Tere täht on 200 aastat vana, suurt sünnipäeva tähistati Tabiveres konverentsiga ja sellel räägitud püüab keelesaade nüüd ja nädala pärast edasi anda. Kuidas tuli õhutäht eesti kirjakeelde, kes, kuidas ja millal õhutähemärgiga kasutusele võttis, kuidas ja miks eestlase õ hääldamine erineb ja paljust muust põnevast, mis ööga seotud. Esimeses saates algavas saates räägib Otto Wilhelm Masingust õ-täheloojast Tartu Ülikooli emeriitdotsent ValveLiivi Kingissepp. Minu nimi on Piret Kriivan. Päevast emeriitdotsent ValveLiivi Kingissepp. Tere eesti kirjasõna rajajateks olid peamiselt sakslased ja ilmselt nad siis kasutasid eesti keeles kirjutades ka neid tähti, mida nad tundsid. Kas sakslased ei saanud aru, et on vaja õõne tähte või, või pidasid seda paljuks, kas nad said aru, et on olemas selline häälik eesti keeles? No meil on märke sellest nende koostatud eesti keele grammatikates kus vähemalt 18. sajandi väljaannetes on selgelt märgata seda, et nad tabasid ära selle häälikukeeles, aga ei osanud leida muidugi märki, täpseid andmeid me saame näiteks Anton Thor Helle keele õpetusest, Gustav ütleb, et mõne eesti sõna hääldust tuleb ära õppida, eks usu, ehk kuulmise järgi ja toob seal siis näiteid hundid, kott, sant, don't palk ja tootama nüal nõel tähenduses või tôesti tõesti ja õe tervester saksa keeles tähendusega siis jaa, juhib tähelepanu just sellele, et neil on nii-öelda kahetine ebaselge hääldus ja me ei saa tekstist seda välja lugeda, kuidas neid hääldada tuleks. Ja natuke edasi läheb August Wilhelm Hupel oma grammatikaga sajandi lõpupoole 1780. Ja tema juhib ka tähelepanu just samadele näidetele, kus mõnedes sõnades tuleb ilmsiks palatalisatsioon nagu hunt ja kott ja sant ja tont ja ka kohta näiteid nõel ja õe ja ja sana ja need, sakslased märkasid keeleõpetuses puuduvaid märke. Aga nende poolt alfabeedi täiendamise ettepanekuid ei järgnenud. Alles siis Äksi koguduse pastor ja kirjamees Otto Wilhelm Masing, kes elas aastail 1763 kuni 1832, ei leppinud olukorraga, kus siis kört, mis Padas, keedan ja kõrt, mis väljal künnan on kirjas ühtviisi ööga. Ja tema kirjutaski siis aastal 1916 ilmunud raamatus Eesnische originaal Pletter für Deutsche algupäraseid eesti tekste sakslastele. Et eesti tähestikus puuduvad kaks vajalikku märki, mis vastaksid vene tähtedele, see on siis mähkis nakk ja märk. Ja puuduvad siis peenendus ehk mulje ERMis märk ja üks kur kohelikut. Ta nimetab seda kurgel laut, seda häälikut märkiv täht, see meie praegune. Ja ta leiab, et oleks vaja isegi veel kaht õõmärki üht kõrgemat, mis esineb siis iidistongiliste sõnades nagu näiteks õigus, mõistus, roigas, mis omal ajal kirjutati muidugi oigus, mõistus ja roigas ja teist madalamat, mis esineb näiteks sõnades jõle sõlg põll kõne SÕNN, teised, mis tol ajal siis kirjutati ööga jõle sõlg Bell ja kõne ja masin asubki sobivat märki välja mõtlema, seda kujundama ja senist kirjaviisi parandama. Aga miks Masingule see õ-tähe küsimus nii korda läks, miks seda täht tema arvates nii väga vaja oli, kas siin on ikkagi põhjus tema juures ja päritolust? Kindlasti kindlasti tuleb muidugi rõhutada seda, et Otto Wilhelm Masing oli, oli oma hariduse saanud ju Saksamaal ja tema selline valgustus ratsionaalne veendumus