. Romantismi seostatakse nostalgiaga vist ütleme selliste suurte voolude seast kõige rohkem, et, et seal tuleb just nimelt see kadunud kadunud paradiisi kuvand võib-olla kõige rohkem, aga võib-olla see 19. sajandi romantism on, on, on ka seetõttu kõige nagu tugevamalt selle nostalgiaga seostatavad, et et nostalgia on vist ka nähtus, mis ühiskonnas kerkib esile tugevamini siis, kui ühiskonnas toimuvad suured murrangut, et kui toimub inimesed inimestele tundub, et kõik, mis on neile tuttav ja turvaline, laguneb liiga kiiresti, muutub liiga kiiresti ja, ja siis tekib nagu selline noh, just nimelt selline kaotatud aja tunne või soov sellest ajast kinni hoida või, või sinna tagasi minna. Nojah, ajaloolased teinekord võib vist praegu öelda eksiteele läinud. Lugedes selliseid seitsmenda kaheksanda sajandi kroonikaid Rooma, Rooma provintside ajaloost, mis on teinekord väga traagiliselt käsitlenud, siis eelnevat kolme, nelja sajandit. Ja tagantjärele võib öelda, et ilmselt need autorid olid ise suured rooma aia, ladina kultuurifännid ja nägidki toimunud muutusi õudsalt valulistena, nii neil oli ka vallanud mingi omalaadne nostalgia. Ja et selles suhtes ma olen, nõustuksin sellega, mis Maarja ütles, et nostalgia kerkibki esile just siis, kui sotsiaalsetes suhetes on toimunud mingi suurem murrang või muudatused siis sellega hakkama saamiseks. Et siin Kerri Kotta artiklis oli. Huvitav tähelepanek, et esimese nostalgia fookus sageli paigutatakse noore täiskasvanu ja algusesse Ta siin justkui ta neist heliloojatest räägivad, siis ta demonstreerib seda. Meil tuli see nii-öelda murdepunkt tunduvalt hiljem. Et tingimata minu meelest ei pea see paigutama fookus ainult selle noore täiskasvanu ja lapsepõlve nostalgia aegadesse, vaid täpselt, et see võib olla ka seotud just nende suurte muudatustega, kas siis ühiskonnas või, või siis ka täpselt sedasama indiviidi elus. Ta vist toob seal välja jah, selle, et, et see väga-väga intensiivne moderniseerimine või võib kuidagi tekitada jah, väga selgelt mingi moderniseerimisprotsess tuua esile ühtlasi sellise tugeva nostalgialaine. Aga me oleme rääkinud siin nüüd vanade aegade nostalgiast, aga huvitav on see, et kui pead ei tõsta mitte ainult nõukogude nostalgia, vaid me oleme jõudnud Eestiski ennast sinna punkti, kus vähemalt ütleme, siis tootearenduses mingis mõttes ka kultuuris räägitakse kõigest 90.-te järele. Sellega seoses valisin üheks muusikapalaks meie tänasesse vatesse Astra pala lootus, mida kasutati tänavu kevadel väga menukalt kinodes mängitud filmis. Päevad ajasid segadusse, mille tegevus paigutub 1990.-te aastate keskpaika. Teeki tulin ja vaatasin ringi, võtsin paarist ligi ühe väikese, saingi, istusin maha ja siis tulid, teadsime, palusin tantsima. Ainult küsimuseks mul oli vaid keeledas tantsupaar ühes Ateenas surmavat ilmatu meelatu peale esimest mõnuma, muud. Kiirelt mööduda tuli meelde, kui me enam ei kohtu, ei meelitanud sellist klapiad, Omaridamad, võtaksin sinuga, akumatoondame vaatleja kiirelt. Loodume pole teineteise jaoks ehk isegi mõista, kui järele mõtled ja minulegi samad sõnad. