Tere täna on meil teistmoodi rännusarja saade, stuudios on siis kaks maailmarändurit ja teine nendest on Enn Kaup. Enn Kaup on kõige tuntum eestlasest polaaralade uurija kahtlemata ja ta on kirjutanud ka mõned raamatud, populaarteaduslikud raamatud, üks on imekaunis Antarktika ja teine on armulugu Antarktika ka. Ja mõlema raamatu eest on ta saanud ka auhindu. Head raamatud ja millest neis raamatutes juttu, seda ütlevad ju nende raamatute nimed. Ja sellel samal Antarktika teemal tuleb ka meie tänane rännusaade. Ja me ei isegi niivõrd teadusest ja teadlastest, kuivõrd ikka isiklikest elamustest rännukogemustest, sellel jäisel mandril ja selle ümbruse jäistel saartel ja teeme ka selliseid kõrgemaid mõttelende, sest Antarktika lihtsalt on selline koht, mis paneb mõtted lendama. Tere, Enn Kaup, tore. Siin kõlas nüüd loodusele ja see on üks Antarktika kummalisi ja erilisi hääli. Ma salvestasin selle lõunatsiootsia saare rannikul kuningpingviinide koloonia keskel ja sedamoodi niimoodi nagu natuke Kluugutades laulsid just isa kuningpingviinid medalid otse seal murduvate lainete ääres rannal ja ajasid kaelad kõrgele üles õieli. Ja loomulikult oli see siis serenaad, mis oli mõeldud ema pingviinide kõrvadele. Ja üldse minul tegelikult Antarktika, aga siiani on ainult üks pikk reis olnud, ma loodan varsti tagasi saada sinna. Aga see oli märtsikuus. Ma käisin seal tõesti sellise huvireisijana, aga mulle see viis, kuidas me läksime, oli päris meeldiv, sellepärast et tegelikult selle laeva peal. Akadeemik Joffe. Me mängisime teadlasi, seal oli tõesti meie juhendajateks olid terve hulk tippteadlasi eri Antarktika valdkondades ja nad olid meile väga headeks õpetajateks ja me käisime ka paljudel paadiretkedel igal poolrannik kolm ja see oli, ma ütleks, selline väga hea õppetund Antarktika tundmaõppimiseks. Aga sina, Enn Kaup, oled seal rohkem käinud ikkagi teadlasena ja väga pikka aega vist üheksal polaarekspeditsioonil. Üheksa ekspeditsiooni ja kokku mandril viibitud umbkaudu üle 1200 päev. Oi, see on mitu aastat ikka üle kolme küll jah. Ja nüüd ütleme, kui me mõtleme praegu selle peale, et see, kui sa lähed sinna Antarktikasse, siis harva lennukiga, tavaliselt laevaga ja siis sa satud maailma kõige tormisematele meredele. Ja seal kusagil on väga huvitav tajuda füüsiliselt seda, kuidas sa ületada Antarktika piiri eelmises saates kuu aega tagasi. Me kõnelesime Arktikast, rääkisime sellest, et Arktika piiriks võiks olla juulikuu isotermid või siis näiteks polaarjoon. Aga siin praktikas on see Antarktika piir hoopis teistsugune. Ja Antarktika kui maailmajao piiriks peetakse kokkuleppeliselt siis seda ala Antarktise mandri ümber, kus tiirutab kõige suurem ookeanihoovus maailmasse on Antarktika, Ringo puhus ja seal läheb siis 130 kuupkilomeetrit vett sekundis. Noh, ja see on kirjeldamatu, ma olen kuskilt lugenud, et kui me paneme maailma suurimad jõed siia kõrvale, siis on sadu jõgesid. Ja sest Jõgeda oma annabki kokku umbes ühe kuupkilomeetri aga seal on 130 ja see kogu see ala siis on, ütleme ta ei ole päris stabiilselt samada, natukene muutub, aga need laiuskraadid, kus ta muutuva ütleme siis 51 kuni 60, ütleme selles vahemikus, ta muutub ja ja selle ala sees on veel niisugune kitsam ala ütleme, 