Tere, oleme rändamas Alaskal seal kauges põhja, Ameerika põhjalas. Eelmises saates kõneles hinna laska ajaloo mõnedest seikadest neist seikadest, mis on vorminud nüüdsegi Alaska palett, ehk siis kõigepealt vanimatest Alaska elanikud, kest nendest rahvastest, kes elanud seal tuhandeid aastaid, kõik need aidad jale, uudid ja ata, baskid ja muud väga väikesed rahvad, aga ometi on tänase päevani seal Alaskal olemas ja siis sai veel räägitud Alaska avastamisest kolonisaatorite poolt viimaksel kullapalavikust seal kas siis kuskil seal 19. sajandi lõpus. Ja see kullapalavik siis keeras kogu Alaska senise elu täiesti pea peale, siia asus elama tuhandeid uusi inimesi kõigil kullasära silmades. Rikkaks said neist väga üksikud, aga paljud jäid siia elama ja nii täitusid mitmed Alaska maanurgad inimestega, mis enne olid tühjad. Ja võib öelda, et just neil Alaska kullapalaviku aegadel ja selle järel koloniseeriti Alaska siis juba tõeliselt. Aga tänases saates tahaksin minna selle Alaska ajalooga nüüd edasi jõuda tänase päevani. Et mis on olnud need kõige hilisemad Alaska ajalooseigad, mis siinset elu oluliselt on muutnud ja mis hakkavad ka silma, kui praegusel ajal seal Alaskal ringi rändad. Ja veel nendest Alaska suurematest erijoontest mille poolest ta silma paistab, ehk siis teiste sõnadega, et et milline see Alaska taandus praegusel ajal on. Ja need kaks tähtsamat majandusharu on seal naftatööstus ja turism. Ja kui me seal Alaskal nüüd ise ringi liikusime, siis me saime oma silmaga nagu ettekujutuse, mida need Alaska jaoks siis õieti tähendavad. Ja vot sellest kõigest ma siis täna kõnelda tahan ikka nende konkreetset juhtumit ja elamuste läbi, mis meil seal Alaskal ette tulid. Niimoodi kõlas siis üks kena kolmehäälne A capella laul. See algselt oli tegelikult mõeldud gospelina ja selle sõnad kirjutas üks üle 100 aasta tagasi elanud naine nimega Ada blenghorn. Ja praegusel ajal on see Alaskal väga populaarne ja sai õieti populaarseks juba kuskil sadakond aastat tagasi. Põhjus lihtne, sest kui lauldakse sellest päikeseigatsusest päikesevajadusest, siis see vajadus anna laskalastel kogu aeg ja see peaks tulema tuttav ette ka meile, eestlastele ka meil on siin päikesest tihti puudus, noh, nii nagu üldse Põhjala inimestel. Ja kui nüüd mõelda selle Alaska ajaloo peale edasi, et pärast kulla palavikku, mis olid need tähtsamad muutused siis tuleb minna mõnikümmend aastat edasi ja kuskil seal möödunud sajandi keskpaiga paiku siis kui oli teine maailmasõda. Vaat siis see tõi kaasa Alaskal päris olulisi ja pöördumatuid muutusi. Noh, võiks ju arvata, et teine maailmasõda kas ka kuskil kaugel-kaugel maailma nurgas, et et mis sõda siia puutub, aga puutus küll, sellepärast et Ale uudisaared, kui me mäletame, need ulatuvad ju nagu üks suur riburada. Võta sild üle kogu Vaikse ookeani lähevad siit Ameerika rannikult täitsa Jaapani lähistele välja. Jaapanlased nüüd selle sõja esimestel aastatel vallutasid sealt oma poolt Aasia poolt mõned Aleuudised, Maret ja need tegid ameeriklastele tõsist muret. Sest sedamoodi võivad ju jaapanlased minna saar saarelt vallutades kogu aeg lähemale Ameerika Mandrini ja tabada vägagi sellist hella ja kaitsetud osa Ameerikast. Ja siis oli vaja midagi ette võtta siis rajategi Alaskale päris paljudesse kohtadesse mere ja õhuväebaase, et saata sealt siis dessante uudi saarestikku võitlema jaapanlastega võideldi nende jaapanlastega saadi nädala uudisaared jälle taas endale, aga kuigi jaapanlastega siinkandis sõdimine lõppes, siis need sõjaväebaasid Edi alles. Ja nüüd, kui teine maailmasõda jällegi mööda sai, siis juhtus ju niimoodi, et see endine Ameerika liitlane, Nõukogude liit muutus nüüd Ameerika