Tere kuulama uut keelesaadet õ-tähest juubilari, kellel on ikka tulnud ennast kehtima panna. 200 aastat tagasi võttis ka papa Jannseni õõga harjumine aega. Emeriitdotsent ValveLiivi Kingissepa sõnul sundis ta aga tütart liidijat vana kirjaviisi kasutama ja esimese üldlaulupeo noodivihik trükiti 1869. aastal vanas kirjaviisis ja seal on kirjas õnne ja rõõmu asemel õnniere. Minu nimi on Piret Kriivan ja te kuulate teist saadet õ-tähest. Täna on juttu sellest, kuidas Õ täht kirikuraamatutesse jõudis ja kuidas eestlased üle maa hõõr tähte hääldavad räägivad Eesti isikuloo keskuse juhataja Fred buss ja Tartu Ülikooli teadlane kirederas. Erinevad märgid, millest nüüd kohe juttu tuleb. Neid saab vaadata kodulehelt, et pilt silme ette saax selgelt. Buss, miks on kirikuraamatud hea allikas õ-tähemärgi uurimiseks? Õ täht on uuritud kõige rohkem ikkagi trükitud allikate põhjal ja, ja, ja see ei kajasta seda, mida tegelikult päris igapäevasel kasutati kirikuraamatud ehk siis kronoloogiliselt sündide, surmade, abielude, registrid, meetrikaraamat ja need pandi kirja päev-päevalt, iga päev kirjutada sinna sissekanded juurde, nii et nad kajastavad väga hästi igasuguse kirjutatud keele arengut ja seal siis ka saab jälgida seda, milliseid tähti mõni pastor oma kirikuraamatutes kasutas, et mõnel puhul lausa päevapealt võimalik jälgida, et hakkas mõnda teist tähte kasutama. Kui Masing pakkus välja kirjavahetuses Rosemplanteriga Neli märki siis, mida ta ise kasutas? Macinku kohta on levinud selline arvamus, et ta juba 1788. aastal kasutas õ tähte lotsitud tema peetud kirikuraamatust üles üks üks nimi, Tõnu, Jüri jaak ja seal siis arvatud, et sellest nimest Tõnu vanud augu tähte kasutanud, aga tegelikult tol ajal ta ei mõelnudki üldse õde peale. Loomulikult teadis, et see on olemas, aga selle Heraldi kirjatähe peale ta ei mõelnud, see tekkis alles ikkagi 1800. No ütleme siis kuskil 16. aastal hakkas ta selle peale mõtlema, et seda peaks kuidagi eraldi märgiga tähistama. Ja Rosemplentaliga ta tõstis neid neid asju. Tõsi, selles kirjavahetuses tuleb väga täpselt ka välja milliseid märkade kaalus, neid, neid oli neli tükki ja ja nende hulgas päris seda ei olnud, mida, mida me hiljem hakkasime kasutama sellepärast et et selle selle pakkus välja 1819. aastal hoopis üks tart sündmanni trükikoja trükiladu ja Mihler. Ja sealt siis tema ütles, et võiks, võiks oode peale panna sellise kreeka Tsirk kompleksi ehk ehk meile rohkem tuntud kui tilde ained seal siis tulid trükikirja õ täht aga Masing ise tegelikult, kui analüüsida seda tähte oma käsikirjalistest kirikuraamatutes üldse kasutanudki, ta alustas noh, kõigepealt muidugi oli ö, kasutati õ-tähemärkimisel mõnikord ka hooüldse siis ilma igasugustest täppideta näiteks nimes Aunap ja noh, see oleneb siis sellest ka mis, mis sellele tähele järgnevad ja selle kirjapanek varieerub selle tõttu. Ta hakkas siis neid katsetama, on kirikuraamatutes ja üks esimesi, mida, mida ta siis kasutusele võttis, oli selline, kus siis hootähe peal on nagu öötäpid ja nende vahelt on püstkriips läbi tõmmata. Ehk siis on siis kreeka Dierees ehk hektar eema akuudiga, teema on siis nagu täpid ööde peale on ka teema ja nende vahel siis nagu rõhumärk või püstkriips. Aga ta ei kasutanud seda päris järjepidevalt. Vahepeal kasutas jätkuvalt ö-tähte ja seekord on