50 100 kilomeetrit lai. Kus siis tegelikult need Antarktise külmad veed laskuvad soojemate põhjapoolsete vete alla ja kui sellest alast üle sõita laevaga, siis on väga hästi märgata, kuidas olukord muutub. No juba see veetemperatuur muutub, ütleme viie-poole kraadi pealt vähem kui kahe kraadi peale ja sellesse näidata päevaga läbi, sealt seda raske mitte tähele panna ja siis jõuad alasse, kus ei ole mitte üksi temperatuur. Tein, meres on toitained rohkem, seal on rohkem planktonit. Seal siis Külli siis muid merele ruumi, mille peal on siis suuremana elustik, linnud, hülged, vaalad, kõik nad toituvad sellest. Ja seda on tore vaadata. Ja see on tõesti maailma üks suurimaid imesid, kuidas ümber Antarktika on see maailma suurim mere loobus loonud sõna otseses mõttes nähtamatu seina. Ühtpidi on see siis merepinna all, kus on siis väljaspool seda hüppeliselt soojem vee temperatuur kui seespool ja teistpidi need külmade ja soojade veemasside kohal. Õhk on täpselt samamoodi ühel pool hüppeliselt soojem ja Antarktika pool külmem. Omakorda tekitab ka selle nähtamatu seina ka üles atmosfääri. Nojah, ja lisaks juurde tegelikult eraldabki siis Antarktika muust maailmast ja lubab Antarktika all Antarktise olla tunduvalt külmem kui muu piirkond, et nii on see ka siis võimalik ja ja nii ta siis seal natuke omaette ongi, ongi see, see on ju uskumatu, et see sein on nähtamatu, aga samal ajal kui tohutu tugeva toimega ta on, et piltlikult öeldes võiks ju küll öelda, et seda mandrit ümbritseb nähtamatu kuppel, mis ei lase siis teisi õhumasse maakeralt nagu läbi need põrkuvad tagasi ja võiks olla ihade juurde sedagi, et kui hoovus Kes ütleme, 35 miljonit aastat tagasi, kui muud mandrid mandrite liikumise käigus lõplikult Antarktise eraldusid Saise hoovus tekkida siis koos sellega tekkis ka ülemaailmne ookeanikonveier, kus kõik hoovused, maakera liiguvad, ka Põhja-Atlandi hoovus on selle osa ja see aus muudab paljugi ka siin Põhja-Euroopa Põhja-Ameerika kliimas ja tänu sellele vaatamata meie laiuskraad on üsna kõrge, peaaegu 60 siin. Ometigi on meie kliima suhteliselt pehme võrreldes näiteks eelmises saates räägitud Hatsoni lahe piirkonnaga, kus laius kraam palju madalam, aga kliima hulga karmim, et paljugi siin ilmas sõltub sellest ülemajandust konveierist ja siis kokkuvõttes. Antarktikast ja kui võiks veel nagu piltlikult silmade ette püüda luua selle maailma suurima Hoose pilti, siis minu luulelises meeles ma olen oma arust oma peas nimetanud selle hoovuse ema hoovuseks sest ta sünnitab tohutu palju, ükski teine maailmahoovus ei sünnita nii palju. Ja, ja ta on veel lisaks sellele seotud ka siis läänetuultega, mis ka ümber Antarktika just samas suunas Tirutavadki. Kui ma jõudsin oma ühel ekspeditsioonil Punta Reinase linna lennujaamalt linna sõites, siis autojuht näitas, et vaata, kuidas kõik puud on seal kaldu, puud olid kaldu siis lääne poolt ida poole, et kõnet tuuled seal puhuvad samas suunas ja ja siis tekitavad sellise olukorra. Button Arenas, muuseas, ma olen ka seal olnud seal siis nüüd see punkt, kus tegelikult lõpeb Lõuna-Ameerika manner algavate tulema saared, just. See on üks koht, kus paljud polaarekspeditsioonid ja reisid on alad, kus statsioneeruvad näiteks Ameerika Ühendriikide