Ühendriikide vastaseks. Oli see kuulus külma sõja ajastu, kui siis õieti päris sõda ei olnud, aga koguaegse sõja? Noh, selline hingus oli kogu aeg õhus. Ähvardus tuumarelvadega mõlemalt poolt. See tekitas väga sellist pingelist olukorda ja kui mõelda nüüd Alaska peale, kus ta asub, siis siin on ju see piir Venemaaga ehk Nõukogude Liiduga endise nõukogude Liiduga kõige lähemal, seal on ainult Sibeeringi väin. Beringi väin on umbes sama lai kui meie Soome laht. Ja nüüd, et siis ennast siin kindlasti kindlustada, hakkasid jälle ameeriklased Alaskale rajama taas uusi sõjaväebaase ja eriti lennuväebaase. Ja kui nüüd mõelda, et need sõjaväebaase ja sõjaväelasi tuli siia aina juurde teise maailmasõja ajal ja selle järel, mida see tähendas, see tähendas, et siia asus elama tuhandeid uusi inimesi. Noh, nii sõjaväelasi, aga veel rohkem kõiksugu inimesi, kes tegelevad sõjaväeteenindamisega ja rajati ka siis päris palju päris uusi asulaid ja loomulikult loodi palju ühendusteed, mis ühendavad neid asulaid siis muude varasemate linnadega. Ja kui meie nüüd seal Alaskal ringi liikusime, siis paratamatult me sattusime nägema neid sõjaväebaase ja lennuväebaase ka oma sõidu ajal. Ja no nüüd, kui minul ja üldse minu ealistel on ju kogemus nende sõjaväebaasidega siin Eestis ja ka mujal nõukogude liidus, siis nende sealsete, las ka Ameerika sõjaväebaasidega võrreldes hakkas silma üks suur ja selge vahe sest siin Eestis ja mujalgi olid ju need Nõukogude Liidu sõjaväebaasid, niuksed, ülisalajased täiesti ligipääsmatud ja tavainimesel ei tohtinud üldse mingit aimugi olla, et siin midagi on. Seal oli niisugune väga ohtlik ja keelatud väga laialt ümber sõjaväebaasi. Selline ala. Aga Alaskal oli niimoodi, et noh, kui me sõitsime näiteks mööda mingit suurt teed ja seal tee ääres juhtus olema üks sõjaväelennubaas siis seal oli kõik nagu peopesa peal kõik need lennukid, angaarid, askeldavad inimesed, laod, kõik muu. Ja see oli niisugune harjumatu tunne, nad näisid nagu palju avatumad, kui need nõukogude aegsed sõjaväebaasid siin Eestis ja need seal siis toimivad tänase päevani. Ja kui mõelda veel selle ütleme, 50.-te aastate ajaloo peale, siis seal oli Alaska jaoks veel üks väga tähtis verstapost. Nimelt võeti Alaska vastu ametlikult Ameerika Ühendriikide uue osariigina. Võiks ju imestada, et kuidas siis nii, et Ameerika Ühendriikide osa oli Alaska ju ammu-ammu enne seda, aga tõepoolest tal ei olnud osalegi staatust. Ja siis 1959.-na, sel aastal kinnitas Ameerika kongress talle siis osariigi staatust. Ja siin saime siis jälle kuulata juttikest sellest laskallaste laulust laske päikesel paista selle laulu refräänis, kui hoolega kuulasite olid kenad sõnad, et puhastage oma aknad, tehke uks pärani, lubage natuke päikest sisse ja las kallastele see mõte kindlasti väga meeldib. Meie olime seal Alaskal suvisel ajal ja seal oli üldiselt soe ja, ja tegelikult päikest oli õige tihti. Aga kui mõelda jällegi edasi sellele Alaska ajaloole, siis viimaseks ülimalt tähtsaks tähiseks oli Alaskal ajaloos see, et kusagil 70.-te aastate alguses ehk siis 40 aastat tagasi algas Alaskal naftaajastu, noh, ma ise panin talle niisuguse nime, see ei ole mingi ametlik nimi, aga tõepoolest nafta leidmine Alaskal tõi siia täiesti suured ja väga pöördumatud muutused. Ja me ise saime selle selgeks siis, kui me olime seal kuskil keskalaskalbarajast ja läksime linnast verbaksi linnast välja ja peatusime teeäärse ilmatu suure naftatoru juures. No see oli tõesti suur toru, see oli ka rohkem kui inimese poole keha läbimõõduga ja selle nimi on Trans Alaska Torujuhe ja, ja see on tõepoolest kujuteldamatult pikk, ta on ligi 1000 kilomeetrit pikk ja kulgeb risti läbi kogu