saatis teda. Ja ta märkas, et talupoegadele on vaja jagada tarvilikke seisusekohaseid, teadmisi ja ja seejuures lähtuda siis nende mõttemaailmast ja keelest. Ja tema Enda keele taust oli ju selline, et tema oma päritolu poolest sündinud siis idamurdealal Lohusuus, Torma kihelkonnas ja kodus juba idamurret kuulnud töötanud hiljem ligi 20 aastat pastorina, siis Lüganuse ja Viru-Nigula kihelkonnas. Ja see pärinemine idamurde alalt, kus õ-häälikut on sõnades rohkem kui mujal eesti murretes. Me teame sellist väljendit, Jumine Õdze kõhe üle Hõrasse ütleb seal idamurde kõneleja teisele. Et see võis olla kindlasti üks põhjusi, miks Masing olulisust keeles märg kas ja sellele kirjasõnas tähistust otsima hakkas. Ta on ise ka tunnistanud seda, et ta on lapsepõlvest peale tundnud oma kodumurdekeelt ja ta kasutab õõd rohkem niisugustes sõnadeski, mis üldkeele Sonuuga näiteks me võime tema tekstides leida kõhas kohas asemel ometigi ometigi ometigi asemel või isegi oksad on tal põksad ja tõstma, ostma tähenduses ja nii edasi, nii et kindlasti see oma eesti keele oskuse taust oli üks kindel põhjus. Ja teine, see, et Masing valdas ju paljusid keeli ja teiste seas ka vene keelt, milles õ häälik ja märk on olemas ja vene keele tähestiku võimalusi ta silmas peabki. Ja võrdluseks toob, kui ta oma ettepaneku originaal Plettereis avaldab. Aga kuidas siis Maasing lõpuks õige tähemärgini jõudis või selle praeguse tähemärgini see tee ei olnud väga lihtne. Ja see on üsna pikk tee ja selle kohta saab head teavet Masingu oma kirjadest, baitreid, toimetajale, Rosemplenterile. On ju kirjandusmuuseum välja andnud Masingu ja Rosemplentri suurejoonelise kirjavahetuse. Neid kirju on Masingu kirju on kokku 283 ja neis kajastuvad suurepäraselt tema mõtted, heitlikud, et plaanid ja kavatsused ka, mida ta õ märgi suhtes kavandas. Ja näiteks viiendal veebruaril 1817 kirjutab ta, et mis alfa peedimärkidesse puutub, siis arvan nüüd pärast seda asja hästi läbimõtlemist ainult järgmisi vältimatuks ja seda peaasjalikult mitte-eestlaste pärast. Jada pakub esialgu välja nelja märki jaoks üks neist on siis kohal täppide vahel püstkriips, teine kohal ristikene või hookohal linnuke või kohal, siis akuudi märg paremalt vasakule ja ütleb ilusasti, et kõik, mis te siin saate, on vaid lõpetamata. Et ja ühekülgsed osalt võtke arvamused. Nii et see, missugust märki kasutusele võtta, selle kallal töötab masin pingeliselt üsna üsna pikka aega. Ja ta teeb ju koostööd trükkalitega eriti Johan Christian Schüünmanniga, kes tema jaoks siis peaks uusi tähti tellima Peterburist või Saksamaalt. Juhtub niimoodi, et 1818. aastal. Masing on küll trükkalilt tellinud ja süünvannunud, tellinud õõmärke uut tähetüüpi, Ciscus ristik oleks kohal, aga kuna see materjal ei ole saabunud, siis otsustatakse, et käiku läheb o kohal täppide vahel püst kriipsukene. Seda kutsutakse siis lahutav punkt kriipsukesega. Ja Masing ütleb, et neid on igal oktav leheküljel keskmiselt 16 korda. Ja kuna samal ajal oli juba käsil Masingu teose pühapäeva vahe lugemuse trükki toimetamine läkski õõniisuguse märgiga esmakordselt Eesti trükisõnas kasutusele. Ja raamatu eessõnas palub autor rahva käest vabandust, et see võõras nagu ta ise ütleb, et võõras Bookstav punktide vahel kriipsis hoo peal lugejat ei pahandaks. Et õige tähekuju on alles tellimisel, see pole saabunud ja siis on võetud hädapärast kasutusele, siis see tähekene muidugi lõpliku lahendusena Se Masingule ei meeldinud. Ja ta teatab kirjas Rosen blentrile 30.