polaarlaevad, kes Antarktise uurivad. Ta on jah, üks väga huvitav koht seal magalaisi väina ääres võrrelda veel lisaks. Ja need hobused, mis sealt lähtuvad, neid on palju, see on terve. Ütleme, suur kogum igasuguseid, puhu siia, ühed nendest on sellised, mis tekitavad mitmete maailma mandrite läänerannikul külma vett, nii et ma olen näiteks olnud ütleme, Peruu rannikul Lõuna-Ameerikas, siis Namiibi rannikul, Aafrikas ja Austraalias, Austraalia läänerannikul. Kõikjal see külm hoovus toob merre tohutu elu ja rannikule kõrbe. Nii ta on, et ta toob kaasa sealt sügavalt ka palju toitaineid fosfori lämmastikuühendeid, mis on vajalikud fütoplanktoni arenguks, mille pinnal areneb siis zooplankton ja siis kõrgemad eluvormid meres. Lõpuks kalad, mida inimene kalastad näiteks seal Lõuna-Ameerika rannikul Peruu kandis ja siis ka Aafrika läänerannikul, et sellel põhineb paljugi. Ja ta toob elusana jällegi inimestele, kes võib-olla ei ole nende asjade peale mõelnud. Mõjub nagu paradoks, et just nimelt külm vesi on elurikkus ja kogus Antarktika ümbruse veestik seal uskumatut elurikas, kui ma jälle mõtlen mõttes oma muljete peale, ütleme arktika pooled kuskil teravmäed, Gröönimaa On küll seal huvitavat elu, aga see on võrreldamatu, milline elu vohab just sellel kitsal rannikualal, seal on kalu, kalad toidavad linde, on lindude kolooniad, on hüljeste kolooniat see elurikkus täitsa pahviks. Mõnedes kohtades. Jah, see on tõepoolest ja eks ta ole ka sellepärast, et inimene on vähem seal seda küttinud ja kalastanud kui põhja pool, osaliselt ka sellepärast, kuigi üksvahe olid vaata et vaalad peaaegu hävitatud ümber Antarktika mere taga, nüüd juba palju aastakümneid kütitena. Ja esimesed polaaruurijad, kes seal käisid, nemad sõid päris hoolega pingviine kui tarvis, aga praegu pingviine ei sööda. Ja teistpidi see on jällegi huvireisija lõike tohutu elamus, kui sa oled näiteks seal keset seda pingviinide kolooniat Antarktikas, on ilus reegel, et kui sa liigutad ennast rahulikult siis sa võid olla kuni viie meetriga kogusel pingviinid, ostja, ostja ja, ja see, kuidas nad rahulikult su ümber toimetavad, arvatavasti mõeldised. Küllap oled sinagi üks pingviin, suur pingviin ja et, et see, see on, see on nagu mingi niukene paradiisiaia on ja tunne tekib selle selle elurikkuse keskel ja seal tõesti vägev. Küllap sa märkasid, et ega pingviinid ei pruugi seda viie medreeglit väga hästi teada, nad võivad sulle lähemale tulla, ongi nii. Minu fotokotti kallale läks üks kohe kindla peale, et see on väga huvitav ja seal ju oli siis Seregele, et kuidas selle peale tuleb, et noh, et ega sa siis jooksu ei tohi panna, et sa pead lihtsalt paigale. Ja minul oli, tähendab, minu egole andis niukse paraja nagu ninanipsu see, et et üks pingviin tuli täpselt minu poole, mõtlesin, et oi, et nüüd ta tunneb mu vastu huvi, eks ole, ja me hakkame kuidagi suhtlema marsisvust poole meetri kauguselt mööda nagu mind poleks üldse olemaski olnud. Et see oli nagu, et ei, et teda ei huvita, sa oled lihtsalt üks karja liige ja kõik palju sa taiplik, ma arvan, hea ja et, et see, see on, on niimoodi ja aladesse, mis puutub, et mina olin seal märtsikuus, no see oli siis õieti ju Antarktika sügis ja juba hakkas jäätuma seal kuskil