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, stuudios on Maarja Vaino ning Tartu Ülikooli etnoloog Kirsti Jõesalu. Räägime nostalgiast ja sellega seoses kõlas äsja Astra lugu, lootus, mida kasutati tänavukevadises filmis päevad, mis ajasid segadusse, mille tegevus toimub 1900 üheksakümnendatel 90.-te keskel, mis sunnibki küsima, et kas nostalgia ajab mingisugust minimaalset ajalist distantsi. Kas see, kui me meenutame heldimusega eelmist nädalavahetust an nostalgia või lihtsalt üks ilus meenutus? Selle selle juures võib-olla tulebki meeles pidada, et et selleks, et midagi meenutada peab, peab see olema, eks ole möödanik, et meil on see igatsus selle aja järgi selle kadunud aja järgi, et selles mõttes, kui kui meenutava isiku elus või selles ühiskonnas on toimunud mingi dramaatiline murrang, siis miks mitte ei või ise nostalgia tekkida ka kiirema aja suhtes? Aga asjad, mis peavad siiski tegelikult settida Ja muidugi, aga selles ongi hästi huvitav see 90.-te esilekerkimine, et võib-olla seda võib ka vaadata tavakaasaegse ühiskonnakriitikana, et kui see film välja tuli, siis ma natukene lugeda käisin ja vaatasin neid intervjuusid nende tegijatega, kes, kes on ju ise ka, kes ongi ise väga, väga noored. Ja, ja võib-olla just see, et nende, nende jaoks tundub see 90.-te ühiskond tunduvalt vabam tunduvalt vähem struktuuristruktuuridesse surutuna, et ühtlasi see nostalgia 90.-te, isegi kui me seda niimoodi võime nimetada on ka ühtlasi siis selle, meie praeguse ühiskonnakriitika just ja kas ei ole seesama probleeme ka nõukogude ajaga, et praegused suhteliselt noored, ütleme siis, et kahekümnendates inimesed nooremad, kes ei ole ilmselgelt kogenud seda nõukogude aega ja kes just lugedes ka mingeid omaaegseid artikleid mis olid trükitud ilmunud ilma nagu sellise allikakriitilise mõtlemiseta ütlevad, kätakat rääkida ja, ja ei olnud ju midagi nii hullu või noh, et nad tegelikult juba ise ei kujuta seda õhustiku ette, mis, mis tegelikult see valitses sellel nõukogude ajal. Et see just see ajalookogemuse puudumine tegelikult ei võimaldagi kõike meile nagu esile tuua, et nii kuni inimene kaldub minevikku ilustama ja kui see nagu selge kogemus ka puudub, et siis tekibki nagu olla selline vähekene ilustatud noh, väär arusaam sellest, mis toimus see on võib-olla lihtsalt tuleb tähele panna seda, et nostalgia uuringud kunagi ei tegele selle küsimusega, c kas mida inimesed meenutavad, kas seal tõde vaid pigem just sellega, et millistes tingimustes sellest räägitakse ja, ja mida see rohkem ütleb, selle grupi kohta räägib. Ja kindlasti tekib, ma arvan, et see ei ole ainult 20 aastaste inimeste probleem, vaid ka tunduvalt vanemate inimeste probleem, et nõukogude aegseid allikaid ilmute ostate, ongi raske tõlgendada nagu peadki peadki juurde lugema ja ja, ja, ja no mõnes mõttes on see kõikide ajaloo allikate probleem. No mis sunnibki küsima, et kui palju kogemust vajab nostalgia, kas me saame nostalgitseda või kas me saame tunda nostalgiat mingi aja või ka koha järele millal, millal ja kus me ise elanud ei ole. Ja miks mitte, et selles mõttes sama Aro, Velmeti filmi artikkel tegelikult viis mu endal ka mõtet sinna, sest siin ju jutt on tegelikult filmidest just nendest originaalfilmidest, mida meie siin ju nägime tunduvalt hiljem mitte sel ajal, kui need filmid loodi. No ma tegelikult ikka mõnda Soome