-st juulist 1818. Et süüdman annab nüüd soovitud tähtede tellimuse hoopis Braunschweig sisse. Ja nende seas on siis ka märgiga õ-tähekujus ristike tähe kohal, mida Masing ise oma käsikirjalistest tekstides kasutas kuni elu lõpuni väga huvitavat teavet. Muuseas lisas Tabiverekonverentsil Frepess oma ettekandes Õhutähe kasutusele võtmisest luteri koguduse meetrika ja personaalraamatutes Eesti eri paikades ja tema tõi seal esile Masingu Sissekanded kirikuraamatusse ja mainis, et Masing on eri aegadel ise kasutanud kolme erinevat õ märki. Aga tänapäevase õ märgi juurde jõudmisest on ka olemas täpset kirjalikud teated. Nimelt 14. juulil 1819 kirjutas Masing järgmist. Ta on keeldunud vana seaduse sündinud asjade trükkimiseks sõlmitud lepingus Schüünmaniga selle tähe, kus peal on siis punktide vahel püstkriips seda kasutamast ja tema juurde on tulnud trükikoja laduja mihkel õige nimega siis Karl Mihkel, kelle kohta ta ütleb, et üks tragi mees ja see tuli välja mõttega panna hoo peale Kreeka Tsirk kompleks on see laineline joon, päike või diildeks kutsuti ja samas on tehtud siis katset. Ja Masing mainib, et õ täht nägevat suuremat säärane välja. See märk on palju parem kui siis pühapäeva vahe lugemistes kasutatu kusse punktide vahel on kriips, sest see viimane ajab just ja kirjuks. Ja niiviisi võiksime siis õ-tähe sünnipäevaks pidadagi seda juulis 1819 kirjutatud Masingu kirja kus ta selgelt seletab, kuidas ta õige selle tänapäevase õ-tähe kujuni jõudis. Siis me võime kolme aasta pärast uuestisünnipäeva pidada. Jah, võib küll, muidugi oluline, oluline oli tänavu ikkagi see, kus ta oma originaal Plettereis selle vajaduse selgelt ja ilmselt esile tõi ja sealt alates on õ-tähe ümber arvamusi avaldatud ja, ja õige oli seda sellise kokkusaamisega 200 aastat tähega korraldada, nagu see Tabiveres sündis 16. septembril. Kas lugejatel läks maarahvale pidi ka selgitama selle uue tähemärgi vajadust või, või seda, mis see üldse on? No esialgu oli niimoodi, et Masing pidi oma kirjaviisi muutvaid ettepanekuid tutvustama ennekõike loomulikult sakslastest lugejatele ja 1820. aastal avaldab ta brošüüri Fošleegias suur Herbesseerum their shift ettepanekud eesti kirjaviisi parandamiseks ja sellest ta siis näitab, et õõn vajalik sõnade tähenduste eristamiseks ja toobki just näidetena see kõrts ja korts ja tõe, mis kirjutati siis sõnast tõsi, tõe, tõe ja töö töö ühtviisi kirjas sõnast töö ja kõrv ja korv, kõik need olid kirjas ühtviisi. Sellega kutsus ta muidugi esile arvamuseavaldusi, kuna see õ-tähe küsimus ei olnud selles brošüüris ainuke, tal oli seal teisi ettepanekuid ka kuidas tähistada palatalisatsiooni ja kuidas näidata Ta ET vokaalile järgnev konsonant on pikem, just vana kirjaviis ei teinud vahet ju kana ja kanna vahel kana oli kirjas samuti lühike ja kaks enni ja kanna täpselt samamoodi ja siis ta arvabki, et, et selle eelneva vokaali peale akuudi märgi panemisega saab Sigraliseerida aedse n kõlab pikemalt. Kõiki