ta noh, nagu ma arvan, meiegi kiiremini kirjutades ei märgineid, et tappa nii väga täpselt, vaid nagu nad sulanduvad mingi üheks jooneks. Ja sageli ongi tema käekirjades ka võimatu selgeks teha, mida, mis tähtede täpselt kasutas, aga sellised nimed nagu Tõnu ja Tõnis on, on väga head mida pidevalt kirikuraamatutes ju ette tuleb ja nende puhul on siis näha selle tähemärgi arengut. Ja ta kirjutas esimest korda siis sellist 1818. aasta novembris seda täppidega ja kriipsuga õ-tähemärki siis samal ajal, kasutades ka veel ööd ja, ja siis ka natukene tilde sarnast märkega, tema ei kasutanud kordagi sellist korrektset nagu tillet ehkis. Algavalt algavad ülevalt lõppevad tilded, vaid vastupidi, alustab ülevalt, lõpeta palun, ehk siis nagu peegelpildis tilde, tema on kasutanud seda ooda kohal ja, ja eks see tuleneb ka muidugi tolleaegsest kirjutas viisist seda märki kasutati ka U-tähe puhul, kui saksa keeles gooti kirjas on ju U-tähe peal kaaskriips. Ö tähe peal on täpid, aga, aga lihtsalt tavalise tähe peal on gooti kirjas selline kriips ja, ja see on siis just selline nagu tagurpidi tilde mida käsikirjad kasutati trükikirjas mitte. Ja, ja seda on siis puhul kasutanud ja, ja kuni surmani 1832. aasta märtsis. Ta kasutab väga ebaühtlaselt selliseid märke vahepeal ka ühel leheküljel isegi ühes sissekandes näiteks kui on Tõnu poeg Tõnis, siis ta võis kirjutada, et elu ühe märgiga tehnis teise märgiga, nii et, et see oli, see oli väga-väga ebaühtlane tema puhul. Ja, ja noh, näiteks kolmes kõige viimases sissekandes, mis ta kirikuraamatusse kirjutas sünnimeetrikasse veebruarist 1832 seal on siis natukene ühtlasemalt seal siis tagurpidi tildega o tähed ehk siis ehk siis nagu õõnes sõna, seda ka mitte siiski päris need meie tänapäeva õ tähed siis tegelikult see tänapäevane õõn, tilde horisontaali keeratud ehk sissi kapsarauad horisontaali keerates või kõverus. Jah, jah, aga, aga just see, mis algab alt ja lõpeb üleval, aga Masing kasutas seda vastupidi, et ülevalt algavad ja lõpevad kapsarauda. Ühesõnaga siis Otto Wilhelm Masing ise tegelikult ei kasutanudki seda meie praegust. Käsikirjades küll mitte ja et oma raamatutes trükitud raamatutes küll ja ajalehes Maarahva nädalalehte, seal seal loomulikult ta seda kasutas aga, aga mitte selles kirikuraamatus, mida ta ise igapäevaselt pidas. Tema vastased ja kriitikud isegi ju uue kirjaviisi looja Eduard Aarelseid Tänud õ-tähemärki Õ täht tuli tõesti kasutusele üsna pikaajaliselt, sama Äksi näiteks, kus Masing pastor oli ja kus kohas ta siis selle õ-tähe tegelikult siis tähemärgina lõi, seal ei võtnud ei järgmine ega ka ülejärgmine pastor seda tähte kasutusele. Võiks ju eeldada, et nad olid oma oma ametis eelkäijaga tema töödega kursis, aga, aga siiski alles üle-ülejärgmine pastor Emil vee gener võttis 1882. aastal õ-tähe kasutusele Äksi kirikuraamatutes, hakates siis kirjutama näiteks perekonnanime, alekõrs õ-tähega aasta varem oli ta seda teinud siis ö-tähega alekõrs. Aga tema ei teinud seda ka järjepidevalt, vaid vaid siis alles temast järgmine 1892 pastoriametisse asunud-le pärast krainert kasutas järjepidevalt Õ täht. Jaa jaa. Masingu lähim tööline Rosemplenter veidikene ebaühtlasem jälle selle ebajärjekindel selle tähe kasutamisel. Tema siis kasutas peamiselt seda täppide ja kriipsuga õ tähte aga mõnikord ka ikkagi ö-tähte