telekast nägin, aga Aro Velmet on liiga noor, temal küll ei saanud. Ei selles suhtes, kui Star Wars, 77, eks ole, et tuli ikkagi meieni natukene hiljem. Või seesama saia nõukogude nostalgia, et kui, kui nooremad on võtnud võib-olla siis kas ise on üles kasvanud juba nõukogudejärgsel ajal võtabki läbi nende nostalgilist esitluste omaks selle. Vaata sellele perioodile, aga samal ajal on ühiskonnas, ma arvan, nõukogude ajast nii palju erinevaid lugusi, et seda ma võib-olla ei maksa karta. Et sul jääb nagu ainult see üks üks üks vaade minevikule domineerima ka järeltulevate põlvkondade seas. Vot Aro Velmet toob siin ju muide välja ka selle ülemäärase nostalgialaksu ühe huvitava miinuse. Nimelt ta räägib ühest uuest Star Treki filmist ja ütleb, et filmi lõppedes kaebasid äsjased trikki süütuse kaotajad Puise ja veidralt stereotüüpse dialoogi üle. Samal ajal kui fännid tundsid selles ära viite 60.-te telesarja rõhutatult teatraalsetele tegelaskujudele. Ehk siis Ta jõuakama artikli lõpus ja selle järelduseni etta Se nostalgiaga. Mingite kultuuritoodete antud juhul filmide ülelaadimine toob endaga kaasa lõpuks sellele, et nende filmidel mitte midagi uut pakkuda ei olegi nad ainult kõnetavadki mingeid vanu fänne. Ja, ja tegelikult see peaks tekitama nendes noortes inimestes omakorda võõrandumise nostalgia vastu. Nostalgia kriitikud ongi välja toonud selle, et nostalgiat võiks seostuda ka pettusega. Et ta ongi miski, mis tegelikult esitab sulle mingisugustki ükskõik, kas ajaloolist tähtsust kohta või midagi muud väga ilustatud moel, et ta on mõnes mõttes natuke selline simulaator, ta esitab midagi ja seal taga ei ole midagi, et see filminäide on mõnes mõttes ju hea, et ta lihtsalt taastoodab mingisugustki fassaadid. No siis tulevad veel ajalaste näited meelde renessansi antiigi ülistamine või siis pree refeliitide käsitlus keskajast. Ma arvan, neid näiteid leiaks veel. Ja käiga ajastu muidugi sellisel juhul saab, öeldi, et nemad lisasid oma tõlgendus, andsid midagi juurde, et nad ei korranud ainult mehaaniliselt. Jaa, aga me võime ka vastupidi võtta, kas needsamad filmi näited, mis on siin kenasti lahti kirjutatud, kirjutatud, et siis seesama see uus staarvoos viib ikkagi meid ka tagasi selle, nende esimeste algsete filmide juurde ta tutvustab võib-olla võib-olla neid kultuurinähtusi, mille me võib-olla muidu tähelepanu ei pööraks, et ta tõmbab meid, viib meid uuesti sinna tagasi, et me võtame jälle just lahti need vanad George Lucase filmid ja tahame uuesti seda kogeda. Seda maailma, mis seal filmides oli olemas. No see on täitsa ilusti tsitaat, mille Aro Velmet küll ka mõnevõrra irooniliselt ära toob selle kõige uuema jõu tärkamise lavastaja JFK Abrams on öelnud, et tema eesmärk oli oma filmiga minna minevikku, et seejärel suunduda tulevikku. No eks teoreetiliselt ju terve kultuur peaks funktsioneerima, ammutab minevikust ja siis kuidagiviisi liigub sellega kogu aeg edasi. See on nagu selline noh, üks asi on selline kultuuriline järjepidevus, mis ongi selline protsess või. Aga teine asi on vist ikkagi ütleme selline kui, kui sellesse nostalgiast nagu kinni jäädakse, et või, siis kui see muutub nagu noh, ütleme, et hetkel, kui ta muutubki selle sellise haiguselaadseks