Alaska põhjaotsast lõunaotsa ja see koht, kus me nüüd parajasti seisime, see oligi siis mõeldud õieti meiesugustele huvilistele, et siis seda naftatoru lugu tutvustada. Ja noh, kui seda toru vaatasid, siis tõesti nagu mingisugune muinasjutuline imeelukas ilmus välja sealt kusagilt silmapiirilt künkalt, siis looklasele mägede orgude aina lähemale, siis meie kõrval mööda ja sealt edasi siis jälle kuskile lõpmatusse kaugusesse lõuna poole, ta kiiskas hõbedased päikese käes nagu mingi müütiline madu tõepoolest. Aga siin, kus me nüüd olime, siin oli siis üks eksponaat ja see eksponaat oli õieti jupp sellest tahto torust, mis oli tõstetud nüüd selle päris toru kõrvale ja seda sai siis igast küljest uurida ja katsuda ja kui tahtsid isegi sinna sisse ronida, muide sisse ronime maht päris hästi ja käpuli sai täitsa vabalt edasi minna ja siinsamas platsi ääres oli ka üks stend, kus siis lühidalt oli öeldud, mis naftatoru ikkagi on, et kui teda ehitati, siis tuli ületada kolm suurt mäeaheliku ja rohkem kui 500 jõge ja et seda laska naftatoru hakati ehitama 1975. aastal märtsikuus ja esimene kogus pumbata te siit läbi 1977. aasta suvel. Nii et üllatavat ruttu, kui mõelda, milline superehitisega on tegemist siis kahe aasta jooksul tegelikult ja siinsamas platsi veeres oli veel üks niisugune väga silmahakkav eksponaat, seal oli jälle jupp sellest naftatorust ja selle sees oli mingisugune imelik agregaat ja sinna juurde oli kirjutatud, et see siin on torujuhtmesiga inglise keeles siis pat, plain, piid, ja siis oli seal ka seletused, mis asi see on. Et see on niisugune geniaalne torupuhastaja, ta kulgeb iseseisvalt selle toru sees ja suudab seda siis seestpoolt puhastada sealt, kus vaja ja samal ajal ka uurib seda toru seestpoolt, inimene sinna ju ligi ei pääse. Aga sellel torujuhtme seal on siis küljes niuksed agregaadid, mis siis selgitavad, et kui mõni koht seal on muutunud ohtlikuks ja vajab remonti, siis ta annab sellest teada. Aga ikkagi, et miks ta nimi on just siga ja see oli päris lõbus, seletas, et esimene, see kõige algelisem naftatorupuhastaja oli hästi lihtne, koosnes pikast jämedast metalltorust, mille ümber oli keritud ilma hulk jämedat traati. Ja vot, kui see algne puhastaja seal toru sees liikus, siis ta tegi täiesti kõrvulukustavad Falt nihukest kriipivat traadi häält nii kohutavat, et, et see meenutas inimestele siga, kes karjub, kui teda hakatakse parajasti tapma. Sellest siis niisugune nimi. Nüüd muidugi on need torusead väga peened ja lausa mingit elektroonikat täis topitud robotit. Aga see nimi, sest siga, see on talle ikka külge jäänud. Ja kui me siin toru juures olime, siis giid, kes meiega kaasas oli, siis tema ka valgustas meid. Et kuidas ikkagi see torujuhtme saamislugu oli ja mismoodi ta laska inimeste elu mõjutas. Et üldiselt oli ikkagi niimoodi, et enne seda kuskil veel isegi 1900 kuuekümnendatel aastatel ei teadnud üldse eriti, et Alaskal kuskil naftat võiks peidus olla, natuke teda leida, tee kuskilt kaugetest nurkadest aga nii vähe ja selle transport oli nii kallis, et mingist naftatööstusest ei olnud üldse veel kuuekümnendatel aastatel siin juttugi. Aga siis seal kusagil neil aegadel 1967. aastal satuti sellisesse paika nagu pruut veits, see asub seal väga kaugel-Jäämere ääres. Ja seal geoloogid siis avastasid ikka meeletult suure naftamaardla. See oli nii suur, et sellist ei ole mitte kusagil Ameerika Ühendriikides ja isegi mitte kogu Põhja-Ameerikas, ka mandril mitte kusagil. Kui nüüd sellise musta kulla otsa ikka komistatakse, siis muidugi hakati ka kohe nuputama, et kuidas seda naftat sealt kaugelt kaugelt rasketest oludest nüüd ometi kätte saada ja kuidas teda sealt transportida