ajal. Ja ka siis tagurpidi tildet on, on samuti ta kasutanud, aga mõnikord ka need sulanduvad selliseks narriks, mida ei ole päris päris täpselt võimalik maha tõmmata ja lisaks veel käekirjas veel maha tõmmatud, tagurpidi tilde annan temal kasvatusel, mida, mida Masingule nagu vähem. Ja tõesti, tema võib öelda, et ainukene, kes kohe järjepidevalt ja väga selgelt meile tänapäeval tuntud õude kasutusele võttis, oli ka Maasing, aga üks, teine oli nimelt Vastseliina koguduse pastor pastor Gustav Maasing tema vanaisa ja jota Wilhelmi isa olid vennad. Nii et tegu oli siis just mitte mitte väga kaugelt sugulasega. Ja tema puhul võiks siis jälgida tõesti päevapealt, et veebruar jaanuaris 1820, kui ta varem kirjutas näiteks praegu nimeks Lõhmus, siis paar päeva hiljem juba kirjutas ta kõlli ja ilusa õ-tähega. Ja seda tegi ta järjepidevalt ja ei ole noh, esimestel kuudel võib-olla mõnikord läks meelest ära ja uus täht, aga, aga üsna peatse tal tema käsikirjas juurdus ja kasutas ta seda tõesti kõigi kõige järjepidevamad. Rosemplenteria ja Otto Wilhelm Masing seda aeg-ajalt tegid ja aeg-ajalt mitte. Nii et siis hoopis Vastseliinas oli, oli selline pastor Maasing, kes kes kõige korrektsemalt seda kasutas, tema oli Tartus asuva Lõuna-Eesti puidu ste uurimise seltsi liige, üks õpetatud Eesti seltsi esimesi liikmeid ja teda võib ka lugeda esimeseks eesti talupoegade suguvõsade uurijaks. Ta oli selline üheskoostöös kirikuraamatud väga paljude põlvkondade kohta, aga kes juba selleks ajaks surnud olid ja ja tema oli, kes pani ka perekonnanimed oma koguduse liikmetele, enne kui, kui seda tegelikult seadus nõudis. Ja Masingu oli veel, et tema poeg oli samuti Vastseliina pastor, samuti Gustav Maasing, tema kasutas korrektselt õ-tähte. Ja tema teine poeg oli Räpina koguduse pastor, aastast 1850 Friedrich maasika temaga tasuda täht, nii et siis see käis siis veidikene niimoodi perekonniti, aga, aga jah, Otto Wilhelmi sellised kriitik kutt ja, ja vastased on näiteks Rannu pastor Wilhelm Friedrich Steinbrück. Tema ei kasutanud õde muidugi. Samuti siis Masingu kriitik Kuusalu pastor Hirsch ausen ei kasuta õ tähte, kuigi mõnikord võib seda nagu ja tahtmise korral ja tema ajakirjas, aga päris päris seda nähtavasti mõeldud, vaid on natukene võib-olla lohakalt kirjutatud ja, ja tema Irzauseni järeltulija, selles Kuusalu pastori ametis täiesti uue kirjaviisi looja Eduard Ahrens. Ka tema ei kasutanud täht, et oleks küll päevapealt 1844. aastal uuele kirjaviisile üle hakatesse Juhanite ja Marride asemel kasutama väga pealt Juhan ja Mari aga aga õde teda kasutusele ei võtnud ja neid neid veel veel leida, kellest võiks eeldada, et nad uuendustega kaasa läksid, aga ei teinud seda. Aga kirikuraamatutest nüüd välja lugeda, missugust tähemärki keegi kasutas õ-tähe kohta? Ta ei, missugust mitte, see on vist üks üks võrdlemisi keeruline ülesanne, sest tegemist oli ju käsitsi kirjutatud materjali tegelikult, missugused kirikuõpetajate käekirjad olid? Väga erinevad ja need sõnad loomulikult, mis, milles mees näitas seda õude tootide saame ana enamasti sihiku ja kohanimed. Et ega tavalist eestikeelset teksti nad ei kirjutanud, vaid, vaid ikkagi Nad panid kirja kirikuraamatutesse ja ja tõesti, oleneb see väga-väga kirikuõpetajast, kui selgelt neid neid kirja pani, et Masing oli sellise. Otto