lisaks, et sa ei taha edasi liikuda, sa ei suuda, et Saaglammerdudki millessegi. No ma arvan, et, et nendes filmides ja, ja muudes mõneti ikkagi kaubanduslikes näidetes ei ole küsimus selles, aga, aga just nagu inimese hingeseisundis võib-olla selles küsimus, et, et sa ei soovi tegelikult selle muutuva ajaga kaasas käia. Võib-olla on siiski veidi komplekssem, et sa võib-olla ikkagi lähed selle aega kaasa, aga nendes. Meenutustes, millest minu meelest ei paku, korraga rääkisime, et sa tunned tuge liikumas edasi tulevikku, et et võib-olla jahedad Need on sellised, võib-olla pigem sihuksed äärmuslikud obast juba kliinilised juhtumid, kus seal on nagu raske, ei ma isegi seda silmas lihtsalt ikkagi nagu lähtudes ka sellest, et kust ikkagi tõesti ja nagu sõna alguse sai. Et ma isegi lugesin, et, et inglisekeelne sõna, koduigatsus Homsiknes ongi otsetõlge nostalgiast, sest kreeka keeles tähendabki koduigatsust see sõna ette. Ja sellega seoses tuli mul muidugi ka meeltarkovskilon vist film, mille nimi on nostalgia, mis on sihuke eksiilis koduigatsuses vaevlema inimese film, et et selles mõttes tal on nagu niisugune väga tugev tugev taust, tegelikult käelise trauma taust, väikene, et et seetõttu ma nagu tahtsingi siia nende selliste noh, ikkagi film, toode, mingid muud asjad, mis mängivad selle peale selle emotsiooni peale, mis on ikkagi pigem kergemeelne, aga et tal on tegelikult ju mõneti ka selline raske imele tasand on sellesse nostalgiast sees. Gerry kata toob ja siin välja ikka väga sellise fundamentaalse tasandi. Ütleb, et Belgias läheb tagasi piiblisse Aadama igatsus kaotatud paradiisi järele on ühtaegu nii topograafiline maa paradiis. Kui temporaalne olevik, minevik aga Maarja sinu sellest mõttest kinni haarates, siis kas kas võib öelda, et nostalgia on selline kultuuri tasuta kaasaanne? Noh, mingis mõttes nagu rakkude regenereerimise võimet, mis mingi hetk hakkab vohama ehk vähkkasvaja, eks. Ma ei tea, mida siin defineerida, vähkkasvaja saab nagunii nii. Kui tundub, et et meie ümber kõikjal meie kultuuris on tänapäevase nostalgia kuidagi äärmiselt oluliseks tõstetud filmikunstist, me oleme palju rääkinud, me rääkisime karigati jäätisest, aga näiteks ka moes on nostalgia alati tegelikult vist alati oluline roll on, mulle tundub, et praegu eriti noh, et ta kuidagi on väga tähtis. Aga see, see võib-olla ongi seesama teema, mida me vahepeal põgusalt ka puudutasime, et kas alati minevikku taaskasutamine või minevikku taasesitamine, kas see on alati nostalgia või see on lihtsalt minevikku taasesitamine, teatavaid elementide uuesti kasutusele võtmine näiteks mood, on väga hea näide, et, et see ei ole ju kunagi seesama mida meile meile esitatakse. Kas see piir ei ole ju selgelt defineeritav, et loetleme kokku elemendid ja siis on nii see on pigem ikka mingi tume. See on tunnetuslik küsimused, on ka selle ütleme siis uurija vaade asjadele kui menud lähtume jälle sellisest teaduslikust vaatepunktist. Aga mis puudutab nüüd veel seda sellist nostalgia, noh, ma ei taha, tõstis, et ülearu palju rääkida, aga tundub, tundub mulle just see, et kui inimesed muutuvad väga nostalgiliseks, et või noh, ütleme, et kui me räägime, et praegusel ajal on seda nostalgiat nagu tohutult