lõuna poole jäävad, siis sündiski see toru ütleme idee, et teeme niukse meeletult pika toru lausa lõuna laska suure sadamani välja, sadam on siis nimega Valdeesi sadam ja sealt juba siis laseks selle naftatankerites, need viivad siis juba mööda merd juba selle nafta siis sinna, Ameerika Ühendriikide lõunapoolsetesse osariikidesse. No see idee oli muidugi julge, sest mitte keegi ei olnud nii karmides arktilistes oludes nii pikka torujuhet veel kunagi teinud, aga see võeti ette, sest see on tohutu palju odavam, viis nafta transpordiks, kuid kõik muud mõeldavad. Ja see töö oli muidugi karm, olud olid karmid, tuli leiutada igasugused insenerilahendusi, et seal jää keltsas igikeltsa ess külmas raevukad jõgede kohal ja mujal seda naftatoru muudkui ehitada, selleks kulus tohutult palju raha, tohutult palju tööjõudu. Aga sellega siis tuldi toime ja, ja kui see ükskord valmis sai, siis neid töölised, kes olid tulnud, neid olid ju tuhandeid ja tuhandeid paljud nendest jäid ka siis Alaskale elama, sest seesama naftatööstus, mis nüüd just algus oli saanud, andis neile ju palju tööd. Nii et kuskil seal seitsmekümnendatel oli Alaska elanik paarikümne aasta varasema ajaga võrreldes kasvanud täitsa kahekordseks ja muidugi ehitati siis ka jällegi ridamisi uusi asulaid ja teid igasugu muid ehitisi, disi ja ehitati ka seesama legendaarne Daltoni maantee, see on siis ainus autotee kogu Alaskal, mis tõesti läbi kogu Alaska põhjast lõunasse ja saab alguse täiesti sealt jäämere äärest. Ja ta kulgeb ju kogu aeg selle naftatoru naabruses, sellepärast õieti ehitatigi, et seda toru siis nagu remontida ja silmas pidada. Ja nendest uutest asulatest seal kogu selle trassi ulatuses võib-olla kõige Legendaarse on üks niisugune linnak, mille nimi on teed hoos, no eesti keeles siis surnud hobune, et see on seal tõesti sealt täitsa-Jäämere ääres. Miks siis selline nimi? Kui ma uurisin siin igasuguseid põhjendusi, siis selgus, et ega ühte ja ainsat põhjendust ei olegi olemas, on hästi palju erinevaid, aga ükski pole päris kindel. Ja üldiselt see kuskil väga kujuteldamatult kaugel Arktikas olev linn, Teed hos see nimi juba ise, see kõlab kuidagi kurja ennustavat või kuidagi ettevaatusele manitsevad või kuidagi nagu isegi mõtleks musta huumoriga. Ja noh, meie sinna oma reisiga küll ei jõudnud, see on ikka ilmatu kaugel põhjas seal. Aga need, kes on käinud, need ütlevad, et see linnake ise näeb välja ausalt öeldes üsna niisugune igav ja üksluine. Sest sisuliselt ei ole ta muudkui ta on üks naftatööliste keskus. Ja selle Teethossi linna kohta niimoodi huumoriga öeldakse et selles linnas ei leidu mitte ühtegi puud, mitte ühtegi naist ega mitte ühtegi paari mitte ühtegi puud, siis sellepärast, et nii kaugel põhjas lihtsalt puud ei kasva. Ja mitte ühtegi naist, sellepärast et see naftatööliste elu on ikka ääretult karm ja seal on ikka valdavalt tegutsemas ikka ainult mehed. Ja mitte ühtegi paari pole seal teed hoosi linnas, sellepärast et seal on alkoholi müük rangelt keelatud ja keelatud turvalisuse pärast. No lihtne põhjus, kui on ikka ilmatu hulk mehi koos ja kui nad nüüd veel seal külmas ja pimedas selg kärakat ka pruugiks sinna, siis läheks ikka olukord täiesti kontrolli alt välja ja nii peabki seal siis ilma alkoholita hakkama saama. Aga kui nüüd jälle kokku võtta kogu see nafta leidmise ja kasutusele võtmise lugu, siis enda peas on see umbes niimoodi, et sellega toimus Alaska elus samasugune võrreldav järsk pööre nagu sajand tagasi, ehk siis kullapalaviku aegadel, ehk siis teiste sõnadega laska tegi taaskord suure hüppe tsiviliseerituse suunas. Mida see tsiviliseeritud tähendab, noh, minu oma sõnadega on see siis umbes see. Tal on oma helged