märtsi keskel me olime ja seda loeti jälle väga heaks ajaks vaalade poolest nad sa siis nuumasid ennast ja see on nende jaoks nagu mingisugune paradiis või ma tea, kuurort, kus nad ennast paksuks söövad. Ja see tohutu vaalade liigiküllus meie nägime, meil oli ka pikk reis, õieti üks kahe siis me käisime all lõunaGeorge ja saartel ja ja siis alles läksime sinna mandri poole, aga me nägime seal kuskil viite erinevat vaalaliiki. Ja virvaaladega oli minu suurim elamus, oli see, kuidas kolm magasid kõrvuti üksteise kõrval täiesti liikumatult, ainult küürud olid väljas ja siis me läksime paadiga sinna lähemale ja siis läksime nii lähedale nagu meie paadijuht arvas, et on paras, nas oli mõnikümmend meetrit, lähemale ei tohi minna ja nüüd me jäime sinna sellepärast, et me lootsime, et kõrvale ärkavad üles ja hakkavad mängima ja me saame tohutuid elamusi ja me istusime, meri oli sellel päeval Lexile, päike paistis, oli parajalt soojemalemi, soojalt riides ja keelualad magasin, ma küsisin meie paadijuhi käest, kes oli ka teadlane, et, et kui kaua küürvaal nagu keskmiselt magab siis ta vastas nagu tõeline teadlane, et seda on vähe uuritud. Ja siis me seal olime ja mul lihtsalt hakkas silm kinni. Sest kõik oli nii rahulik ja vaikne. Ja lõpuks tegin silma lahti, keelualad magasid ikka edasi ja me läksime minema. Aga nüüd pärast seda ma saan öelda, et ma olen maganud, koor, küürvaalad kordumatu ja, aga neid, neid ütleme pingviiniliike, kui palju ikka, eks ole. Ja kokku need ilmas, nii ütleme 18 liiki aga Antarktikas siis Antarktise mandril ja siis ümbritsevatel saartel selle konvergentsi joone sees, ütleme kuus liiki pesitseb neid, et kõige suuremad keiserpingviinid. Ja siis on, siis on need kuningveidi väiksemad nahkaa kuni kuni 15 16 kilo kaaluvad, aga keiserpingviinid on 40 kilo, näiteks rohkemgi. Aga siis need teised on siis Adeemia pingviin, eesel, pingviin, valjas pingviin. Ja siis tuttpingviinid ka, et nad lähevad eriti elegantsed välja oma suurte värviliste kulmudega. Natuke edevam, ma ütleksin, inglased kutsuvad Makaroonideks ja tol ajal, kui need avastati, siis Inglismaal kombeks väljendada itaalia moenarre keda kutsuti ka makaronidega. Ka pingviinid omale selle ingliskeelse nimetan, jah, niukene natukene edev, aga ütleme, kuningpingviin ja keiserpingviin. Nad kuuluvad nagu kahekesi suhteliselt oma ühte perekonda ja ka suuruse poolest, nad on ikka hüppeliselt suuremad. Ja nad on sarnased ka selle poolest, et nad mune hoiavad oma jalgadel, kui nad hauad katavad, siis selle kõhuvoldiga ja siis on nad hästi kannatlikkuse muster õunu meelest, sest keiserpingviin haub ju üheksa nädalat oma muna, enne kui see lõpuks koorub. Ja see kõik see aeg on ta siis talvel toimub see külma käes võib-olla 40 50 kraadi külmagi ja tuule taga, siis nad kogunevad. Kujutame nüüd ette, et niisugused pingviinid, kes hoiavad munajalgadel ettevaatlikult midagi ei juhtuks, kuna ei kaoks ja samal ajal 10 isendit ruutmeetril kasutada ära seda üksteise kehasoojust ja kogu seda kolooniat soojendada. Niiviisi missugune ma ütleks, selline peen häälestus on selle asja juures ja saavad hakkama sellega. Ja mina olengi olnud just väga suurtes kuningpingviini kolooniates ja sina oled jälle olnud keiserpingviini koloonias. Ma