ettepanekuid muidugi kaugeltki kohe heaks ei kiidetud. Järgnesid siis kirjutised teistelt pastoritelt, kes omapoolset arvamust asja kohta avaldasid. Üks selline Masingu jalku tõsiseid vastaseid oli Kuusalu pastor Jakob Anton, hirssausen kes kirjutas paid reeges ja kes esialgu nagu möönab, et eesti keeles on õ eriline häälik, mis oma kõlaliselt on Ooja vöö vahel on lähemal hoole kui ööle ja tema ja teeb ettepaneku nimetada seda tumedaks hoogs. Aga ta arvab, et uue märgi tarvituselevõtt tekitab segadust seal, kus enne oli tarvitusel kaks tähte oja öö et nüüd tulevad seal tarvitada siis Ühte ja alust vast vaidluseks pakkus just asjaolu, et Masing kasutas oma kodumurde mõjul õõtka sõnades, kus mujal Eestis oli, oo jaa, Irzausen toobki Eestis näiteid, neid tõstma ja kõhe ja, ja vot see ja teine, kes kriitiliselt suhtus Masingu ortograafia ettepanekutes oli muidugi Saaremaa Kuressaare Eesti selts ja sealne superintendent August Heinrich Schmidt. Temalt saadud kirjades lükatakse ka siis õ-tähevajadus tagasi põhjendusega, et oo, kasutamisel on suured just lokaalsed erinevused. Et mille tõttu siis häälikute piinlikult täpne märkimine oleks lugejale osaltsis, häiriv, osalt ülearune. Aga ka Tartu eesti õpetatud seltsi seisukohtade suhtes saabus Masingule pika ootamise järel ja oli oli üle ootuste soodne just mitmeda uuendusettepaneku suhtes, jaga suhtes aga Masingu ettepaneku. Kõige tõsisem toetaja oli muidugi ta sõber Johann Heinrich Rosemplenter kes oma bait rege numbrites avaldas artikleid eesti ortograafia kohta just Masingu eesti ortograafiaettepanekute kohta. Ja pooldas põhimõtet, et iga keeles leiduva hääliku jaoks peaks kirjas olema vastav märg ja seega õ jaoks ja Rosemplenter avaldas paid reede neljateistkümnendas vihikus 1822 ka Masingu andmetele toetuva loetelu nende sõnade kohta, kus siis õõd tuleks tarvitada. Aga muidugi, arvamuste vahetus jätkus, nii et Masing avaldas oma teise eesti kirjaviisi parandusettepanekutega brošüüri 1824. aastal, milles ta kaitses õ märgi vajalikkust ja toonitades just selle sagedad esinevust. Näiteks olevat keskmiselt 18 õõd igal Brošüür tekitas muidugi vastupidiseid arvamusi. Üks huvitav kiri tuli Rannu pastor Wilhelm Friedrich Stein krüberilt kes täiendas oma artiklis 1800-le 86. aastal. Masingu ettepanek sellega, et ta õigesti märkis, mis masingul ekslik on või puudulik ja ta tõi esile selle, et kaksiktäishäälikute e ja i kõrval puudub masingul u, et Masing tarvitab seal asemel uut diftongi. Masingule on lõug ja b uut aga peaks olema lõug ja põud. Ja tootki siis näiteid, et eesti keeles on selliseid uudiftonge paljudes sõnades näiteks nõu ja jõud. Ja põud ja teised. Ja Masingu ettepanekute varasem kritiseerija. Isavusen on oma kirjutises 1227. aastal juba veendunud tarvilikkuses ja peab kasutuselevõttu praost Masingu vaieldamatuks teeneks. Kui rääkida nüüd praktilisest poolest siis praktiliselt hakkas Maasing tänapäevast õ tähte kasutama ise oma väljaannetes oma ajalehes, siis Maarahva nädalaleht ja lugemise lehtedes. Maarahva nädalaleht ilmus aastatel 1821 kuni 23, üks aastakäik oli vahet ja 1825 seega kokku neli aastakäiku. Ja Masing ise pidi tõrjuma etteheiteid, mis talle saabusid ja oma kirjades Rosemplenterile jutustab ta üsna