küljed ja oma varjuküljed helged küljed muidugi, see, et inimeste elatustase siin Alaskal kasvas selgesti pärast selle naftatööstuse rajamist, kasvasid inimeste mugavused, kasvasid inimeste sissetulekud. Aga teisest küljest muidugi ka seda, et mitmetele siinsetele põlisrahvastele algas selline elu, et nad ei saanud enam mitte kuidagi harrastada seda oma traditsioonilist eluviisi, see tuli ümber korraldada ja elada kuidagi teisiti. Ja kindlasti selle naftatööstuse rajamisega muutusid paljud Alaska loodusmaastikud tundmatuseni ja mõned paigad saastati ikka lausa täielikult. Siin kõlas jälle natuke seda Alaskalaste ühte armastatud laulvat, laske natukene paista päikest ja kui nii sümboolset, laske peale mõelda, siis seesama naftaajastu tegelikult kusagil 40 aastat tagasi see andiski sellesse maanurka juurde siis sõda tsivilisatsiooni päikest tubli annuse. Ja teisest küljest muidugi, ja laskma majandus sai endale kindlalt jalad alla, täpsemini küll ühe Kindla majanduse põhisamba. Sest kuni tänase päevani ja naftatööstus kõige tähtsam majandusharu Alaskal ja näiteks tulutsin Alaskal naftatööstusest moodustavad kõikidest majandustuludest isegi rohkem kui kolmveerandi. Aga milline majandusharu see järgmine siis seal Alaskal on? Oma tähtsuselt, see on turismitööstus. Ja kui järele mõelda, ei peagi imestama ja selle üle, sest vaatamata kõigele on Alaskal praegu ikkagi järel väga palju rikkumata loodust ja kõnnumaad, kuhu inimjalg väga harva dub ja siin on ääretud võimalused harrastada jahti ja kalapüük, Ki ja matkata ja lihtsalt loodusega omaette olla. Ja seepärast tõmbab tõesti ja laska ligi palju huvireisijaid. Ja kui nüüd mõelda, et selles Ameerika kõige suurema pindalaga ja kõige hõredama asustusega osariigis elab praegu 700000 elanikkonna ligikaudu siis turiste käib Alaskal igal aastal umbes kaks miljonit. Teiste sõnadega, siis iga kohaliku elaniku kohta tuleb siin kolm turisti. Aga need kaks miljonit turisti seal Alaskal nad jaotuvad tõtt-öelda väga ebaühtlaselt, sest suurem osa käivad aina ühtedes ja samades paikades, mis tähendab seda, et kui sa lähed Alaskale, siis sa võid sattuda kaika täitsa turistilõksudesse sellistesse paikadesse, mis turistidest täiesti üle ujutatud ja mõnedesse nendest sattusime ka meie näiteks stenaali kandis Ankratsi linna ümbruses ja noh, need on massiturismipaigad, nii nagu need mujalgi maailmas on kõigi oma heade ja halbade külgedega. Aga enamik Alaskast ja enamik nendest paikadest, kus meie käisime, olid ikka teistsugused, seal oli siis inimesi vähe või siis vähemalt parasjagu. Ja nüüd ma tahaksingi siin saates jagada muljeid kahest Alaska turismipaigast, mõlemad olid õige omapärased ja nad olid väga erinevad. Esimene oli siis nüüd üks niisugune hästi populaarne paik ja teine oli niisugune hästi vähetuntud paik. Ja see väga populaarne koht seal Alaskal üks mitmetest see kannab nime põhja poolus. Ja nimi küll, et kui mõtled, et Alaska on ju seal hästi hästi kaugel kuskil põhjalas no miks sa ei võiks olla siis põhjapoolus, aga kui hakata nüüd ikkagi mõtlema geograafiliselt, siis ei saa mitte kuidagi niimoodi olla. Põhjapoolus on, on ikka laskast palju kaugemal põhjas ja oht nimega põhjapoolus, see tegelikult asub hoopiski Kesk- Alaskal ja isegi põhjapolaarjoonest veidikene lõuna pool. Ja seal siis ongi üks niisugune linnake õieti küla mõõtu, seal elab ainult kuskilt 2000 inimest. Ja seal me käisime ja saime ka teada, et miks sellel linnake seal siis niisugune nimi on. See nimi pandi talle viiekümnendatel aastatel ja see on hea lugu, räägin selle edasi. Kohalikud linnaisad märkasid, et neil on seal linnakeses üks pood, mis annab kõikidest selgelt kõige rohkem tulu ja seal