Wilhelm Masing oli sellise keskmisega käekirjaga, Rosemplenter aga oli väga kalligraafilise käekirjaga, tema tähed on üldiselt üsna korrektselt vormistatud, tundub, et ta ei kiirustanud kirjutades. Jaa, jaa. Veroosemplenteri järglased, Pärnu Eliisabeti koguduse pastori ametites, paar tükki seal olid, olid väga sellise niukse pisikese ja, ja, ja veidike lohakaks keraga Schultz ja Berg, ütlesin, et sealt on neid väga-väga raske aru saada, mis tähti nemad kasutasid ja ja tõesti on, see on see üsna erinev, käekirjad on äratuntavad, nii et ka mina mõnikord, kui ma kirikuraamatut kuskil mingit väljavõtet kirikuraamatust näen, kus ei ole teada, kuskohast see pärit on või mis ajast siis siis ikka tulevad nad käekirjad tuttavad ette, nii et et nad on, nad on kõik väga-väga omanäolised, nagu nagu meilgi on käekirjad juhi erinevad. Ja kas võib siis lõpetuseks öelda, et ikkagi õ praegune tähemärk kinnistus kõigepealt edumeelsete kirjameeste ja trükkalite trükisõnas? Mitte niivõrd kirikuraamatutes? Jah, tõenäoliselt on see olnud niimoodi, et kõigepealt kasutati õ tähte trükitud raamatutes nii kirikukäsiraamat, raamatutes kui ka lauluraamatutes ja sellistes raamatutes ja alles 1800 kaheksakümnendatel aastatel, kui õ tähtsai laiaks levinud trükitud allikates. Alles siis jõudis ta ka enamiku eesti ala pastorite käsitsi kirjutatud kirikuraamatutesse. Ja Tartu Ülikooli dotsent Pire Teras räägib sellest, kuidas see saab nii olla, et meil igalühel on oma keelesaade. Täishäälikuid on Eestis üheksa tükki lisaks sellele, et neid liigitatakse selle järgi, kuidas nad moodustatakse. Kas vastab siis tõele, et iga täis määrige omaette on veel võimalik erinevalt hääldada? Nojah, kõnes esineb ju väga palju varieerumist ja, ja sellest tulenevalt me võimegi öelda, et tegelikult häälikuid on ju lõpmatu hulk ja see varieerumine tuleneb näiteks siis sellistest anatoomilise Switsioloogilistest eripäradest, noh kõigepealt naised ja mehed on erineva kõnetrakti tusega. Kõnetrakti pikkus on kõnelejatel erinev, kõriruumi suurus, suuõõne suur osa on erinev ja sealt tuleb palju siis sellist varieerumist ja siis on sellised õpitust tulenevad siis erinevused nagu noh, piirkondlik taustkõnelejatel või siis kõnesituatsioon, et kas on tegemist sellise avalikum ametlikum kõnega või, või argikõnega, et seal hakkab varieerumine toimuma. Ja kui vokaalidest rääkida, siis eesti keeles on lühikesed ja pikad vokaalid ja pikad valida on hääldatud lühikestest selgemalt ja täpsemalt ja ja näiteks siis järgsilbid, mis on rõhutud seal siis jällegi vokaalide laad, ebamäärastub näiteks kõige selgemalt on just järgsilpides hääldatud esmavälteliste sõnade vokaalid, sest noh, näiteks 100 või isa teema see aa seal teises silbis on pikemalt hääldatud ja sellepärast siis selgemalt ka. Ja näiteks kolmandavältelistes sõnades need teise silbi vokaalid häälduvad väga lühikesed ja sellepärast ka ebamäärast vaatama kvali teedilt. Minu voo on teie kõrva jaoks teistsugune kui teie enda ooh. Nojah, sest ei ole isegi ühel kõnelejal ei ole kunagi täpselt samasugust oodati ikka natukene see hääldus varieerub kõnelda ja piires, et noh ja ja ka sõna kontekstist muidugi, et millised on naaber, häälikud siis näiteks palatalisatsiooni korral võib juhtuda see, et oo, hääldub ka natukene sellise ö poolsena või või et siis hääldub poolsena ja