arvan, et üks suur erinevus on nüüd see, et kuningpingviinide kolooniad asuvad ikkagi täitsa rannikul. Aga keiserpingviinide omad? Kuningpingviinid on nagu kindlal maal siiski nende kolooniad asuvad aga teised ainult merejääl ja üksikutes merelahtedes, kus kinnisjää, mis Antarktise Ron riivi talve jooksul, see on paigal. Aga see tavaliselt siis kuskil võib-olla detsembri lõpul või jaanuari keskel see laguneb, aga selle aja peale on pingviinid paljunenud ja ma toimetasin seal ära teinud ja siis on ka need pingviinipojad saanud sellise sulestiku selga ja sellise rasvakihi, et võivad merre sukelduda, kus nad siis rahulikult kalastavad elavdama pingviini elu. Sest see on nende tõeline keskkond tegelikult seal on nad osavad ujujad, ujuvad kuni 10 meetrit sekundis, mõtleme selle peale, et Bolt jookseb palju kiiremini kui 10 meetrit sekundis maa peal ja nemad võivad vees umbes nii kiiresti ja siis siis seal on nad sellised, aga maa peal jah, veidi nagu tundub vahel, et nagu kõrgendatud meelemadrused Vaat see ja ja nende poegadega, mis seesama küllap keset pingvinilgi on see, poetab olema kaks aastat või kuidas on, asi on nii, et keiserpingviinid ikkagi nad igal aastal paljunevad kui saavad vahel, kui juhtub, et kui on lai mere, et kogu noor põlvkond hukkub, ka on tulnud ette, aga kas see esimese aasta poeg, kas ta juba aasta vanuselt suudab ujuda? Suudab ujuda küll, aga, aga et ta nüüd hakkaks paljunema, siis läheb ikka mitu aastat aega, enne kui ta nii kaugele jõua. Agad kuningpingviinide kohta on teada seda, et huvitaval kombel neil on siis nagu kolme aastaga kahed pojad, nii et see tsükkel on kuidagi nihkes. Kuningpingviinide pojad Nad peavad olema ikkagi kaks aastat maa peal, enne kui nendel tekib selline sulestik, mis ei märgujah ja need just need teise aasta pojad, need on tõesti nagu mingi hirmus naljakad siuksed, suured, ümarad, paksud, nad on juba sama suured kui nende emad. Aga nad on niisugust hallikat tibuvärvi ja nad teevad täiesti peenikest kibuhäält, sealjuures seal justkui ma seal olin, siis oli ju see teine aasta hakkas ka täis saama ja neljaks tulema, nüüd need suled, millega verre minna ja emad hakkasid lõpetama nende toitmist ja nad olid näljas ja siis oli selline pilt, kuidas poeg, sihukene naljakas trullakas, ümmargune sulekera ajab oma emmet taga, emme põgeneb meeletu kiirusega. Ja laps piiksub õnnetu häälega ja siis lõpuks emmel hakkab kahjuses, pöörab ümber ja noh, siis annab oma kurgust talle ikkagi toitu, et ta päriselt ära ei sureks. Aga, aga need kuningpingviini teise aasta pojad, need olid, need olid tõesti naljakad. Ja need vaata tagaajamist on märgatud kadelia pingviinide hulgas. Need on minu meelest üldse niisugused kõige naljakamad ja koomilisemalt pingviinid, väikesed räpakad, käratsejad ütleks nende kohta ja, ja nemad helisevad juba täitsa üsnagi. Nad on ühesõnaga üsna hea taluvusega, eks ole. Ja nad on ka need, kes tegelikult mandril siis mandri äärealadel kaljualadel teevad nendele aladele väikestes kivikestega lohud ja seal nad siis pesitsevad ka saartele. Seal nende elu siis või pesitsemine möödub ja aga seal on võimalik siis koloonias istudes nende elu jälgida ja panna tähele, mis nad teevad näiteks seda, et kuidas nad defitsiitseid