jõulukinkide pood. Ja siis tuligi ühel niisugune välgatused. Kui teeks niimoodi, et hakkakski siin siis oma majandust niimoodi linnakeses arendama, teeks ta ligitõmbavaks, et et ehitaks siia kohe päris palju neid jõulukinkide poode ja paneks linnaksele nimeks põhjapoolus ja hakkaks levitama sõnumit, et just Alaska põhjapoolusel asub tõeline jõuluvana kodu. Ja niimoodi tehti ja selgus, et idee toimis. Ja kogu Ameerika Ühendriikides hakkasid lapsed aina enam ja enam teadma, et kusagil seal mõõtmatult kaugel põhjas, seal Alaskal on üks põhjavoolus ja seal elab tõeline jõuluvana. Ja selle üks tulemusi oli siis see, et kogu Ameerika lapsed hakkasid jõulude eel saatma oma jõulukingisoove niisugusel aadressil, et Alaska põhjapoolus, jõuluvana ja neid sai igal aastal aina rohkem ja rohkem neid kirju. Linnaisadel oli muidugi hea meel, et linna kuulsus kasvab, aga need olid ka natukene mures. Sest kui laps 100 kirja, siis peab jõuluVanna kuidagi talle vastama. Ja juba siis mitmed aastad tagasi jõuti siis sellele mõttele, et igal jõulueelsel ajal siis linnaelanikud panevad kokku sellise vabatahtlike meeskonna, kes hakkavad siis jõuluvana nimel kribima lastele vastuseid ja seda tehakse ka praegusel ajal, näiteks eelmisel aastal saabus sinna põhjapooluse nimelise linnakese postkastidesse kokku umbes pool miljonit Ameerika laste kirja. Vabatahtlikud vihtusid ikka kohe mitu kuud neile vastuseid, aga tõesti nad väga püüdlikult püüdsid vastata igale lapsele, kes sellel aadressil oma soovid kirja oli pannud. No kui niimoodi laiemalt mõelda, siis meil siin, Euroopas tihti lapsed on veendunud, et jõuluvana elab seal ikka seal Põhja-Soomes, seal Rovaniemis. Aga vaata, Ameerika lapsed nii ei arva, nemad on ikka kindlad, et jõuluvana elab hoopis Alaskal põhjapooluse nimelises paigas. Ja meie siis, kui me sinna jõudsime, siis oli kohe selge, et see on üks väga imelik koht, oli augusti pähe parajasti päris niukene, soe ja päikeseline, mõnus päev. Ja kohe, kui me linna sisse sõitsime, oli tee ääres ilmatu võrgenike hiiglaslik jõuluvana kuju, suur punane paks kasukas seljas ja sealt edasi tuli üks meeletult suur kaubakeskus ja kaubakeskuse katuse juures oli suurte tähtedega kirjutatud selle kaubakeskuse nimi ja muidugi selle kaubakeskuse nimi oli jällegi jõuluvana ja siis me läksime sinna sisse ja no see oli täiesti kirjeldamatu, kui lõputult palju seal mitmel korrusel neid kinke oli kõikvõimalikele maitsetele, kõik mõeldavatele vanustele ja kõik mõeldavates hindades. Ja nüüd augustikuus kõndis seal suurtes kaubakeskuse saalides ringiga jõuluvana, jõuluvanal oli pikk valge habe, punane kuub ja ta tegutses ikka nii nagu jõuluvanad ainult võivad tegutseda igaüks, kes tahtis, see sai tema põlve peale istuda ja sai teha pilti koos jõuluvanaga ja siis hakkas jõuluvana seal ka komme. Ja, ja see oli tõesti niisugune veider tunne, et tuli ka natukene niisugune jõulutunne kätte ja samal ajal oled seal särgi väel ja higistad seal rahvamassid ümberringi möllamas niukene omamoodi kummaline veider elamus, öeldes ja siis tulime selles põhjapooluse nimelises paigas kellelgi pähe see mõte, et oo, et läheks kohalikku postkontorisse ja laseks endale seal templi panna paneks kasvõi passi näiteks kahe või, või võtaks kasvõi tühja postkaardi ja laseks sinna templi panna otsisimegi seal postkontori üles, aga see nipp ei läinud meil läbi, sest seal öeldi niimoodi, et passime mingil juhul niisugust templite, pane põhjavoolus ja tühjale postkaardile kaebane. Ainus võimalus on niimoodi, et ostate postmargi, kirjutate siia postkaardi peale midagi, panete siia meie postkasti, vot siis paneme templi peale. No mis meil muud üle jäi, nii me tegime. Ja saatsin