näiteks j tõmbab hääd ettepoole, et et, et kui meil on sõnad janu ja just seda ja siis järsku Jotiga koos hääldamine. No ja just siis. Vahest ma võin isegi aru saada, aga kuidas te seda uurite, kuidas te olete selle kindlaks teinud? No mina ise olen uurinud võru vokaale ja võru keeles on ju nii, et et seal vokaalikvaliteet on näiteks kolmanda välte puhul teatud vokaalide puhul lisatunnus, näiteks meie võtame söök, aga võrokesed ütlevad süük või siis kool, kuul, keel, kiil ja niimoodi on ka kahesugune ÕSis. Et näiteks siis süür sõõri, et kolmandas vältes on siis see õ selline kõrgem siis foneetikute järgi, kui teises vältes ja Võrus on. Ta ei ole ma ise uurinud, aga lühikese öö puhul eristatakse ka kahesugust tööd näiteks sellistes sõnades nagu sina ja see saar siis hääldatakse selline kõrgem siis et siit me jõuame selle varieerumise juurde otsaga ja õõga ongi nii, et kui noh, muude vokaalide artikulatsiooni uurimisel siis näiteks Paul Ariste ja Georg Liiv, kes on vokaalide artikulatsiooni uurinud, siis Liivi uurimus näitas, et et eestlased siis tema keelejuhid hääldasid seda õõd kahesuguse erineva keelekujuga. Et üks on siis selline, mille keelekuju sarnane puu omaga, et oo hääldamisel, eks ju me ümardame huuled o, aga õheldamisel mitte siis selle hoovaste on siis oo-oo eks ja ja, ja teine öö on siis selline, mille keelekuju sarnane puu omaga siis jälle kiud Ta ütles, ümardame huuletööd, mitte siis u, noh, ma ei tea, kas seal kastavahed siis õ või ö ö ö natukene siis keele on, keelekuju erineb. Aga pärast Liivi ei ole enam lähemalt uuritud, siis millest see tuleb, selline erinev keeleselja kuju, et kas näiteks üks kõneleja võibki hääldada väga varieeruva keele kujuga seda õõd või on ühel kõnelejal see hoomoodi jõu ja teisel kõneleja luumoodi. Et võib sõltuda inimese organismi omadusest käest õpitud, et kuidas, kuidas ta siis harjunud, kuidas tema näiteks esivanemad hääldanud. Ja siis On tehtud ka tajukatseid, et kas meil võikski olla eesti keeles kaks erinevat tööd siis üldse siis oleks vaja kahte märki ka jah, et mis siis näiteks kaks märki ja ja kus sõnades, mis aga on selgunud, et see siiski nii ei ole, et tajukatsed on näidanud, et sellist mõlemat varianti seostatakse ka et üks jääb seal Hooja vahelisele alale, et sinna märgivad siis eestlase õ ja ö ja u vahelisele alale märgitakse ka. Et, et mõlemat, siis varianti tajutakse selle õõna, et järelikult ei ole märgi tarvis mingit vajadust ja võibki seda võtta kui suured mat vabadust, sest sinna siis nende mõlema hoo ja ööja hüüa u vahele jääb siis selline ruum ja see annabki võimaluse seda õõtsis noh, kõnelejate siis erinevalt hääldada. Aga seda ei ole uurinud kummad tugevamini hääldavad õud välja kas mehed või naised. Ei, ei, seda ei ole keegi uurina, et jah, et kas seal on ja üldsegi noh, need olid need artikulatoorset uurimused ja akustiliselt on vokaalia rohkem uuritud siis nende akustilisi omadusi ja ja seal on pikem, selgunud, et siis nendel juhtidel see õ on sellise noh, et keele seljatõusuga nagu pigem, et seal või siis on tulnud natukene, mis jääb sinna uue auvahepeale, siis selline jällegi näitab seda varieerumist, siis kas. Geograafiliselt on niimoodi, et õõd hääldatakse tugevamalt ida pool ka siis nendest piirkondadest, kus Maasing kasvas ja tegutses ja siis mida lääne poole, seda nõrgemaks