kive üksteise tagant varastavad, kui teine juhtub kõrvale pöörama. Oled sa oma silmaga näinud ka seda? Mul on üks foto, kus hoiab, hoiab kivi menukas, tuleb tõsisemalt võidukalt ära. Ja siis siis veel mõndagi huvitavat. Võid lisaks näha, mis, mis nad seal teevad, kui sa pikemat aega istud seal ja. Siis kaljupingviinid olid ka jahikult, need on natuke sarnased tutt, pingviini nad on lähedased ja seal oli üks koloonia, kust nad tulid üle vähemalt praktiliselt 45 kraadise nurga all kaljunõlva pidi oma kolooniast alla ja siis hüppasid sealt viimase kaljuastangu pealt niimoodi merre, niimoodi naljakalt. Pärast samamoodi, miks ta hüpata nii suure hooga veest välja suutis hüpata, valjunukkidel tagasi ronis ülesse? See on üldse hämmastav, kuidas need Antarktika merelinnud loomad hüppavad näiteks niisugune üks kis ja ka tegelikult Bart seal ja see on võimeline tegelikult ka kahe meetri kõrgusele jääpangal hüppama merest kuule, hoogu võtab, et siis see on muljetavaldav ja noh, nad on kiskjad, aga siiski ainult ühte juust on teada Antarktika uurimise ajaloost, et inimene nende läbi hukka sai. Nonii siin kõlas nüüd siis jälle isa kuningpingviinide serenaadi natukene lõuna George'i saarel, mida me seal salvestasin. Aga Laned merileopard, onju hetkel oluliseks toiduks on needsamad pingviinid. Ja meil oli merileopardi võib-olla suurim elamus see, kui me ükskord läksime hämaras paadiga veel välja. Ja see oli vist selline aeg, meri läpa teoks, kus tal on nagu mängutuju ja siis oli niimoodi, et üks, kolm või neli merileopardi piirasid meie paadi sisse ja hakkasime paadi alt läbi ujuma ja siis üsna paadi kõrvalt niimoodi pistab pool keret välja, sellega lendab ka ämber vett kohe paati. Ja natukene oli isegi niisugune tunne, et täitsa ohtlik, suur loom, üle kolme meetri, tõeline kiskja, võrreldav aafrika savanni lõviga just, ja kui ta tahaks, siis ta võiks hullult viga teha. Ma ei ole küll kuulnud, et ta inimeste oks kunagi surmanud, aga ma olen kuulnud küll lõhest merileopardid, kes spetsialiseerus kummipaatide läbi hammustamisel. Ta nautis seda, et kui ta hammustab, siis hakkab mingi imelik, sisin, algab hirmus sebimine ja sabin seal sees. Ja ma mõtlen, et see on päris ohtlik meil õnneks selle merileopardi kamba hulgas selliseid ei olnud. Mina tean orit umbes kümmekond aastat tagasi Suurbritannia jaamas, Rotera oli üks nooremat sorti naisterahvas, tegeles sukeldumisega ja talle ka sukelduma, ülikond seljas ja, ja sukeldus seal rannikumeres ja juhtus nii, et merileopard tõmbas ta vee alla. Tõmbas ta vee alla ja ta seal lõpuks lõbus. Ja noh, mitmesugused variandid on, et võib-olla ta tahtis temaga natuke mängida. Mine tea, sest on näha ju filmidestki, et kuidas merileopardid püüavad pingviini ja kas siis mängivad temaga, viskavad õhku ja söövad niisugust nalja. Estor endale. Dubaku meenutab kangesti seda, kuidas kodus kass hiirt püüab, ta püüab kinni, aga surma teda siis vaatab natukene, kui šokist ärkab ja siis läheb liikuma, siis jälle hüppab ja ta lõbustab ennast sellisel moel ja meie seltskonnast üks sai selle isegi pildi peale. Kui üks merileopard Ki pingviini omale võtnud laste vahele, siis raputas teda igas suunas. Et see oli tema jaoks väga lõbus, mitte mitte pingviini, jah, kaheksa neiu