palju. Et filmikunstis kasutatakse ära hästi palju selliseid endiseid, ma ütleksin siiski endiseid endise aja kangelasi või endise aja selliseid tipaaze kõik ja nii edasi, et kas siin ei kajastu tegelikult Moody kaasaegse mingi ühiskonnaelu kriitika, sest et ühest küljest järelikult ei ole piisavalt endale ideid, et luua midagi uut, et sa ikkagi kogu aeg lähed ja ammutad sellest vanast võtad jälle needsamad vanad kangelased, teed nendesse sele, selle filmi ja teistpidi, kas ei ole nostalgiast nagu mingit sellist väikest tunnet, et noh, seesama vana hea õhtumaade allakäigutunne, et paremad Nad on juba ammu ära, oli ta meie, elame sellele allakäigu ajastul? Ma ei tea, ma võib-olla ei näeks, et me oleme nüüd nostalgiast niivõrd palju ümbritsetud, et võib-olla see tõesti see Hollywoodi filmitööstuse näide on võib-olla natuke liiga erandlik, et seda laiendada tervele kultuurile laiemalt? Ütleme ka ju üldisemalt, et kui me vaatame Eesti riiki või, või seda, et kuhu me oleme ikkagi suundumas, siis avalikus diskursuses vähem on domineerivad ikkagi selline, et me, me lähme edasi ja me lähme ikka tulevikku ja ja pigem mitte minevikus kinni olla. Et ma võibolla võibolla jah ei näe seda nostalgiat võib-olla nii palju, igal pool olemas, see tuleb võib-olla teatavate lainet. Aga kes seda teab, võib-olla seal tulevikus ootab minevik meid juba ees. Võib ka nii ja see on ju vana, teatud müstikute seisukoht, et aega, kui sellist ei ole olemas, et kõik aja kihida niikuiniisamaväärselt. Meedikute selga moodsad teaduses on see teooria, et meie inimestena lihtsalt tajume aega mingisuguse liikuvusena, see on meie probleem, mitte ajaprobleem. Teisest küljest, mina vaatan kella seina peal, sekundid jooksevad, saateaeg läheb. Saateaeg hakkab tõesti läbi saama. Kas me peaksime mingi kokkuvõtte ka tegema või, või kokkuvõte äkki oligi tegelikult täitsa optimistlik, mis sa, Kersti, ütlesid, et, et nostalgia tuleb ja läheb lainetena, aga eks me ikka liigume tulevikku ja vaidluse tulevik polegi nii jube. Ja need nostalgiakohad on kindlasti alati muutuses muutuvad. Jah, ja, ja tegelikult vaatamata sellele irooniliselt hoiakule, mis meil siin oli, ma pean ka ütlema, et näiteks need filmid, millest Aro Velmet räägib pakuvad ikkagi päris hea meelega. Võib olla väga palju, rohkem ei maksa kinnist otsida. Ja see, et mõned Hollywoodi lavastajad kuidagi selle nostalgiaga liiga rikkalikult ümber käivad, noh, see on tõesti ilmselt nende isiklik probleem. Aga siia saate lõppu sai valitud veel üks muusikapala, mis ka siiski rõhub sellele nostalgiatundele. Tegu on nele ja ajakõlari esituses palaga olen unustanud kõik täpsemalt, need esinevad siis sedapuhku ansambli Psycho nime all ja see on tegelikult kiip, foosi lugu. Et tegu on mehega, kes oli Giorgio Morodeerit, trummar, kes on väga palju kirjutanud filmimuusikat, muuhulgas olnud osaline ka sellesama pastaksi või siis Tenneberjandiks story muusika kirjutamisel. Nii et tegu on sellise nostalgiafilmide helikeelelt ja väga palju kaasa andnud mehe muusikapalaga, aga vasar on taas eetris nädala pärast, mina olen Peeter Helme. Stuudios olid Maarja Vaino ja Tartu Ülikooli etnoloog Kirsti Jõesalu kuulmiseni. Päev ja uus on see emiste. Ajaratas ringi käib eimiski.