minagi siis iseendale põhjapooluselt koju tervitusi ja kui ma siis Alaskalt tagasi tulin, siis polnud seal lõhnagi, mingist postkaardist läks nädalat mööda, aga ühel päeval ta ikkagi postkasti potsatas ja siis oli tore vaadata, et tõesti seal peal oli uhke ja selge. Põhjapooluse. Äkki ta siis sellest teisest paigast seal laska reisil niisugusest teistmoodi, kui oli see eelmine sellisest vähetuntud paigast ja just võib-olla seepärast, et ta on vähetuntud, siis pakkusse ikka ka väga ehedaid elamusi, neid elamusi me tahakski nüüd jagada. Ja me olime siis parajasti tiirutamas seal serbaksi linnast veidikene põhja pool, sõitsime lihtsalt mingit juhuslikku maanteed mööda ja nägime tee ääres viita, et sealt läks tee nagu paremale ja viit ütlased. See tee viib otse Fort Knoxi kullakaevandusse ja meie giid teadis siis, et see fort, Knoxi kaevandus on praegusaegne, kõige suurem kullakaevandus kogu Alaskal. Ja meie läksime väga elevil ja kes siis kullapalavikust ei tea ja, ja Jack Londonile jutud tulid puha meelde ja kangesti põnev oleks näha seda praegusaegset kullakaevandust oma silmaga. Ja küsisime siis giidilt, et näiteks me võime seda vaatama minna desse teinud, sinna sisse me ilma kokku leppimata kindlasti ei pääse, aga meie ikka pressisime edasi, et kas vähemalt saab seda teed mööda nii kaugele sõita, kui, kui saab, sest otseselt keelavat viita seal ei olnud ja nii me siis keerasimegi sinna alla sõitsime, päris mitu kilomeetrit. Ja siis, kui jõudsime künka peale, siis seal oli küll tee ääres selge silt, et siit edasi ilma eriloata minna ei tohi, jäime siis seisma. Aga see oli hea paik, sellepärast et kullakaevandus oli väga hästi sealt näha ja me saime aimu, mismoodi ta ikkagi on kogu see pilt, et kui ma püüan neid kirjeldada, see oli päris ulmeline, see oli nagu niisugune meie silmade ees, seal all oli niisugune hiigelsuur kunstlik lohk lohk, läbimõõduga tublisti üle kilomeetri, lohk sügavusega mitusada meetrit. Ja kõik selle lohu nõlvad olid nagu niuksed, astmelised, seal olid naguniisugused, kunstlikud terrassid ja netirasse mööda vurasid kaugelt vaadates nagu mingisugused sipelgad, tegelikult olid need väga suured kallurid kohe kordades suuremad, kui on tavalised kallurid. Ja siis meie giid seletas, et nad siin parajasti veavad siis maa seest välja tühveldatud kullamaaki ja see viiakse nüüd edasi uhtumist tehasesse ja seal siis eraldatakse kuld juba muust ainest. Vaatasime sealt künka, seda kullakaevandust tegime paar pilti, otsese keelatud ju ei olnud, siis pöörasime ümber, siis läksime sinna, kuhu me tegelikult minema alguses pidimegi, meil oli kokku lepitud üks tore õhtusöök ja see pidi olema üks niisugune perehotell. Ja see pidi asuma väga huvitavas hoones kõrvalises kohas, paigas, kus ka enne oli olnud kullakaevandusega kullakaevanduses, oli kullamaa kutse saanud. Kaevandus oli töö lõpetanud ja vot selle endise kaevanduse kontorihoone sisse pidi olema siis tehtud see perehotell, kui me sinna jõudsime. Esimene mulje oli üsna niisugune pettumus, et et see oli niisugune tohutult suur nagu angaari moodi, igav ja ilmetu ehitis, Pealt kaetud plekiga. Ja ukse peale oli kirjutatud. Tere tulemast Aurora Lotši. Aga nii kui üle ukse sisse astusid, siis leidsime eest üllatuse, sest see oli kahekordne hoone, seal oli palju ruume ja kõik nad olid väga õdusad nadolid vooderdatud puiduga ja sisustatud vanapärase soliidse puitmööbliga ja kõik see sisustus oli niisugune vanaaegne, võib-olla sajanditagune koos oma piltide ja nipsasjakest. Ega, ja peremees ise oli meid kohe tervitamas, ta parajasti ristis meie jaoks värskelt püütud lõhet. Peremehe nimi oli tšehh kollet. Ta oli niisugune vilgas keskealine energiline