sai surma seal ja ka rohkem Antarktika uurimise ajaloost, et oleks keegi merele oper läbi hukka saanud, teada ei ole. Ja siis oleme lindudest, et ikkagi see maailma suurima tiibade siruulatusega, Lindse rändalbatross mitmes kohas. Me nägime neid lendamas, aga ei olnud pesitsusaeg parajasti, aga see on kirjeldamatu, see suurem kui meie kõige suuremat kotkatse tiibade siruulatus ja väga-väga kuninglik võimas lind, kes suudab isegi lennu ajal magada, lukustab oma tiivad ja liugleb nende tuulte. Seal seal lihtsalt neid on uuritud, on leitud, et ei ole kuigi suur asi talle ümber Antarktika lennata märgnelis ja arvata võib. Ja siis muidugi kuuluvad Antarktika juurde jäämäed, sest need on ikkagi maailma suurimad jäämäed üldse. Põhjalas mitte kusagil nii suur ei ole. Suurima läbimõõduga jäämegi, mida ma oma silmaga seal nägin, hulpimas oli võib-olla mõned sajad meetrid läbimõõdus ja veel see teine ja elamus on ka ütleme, liustikud, Antarktika lustlikud. Kuidas nad laskuvad merre ja, ja ausalt öeldes siin me läksime paadiga oma kummi paadiga selle liustiku püstloodis serva alla, mis oli kümneid meetreid kõrge ja kus juba ta oli hakanud niimoodi lagunema, et moodustasid nad mingisuguseid torne. Ja, ja siis ma mõtlesin vaikselt enda rahustuseks, et meie paadijuhid on erakordselt kogenud, turvalisus on neil kolmekordselt kindlustatud, nad teavad, mida nad teevad. Praegu see tükk ei pudene, aga ma ei olnud selles väga kihvt abilid oma usku kõvendama, siis ja aga, aga tegelikult Jäämäed on teinekord tõesti väga suured ja ja ajaloost uurimise ajaloost on teada väga suuri, näiteks üks oli, kui ma õieti mäletan, siis mõõdeti 111 kilomeetrit pikk ja, ja siis umbes 30 kilomeetrit lai. Kui ma selle ära korrutame, siis saame juba päris suure osa meie armsa Eesti pindalast ja teine asi on see, et muidu jah, et tõepoolest nad võivad ja on juhtunud, et ilma ette hoiatamata pööravad nast ringi suured jäämäed Altmerehoovuste ja temperatuuri ikkagi nagu ruineeritakse alt ära kõdunevad nii-öelda tasakaal, ühel hetkel muutub ja siis. Pöörab ringi mõistlik laavajuht muidugi laevaga ei lähe kuigi ligi ja ma arvan, et kui seda oma silmaga näha, see on ikka silmale, ta on nagu looduskatastroof ja ma olen näinud väiksemad mäge natukene kõikumas kusagil seal Gröönimaa kandis, kus oli ka, ütleme ikkagi kuskil 50 meetrit läbimõõdus, jäämägi ja lõõtsus, niimoodi ta valmistus, aga ta ei pööranud ümber, aga aga tõde on see, et enamik jäämäest on veepiirist allpool just. Ja siis, kui ta pöörab, siis sellega kaasnevad tohutud lained, tohutud veepritsmed ja see on väga-väga. Ma olen videos näinud seda. Mul oleks olnud tark kolleeg. Minuga Taali laeva peal, kui roolimadrus oli kas rumal või hooletu ja läks jäämäed ligidalt mööda ja talviste koitud, et, et see vee all ka osa on. Ta põrutas veealuse osa pihta, umbes nagu Titanic, aga, aga õnneks läks, oli tugev jäälõhkuja küll aga nii, et laev koledasti kõikus ja igal pool, kus nõudolid sööklates küll siis puhtaks need riiulid läksid ja lauad ja pauk oli kõva kattega, õnneks suuremat häda ei juhtunud, aga oleks võinud. Jämed on üks oht inimesele ja samal ajal tänapäeval on ka inimesi Vene omakorda mitmes mõttes ohuks Antarktika-le. Et see on üks pikk ja põnev teema, me