läheb, kuni Saaremaal teda üldse enam ei ole. Ma ei tea, kas seda saab niimoodi. Nii-öelda võib-olla see, et, et kus kohas õe esineb või, või siis kui palju teda esineb, siis see ka, et võru keelest oli juba juttu, et seal on siis lühikene öö on kahesugust erinevat laadi ja siis ka võru keeles vokaal harmoonias tulenevalt siis saab esineda järgsilpides, siis võib öelda, et põhja, aga eestlasele ka võru keel võib kõlada väga hõõrika keelena, et kus seal siis tuleb, kõneles ja selline harmoonia latsekene asemel latsekene. Ja, ja muidugi ka idamurdes asjal kirderannikul on sellist justkui õõga pakkumist siis nagu otsekohe asemel üldse kõhe või Urasasemäe lõõras oskan, oskan oli õli otsima otsima, et selline noh, jällegi ühise keele kõnelejal võib see kõlada siis rohkena ja, ja no muidugi siis ühe aktsendina Eestis tuntakse jah, hästi siis Saaremaal kõneldavat keelt, kus siis on arvamused, saarlased ei oska õõd hääldada, see ei ole sugugi nii. Et muidugi nemad ka või juhataja omandada selle õ hääldusharjumuse, aga kaasa Saaremaal siis nüüdseks paistab, et on see õ ööga kokku sulanud, kuigi näiteks Ariste ütleb, et, et, et see õõts on siis hääldatud sellise natukene madalamalt. Kui see tavaline öö ja aga uuema aja uurimused nagu Ellen Niit on uurinud, siis, siis need on üsna kokku langevad need kaks ööd siis saarlastel ainukene erinevus on see siis murdalisemas kõnes, et et seal Saaremaal ka öö näiteks kolmandavältelistes sõnades hääldub siis kõrgemana ö poolsena, aga siis õ ö see ei kõrgene selliselt noh, et et seal on siis erinevus nendesse kahes vokaalis. Ja noh, ka ei ole nii, et kõigi saarlastel ei oleks õõd ette, et seal läheb Saaremaal siis piiret öeldakse siis, et Lääne saarlased ei häälda siis ööd ja, ja muud hääldavad siis kas igaüks ise saab kuulata oma õõd või saab ära tunda, missugune õu, temal on? See peaks olema võimalik küll, kui ainult kõneleja on julge ja valmis tegema hääldusharjutust näiteks. Et nii nagu noh, me saame teha hääldusharjutust teiste vokaalide puhul näiteks e'd ja ööd, hääldame ka suhteliselt sarnase keele kujuga, aga erineva huulte asend ja siis võib teha sellist tuulte võimlemiste katsetada siis seda, et ees tööd saada, siis hääldada ei ja siis hakata huultega võimlema keegi on paigas. Siis e ö, eks muutub vokaalilaad ja samamoodi ja öö on paarilised ja sealt saab samamoodi siis Iierrüüviim, eks. Ja samamoodi siis võiks mõelda nüüd, et, et proovite siis teha sellist hääldusharjutustööga, ehk siis hääldate oma tavalise õ. Hoiate keele paigas u saamina, aga see, kellel on siis öö uulise asendiga, see saab siis u. Nii et selliselt võikski siis hääldate kõigepealt oma õ ja siis hakkate huulte võimlemist tegema huuli torutades ja siis võiks selguda, kas te saate sellest tööst või u, aga võibki juhtuda nii, et kuulete hoopis mingite U ja U vahepealset häälikut, et jääbki see kee sinna auvahepeal. Proovime järgi e ö. OÜ õ. O kui te nüüd keelte liigutanud, siis. See oli julge, harjutas ta, paistab, et siin on ka hoolise keelega jõukassis. Aitäh ja õ-tähest tema jõudmisest kirikuraamatutesse rääkis Geneoloog, Freed, buss ja õ erinevatest hääldusvariantidest Tartu Ülikooli dotsent Pire Teras. Saate toimetaja on Piret Kriivan Kuulmiseni nädala pärast pühapäeval kell kolm ja korduses neljap päeva südaööl ja jõudu õ hääldusharjutusteks.