mees, tutvustas oma peret, seal oli siis tal abiks naine ja täisealine poeg ja ja suures selles vanaaegses söögisaalis tatsas ringi väga tähtsa näoga üks hundikoer, suur, sõbraliku olekuga ja oli täitsa selgesti näha, et tema oli veendunud, temagi on üks oluline pereliige ja ja seal me siis veetsime mitmeid tunde, maitsesime neid Alaska sööke, jooke, igat sorti supp ja praad ja magustoit ja laska õlut muud. Ja siis peremees jutustas sel ajal meile sellest paigast ja oma tööst. Ja ütles, et ta peab seda hotelli oma perega siin täitsa hobi korras, see ei ole oluline sissetulek, aga talle meeldib seda pidada inimestega suhelda. Ta tegelik töökoht on selles samas fort Knoxi kullakaevanduses. Et ta töötab seal selle suure kallurijuhina ja tema naine on ka seal tööl ja aasta rääkis natukene sellest Alaska suurimast kullakaevandusest nii-öelda seestpoolt vaadatuna seal töötava inimese pilguga. Ta ütles, et seal on tegelikult väga vähe töötajaid ja meeletult suur töömaht, et inimesi on tööl kuskil mõnikümmend ainult. Ja iga päev uhutakse läbi kullamaaki 100000 tonni. Kujutate ette, 100000 tonni päevas kullamaaki läbi juhtuda, noh seal on muidugi väga võimsad agregaadid ja automaatika, mis seda teevad, aga ikkagi. Ja kaevanduse kasum. See ajas ka nagu kõrvad kikki, et ta ütles, et iga päev toodab Fort Knoxi kullakaevandus üks miljon USA dollarit kasumit. Nii see rääkis. Aga ta rääkis ka oma hotelli kohta, et kuidas see siis nagu toimima pandi, et ta lihtsalt võttis selle vana mahajäetud hoone ja nüüd on ta selle siis ehitanud valmis ja võtab aasta ringi vastu huvilisi suvisel ajal siis matkajaid ja ja muid turiste, kes tulevad ka sööma ja talvisel ajal siis jällegi suusatajad ja Velga virmaliste vaatlejaid. Et siinkandis pidid ikka olema täitsa krõpsud talved ja lund ikka kindlasti meeter või rohkemgi. Ja suusatada väga hea, aga siis pimeduses alati peaaegu, kui taevas on selge, siis on ka virmalisi vahel rohkem vahel vähem ja just sellepärast on see tšehh pannud oma, telli nimeks Aurora Lovatš. No see tuleb ju sellest virmaliste nimest Aurora boreaalis. Ja tõesti pidi käima päris mitmeid huvilisi ainult virmaliste pärast siin ja siis kord pidi olema selline, et sel ajal on siis sisse seatud virmaliste valve. Et noh, külalised võivad süüa või magada või teha mis iganes. Aga hotelli poolelt on keegi alati valvamas. Kohe, kui virmalised hakkavad seal taeva all vehklema, siis antakse teada ja siis lähevad juba need külalised neid virmalisi vaatama, see on võimas vaatemäng, võib-olla mõned kuulajatest on seda Eestiski näinud. Ja kui nüüd šeff kõike seda rääkis, siis minul küll tekkis niisugune kange isu, et tahaks siia tulla veel ükskord tagasi mitte südasuvel, vaid südatalvel, et kogeda seda tõelist Alaska pakast, paksu lund ja uhkeid virmalisi. Nii et see paik jäi tõesti tugevasti mällu. Ehe paik Alaskal toreda ja siira pererahvaga. Siin sai nüüd viimast korda kuulata seda laskalaste ühte armastatud laulu laske päikesel natuke särada, aga sellega saab siis tänane saade otsa saade tänapäeval Askast. Ja kuidas ta siis niisuguseks kujunenud, nagu ta on, ja nendest tähtsamatest majandusharudest, naftatööstusest, turismist ja oma muljet, sest mõlema kohta. Aga millest tuleb järgmine saade? See on nüüd taas selline erisaade, ehk siis siin on stuudios jällegi kaks rändurit ja minu jutukaaslaseks on polaaruurija Enn Kaup. Mees, kes on käinud Antarktikas ekspeditsioonidel aastakümnete jooksul tervelt üheksal korral ja temaga siis kahekesi jagamegi, oma muljeid sealt Antarktikast ja Antarktise mandrilt. See maakera üks kõige karmimaid ja vähendunud tuntumaid piirkondi, see pakub igale siia, mina ei ole alati kordumatud avastusi.