jõuame ainult seda puudutada, aga aga see just seesama, et kui palju inimene Antarktika ohustab, siin on nagu kaks suurt, ütleme seltskonda, ühed on siis need turistid ja teised on ka tegelikult teadsin, neidki on küllalt palju. Ja kui me seda natuke analüüsime, seda olukorda siis kuigi turiste käib suvega Antarktikas ütleme 30 35000, kui kõik kokku loeme, lendajad ja teadlasi on seal talvel, praegusel hetkel on seal umbes 1000 meest ja naist ja suvel nende arv viiekordistub siis on arv väiksem, aga me mõtleme selle peale, et nad on seal terve aasta, terve suve ja õige on lugeda nii-öelda inimpäevi selle koormuse mõttes. Noh, siis on selge, et kui Trist käib seal võib olla terve ekspeditsiooni kestel hea, kui kokkuvõttes ühe ööpäeva on ta Antarktise mandril vast rohkem ei tule välja. Ja samal ajal võib-olla need kohad, kus need turistid käivad, on sageli sama. Samas võib isegi öelda, et spetsiaalselt eraldatud. Et kui see mõju onlast olla, siis ühes kohas ja siis on ka võimalik jälgida, kui suur see mõju on, et oleks teada ja õpetlik. Et siis võib öelda küll, et see turistide mõju ei ole oluliselt suur. Aga teadlased on muidugi ka hästi instrueeritud nagu turistidki. Ja need keskkonnakaitse reeglid Antartises on väga ranged, mida ka mõistagi teadlased peavad täitma, näiteks ka mina oma viimastel ekspeditsioonidel. Oasides jäävad ala liikudes kandsin kaasas pissipudelit, sest A pissida lubatud ei ole. Kuulub raudselt reeglite hulka Antarktikas lume peale pissida ei tohi ja mulle omamoodi huvitavalt mõjusseetted turistid. Alguses, kui me läksime järjekordselt sinna kummipaatidesse minna mingile maismaaretkedele, et siis tuleb ennast desinfitseerida, niukseid pritsiga nagu oma jalatsid üle lasta ja jälle laeva tulles sama moodi, et niisugune karm rutiin. Aga auma vaikselt mõtlesin, et see on väga hea seal tegelikult, et loodusharidus, mida antakse turistidele seal. Ja mina ütlen selle kohta, et turistid, kes seal käivad nad saavad elamusi kogu eluks, aga nad muutuvad ka minu arvates Antarktika saadikuteks. Ja see kogemasti nad saavad, nad ju ikka kannavad seda üle ka mujale ja nad hakkavad ka mujal maailmas vastutustundlikumalt käituma. Minu arvates. Ja ütleks niimoodi siis siia lõpetuseks, et tegelikult see Antarktika on tõesti maailma kõige hapra looduspiirkond ja inimese saastamise suhtes väga tundlik, teistpidi on ta siiamaani ka kõige vähem taastatud. Aga tegelikult on õige, et inimesed saavad oma silmaga näha seda Antarktika keskkonda ja selle tõttu tekib neil aukartustunne Antarktika ja looduse vastu üldse. Selline SAISis tänane saade kahe maailmaränduri muljet tõest ja teadmistest ja elamustest Antarktikas ja Antarktise mandril mandril mida võiks lugeda meie planeedi kõige rikkumata tulumaks ja mis erinevalt kõikidest meie planeedi Mandritest ei kuulu mitte ühelegi riigile, vaid kuulub kogu inimkonnale ühiselt. Aga järgmises saates seal rändamises edasi ühel teisel hästi külmal ja kargel maal ehk siis Alaskal. Ja selles järgmises saates on peategelasteks Alaska kelgukoerad puutusime nendega seal Alaskal ringi liikudes päris mitmes paigas. Käisime õige mitmes Alaska kelgukoertekeskuses ja vaat sealt saadud elamused ja muljed ja teadmised, see ongi järgmise saate sisu.