palju enda siis, kui rahvakirjaniku rasketest vintsutustest väljaannetele, tsensuuri ja, ja trükiloa saamisel just. Ja ta pidi tõrjuma etteheited, mis puudutasid nii teoste sisu kui ka nende keel Maarahva nädalaleht ise muidugi, ja samuti ka siis tema kirjutuse lehed, mis otseselt olid mõeldud siis rahvale õpetamiseks ja k. Õ-täht oli seal teiste häälikute hulgas. Oma väljaannetega mõjutas ta kasutuse kutt, see on ilmselge. Kas tollal, 19. sajandi alguses ja keskpaigas siis ühiskonnas või ütleme, haritlaskonnas käis kuum vaidlus selle üle, mis see on ja kas ta peab olema ja, ja kuidas ta peab olema? Ma arvan, et päris sellist niisugust väga elavat diskussioon ei olnud. Põhiline oli see, kuidas reageeriti Masingu ortograafiat, panekutele, saksakeelsetele, brošüüridele ja Masing on ise olnud oma eluajal arvamisel, et õhk häälikumärkimise vajadust on tunnustatud. Et teoreetiliselt selle märgiga nõustuti, kuid praktilises kasutuses jäädi kauaks kinni senisesse traditsiooni. See sõltus ilmselt ka mitmest asjaolust, et võis ju autor nõus olla selle tähega, siis ta pidi oma trükkaliga kokkuleppele jõudma. Ja ilmselt ja vaimulikku kirjandust trükiti ju ikkagi edasi ja traditsiooni mõju on keele ortograafia su alati äärmiselt oluline. See on küllalt püsiv. Seda me märkame näiteks selleski, et Kuusalu pastor Eduard Ahrens, meil uue kirjaviisi rajaja, ei vaimustunud ka Masingu ortograafia ettepanekuid. Ta nimetas õõd segaseks häälikuks mitte puhtaks oks ja oma grammatika teises trükis 1853, milles ta juba uut kirjaviisi tarvitab. Ta toob seal ainult kaheksa eesti keele vokaali ja õ nende seas ei ole. Ja ütleb ka, et rahvaraamatutes on ehk kasutada võtav, kuna see vähe silma torkab. Seega siis ainult seetõttu, et õ märk on ööle ja hoolesarnane olevat rahvaraamat, kus siis kuidagi talutav alles hiljem õieti väga suurt teene õ kasutuseletulekul oli Faehlmanni ja Kreutzwaldi, kes 40. ja 50. aastal hakkasid oma kirjutises õõd tarvitama. Ja tuleb öelda, et nii nagu uue kirjaviisi tarvitusele tulek võttis aega nii k õ-tähe kasutamine kirjalikes tekstides jõustus suurel määral ikka alles alles pärast seda, kui Eesti kirjameeste seltsis 1872 Jakob Hurda olekul otsustati kasutada seltsi väljaannetes ainult uut kirjaviisi ja sellega seotult siis k õ tähte. Nii et kõik ei lähe nii kiiresti. Uuendused ei jõustu. Ja väga huvitav on muuseas. Ferdinand Johann Wiedemanni grammatikast tema arvamust uue kirjaviisi vastaliste kohta ja tema grammatika ilmus alles 1875, nii et oli ikka veel põhjust rääkida uue kirjaviisi kasutamise vajadusest või õieti, miks see kasutusele ei tulnud. Ja Veidemann rühmitab uue kirjaviisi, vastalised toredasti nelja gruppi. Ühed, keda on enamik, ei taha loobuda vanast kirjutustavast, mille juures nad ei märka mingeid puudusi ja millega nad on harjunud. Nad tulevad selle varal toime sama hästi kui nende isad ja vanaisadki. Teine rühm, teised ei, või küll senise ortograafia puuduste eest silmi sulgedega salata seda, et aarentsi ortograafia pakuks mõndagi paremat. Kuid nad arvavad, et kõneldava keele häälikutes on veel mõndagi sellist, mida see uus ortograafia arvesse ei võta. Ta ega kajasta. Ja parem on püsida vana puuduste juures. Ja kolmandaks, kolmandat ei nõustu üldse sellega, et uut hääldust tõepoolest on paremini märgitud, kui seni oli tehtud, sest nad tahavad lugeda just samamoodi nagu siiani. Ja lõpetab toredasti vastupanu. Peamine põhjus oli ikkagi loidus, loidus uuendusega kaasa minna. Sama muuseas kehtis siis ka tõesti kohta. Omal ajal, kui korraks sinna Edward aarentsi juurde tagasi minna, siis tema nimetas õõd segaseks häälikuks kas, kas Eduard Ahrens või temale ajal või varasemad saksa kirjamehed ja keelemehed. Kas mõni neist arvas ka, et, et lihtsalt vale häälike, tuleb eestlased õigesti hääldama õpetada? No see oli väga vanal ajal Masing kritiseerib ju neid sõnastike autoreid, kes arvavad, et et grammatika deep keelt. Tema põhjendab just nimelt, et, et keel teeb grammatika. Et keelt tuleb õppida rahvasuus tumba õppida ja, ja keele olemus on rahvasuust õpitav, mitte kas siis teiste rahvaste grammatikat põhjal saksa või ladina grammatika põhjal nende kohta kirjeldusi luua. Ja õhumärk siis tähemärke kinnistus, 19. sajandi lõpuks. Võib nii võiks, nii võiks niiviisi öelda, et et koos uue kirjaviisiga tuliga püsivalt kasutusele Kunagi oli k, õ-tähemärk oli vaid unistus siis oli unistus see tõõ tähtsaks, kirjutas masinatesse. Telegrammidesse tähemärki ei jõudnudki, oli ikka palju onne Suenny päevaks, ma ei tea, kuidas siis õ tähte nüüd nimetada, Ooe täht Ooeta eht. Aga unistati ju sellest ka, et õ tähti jõuaks, kirjutas masinatesse. Kas me praegu võiksime ikkagi ka unistada, et Õ täht jõuaks ka emaili ja interneti aadressidesse? No unistamine ei ole kunagi keelatud. Unistada võib alati, aga mina muidugi tehnilist külge ei tea, mäletan omal ajal, kui kirjutusmasinates pandi ühele klahvile õ märk juurde ja niimoodi sai neid masinaid kasutada, siis teksti kergemini luua, õmmerkul olemas, muidu seda tuli mitme märgi abil kombineerida kokku hoo ja siis diakriitiline märk peale. Aga kuidas tänapäeval olukord on selles suhtes minu mõistus ütleb üles, sest kurb on muidugi vaadata meie internetiaadressidel neid eesti sõnu, kus õied, ööbik on Hoie oobik ja, ja mu isa mõisakula on siis Mõisaküla ja Kivi oli ja Kiviõli ja nii edasi, et seda on tõesti kurb vaadata nii isikunimedes kui ka kohanimedes aga kehtivad ilmselt mingid rahvusvahelised koodid, mille, mille suhtes on raske vastu vaielda. Ma ei tea seda, seda või see on puhtalt meie nii-öelda tehnika inimeste käes. Küsime nende käest ka, aga seniks ikka unistame, sest tegelikult ka ka näiteks klaviatuuri del arvutiklaviatuuri del ja mobiiltelefonide klaviatuuri, teil on juba täppidega tähed olemas, et unistada tuleb suurelt. Olete nõus ja täiesti nõus, täiesti nõus, sest tõesti kurb on vaadata see ülimalt moonutatud eesti keel neis aadressides, sellepärast et hõõrun ikka meie kõigi jaoks väga armas häälik. Esiteks ta on meie keeles olemas ja teiseks, ta jaoks on olemas märk välja mõeldud, ammu välja mõeldud. Ja ta võiks ikka meil ka tänapäeval olla kasutusel, nii nagu ta tuli meie nii-öelda kultuuriruumi 200 aastat tagasi. Suur tänu Tartu Ülikooli emeriitdotsent ValveLiivi Kingissepp õ sünnipäeva kahte sadat aastat õ-tähega tähistame ka nädala pärast järgmises keelesaates. Olge ka siis raadiote juures, saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head teile kõigile.